Harry Harrison

Mind aga häiriski just see, et Harrison on kirjutanud peadpööritava kiirusega areneva seiklusloo, milles aga science fiction`it napivõitu. Kuigi oleks saanud oluliselt rohkem teaduslik-fantastilisi trikke ja atribuute lisada. Ja veel häirib see kurvakstegev pealiskaudsus, mis igalt leheküljelt vastu kumab. Tõlgitud on lugu ilmselt vene keele vahendusel, eestikeelse versiooni pealkiri on laenatud soomlastelt, kes on selle tõlkinud Aikakoneen Saaga`ks. Igatahes lööks tõlkijaks hakanud kirjaneitsile noa isiklikult selga, sest tema tõttu langes hinnang kolmelt kahele.

Mnjah. Selle raamatuga on minu puhul see probleem, et mul on temaga seotud terve ports nostalgilisi mälestusi. Nimelt, yhel perioodil, miski kolm/neli aastat tagasi, kui mul yhtegi tööoca parasjagu rauas ei olnud, sai maha istutud ja te eesti keelde tõlgitud. See variant mis lõpux eesti keeles avaldati, ei ole paraku minu oma. Paarile kirjastusele sai sedakunagi pakutud.. yldiselt saadeti mind sellegapipramaale. Eestikeelset väljaantud varianti ei oleausalt öeldes oma ihusilmaga näinud. Need kes on lugenud, ytlesid et pidi paras kõnts olema ja et minu oma olnud parem. Ei tea..

Anyway, raamat iseenesest oli tõeliselt lõbus. Harrisonile iseloomulike iroonilise ja syydimatu huumoriga. Tegelaskujud olid sellised armsalt andekad rasvaste joontega tõmmatud sarzid. Need tyybid kes Haggard Hirmsa koomixeid joonistavadvõixid Harrisonilt syzee ära osta. Tulemus olex kindlasti rabav ;)

Muuseas, venekeelne variantoli ka täiesti loetav ja päris mitmes erinevaskogumikus avaldatud. Kokkuvõttex: ulmeklassikassesee raamat muidugi ei kuulu. Aga juhul kui peax tekkima hea tuju defitsiit ja vajadusmõne hea kõhutäie naeru järele, siis yldiselt soovitan.

PS! Pärast järjekordset paariaastast pausi, järelemõelnuna, tõstsin hinde nelja pealt viiele. Jumala eest, mitte kiusu pärast ega Raulile "äraegemiseks". Lihtsalt, raamat mis nii hulk aega pärast viimast lugemist tema peale mõleldes mõnuse muheluse suunurka tekitab on sellist hinnet väärt.

Ühest küljest on romaan selline vähepretensioonikas muhe lugu ja kui suhtumine jääb sinnakanti on vast kõik korras. Ulmeliste elementide nappus ... noh see polegi õieti ulmeromaan, kõik otsad jooksevad raamatu lõpuks ilusti kokku. On hullematki nähtud.

Kuid kui hinnata teost ulmeraamatuna, siis tekib t6rge. Mängud ajaga on algelised ja kelleltki teiselt laenatud. Hollywoodi tegelaste kujutamisel on kasutatud kõige stamplikemaid võtteid. See, milleks ajamasinat rakendatakse, on samuti absurdne. Ajamasina leiutaja... no peab see taas üks poolsegane leidur olema?

Otseselt midagi valesti selle raamatu juures ei ole - kuid keegi ei kaota midagi seda teost lugemata jättes - autor ei jookse seekord küll lati alt läbi, kuid on viimase lihtsalt nii madalale seadnud, et sellest ülekargamine pole mingi kunst. P.S. Loetu tõlge ei olnud see ametlik raamatuversioon.

Terve see lugu on pila Hollywoodi ja selase ellu ning filmi suhtumise arvelt. Ja kusjuures maitsekas pila, lisaks veel kena ulmesoust maitsestuseks (või on see siis nyyd vastupidi, aga vahet ei ole). Igati meeldiv roog naljalembesele ulmeaustajale, kes ka filme vahel vaatama satub.

Harryson on suhteliselt ebayhtlane autor, aga see on tema loomingu parem osa. Ja ennäe - tõlgitigi see maakeelde ka, ent pole kahjuks eestikeelset vaatama viitsinud hakata. See teos on hoolimata sellest, et ta on hea, siiski suhteliselt yhekordseks tarvitamiseks.

Masina rakendus pole tegelikult kyll ydini originaalne (dokfilme tehti ajas Gansovskilgi), kuid et Harrisoni arusaam ajast pole pooltki nii triviaalne kui esialgu paistab, on ta oma muude lugudega juba tõestanud. Actionit ja verejanulistele pahadele vastu tatti andmist pole tõesti kaugeltki nii palju kui Surmailmades, kirjanduslik tase on seevastu parem. Ning Harrison parodeerib Hollywoodi veel märksa vähemgi kui tuhandeid tõsimeelseid sf-lugusid, mille fännid see tekst muidugi marru ajab.

Senise, kyllaltki selgelt kaheks pooleks jaguneva retseptsiooni "alumine pool" summeerub minu jaoks lõigus Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda. Meenutab tuttavat yheksa-aastast põnni, kes on kah paar korda kuulutanud, et kaheksaste ettevõtmised on "titade värk". Kui raamat mõtlema ei pane, ehk on viga peas? Lollus ei ole teadagi häbiasi, amputeeritud naljasoon samuti.

Soomlaste nimetõlge pole, muuseas, yldse paha. Otsetõlge olekski enamikule arusaamatu. Eesti tekst on muidugi ihunuhtlust väärt, Harrisoni vastu paistab Eestis miski vandenõu olevat.

Parimaks kohaks pean seda, kus taheti minna Kalifornias lattu, et seal viikingite toit võtta ja kui valvur teele julges astuda siis kohe ähvardati kirvega uks maha lüüa ja kisati "Tapa!Tapa!". Imo on üpriski huvitav jälgida inimeste toimetamist ühest keskonnast teise, mis on täiesti erinev nende tavaliselt keskkonnast ja siis jälgida, kuidas nad seal hakkama saavad. Ütleks, et nalja saab...