Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Harry Harrison

12.03.1925–15.08.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Harry Harrison ·

The Greatest Car in the World

(jutt aastast 1966)

ajakirjapublikatsioon: «New Worlds SF» 1966; oktoober
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
Olev Toom

Üks ameerika autokonstruktor on sõitnud Itaaliasse, et kohtuda kunagise kuulsa autoehitaja Belliniga ja tagastada talle radiaatorikork, mis sattus konstruktori kätte üsna veidratel asjaoludel.
 
Suurte raskustega õnnestub tal vana Bellini juurde pääseda, kuid siis leiavad nad ühise keele, nagu kaks autohullu kunagi. Vanamees tunnistab üles, et ta on pärast avalikust elust lahkumist ehitanud veel ühe auto, ja pakub konstruktorile seda proovimiseks.
 
Auto ongi loomulikult maailma parim ning konstruktor otsustab selle tootmahakkamisega maailma õnnelikumaks teha.
 
Ja siis tuleb loo viimane lehekülg... Nii kurba juttu pole ma ammu lugenud.  Ahjah, fantastikat ega ulmet siin küll polnud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Olev Toom

Eelarvustaja on romaanist jällegi korraliku ülevaate andnud.
 
Mulle istus lõpp, mis oli küll suhteliselt õnnelik, kuid mitte lääge. Kena oli ka see, et Esmasündinud said Maa (õigemini maalaste, kosmikute ja marslaste) käest juba teise dünamo. Arusaamatuks jäi küll see, mis häda oli maalastel ja kosmikutel omavahel sõdima hakata.
 
Lugedes tuli alailma meelde Clarke'i see või teine jutt, kas või kosmoselifti või päikesepurjega seoses. (Ja kogu raamatu ses mõttes nunnuim koht oli minu jaoks see, kus Myra soris raamatukogus vanu Marsi kohta kirjutatud raamatuid ning avastas Martin Gibsoni teose "Dust of Mars").
 
Kui keegi veel arvab, et fantastikakirjanikud tegelevad tuleviku ennustamisega, siis tasub märkida, et raamatus räägitakse alailma luminestsentslampidest ("torudest"), mis tegelaste teed valgustavad -- kuni Juri ja Myra viimse etteasteni Marsil. Kuid vaid mõni aasta pärast romaani ilmumist algas valgusdioodide võidukäik...
 
Ja kui kaasarvustaja Targo Tennisberg omal ajal "Kosmoseodüsseia" kohta märkis, et nagu Verne'il elekter, on Clarke'il deus ex machina-ks von Neumanni masinad, siis käesolevas sarjas teeb imesid nanotehnoloogia. Pluss muidugi kunstmõistus.
 
Kokkuvõttes on "Esmasündinu" -- nagu kogu triloogia -- hästi loetav ja mina küll tehniliste üksikasjade ülekülluse pärast ei virise. Kas "viis"? Hm. Kas loeksin üle? Tõenäoliselt jah, kuid mitte kuigi varsti. Seega plussiga "neli". Mis võiks ka kogu kolmiku hindeks saada.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Nii. Kuidagi on söör Arthuril õnnestunud end köidikutest vabastada, hr. Baxterile millegagi (tõenäoliselt oma lühijuttude enam kui 1000-leheküljelise kogumikuga) vastu pead virutada ning klaviatuuri äärde asuda. Suure humanistina laseb ta siiski ka Stphenil sõna sekka öelda.
 
Ja tulemus on triloogia esimesest osast mõni pügal parem. Vähemalt mind üldse ei sega, et suur osa romaanist koosneb Clarke'i lugude ümberjutustustest, refereeringutest või lausa tsitaatidest. Kokku on need pandud uuel ja väga loetaval viisil. 
 
Teise osa lugemise käigus sain ka aru, miks mulle need Esmasündinud mitte 1 raas ei meeldinud. Nad on ju tasaarengu propageerijad, kusjuures teevad seda üsnagi jõhkral moel. (Ahjah, 15 Jupiteri suurune gaasplaneet virutati meile mitte "Galaktika teisest otsast", vaid kõigest 16 valgusaasta kauguselt).
 
Ja tõesti, Andy Weir on seda raamatut lugenud. Mis muidugi ei tähenda, et tema teosed oleksid plagiaadid või millegi poolest kehvemad.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Viimase paarikümne aasta jooksul on eelarvustajad teose sisu piisavalt refereerinud, mis teeb mul elu kergemaks -- piirdun vaid oma muljetega.
Ja esimene neist on see, et söör Arthurit ma selles raamatus peaaegu ei näinud. Mõned üksikud pildikesed olid (ja issand olgu kiidetud, et ahvinimestest rohkem juttu ei olnud kui oli :).
Teiseks -- kõik karvased ja sulelised ühele platsile kokku lasta oli päris huvitav mõte. Ajaloos üsna võhikuna jäin algul kergelt kahtlema, kas mongolid olid nii vastikud, kui siin näidatud, aga siis kahtlus hajus, sest kuskilt peavad meie idanaabrid ju olema oma kombed saanud.
Igatahes annab raamat kergelt lugeda ega taha teda käest panna. Midagi jääb "viiest" siiski puudu... ju ma nii suur ajaloohuviline pole. 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Ürgpaha kapitalismi kriitika, sealjuures osaliselt maha kirjutatud Aleksei Tolstoi ja osaliselt Robert Anson Heinleini pealt. 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Kogumik loetud ja hinnatud, aeg tervikule hinne anda.
Üksikud lood said minult järgmised hinded:
 
1. Metšta (1964) - 1
2. Dom s zolotõmi okoškami (1966) - 2
3. Soprikosnovenije (1964) - 2
4. Elektritšeskoje vdohnovenije (1969) - 5
5. Vosemnadtsatoje tsarstvo (1964) - 2
6. No jesli... (1969) - 4
7. Osleplenije Frideja (1963) - 3
8. Poligon (1966) - 4
9. Dostupnoje iskusstvo (1965) - 2
10. Tri šaga k opasnosti (1969) - 4
11. Spasti dekabra! (1967) - 2
 
Kokku tuleb 31 palli, mis 11 loo keskmiseks teeb 2,82. Ennäe, enne arvutamist mõtlesingi "rahuldava" panna.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Ma leian, et 1967. aastal avaldatud jutus pole enam sünnis Veenust elamiskõlbliku planeedina kirjeldada (ega laiaulatuslikku päikesepaistet selle pinnal mistahes ajal avaldatud jutus). Jah, "it's fiction, stupid", aga autor võinuks ju võtta mõne planeedi kuskilt teisest tähesüsteemist.
 
Aga üldiselt on jutt roheline, mille üle ma väga ei imesta, sest "Hääletu kevad" ilmus vene keeles 1965. aastal. Ja roheline jutt üldiselt loogikat ei sisalda. Kuidas muidu oleksid need maalased, kes oma planeedi ilusasti puhtaks pesnud ja ära triikinud on, saanud Veenuse paari aastakümnega (peaaegu) pöördumatult ära lagastada?
 
Noh, ja krooni paneb jutule pähe õnnelik lõpp...
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

 Variatsioon teemal "kui inimestel enam midagi teha ei ole". Üpris loetavalt kirjutatud, kohati ehk pikavõitu. Neli miinus.  
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Selle jutu on kirjutanud see teine (või pigem siiski esimene) Sever Gansovski, kes juhtumisi on hea kirjanik. 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Jutu tegevus toimub pahas kapitalistlikus ühiskonnas, ja jutustaja on üsna ebameeldiv tüüp -- teda huvitab ainult raha, mistõttu ta trügib ühele leiutajale külje alla, samas toda piiratud mõistusega tüübina kirjeldades.
Jne.
Nende viimane "ühine leiutis" puudutab öise nägemise võimet, kuid siis selgub, et seda saab muukski kasutada. Leidur sellega nõus ei ole...
 
Kuivõrd siin kordagi fašistidest juttu polnud, võib rahuldava hinde anda, olgugi et originaalsusega lugu ei hiilga.
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Peategelane astub linnalähedasse elektrirongi, et oma suvilasse sõita. Peategelane on sihuke sile, klanitud, hästi riides. Ja rongiga sõidab ta sellepärast, et viis oma "Volga" garantiiremonti. (See, et suvila, "Volga" ja sisukas hoiuraamat on tulnud teadust populariseerivate raamatute ja artiklite kirjutamisest, on ilmselt jutu kõige fantastilisem osa). Igatahes kõlab jutu algus väga intelligentsija vastu agiteerimisena, nagu see lihtsale vene inimesele ikka meeldinud on.
 
Aga siis käib klõps ja peategelane leiab end ligikaudu aastast 3000 A.D. No ja edasi lugege ise. Päris mõistllik, kokku saab miinusega "nelja".
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Eks ta ole. Tegelikult on päris huvitav, miks tol ajal armastati tegevuspaigaks mõni lõunapoolne liiduvabariik valida. A' see ei päästa juttu. 
 
Mulle hakkab seda kogumikku (Tri šaga k opasnosti) lugedes tunduma, et oli olemas kaks Sever Gansovskit (nagu ka kaks Anatoli Dneprovit)...
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Hea jutt tõesti. Midagi jäi justkui puudu, aga see võib tulla sellest, et minusugune nekulturnõi ei tunne mängitud näidendi sisu. Nii et objektiivsuse huvides olgu "viis".
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Nohiku mälestused suvevaheajast. Kui selline värk meeldib, siis poleks jutul vigagi, kuid jälle on autoril tarvis fašiste meelde tuletada. Pealegi esinevad paha spekulant ja hea militsionäär.
Ah et mida siin siis fantastikaga pistmist on? Seda ma ei saa öelda, sest selleks kuluks üksainus lause, autor aga annab poole jutu jooksul (läbipaistvaid) vihjeid.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Sihuke väljamaine lugu. Üks tüdruk esineb miskis Pariisi kabarees, olles eriti osav järjepidevas saltoviskamises. Tühi elu... peika pumpab raha ja üldse. Pealegi on peika kuidagi seotud OAS-iga. Ah et te ei tea, mis või kes on OAS? Tegelikult mina ka ei tea, kuid mäletan, et selle jutu kirjutamise aegu esines see lühend verelaste propagandas enam-vähem fašismi sünonüümina.
Ja muidugi ilmub See Õige... ainult õnnelikku lõppu ei tule, selle asemel saab tüdruk Õigelt innustust ja asub sotsiaalselt õigele poolele. Tegudega.
Rõve.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Vt. ka eelarvustajat.
Aga olgu verelaste propaganda esitatud kuitahes isuäratavalt lõhnavas kastmes, jääb see verelaste propagandaks. Poola 1939 ja SS... ja ei sõnagi Katõnist...
Ja kui see propaganda välja jätta, on tegu 60. aastate alguspoole füüsikute-lüürikute targutamisega (aitäh, eelarvustaja!), mis reaalses maailmas erilist põnevust ei paku.
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Muinasjutt ta on ja kui sellisena võtta, pole paha. Lapsed jäävad igal juhul jupp maad enne lõppu tuttu. Neli miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles