Kasutajainfo

Harry Harrison

12.03.1925–15.08.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Harry Harrison ·

The Technicolor Time Machine

(romaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1967; märts - mai [pealkirjaga «The Time-Machined Saga»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ajamasina saaga»
Tallinn, J. S. P., 1996

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
10
4
3
2
Keskmine hinne
3.793
Arvustused (29)

Raamat peaks olema naljakas, aga mind miskipärast naerma ei ajanud. Ilmselt olen ma veidi liiga tõsine lugeja. Teos jutustab filmitegijaist, kes hullumeelse teadlase poolt leiutatud ajamasina abil varakeskaegsesse Põhjalasse suunduvad, et tõetruumat viikingifilmi teha. Tuleb ette igasugu ajareisidega seotud kohustuslikke paradokse, kohtumisi iseenesega jms. Nii et ulmet justkui on.

Mind aga häiriski just see, et Harrison on kirjutanud peadpööritava kiirusega areneva seiklusloo, milles aga science fiction`it napivõitu. Kuigi oleks saanud oluliselt rohkem teaduslik-fantastilisi trikke ja atribuute lisada. Ja veel häirib see kurvakstegev pealiskaudsus, mis igalt leheküljelt vastu kumab. Tõlgitud on lugu ilmselt vene keele vahendusel, eestikeelse versiooni pealkiri on laenatud soomlastelt, kes on selle tõlkinud Aikakoneen Saaga`ks. Igatahes lööks tõlkijaks hakanud kirjaneitsile noa isiklikult selga, sest tema tõttu langes hinnang kolmelt kahele.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt tempokas Harrisonile omases stiilis. Ootamatuid pöördeid piisavalt, et lugu igavaks ei saaks minna. Ajaparadoksid on huvitavalt kirjutatud ja ei annagi vastust, mis oli ennem, kas muna või kana. Tasub kõigil kergema stiili austajatel lugeda, kuid jätab ka lõpus mõtlemisainet ajas liikumise kohta.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt LAHE lugemine. Veidi nagu prodeerib "Hollywoodi naiste" stiili. Mitte liiga tõsiseltvõetav, aga mõnus ja humoorikas ajaviide küll. Ka selliseid on vaja, mida ühe soojaga läbi tahad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutne saast. Sain suure pettumuse osaliseks, kuna olin eelnevalt lugenud Deathworld´i ja sellega võrreldes on vahe suur. Kohati oli raske uskuda, et tegu on sama kirjanikuga. Naljaga pooleks võiks oletada, et "teos" on kirjutatud tugeva loomingulise kriisi ajal või siis tellimustööna järgmisel päeval väljaantud ajalehesabasse, s.t. jupikaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi erilist. Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Selle raamatuga on minu puhul see probleem, et mul on temaga seotud terve ports nostalgilisi mälestusi. Nimelt, yhel perioodil, miski kolm/neli aastat tagasi, kui mul yhtegi tööoca parasjagu rauas ei olnud, sai maha istutud ja te eesti keelde tõlgitud. See variant mis lõpux eesti keeles avaldati, ei ole paraku minu oma. Paarile kirjastusele sai sedakunagi pakutud.. yldiselt saadeti mind sellegapipramaale. Eestikeelset väljaantud varianti ei oleausalt öeldes oma ihusilmaga näinud. Need kes on lugenud, ytlesid et pidi paras kõnts olema ja et minu oma olnud parem. Ei tea..

Anyway, raamat iseenesest oli tõeliselt lõbus. Harrisonile iseloomulike iroonilise ja syydimatu huumoriga. Tegelaskujud olid sellised armsalt andekad rasvaste joontega tõmmatud sarzid. Need tyybid kes Haggard Hirmsa koomixeid joonistavadvõixid Harrisonilt syzee ära osta. Tulemus olex kindlasti rabav ;)

Muuseas, venekeelne variantoli ka täiesti loetav ja päris mitmes erinevaskogumikus avaldatud. Kokkuvõttex: ulmeklassikassesee raamat muidugi ei kuulu. Aga juhul kui peax tekkima hea tuju defitsiit ja vajadusmõne hea kõhutäie naeru järele, siis yldiselt soovitan.

PS! Pärast järjekordset paariaastast pausi, järelemõelnuna, tõstsin hinde nelja pealt viiele. Jumala eest, mitte kiusu pärast ega Raulile "äraegemiseks". Lihtsalt, raamat mis nii hulk aega pärast viimast lugemist tema peale mõleldes mõnuse muheluse suunurka tekitab on sellist hinnet väärt.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tõeliselt heatasemelist ajaviitekirjandust on kindlasti raskem produtseerida kui `mitteajaviitekirjandust`. Samas on see kirjaniku jaoks suhteliselt tänamatu töö. Harrison seda rida järjepidevalt (võib-olla materiaalsetel kaalutlustel) üritab ajada. Järjekordne stiilinäide.

Ühest küljest on romaan selline vähepretensioonikas muhe lugu ja kui suhtumine jääb sinnakanti on vast kõik korras. Ulmeliste elementide nappus ... noh see polegi õieti ulmeromaan, kõik otsad jooksevad raamatu lõpuks ilusti kokku. On hullematki nähtud.

Kuid kui hinnata teost ulmeraamatuna, siis tekib t6rge. Mängud ajaga on algelised ja kelleltki teiselt laenatud. Hollywoodi tegelaste kujutamisel on kasutatud kõige stamplikemaid võtteid. See, milleks ajamasinat rakendatakse, on samuti absurdne. Ajamasina leiutaja... no peab see taas üks poolsegane leidur olema?

Otseselt midagi valesti selle raamatu juures ei ole - kuid keegi ei kaota midagi seda teost lugemata jättes - autor ei jookse seekord küll lati alt läbi, kuid on viimase lihtsalt nii madalale seadnud, et sellest ülekargamine pole mingi kunst. P.S. Loetu tõlge ei olnud see ametlik raamatuversioon.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millist ma rohkem lugeda ei taha. Kui ajamasin on leiutis, mis pälvib üksnes tähelepanu vaid yhe sopafilmide tegija poolt järjekordse sopafilmi tegemiseks... See idee ei meeldi kohe üldse. Jättes SF-i kõrvale, ei kannata süzhee aga üldse mingit kriitikat välja. Arusaamatu eesmärgiga kirjutatud vilets raamat...
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt muhe lugemine! Lugejat pole piinatud kõiksugu aja paradoksidega ning ei heietata mõtteid a la "kuhu lähed inimkond?". Varem loetud ajamasina lugudest on siin leitud masinale parim rakendus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Harrisoni raamatuid on alati olnud kerge lugeda, ka seda. Hoogu on aga teist korda enam lugeda ei taha. Igivana story ajamasinast, mitmeidkümneid kordi ette tulnud.
Teksti loeti soome keeles

Seni ehk parimgi Harrisoni raamat mida lugenud olen, võrreldes "Surmailma" või "Spaceship medic"'uga tõeline meistriteos. Olemuslikult tegu siiski satiirilise naljalooga, milles "tõsiusklikud" tavakodanikud on poolulmelisse keskkonda sebima asetatud. Ja sebivad nad seal täiesti realistlikult, vähemalt minul tõrget ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles

Absurdkirjanduse kohta igati tasemel, aga ühisonnavaenulikematel hetkedel mõtlen, et absurdkirjandus ise võiks nagu olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

A-jee! Elagu viikingid, eriti need kaasaegsemad! Igati lõbus lugemine sellest, kuidas viikingid avastasid tuleviku, ja kuidas selelst veel prantsuse naturalismi stiilis film tehti. Taustaks head kommentaarid Hollywoodi toodangu ja muu sellise kohta.

Terve see lugu on pila Hollywoodi ja selase ellu ning filmi suhtumise arvelt. Ja kusjuures maitsekas pila, lisaks veel kena ulmesoust maitsestuseks (või on see siis nyyd vastupidi, aga vahet ei ole). Igati meeldiv roog naljalembesele ulmeaustajale, kes ka filme vahel vaatama satub.

Harryson on suhteliselt ebayhtlane autor, aga see on tema loomingu parem osa. Ja ennäe - tõlgitigi see maakeelde ka, ent pole kahjuks eestikeelset vaatama viitsinud hakata. See teos on hoolimata sellest, et ta on hea, siiski suhteliselt yhekordseks tarvitamiseks.

Teksti loeti inglise keeles

Just niisugune lugu, mida võivadki Harrisonilt oodata need, kes on tuttavad tema Terasroti lugudega, ehk siis pehmelt öeldes mitte just väga sügavtõsine ulmekirjandus. Aga ajaviiteks igati sobiv tükk. Uudse ajamasina kasutusvõimaluse väljapakkumise eest pälvib Harrison minult igatahes hea hinde.
Teksti loeti vene keeles

Taas üks raamat, mis Eesti fändomis väga vastakaid arvamusi tekitanud. Ma polnud seni Harrisonilt sõnagi lugenud, ent mitu tema teost riiulis olemas...ju siis huvi kirjaniku vastu on. Asusin "Technicolorit" seega lugema puhta lehana ja ehk pisukese skepsisega - kuidagi palju ju neid negatiivseid arvustusi siin. Hindeid, nagu öeldakse, seinast seina... Ja ei salga, et hiljutine vaidlus BAASis selle raamatu üle mind ligi pool aastat riiulis seisnud "Technicolorit" kätte võtma sundiski.

Algus oli ehk tõesti veidi rohmakas ja esimene kolmandik väga ei veennud. Aga mida edasi, seda paremaks läks ja teise poole neelasin juba ahnelt alla (ilmselt koos konksuga). On vist kolm momenti, mis raamatu hinnet nii alla kiskunud - esiteks lihtne süzhee ja "ebateaduslik" ümberkäimine ajaga; teiseks, tõenäoliselt ebaõnnestud tõlge (pole ise näinud) ja kolmandaks vaid kergelt markeeritud tõsisem plaan, mis pealiskaudsel lugemisel lugejani ei pruugi jõudagi.

Aga kindlasti pole tegu lihtsalt kollase ajaviitekirjandusega - kasvõi see Snorri sündimise lugu...kuidagi inimlikult soe ja liigutav.

Aga kirjandus ja päris hea seejuures, on see raamat kindlasti. Kirjaniku ülesande võiks sõnastada nii, et see on mõelda välja mingi maailm, mingi stoori ja panna selles inimesed usutavalt tegutsema, avades nende motiive ja mõtiskledes elu üle. Harrison võtab siin endale ülesandeks kirjeldada ühe filmi loomist ajamasina kaasabil. Ja lugeja silma all sünnibki film - täiesti realistlikult...nii nagu see tegelikult aset võikski leida. Kui ma usun, et just nõnda ajamasinaga filme tehaksegi, siis on kirjanik oma ülesande täitnud. Ja sealjuures ka kõigi osalejate mõtted ja tõed on autor läbitunnetanud. Ärge tulge rääkima, et seda pole usutavalt tehtud! Kasvõi Barney kuju omandab raamatu arenedes pidevalt värvi ja psüholoogilisi plaane.

Okei, lõpp on läbinähtav ja etteaimatav, ent mis siis? Barney Hendrickseni rolli ikkagi lugeja ära ei arva. Ajaparadoskid, mineviku põhjuslikud seosed - kõike seda on ülimalt mõnus lugeda. Et peale "viie" nagu muust hindest ei saa juttugi olla. Ka huumor ei häiri - see käib tegelaste olemusega orgaaniliselt kaasas.

Ja mul on väga hea meel, et endale Harrisoni veel varunud olen.

Muuseas, raamatu filmiõigused on endale ostnud keegi Mel Gibson; ka Marshall Brickmani (üks Woody Alleniga ohtralt koostööd teinu stsenarist) stsenaarium on valminud. Gibson mängib toda viikingit...
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisu on hea, arvatavasti ka hästi kirjutatud(pole originaalkeeles lugenud), on hästi kujutatud ajaparadoksi, isegi on aegajalt naljakas, kuid kõik selle rikub kohutavalt kehv tõlge. Kunagi kui see teos originaalis kätte satub, siis loen selle kindlasti huviga üle. Praegu aga "3".
Teksti loeti eesti keeles

Raamat,mis esimest korda lugedes ei meeldinud yldse.Teist korda tundus juba päris naljakas,kuigi tölge tundus ysna kummaline.Parim tegelane oli kindlasti joodik viiking.Töenäoliselt sellised need viikingid olidki,kuigi kahtlane kas isegi viskiga stimuleerides on vöimalik omandada paari kuuga suhteliselt hea inglise keel.Loogikavigu oli palju,aga ega see mingi erilist syvenemist nöudva teosena polnudki töenäoliselt möeldud.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Tore... tavalisest erinev teemakäsitlus. Ei saa aru neist, kes üritavad Harrisoni teostest puhast teaduslikku ulmet leida. Seda seal ei ole.
Teksti loeti soome keeles

Taas yks raamat, mis nõuab lugejalt ennekõike head huumorimeelt - ja seetõttu suurel hulgal inimestel yle jõu käib. Mis teha.

Masina rakendus pole tegelikult kyll ydini originaalne (dokfilme tehti ajas Gansovskilgi), kuid et Harrisoni arusaam ajast pole pooltki nii triviaalne kui esialgu paistab, on ta oma muude lugudega juba tõestanud. Actionit ja verejanulistele pahadele vastu tatti andmist pole tõesti kaugeltki nii palju kui Surmailmades, kirjanduslik tase on seevastu parem. Ning Harrison parodeerib Hollywoodi veel märksa vähemgi kui tuhandeid tõsimeelseid sf-lugusid, mille fännid see tekst muidugi marru ajab.

Senise, kyllaltki selgelt kaheks pooleks jaguneva retseptsiooni "alumine pool" summeerub minu jaoks lõigus Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda. Meenutab tuttavat yheksa-aastast põnni, kes on kah paar korda kuulutanud, et kaheksaste ettevõtmised on "titade värk". Kui raamat mõtlema ei pane, ehk on viga peas? Lollus ei ole teadagi häbiasi, amputeeritud naljasoon samuti.

Soomlaste nimetõlge pole, muuseas, yldse paha. Otsetõlge olekski enamikule arusaamatu. Eesti tekst on muidugi ihunuhtlust väärt, Harrisoni vastu paistab Eestis miski vandenõu olevat.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu oli tõesti huvitav, kuigi vahepeal tekkis paar küsimust(peamiselt 1. peatükis - miks Barney toda professorit uskus, samas kui teised "teadlased" teda ei uskunud? Kas neile ei saanud siis samasugust katset korraldada nagu Barneyle?). Rõõmustav oli raamatukogust leida Harrisoni raamat - terasroti ja surmailma lugemisest on kenake aeg möödas. Oli mugav jälle harrisoni tekstidega tutvust sobitada. Kahju vaid, et seda tutvust pidi nõnda halva kujundusega raamatu läbi tegema. Pidevalt on erinevaid vigu "-" märgiga. Ei saa aru, kas mõeldakse neis kohtades, et tüübid ütlevad midagi või on lihtsalt väga halb formaat. Vigu leidis kah kusagil, kuid meelde ei jäänd - liiga kiire oli lugemisega, liiga huvitav, et nõnda vigadesse süveneda(kui need just silma ei turritand ja seda valutama pand, nagu mitmed "-" vead). Tõlke kallal iriseda ei saa, kuna pole originaal keeles lugenud. Mõneski kohas olid head kirjeldused, kui ütleks, et lõpp oli minu jaoks liiga "utoopiline". Barney, kel puudus süda ja mõtles vaid raha peale, sai oma osa viikingite saagas; Jens ja Barney leppisid ära, kuigi Barney oli temaga nii ebaõiglaselt käitund(köhh köhh - aasta viikingite seas üksi - köhh köhh - ja barneyt ei kottind mitte üks raas - köhh köhh); see, et Slithey-tibike nii väga armutusse viikingisse armus ja otsustas oma elu tollega veeta mehe tahumatus maailmas, kuhu ta kolis maailmast, kus tema jaoks kõik mugavused olemas olid ja see õnnelik lõpp, kus kõik hästi läks. Oli see siis terav koomika või oli tõesti nõnda naiivselt usutud, et kõik lõppeb hästi?

Parimaks kohaks pean seda, kus taheti minna Kalifornias lattu, et seal viikingite toit võtta ja kui valvur teele julges astuda siis kohe ähvardati kirvega uks maha lüüa ja kisati "Tapa!Tapa!". Imo on üpriski huvitav jälgida inimeste toimetamist ühest keskonnast teise, mis on täiesti erinev nende tavaliselt keskkonnast ja siis jälgida, kuidas nad seal hakkama saavad. Ütleks, et nalja saab...

Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu 20 aastat pole keegi midagi arvanud, värskendagem siis  auväärt publikumi mälestust mõne hajamõttega.
 
Kohati oli täitsa naljakas. Rannas lugeda igatahes sündis. Parem ikka kui "Surmailm". "Ränkraske lennuga" võrdlema ei hakka, sest sellest on soe lapsepõlvemälestus.
 
Ma ei ole kuskilt mujalt lugenud, et ajasilmused võiksid olla eksternaalsed, st. kuskilt väljastpoolt pärit, mitte ajamasina tekitatud. Nii mõeldes võiks ajamasina loomine olla kuskilt sisse sõudnud ajasilmuse tagajärg, mitte vastupidi. Nii et loos oli ka lausa üks mõttekene sees - kuigi romaanimaht eeldaks muidugi väheke enamat. Aga nii mõneski pole sedagi.
 
Tõlge eesti keelde oli tõepoolest nii halb, et oli kohati isegi hea ("Meil on plaanis merepilt" või kuidas see oligi). Suuremalt osalt muidugi oli lihtsalt väga halb.
Teksti loeti eesti keeles

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles

Sarnasus kogumiku eelmise loo, Lazartšuki jutuga "Pimedusest", on suur. Mistõttu oleks koostaja võinud need üksteisest vähe kaugemale paigutada.
 
Jutt jääb Lazartšuki omale selgelt alla, sest tegelased on skemaatilisemad. Lisaks poleks neid kaldkirjas annotatsioone minu arust vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Süžee on lihtsakoeline ning zooloogiliselt totter. Mõni aasta tagasi jõudis uudistesse fakt, et krabid olevat intelligentsemad kui varem arvatud: suutvat lausa meelde jätta oma teed läbi labürindi. Väga äge neist, aga nojah... Mõte, et igast hõimkonnast võiks piisava aja jooksul tekkida intelligetnte eluvorm, on üldiselt väga kahtlane. Merepõhja peitunud tulnukad oleksid minu arust sama loo paremini välja vedanud.
 
Jutustatud on aga suurepäraselt. Esimese arvustaja täienduseks, tegevuspaik meenutab väga Aleksander Grini omi ning võib olla sihilik tema algatatud traditsiooni jätkamine. Lugedes on tunne, et toimuv võiks aset leida Musta mere ääres, kuid nimed viitavad pigem Skandinaaviale - kliimasoojenemise tulemus? Tempo on õige, kuumalaine ahistus hästi edasi antud, kõik kokku mõõdukalt põnev.
Teksti loeti eesti keeles

Meelega segaselt kirjutatud, aga kui läbi närida, siis erilist lugu seal taga polegi. Linn võetakse kellegi poolt üle. Keegi ei tea täpselt, kuidas  edasi elada, kui vanu jumalaid enam pole ja uutega pole veel harjunud. Vennaskond teab (vähemalt enda sõnul), aga selle juurde käivad inimohvrid. Vennaskond paneb siis ühe liituda sooviva poisi üht tüdrukut ohverdama, aga too loobub viimasel hetkel. Ja siis - ei juhtugi midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik algas hästi. Pärast järgmise nelja jutu lugemist formuleerus aga peas ühelauseline arvustus: "Kaks meistriteost juhatasid sisse raamatutäie saasta". Viimased neli lugu siiski nii hullud ei olnud ja olgu siis koondhindeks "rahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, võiks ju norida selle kallal, et inimest radiatsioonikindlaks ikka ei modifitseeri, aga kus see üldse kirjas on, et tegelased orgaanilise elu esindajad olid.
Teksti loeti eesti keeles

"Rahuldav pluss". Algus oli huvitav, lugeda kõlbas, aga oli hulka puudujääke.
 
Esiteks, kommunikatsioon. Sellisel ussikesel konksu otsas nagu peategelasel oleks pidanud olema kaasas mingi sidevahend - ja Kilpkonna tähtkuju lähistel paari valguskuu kaugusel avakosmoses mingi asi, mis seda kuulab. Kirjeldatava tehnilise taseme juures oleks olnud mõeldav ka mingi punase raketi analoog, mis oleks planeeti eemalt vaatlevale teleskoobile kätte paistnud. Jah, viide oleks olnud aastates, aga siiski parem kui täielik teadmatus.
 
Teiseks, ülimalt ebatõenäolisel juhul, et ussikesel õnnestub kosmoselaeval põgeneda, oleks seda tulnud üritada ise kohe, kui võimalik (st. kui metsa viidi) ja mitte teisi päästma hakata. Selline oleks pidanud olema ka instruktaaž. Jah, ei ole üllas, on aga eesmärgipärane.  
 
Kolmandaks, kaaslase nööbi maha unustamine ei ole usutav. Metoodiline kõiksugu pisiasjadele tähelepanu pööramine on selliste inimeste väljaõppe alus, nii vähe kui mina sellest tean. Võimalik, et eksin, aga on selline mulje. Too unustamine näis olevat konstrueeritud lihtsalt selleks, et peategelane lõpuks ikka natuke ohtu ka asetada, et ta saaks viimast jõudu välja pannes läbi leekide tormata.    
Teksti loeti eesti keeles

Planeedil toimunu kirjeldus oli täiesti ajuvaba.
 
1) Alguses öeldakse "Seetõttu ei tea me hüljatud planetaarkaitsesüsteemide juhtimiskoode" - jutu lõpus aga suvaline isik (peategelane kpt. Lepetov) läheb ja lülitab koha peal kõik välja.
 
2) Nõlva poole minema hakkasid nad viiekesi: ees Selinsky, vasakul Matthew ja keskel Lepetov, Zarubin ja Gnedõšev. Selinsky roomas vaenlase positsioonidest mööda ja hävitas ühe neist granaadiga, pärast mida nende pihta igalt poolt nõlvalt marutuli avati. Gnedõšev hakkas paanikas ringi karglema ja sai surma. Zarubin pani nõlva mööda üles jooksma ning Lepetov "taipas, et veel hetk ja ta kaotab nad kõik" ja hakkas plasmarelvast nõlval olevaid tulepesi põmmutama. Mõni lõik hiljem oli talle maagilise iseenesestmõistetavusega selge, et kõik peale tema olidki hukkunud. Olgu peale, kõrgele roninud Selinsky võis üldises möllus tõenäoliselt pihta saada, aga mis juhtus Zarubini ja eriti Matthewga, keda enam sõnagagi ei mainita? Või miks ta ise ellu jäi?
 
3) Nende ruudus, kus kedagi teist ei tohtinuks olla, ilmus teisel pool küngast äkki välja Ellen, kes nende rühma ei kuulunud, ning oli sealpool kõik vaenlase positsioonid maatasa teinud. Galleluuja.
 
4) Toosama Ellen osutus võltsitud küborgiks, tegelikult inimeseks, kellele oli paigaldatud implantaat, mis suutis ära lollitada küborgide testimise programmid - aga võltsingu paljastamiseks piisas samal ajal lihtsast röntgenpildist...
 
Idiootlik tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks jutt, milles võõras mõistuslik rass teeskleb inimesi. Ootuspäraselt pole autoril aastakümneid eriti filmides mõnuga käiatud teemale mitte midagi uut ega huvitavat lisada. Talutava kirjatehnika eest nõrk rahuldav.
Teksti loeti eesti keeles

Ilma igasuguse kirjandusliku väärtuseta satiir. Kui Orwell oleks nii kirjutanud, siis ei mäletaks teda praegu keegi. Ametliku ideoloogiaga läheb ka hästi kokku: Geiroopa hävitav mõju Emakesele Venemaale...
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja kirjutas:  
 
"Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav."
 
Aga seda on ju loo lõpus otsesõnu öeldudki! Probleem nimega otarkid sai selliseks kasvada ainult inimotarkide tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu 20 aastat pole keegi midagi arvanud, värskendagem siis  auväärt publikumi mälestust mõne hajamõttega.
 
Kohati oli täitsa naljakas. Rannas lugeda igatahes sündis. Parem ikka kui "Surmailm". "Ränkraske lennuga" võrdlema ei hakka, sest sellest on soe lapsepõlvemälestus.
 
Ma ei ole kuskilt mujalt lugenud, et ajasilmused võiksid olla eksternaalsed, st. kuskilt väljastpoolt pärit, mitte ajamasina tekitatud. Nii mõeldes võiks ajamasina loomine olla kuskilt sisse sõudnud ajasilmuse tagajärg, mitte vastupidi. Nii et loos oli ka lausa üks mõttekene sees - kuigi romaanimaht eeldaks muidugi väheke enamat. Aga nii mõneski pole sedagi.
 
Tõlge eesti keelde oli tõepoolest nii halb, et oli kohati isegi hea ("Meil on plaanis merepilt" või kuidas see oligi). Suuremalt osalt muidugi oli lihtsalt väga halb.
Teksti loeti eesti keeles