Kasutajainfo

Jack Massa

1953-

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003

Hinne
Hindajaid
5
5
7
1
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (18)

Üllatus, üllatus. Lootsin siit vähemalt 5-6 arvustust ees leida, aga näe, polegi.

Raamat näeb eemalt väga kena välja. Aga lähedalt nii hea polegi. Mõtlen šrifte. Nad meeldivad mulle mõlemad, aga kokku nad ei klapi. Samuti viriseks veidi nende paigutuse pärast.

Sisuliselt olen nõus Krikuga. Arvamust saab lugeda tema järgmise kuu veerust. Üldjoontes poriseb proportsioonide üle, heidab ette üle nurkade laskmist, teeb mõned ettepanekud jne. Tal jäi kahe silma vahele aga see vaimudega suhtlemise aps. Nimelt. Ma mitte kuidagi ei suutnud seda omaks võtta, et Sõber saab olla surnuna niivõrd vaenulik naise vastu, kellega ta pidi abielluma. No ma saan aru, et omal kombel pidi ta midagi teada andma, aga ikkagi ei ole see usutav. Sest kõrvale saab panna Haudaale ja veel ühe teise hinge loomulikku muutumise. Küllap oleks ka Kääppas võinud säilitada veel mõnda aega teatud inimesele omased jooned. Eriti aga teatava poolehoiu.

Kuigi olen Krikuga enam-vähem nõus, st. leian ta märkused õigustatud olevat, olen siiski kaunis veendunud teose hääduses. Sest raamatut naljalt käest ei pane, enne kui see on läbi. Kuigi silmi peab puhkama küll. Seda just ebasõbraliku kirjasuuruse tõttu. Ja mis kõige tähtsam, selles raamatus on ELU, mida ma seni teistelt eesti autoritelt tulutult olen otsinud. Ja just see viimane kaalub kõik virina ja porina üle.

Eraldi kiidulausung teose pealkirjale!

Teksti loeti eesti keeles

Parimaid asju, mis eesti keeles lugend ja paneks suurima heameelega maksimaalse hinde, kuid siiski olid paar momenti, mis päris raskelt häirisid

Ei meeldinud kohati teose tempo ja hüplik tase. Ja veelgi jubedam oli lugeda kooli-rajamise-peatükki.

Aga väga meeldis suhteliselt keeruliselt välja töötatud maagia süsteem :)
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata kuulub teos eesti ulmeromaanide absoluutsesse paremikku, seda hoolimata mõnedest logisevatest kohtadest, mida ka teised arvustajad on maininud. Proloogi stiil erineb suuresti ülejäänud romaani omast ja seda just teemakäsitluse poolest-veriseid sündmusi on kirjeldatud lihtsalt ja lahedalt, pole seda moorcockilikku põdemist, mis hiljem tuleb. Ilmselt lööb just siin kõige rohkem välja tagakaanel mainitud punkkultuurile omane õhustik, mida ülejäänud romaanist on raske leida, kui vast luuletsitaadid välja arvata. ( Vale-Dmitri nimelist autorit tean ma isegi, on ta ju ka ulmet kirjutanud, ent huvitav, kas näiteks Canis Vedru ja Anneli Kaarna nimelised poeedid on tõesti olemas? ) Igatahes on tegu looga hea inimese muutumisest halvaks või vähemalt äärmiselt südametuks. Kristjan Sanderi küsimust, kas korra majja löömine Raula poolt tähendab tõesti tema muutumist kurjuse kehastuseks, võib pidada õigustatuks, samuti põeb peategelane vahel tõesti liiga palju ja valede asjade pärast-mina küll ei saa aru, mis on halba inimeste tapmises, kes sind konnaks muuta tahavad. Nõidumise/maagia kirjeldus on tõeliselt huvitav, nagu ka Eva Luts maininud. Lõpetuseks võiks lisada, et tegu on parima ulmeromaaniga, mida olen lugenud pärast Pullmani "Kuldset kompassi" .
Teksti loeti eesti keeles

No algus oli romaanil huvitav - tegevus käis, soolikad lendasid jne, kuid teine pool kippus juba igavaks. Kooli rajamine tundus rohkem nagu MT vaade Potterile. Samuti ei meeldinud MT suhtumine nimedesse. Et okey - kindlate nimede andmine võis tüütavaks muutuda ning selline lähenemine on ka natuke teistsugune, sobivam sellise pohhuistliku värgiga, kuid siiski oleks eelistanud kindlaid nimesid Jänese vms muinasjutu tegelaste nimetamise viisi asemel.

Natuke spoileritega kah nüüd tegemist. Et okey - utoopiat mõtles ta seal omal kenasti välja ja meeldiv oli lugeda inimeste unistuste tööle minekust ja selle kallal töötamisest, kuid kah igavaks kippus. Ning Poisu reetmine oli natuke ebaloogilistel põhjustel. Peategelane neiu aga oli mulle täitsa vastukarva. Vot ei meeldinud tema käitumine ega isiksus ning kuidagi raske on romaani armastada, kui juba peategelane vastu hakkab.

Teksti loeti eesti keeles

Proloog võiks lühem olla! Stiili poolest ta järgnevaga eriti kokku ei sobi ja edasiste sündmuste suhtes olulisi fakte on neil >40 leheküljel umbes kolm.

Algus, kus peategelane veel õieti ei tea, mis temaga toimub, on kaasahaarav. Võib ju mõelda, et kuidagi kahtlaselt lihtsalt käib see maagia õppimine (miks keegi teine sellega seni niisugusele tasemele pole jõudnud?), aga ju siis on Raulale Pimeduse poolt vastavad eeldused antud, kui temast juba Pimeduseriigi valitseja saama peab.

Vahepealne Võlumaailma loomise osa samas on millegipärast üsna raskesti loetav. Mitte et see kuidagi halvasti kirjutatud oleks, aga mulle tundusid need sündmused lugedes küll üsna võimatud. Peategelane lihtsalt ei näi olevat selline tüüp, kes paari käeliigutusega enda ümber sujuvalt toimiva ja õnneliku ühiskonna võiks luua. Selle osa lugemise ajal pidin raamatu iga paari lehekülje järel ärritunult käest panema ja rahunemiseks natuke aega telekat vaatama. Edasi lugema sundis lootus et lõpmatuseni ei saa asjad ometi nii jääda ja ükskord peab see paradiis kokku kukkuma.

Mis muidugi juhtubki. Viimane peatükk on see, mis koondhinde minu jaoks kolmelt neljale kergitab. Pimedus ruulib!

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle meeldis. Kohe alustuseks tahan seda rõhutada. Aga puudusi on jällegi nii palju, et hinnet ei saa mitte kuidagi üle kolme panna. Väga raske on mul seda raamatut hinnata... Teose puuduste osas on Kristjan Sander teinud korraliku töö ja tema kriitikaga olen üldjoontes vägagi nõus. Lisaks veel, et teine osa oli lugeda huvitavam aga kokkuvõttes jättis nagu nõrgema mulje. Asi selles, et mulle on alati meeldinud M. Tänava punk-hakk-lõikamise lühidus, ükskõiksus, kuidagi kõrvalolemine. Nüüd on seda antud aga säherduses potterisoustis, et vahepeal tekkis küsimus, miksometi... Ehh, ei tea. Kolm ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ambitsioonikas, kuid abitu. Tegelikult ootasin ma midagi muud - huvitavamat, põnevamat ja ka koledamat. Petta sain. Proloog nagu lubas midagi, kuid edasine oli lihtsalt liiga lapsik, et seda uskuma jääda. Raula käitub enamasti ebaloogiliselt ja nõmedalt, kõrvaltegelased on nagu nukud, keda pole vaja muuks kui tegevuse jätkamiseks. Lisaks veel hunnik kliðeesid ja tüütut sahmerdamist, mis tegelikult mitte midagi juurde ei anna. Kui ei teaks, kes on autor, annnaks võib-olla isegi kahe!
Teksti loeti eesti keeles

Eeh... Erakordselt raske on selle kohta midagi asjalikku öelda. Julge oli see teos, pea absurdini eksperimenteeriv, näiteks nimetamisel... Mis mu silmis on aga igati positiivne. Pole ju mõtet jalgratast leiutada, kui poisistid, siis poisistid. Lugeja veab MT loost mühinal läbi, energia puudujääke küll ei tuvasta. Paar korda ehmatab loost välja vaid, nt siis, kui Raula seda Võlukooli tegema hakkas. See oli nagu liivakastis. Aga peaaegu usutav, ja igatahes täis elu, mis literatuursuse muudab teisejärguliseks. Paar peatükki ühiskonnateadlasi ja suhtlemispsühholoogiat MT-l läbi võtta, saab selle asja kah korda. Aga elamus oli vägev, vastuoluline, intrigeeriv, painav. Miska läks täie ette. Virisetud, lõppeks, on juba niigi palju eespool. Kui, siis ainult lisaks ja kinnitaks, et jah, see proloogi ja epiloogi osa oleks võind olla ju läbimõeldum, aga si**a sellega.Võtan mütsi maha.
Teksti loeti eesti keeles

MT varem loetud jutud olid mulle pigem sümpaatse mulje jätnud, esimene pikas vormis tekst on aga autorile küll üle jõu käinud. Võib-olla ei jõua lühivormis kõik need nõrkused välja paista? Arvan, et romaani taustaks on suur hulk autori loetud fantasyt, ent eriti tugevalt New Age´i pitser (Energiad, Jõud, Ravitsemine, jne). Ma ei imesta, et hiljuti kirjutas MT BAASis positiivselt Tiit Sepa "Thori päeva" kohta. Neil kahel on tõepoolest oluline ühisosa.

Pealkiri on efektne, ent see pole ilmselt MT vaimusünnitis, vaid värss romaani pikitud Anneli Kaarna luuletusest. Põhimureks on romaanis aga lõputu ühe motiivi kordus: umbes lk-st 60, kui Raula õppib nõiduma, on kuni lõpuni ainult pidev "loitsu peale panemine" ja siis jälle maha võtmine. Lõputu arv kordi. Võib-olla pidanuks kõik nõiduda oskavad tegelased kohe alguses Kaitseloitsu peale panema, siis poleks kogu seda jama vaja olnudki, kogu see rabelemine oleks ära jäänud ja romaani saanuks kontsentreerida lühivormiks või üldse kirjutamata jätta... Aga nüüd oleks nagu plaadimängijal nõel jäänud üle viskama.

Teise tähelepanekuna nimetan tegelaste äärmist emotsioonitust. Nad ei suuda isegi eriti üllatuda, kui mingi üleloomulik nähtus pikselöögina ellu sisse tungib. Kulmukergitus, "ahah" ja ongi kõik. Minu meelest peaks (ulme)kirjandusteos pakkuma lugejale mingi usutava aspekti, mis aitab kirjapandu vastu huvi tekitada. Kui sa oled pideva nõiduse, deemonite, zombide, jne. turmtule all, oleks soovitav vähemalt tegelaste käitumine "inimlikumaks" kirjutada, muidu on kogu tegevus niivõrd võõras, et hakkab igav. Pole millelegi kaasa mõelda. Ainuke iseärasus, mis huvi tekitas, oli Raula ja mõne teise tegelase paigutamine moraaliskaalale. Autor ei kujutanud neid must-valgena ja puudus tüüpiline Heade ning Halbade jaotus. Loeme siis selle ka plusspoolele.

Kolmandaks, suurtähtede, kursiiv- ja rasvase kirja kasutamine. Vahepeal tundus mulle, et autor "paneb existerioni", siis jälle, et parodiseerib seda. Siis näis, et see kummaline ortograafia ongi minusugustele mõeldud, et autor saaks kriitiku peamurdmise üle peenikest naeru pidada. Teatavate tegusõnade alustamine suurtähega tundus kohe eriliselt jabur. Püüdke lugeda neid lauseid nii, et suurtähega annate sõnale teatava paatose ja rasvase kirja puhul rõhulisuse (eriti, kui need on samas sõnas), siis saate aru.

Tagakaanel kiidab Hiram teose läbimõeldust ja süsteemsust. Ei tea. Ka läbimõeldult ja süsteemselt on võimalik igav asi valmis teha. Kui ma pidanuks lugemise ajal meeles, kes milliseid loitse oskab (ja niikuinii need loitsud suvalisel hetkel ei pidanud) või milline olevus milliseid võimeid omab, ei teinuks see asja sugugi paremaks. J.Koit ütleb ülalpool, et teos on ambitsioonikas. Ei nõustu. Mahukas, aga ambitsioonitu. Mulle näib, et autor on tundnud niisama kirjutamislusti ja (piltlikult öeldes) Nobelit sihtinud ei ole. Ja et tal on ükskõik, mida romaani kohta kirjutatakse. Arvan siis selle (oletatava) suhtumise ja motiivi ka positiivse külje peale. Aga üldiselt jah, Tänava mahuka ja tüütu raamatu kergemini seeditav versioon on pigem Preussleri "Väike nõid".

Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Teksti alguse verepritsimine on nii paks ja põhjalik, et meenutab Tarantinot. Ei mõju enam verena, tahaks näpu sisse torgata ja maitsta, ehk on ikkagi ketšup. See ju tore, ketšup mulle meeldib. :)

Nimed (ja ka muu sarnane sõnaloome) muutsid teksti muidugi kohati iseenda paroodiaks. Esialgu tundub selline haudaaletamine muidugi fantaasiakyllane ja innovatiivne, kuid ainult siis, kui lugeja pole kunagi yhtki koolialmanahhi kokku pannud. Seal, IVa ja Vb vahel, need õiged loomepalangu õitseallikad alles õilmitsevad, õide löövad ja puhklevad. "Akendes" on alles õied...

Kompositsioon on, jah, selline, et õieti nagu polekski teist. Vähemalt mitte teadlikult. Pigem on teksti kirjutatud jupike siit, teine jupike sealt ja lõpuks kõik romaaniks kokku traageldatud. Mis on muidugi täiesti meetod, ega teisiti ongi raske saada yhte teksti mitut eri stiili ilma yleminekuteta.

Võlukoolindus meenutas hirmsal kombel Vadim Proskurini bojevikku "Хоббит, который знал слишком много" (ehk siis "Kääbik, kes teadis liiga palju"). Selline arvutimängulik setting - mulje, mida rõhutab paljukiidetud/manatud maagiasysteem. Maailma järjest uute raamelementide sissetoomine mõjub pisut lovecraftilikult, aga ainult pisut. Yldse mitte paha, kuid ei lase teksti ka liiga tõsiselt võtta. Mida keegi õnneks teha ei pyyagi.

Tegelaste psyhholoogiline tõepära pole nähtavasti eesmärk olnudki, seega ei saa ka midagi ette heita. Igayhel on omad teod ette nähtud ning neid ta siis teebki. Umbes nagu pabernukkude komplekt, igal oma roll ja isegi riideid annab vahetada. Apaatne ning mitte eriti taiplik, soovitavalt teismeline peategelane on levib ka muu maailma ulmekirjanduses, ses suhtes ei yllata tema äkitsi ilmnev maagianne eriti millegagi. Ah et pole usutav?Its magic, y`know.

Oleks tegemist tõsiste ambitsioonidega romaaniga, ytleks, et tugev kolm miinus. Mingi tehnilise viperuse tõttu läks trykki romaani toorik, ent kui sellele mõni päriskirjanik kallale lasta, võib suhteliselt kerge vaevaga valmistoote saada. Sellise neljapunktise.

Tegelikult seisab meie aknalaudadel, riiuliservadel ja köögikappidel täiesti ontlik ajaviiteromaan. Loed, unustad varsti ära ja loed jälle. Sest mingi ähmane meeldiv mulje jäi. Ei olnud ju paha. Vähemalt ei mäleta, et oleks paha olnud. Pyhid seismaununenud kirjatyki pealt tolmu ja alt vereloigu ning võtad jälle kätte, ehk ulatad sõbralegi. Tugev kolm pluss.

P. S. Kui mõni M.T. fänn peaks "Aknad" inglisse tõlkima, oleks kena saata eksemplarid Tarantinole ja Rodriguezele. Kui nad sellest filmi ei tee, ehk vähemalt multikagi. Osa juttu on täiesti visuaalne, kaadrid tekivad ise silme ette. Oleks nii nunnu.

Teksti loeti eesti keeles

Tõeline üllatus Maniakkide Tänava poolt. Raamat algab väga hästi ja hoogsalt, proloog on vahest isegi raamatu parim osa, luues edasise jaoks mõnusa meeleolu. Algus Raulaga on kah suhteliselt hea, aga kuskilt poole pealt hakkas raamat vaikselt sohu vedama. Kooli osa muutus juba kohati väga tüütuks, samas aga raamatut käest panna ka ei suutnud. Võib-olla oleks saanud lõpu pisut lühemalt ja konkreetsemalt kirjutada, praegu tundub see natuke liialt laialivalguv ja ka ebausutav. Samuti jäi mulle natuke arusaamatuks nõudumise/maagia käsitlus ja vahekorrad. Ilmselt on see selgem inimestele, kes tegelevad AD & D ja muude rollimängudega, kuna pilt oli üpriski kirju ja selles orienteerumine nõuab vahest rollimängude kogemust. Vigadest hoolimata saab raamat mult "4" ja jään huviga ootama Tänava uusi tekste.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olin juba varemgi Maniakkide Tänava kirjutisi lugenud ja nende loetavuses veendunud, oli see romaan üle ootuste hea. Jutt jooksis hästi ja kergesti jälgitavalt. Ka oli tegevus põnev ja seiklusi kamaluga, mistõttu selle raamatu seltsis möödus aeg kiiresti. Eriti positiivne oli see, et autor oli tegevustiku korralikult läbi mõelnud. Meeldiv oli minu jaoks seegi, et sündmused leidsid aset Eestis ja seejuures polnud asjal mingit kodukootuse maiku man. Igal juhul annab MT mõista, et ta on väga suure potentsiaaliga kirjamees.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist oli ekspreriment-teosega nagu ka Maapoeg eelnevalt mainis... üldiselt annaksin au, et Maniakkide Tänav julges tulla sellise teosega välja. Mulle meeldis ning ootan huviga autori uut kirjatükki..
Teksti loeti eesti keeles

Ma tegelikult nautisin selle lugemist. Eriti mõnus oli õhtul pimedas, kui vaid mõni üksik auto sõidab mööda.
Igatahes algus oli võiks öelda hurmav. Ma poleks arvanud, et "laest rippuvad soolikad" nõnda köita võivad. Raula osa oli ka alguses täitsa tore, aga kool viskas nati üle. Kuigi, kõik teevad vigu ka Raula =) Igatahes meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat juba mitu aastat olemas, jõudsin lõpuks ka lugemiseni. Varem pole lihtsalt tahtmist olnud, sest olgem ausad, teosest on niipalju juttu olnud, et üllatusi seal küll olla ei saa. Ei olnudki. Muidugi tuleb silmas pidada, et ega ma pole õige sihtgrupp ka -- no ei suuda tonte tõsiselt võtta, no mitte kuidagi ei suuda... Vast polekski vaja midagi lisada Kristjan Sanderi arvamusele (link Algernoni artiklile ülalpool), kuigi mul on raskusi nii viisakalt väljendumisega, samas tahaks lühidalt kirja panna selle tekstikogu peale kulutatud õhtu jooksul tekkinud emotsioonid.

Kõige suurem võllanali on ilmselt see Hirami kild tagakaanel - et "läbimõeldud ja süsteemne" (kui sellega ei ole samuti kui Kristjani röögatusega, et Hiramil endal seos praktiliselt puudub). Noh, ma tean, et on inimesi, kes seisavad aukartusest tummana, kui keegi juba teist päeva järjest võtab taskust puhta taskurätiku... Kui mõeldud oli maagiasüsteemi, siis sellega on küll vaeva nähtud, kuid (nagu samuti eespool mainitud) rohkem selline algkooli kirjandusringi tasemel. Ning muidugi on see raamat rõlgelt toimetamata, sarnanedes pigem musta käsikirjaga, millest suure töö tulemusena peaks raamat saama. Kusjuures selle eest ma hinnet maha ei võta -- mingite eragonide puhul on kamp leheneegreid selle ära teinud, tekst iseenesest aga ikka jäänud sama põrmustavalt ajutuks. Mulle meenutas lugemine pigem C-klassi exploition movie`t, kus käib mingi lõtv andmine ja isegi näitlejad ei üritagi teha nägu, nagu nad seda tõsiselt võtaksid. Seegi pole iseenesest halb ja kujutan ette, et seda võib teatud peakuju juures lahe kirjutada olla, kuid ma olen natuke solvunud, kui mulle serveeritakse raamatuna matsakat nõidumiste ja soolikalaskmiste nõrgalt seotud risuhunnikut, millesse sisseelamisest ma olen sama kaugel, kui telefoniraamatut sirvides. Samas... ma ei tahaks lõpetada väga süngets toonides või lausa lajatada, et MT peaks tulevikus kirjutamisest hoiduma. Pealkiri ise on juba punkti väärt. Potentsiaali on, huvitavaid mõtteid ka. Aga tööd tuleb teha, seltsimehed! Rohkem tööd! ;-)

Teksti loeti eesti keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole jah ulme - samas on hea lugu.Minul tekkis kaastunne nende metsast välja karanudtõsiusklike kristlaste vastu.. maailm ümberringihõiskab loeb reklaame, tormab massidena ühest poestteise, aga nemad põevad nurgas mingit ammusurnud tüüpi taga..
Teksti loeti inglise keeles

Naine (mees) andmepanka salvestada ja asi vask - suhtled virtuaalreaalsuse abil, millal tahad, kui ei taha, lülitad välja. Paradiis!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt vanast teadlasest, keda üks rikkur petabtuumaelektrijaama ehitama. Hiljem selgub, et tuumajaamon lihtsalt pomm, vahend maailma ähvardamiseks. Vana teadlane on küll suremas, aga otsustab maniaki omakorda haneks tõmmata..

Tegelased: paks doktor, haige teadlane, imekaunis naine, võimuhull rikkur. Üsna igav.

Teksti loeti inglise keeles

Mingi aeg tagasi on Maale jõudnud tulnukad - õigemini küll figureerivad vaid nende "projektsioonid", mitte füüsilised kehad.Tulnukad on maalastesse suhtunud ülimalt altruistlikult,andnud neile palju teadmisi, õpetanud ehitama paremaid kosmoselaevu ja relvi..

Jutt algab, kui üks tulnukas kogemata jahimehele kahju teeb. Mees on õnnega koos, kuna sellisel puhul on alati külluslikku hüvitust oodata. Edasi selgub, et tulnukas tahaks koos mehega jahile minna. Tulnukas ei väsi kordamast, et tema rassi ja inimeste vahel on ikka NII palju ühist.

Rohkem ei saa sisust rääkida - jutt on ainult 3 lehekülge ja puänt on väga tähtis :)

Teksti loeti inglise keeles

Kes on näinud filmi "Dark City" (soovitan!),siis vähemalt algust lugedes tekib tunne, et see raamat ongi filmi aluseks.Lõpplahendus on küll erinev, aga seda üllatavam! Väga hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

Iiigav.

Suur võitlus kahe vaimse superrassi vahel, kes siis inimesi ja igal teisel planeedil elavaid muid rasse mängukannidena kasutavad. Lens on "heade" poolt inimestele antud telepaatia-käevõru-universaaltõlk. Ja põhiline sebimine ei ole kogu selle taustaga üldse seotud, vaid on "lensmanide" võitlusest narkosmugeldajate organisatsiooni vastu. Rohkesti kasutatakse käigupealt leiutatud supertehnikat ja muid deus-ex-machina lahendusi. Ei puudu ka kangelanna..

Ostsin raamatu, kuna alternatiiviks oli 6 tundi norra-eesti sõnaraamatut lugeda. Oleks võinud ostmata jätta..

Teksti loeti inglise keeles