Küllaltki huvitav ja mõnus lugemine. Asja juures oli üks tõsisem viga, raamat ei olnud minu jaoks haarav. Ilus tekst oli ja autori jutt jooksis, aga igal hetk võis raamatu käest panna ja hiljem uuesti jätkata.
(romaan aastast 1999)
Küllaltki huvitav ja mõnus lugemine. Asja juures oli üks tõsisem viga, raamat ei olnud minu jaoks haarav. Ilus tekst oli ja autori jutt jooksis, aga igal hetk võis raamatu käest panna ja hiljem uuesti jätkata.
Pagan, aga mulle meeldis. Eriti algus, kus kõik see arutu sebimine sõrmuse ymber ilusasti kohaliku geopoliitike taustal paika pandi! Sauron kui valgustatud monarh, haldjate karistussalgad pärast võitu Mordoris kylasid põletamas ja marodööritsemas... Paraku sai see viktorsuvoorovlik algus neetult kiiresti otsa ja edasi läks juba sootuks teises stiilis. See mõõga, mantli ja salateenistuste stiil meeldis mulle vähem aga meeldis siiski.
Kokkuvõtteks on tegemist kindlasti kaalgukategoorias kõrgema teosega kui Nik Perumovi alternatiivtolkienistlik triloogia. Kindel viis.
Kõige sümpaatsem selle juures on vist tõesti tõdemus, et sellist Keskmaad ma juba usuksin. Eelinfo põhjal ma lootsin vast ehk sammukese rohkemat -- et kogu maagia ongi välja kraabitud ja lugu on joonistatud reaalsele (st. siis sisuliselt alternatiivajaloolisele) kangale. Noh, mingit võlukunsti seal esines, kuid see piirdus mõne kobakaga, nii et olgu.
Raamat koosneb näiliselt nagu kolmest osast, millest esimene on minu jaoks tõeliselt vaimustav. Selle sisu on eelarvustajad ka juba puudutanud -- kõik see, mis Sõrmuste Isandas tundus mulle kuidagi tobe ja otsitud, saab siin selge, teravmeelse ja kohati väga naeruväärse selgituse. Mulle tundub tõesti palju loogilisem, et Aragorn oli mingi suvaline kaabakas, kelle haldjad üles korjasid ja Taasühendatud kuningriigi troonile toppisid; et Valged võlurid olid lihtsalt kamp vanameelseid, kes iga hinna eest püüdsid takistada tööstusrevolutsiooni Mordoris; et Sauron oli valgustatud monarh; et ülbed haldjad viisid läbi genotsiidi vallutatud aladel ja üldse kohtlesid inimesi loomadena, etc etc. Ehk siis sõrmus oli üks tobe nali, et see lasti leida kusagil viimases kolkas, kus "siga tänaval püherdab" ja nazgulid ajasid kohalikke tolasid vaid niipalju taga, et need liiga pikalt kuhugi kõrtis pidama ei jääks, et see ei töötanud nii, nagu kavatseti, ja unustati, ja asjaosaliste kondid koos täiesti väärtusetu sõrmusega vedelevad kusagil metsas, kus keegi nende vastu huvi ei tunne :-DDD COOOL!
Väga hea on ka epiloog, kus selgitatakse, mis sellest maailmast edasi sai. Keskosa aga... noh, see on parimate traditsioonide vaimus teostatud quest või mõõga ja mantli lugu, kuidas mitmed agentuurid ja muidu huvilised üksteise näppude peal trambivad ja üht, teist ja kolmandat üle löövad, igaüks oma mängu mängimas. Et see on kah hea, aga ma ise lihtsalt eriti ei suuda sedalaadi jahmerdamist hinnata.
Ma lugesin seda raamatut ca 3 aastat tagasi. Nüüd oli põhjust see üle lugeda. On ikka "5" ära teeninud küll.
Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.
Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.
Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.
Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.
Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.
Ühesõnaga, võrdlemisi tüütu ja igav, väga venepärane raamat, millel on Tolkieni "Sõrmuste Isandaga" samapalju pistmist nagu Dostojevskil Robin Hoodiga. Hinne kõikus lugedes pidevalt "kahe" ja "kolme" vahel ja kaldus lõpuks siiski "kolme" peale. Eriti ebameeldivad olid tegelaste ajutised fatalistlikud meeleolutsemised, korra võeti ka mällarini mingit jooki. Eriti puine oli epiloog, kus lühidalt esitati nägemus moodsast fantaasiamaailmast. Tolkieniga selle raamatu seostamine näib mulle aga paraku sana ebatõenäoline nagu Indrek Hargla täienduse Back To The Future sarja - silmatorkavalt teistsuguse stiili, totaalselt teistsuguse õhkkonna ja rõhuasetuse ning originaaliga praktiliselt kokku mitte sobivana.
Kui legend, nagu oleks Jeskov selle raamatu eest ultratolkinistide poolt puumõõgaga läbi nüpeldatud vastab tõele, siis minu arust sai ta küll vale asja eest. Tolkieni maailma ei oskaks ma seda ka õudusunenäos paigutada. Kui juba nüpeldada, siis halva kirjanduse levitamise eest, aga siinkohal pole ka seda põhjust; tegemist ei olnud nüpeldamistväärt halva kirjandusega, lihtsalt tavaline keskpärane soga, aga kui kõik sellise kirjutajad tappa peaksid saama, siis midagi muud ei saakski teha.
Haarav, stiilne, ootamatu. Käsitlus sõjast, mida autor mitte ei kirjelda, vaid põhendab - meeldis. Tolkieni tegelased, kes raamatus on kuidagi lamedad, on elavaks tehtud - meeldib. Palju narrimist tolkieni enda pihta, näiteks looduskirjeldused - meeldib.
Nõrgemad küljed on eespool ära öeldud. "Umbari gambiidi" osa oli üle, Tangori armastusliin oli eriti üle ja tema karakteri muutused usutamatud. Paljud püssid, mis esimeses osas seinal rippusid, jäidki pauguta.
Aga kokku ikka väga haarav lugemine!!!!
Viis.
Kaks võtmestseeni, milles kõikvõimalikke huvisid ja arusaamu esindavad tüübid haljaste relvadega kokku läksid - Ithilieni vürsti vabastamine ja Peegli purustamisele eelnenud klõbin haldjate juures - olid aga nii keerulise koreograafiaga, et jälgimine raskeks läks ja pea vankuma hakkas. Umbes nagu operett "Öö Veneetsias", mille osalejad talutavad vaatajat-kuulajat läbi keeruliste intriigide ja kokkusattumuste võrgustiku, püüdes teda samal ajal veenda, et oma perekonnaliikmeid, teenreid või kaasasid on võimatu ära tunda, kui neile 5 cm. laiune maskike nina peale siduda... Heakene küll, tuleb aga möönda, et autor on ennast sellise kriitika suhtes hästi kindlustanud jumaliku ettehoolde sissetoomisega, mis lausa peab peategelased võidule viima. Selline võte pole küll teab kui stiilne, aga see-eest tugev nagu mithril.
Siit aga jõuame minu arvates romaani kõige nõrgema koha juurde. Olgu, kangelasi hoiab ja kaitseb jumalik ettehoole, mille allikale sugugi ei meeldi teravaotsaliste kõrvadega poiste ja tüdrukute nii ülekaalukas võit (lk. 40: ...Maailmas on Keegi, kellele hirmsasti ei meeldi täielikud võidud ja mitmesugused "lõplikud lahendused", ning seda oma vastumeelsust võib ta väljendada kõige uskumatumal viisil. Nii ka praegu [...] peatus eespool nimetatud Kellegi pilk äkki olemast lakanud Lõunaarmee kahel sõdalasel, kes olid kadumas Mordori kõrbe luidete vahele.). Toosama kõrge isand suunab oma vastleitud lemmikud aga teise poole veel lõplikumat võitu sepistama! Haldjate võidu puhul jääb alles väikegi võimalus, et kuskil - mõnes inimeste riigis kuskil kaugel Lõunamaal, mille nimi Umbariski kord saja aasta jooksul kõlab - taastärkab tehnoloogiline tsivilisatsioon. Maagilise maailma või siis seda inimeste maailmaga ühendava sideme hävitamine on aga Jeskovi teksti järgi igal juhul lõplik tegu. Kas on loogiline? Ei ole loogiline, sõbrad, mitte ei ole.
Ausalt öelda lootsin kuni viimase leheküljeni, et trafaretse meie-või-nemad asemel tuleb mingi kolmas lahendus, mis kuidagimoodi Keskmaa kõikumalöönud tasakaalu taastab. Olgu mäekollide või haldjatega kuidas on, jumalike entiteetidega saab vanameister Anderson näiteks Haddingi loo raamjutustuses igal juhul suurusjärgu võrra paremini hakkama, kui käesoleva teose autor. Probleemi oleks saanud lahendada ka vihjega, et kunagi jõuavad inimesed Peegli taasloomiseni teaduse ja tehnoloogia abil ja nimetavad selle siis ussiauguks, väravaks läbi hüperruumi või kuidagi kolmandat moodi. Seda vihjet aga ei pillata teps. Peeglistki oleks ju võinud välja pudeneda mingi infokandja tollest imelikust paralleelmaailmast, mida tundmatu jutustaja paljudes kohtades mainib - aga, näed, ei pudenenud.
Raamat kui toode on seekord üsna korralikult välja kukkunud, ainult et õhkujääva lõpuga küsimust markeeritakse eesti keeles ikkagi "...?", mitte "?...". Kui seda mitte arvestada, siis oli näpuvigu muidu nii vähe, et "Viimane sõrmusekandja" ei eristu kuidagi mistahes korralikult eesti keelde tõlgitud ja toimetatud tekstist.
Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.
Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...
Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.
Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.