Terasrott peaks taaskord olema naljakas raamat. Ja taaskord ei ole ta seda mitte. Kohati ju veidi muigeleajavat dialoogi on, aga üldpilt on masendav. Lugu räägib vahetevahel Jim diGrizi nime kandvast kurjamist, kelle erialaks on ühiskondliku rahu rikkumine. Ja seda suurema põhjuseta. Ning üht järjekordselt pahategu tehes, jääbki lurjus erirühma meestele pihku, kes just selliste osavate sullerite seast endale kaadrit hangivad. Nagu arvata võib, algab tõeline seiklus alles nüüd. DiGriz asub jälitama üht naiskurjamit, kellesse ta enne oma missiooni lõppu kogemata armub. Puuduseks taas ulmeliste elementide vähesus ning tegevuspaigaks oleva üsna huvitava maailma pealiskaudne kujutamine. Vähemasti on tõlge loetav. Aga ei enamat. Raamat saanud palju järgesid, mis ilmselt sama naljakad.