Kasutajainfo

Kirill Jeskov

16.09.1956-

Teosed

· Kirill Jeskov ·

Posledni koltsenossets

(romaan aastast 1999)

Hinne
Hindajaid
7
5
3
1
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)

Kui vaadata teose pealkirja, alampealkirja "Keskmaa ajalugu - vaenlase silmade läbi" ja teose tutvustuse algust, mis algab sõnadega "Professor Tolkien eksis - kõik ei olnud nii, üldsegi mitte nii", siis on vist lihtne aru saada, millest teoses juttu tuleb. Ajalugu kirjutavad teadagi võitjad ja seetõttu on "Sõrmuste isandas" antud sündmuste areng äärmiselt ühekülgne. Antud raamatus aga räägitakse lugejale sellest, kuidas Gandalf ja muud "valged" maagid kartsid tööstus revolutsiooni Mordoris ning otsustasid elfide abil selle hävitada enne, kui Mordor ja ta liitlased liiga tugevaks muutuvad. Ja kuidas "tegelikult" toimus lahing Minas-Tirithi seinte all jne. jne. jne. See kõik on alles sissejuhatus, mis tõlgendab algmaterjalis toodus sündmusi. Edasine ehk enamus raamatust räägib hoopis sellest, miks ja kuidas kadus maagia Keskmaalt ja mis ikkagi oli elfide lahkumise põhjuseks.

Küllaltki huvitav ja mõnus lugemine. Asja juures oli üks tõsisem viga, raamat ei olnud minu jaoks haarav. Ilus tekst oli ja autori jutt jooksis, aga igal hetk võis raamatu käest panna ja hiljem uuesti jätkata.

Teksti loeti vene keeles

Pagan, aga mulle meeldis. Eriti algus, kus kõik see arutu sebimine sõrmuse ymber ilusasti kohaliku geopoliitike taustal paika pandi! Sauron kui valgustatud monarh, haldjate karistussalgad pärast võitu Mordoris kylasid põletamas ja marodööritsemas... Paraku sai see viktorsuvoorovlik algus neetult kiiresti otsa ja edasi läks juba sootuks teises stiilis. See mõõga, mantli ja salateenistuste stiil meeldis mulle vähem aga meeldis siiski.

Kokkuvõtteks on tegemist kindlasti kaalgukategoorias kõrgema teosega kui Nik Perumovi alternatiivtolkienistlik triloogia. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

Seda raamatut on raske hinnata.

Kõige sümpaatsem selle juures on vist tõesti tõdemus, et sellist Keskmaad ma juba usuksin. Eelinfo põhjal ma lootsin vast ehk sammukese rohkemat -- et kogu maagia ongi välja kraabitud ja lugu on joonistatud reaalsele (st. siis sisuliselt alternatiivajaloolisele) kangale. Noh, mingit võlukunsti seal esines, kuid see piirdus mõne kobakaga, nii et olgu.

Raamat koosneb näiliselt nagu kolmest osast, millest esimene on minu jaoks tõeliselt vaimustav. Selle sisu on eelarvustajad ka juba puudutanud -- kõik see, mis Sõrmuste Isandas tundus mulle kuidagi tobe ja otsitud, saab siin selge, teravmeelse ja kohati väga naeruväärse selgituse. Mulle tundub tõesti palju loogilisem, et Aragorn oli mingi suvaline kaabakas, kelle haldjad üles korjasid ja Taasühendatud kuningriigi troonile toppisid; et Valged võlurid olid lihtsalt kamp vanameelseid, kes iga hinna eest püüdsid takistada tööstusrevolutsiooni Mordoris; et Sauron oli valgustatud monarh; et ülbed haldjad viisid läbi genotsiidi vallutatud aladel ja üldse kohtlesid inimesi loomadena, etc etc. Ehk siis sõrmus oli üks tobe nali, et see lasti leida kusagil viimases kolkas, kus "siga tänaval püherdab" ja nazgulid ajasid kohalikke tolasid vaid niipalju taga, et need liiga pikalt kuhugi kõrtis pidama ei jääks, et see ei töötanud nii, nagu kavatseti, ja unustati, ja asjaosaliste kondid koos täiesti väärtusetu sõrmusega vedelevad kusagil metsas, kus keegi nende vastu huvi ei tunne :-DDD COOOL!

Väga hea on ka epiloog, kus selgitatakse, mis sellest maailmast edasi sai. Keskosa aga... noh, see on parimate traditsioonide vaimus teostatud quest või mõõga ja mantli lugu, kuidas mitmed agentuurid ja muidu huvilised üksteise näppude peal trambivad ja üht, teist ja kolmandat üle löövad, igaüks oma mängu mängimas. Et see on kah hea, aga ma ise lihtsalt eriti ei suuda sedalaadi jahmerdamist hinnata.

Ma lugesin seda raamatut ca 3 aastat tagasi. Nüüd oli põhjust see üle lugeda. On ikka "5" ära teeninud küll.

Teksti loeti vene keeles

Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Teksti loeti eesti keeles

Hilissügisel tellisin Kuutõrvajast kaks ulmeromaani: Accelerando ja Viimase sõrmusekandja. Esimest üritasin kolm nädalat lugeda, sain vahepeal selle kõrval viis-kuus kriminaalromaani läbi ja panin nüüd Strossi teose poolikuna kõrvale paremaid aegu ootama.

Viimane sõrmusekandaja oli hoopis teisest puust. Eile võtsin ette ja täna lõpetasin. Lisaks ülimalt meeldivatele emotsioonidele pidin murdma ühte endale antud lubadust. Nimelt oma viisteist aastat tagasi lugesin läbi Sõrmuste triloogia ja leidsin, et olgu see viimane kord. Nüüd tuleb siiski vähemalt proloog Keskmaa ajaloost läbi lugeda ja ehk siit-sealt sirvidagi. Nimelt tahaks Jeskovi raamatut lähemal ajal teist korda ja hulga paremini ette valmistunult lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa üldse aru, miks fundamentaaltolkinistid autori peale kurjad on. Tegu ei olnud ju absoluutselt kasvõi kaudseltki "Sõrmuste Isanda" maailma paigutuva teosega, vana Tolgi loominguga ühendasid Sõrmusekandjat ainult mõningad kohanimed ja väidetav toimumine Tolgi loodud maailmas. Seda aga ainult pealiskaudsel vaatlusel. Lähemal uurimisel selgub, et Jeskovi raamat on üdini venepärane, põhimõtteliselt võiksid vihased olla hoopis Julian Semjonovi kõntsalõhnalise loomingu paadunud austajad. See Umbari-afäär oli täpselt nagu maha kirjutatud raamatust "Seitseteist kevadist hetke", ainult nimed olid teised, Stirlitzi rollis oli keegi Tangorn. Kõik need lõunapoolsed rahvad ja rassid meenutasid vastavalt autori piiratud fantaasiale rohkem mingeid kesk-aasialasi ja Kaukaasia mägilasi, ametnikud ja riigivõim olid müüdavad ja üdini korrumpeerunud jne. jne. Kõik ikka nagu ida pool kombeks.

Ühesõnaga, võrdlemisi tüütu ja igav, väga venepärane raamat, millel on Tolkieni "Sõrmuste Isandaga" samapalju pistmist nagu Dostojevskil Robin Hoodiga. Hinne kõikus lugedes pidevalt "kahe" ja "kolme" vahel ja kaldus lõpuks siiski "kolme" peale. Eriti ebameeldivad olid tegelaste ajutised fatalistlikud meeleolutsemised, korra võeti ka mällarini mingit jooki. Eriti puine oli epiloog, kus lühidalt esitati nägemus moodsast fantaasiamaailmast. Tolkieniga selle raamatu seostamine näib mulle aga paraku sana ebatõenäoline nagu Indrek Hargla täienduse Back To The Future sarja - silmatorkavalt teistsuguse stiili, totaalselt teistsuguse õhkkonna ja rõhuasetuse ning originaaliga praktiliselt kokku mitte sobivana.

Kui legend, nagu oleks Jeskov selle raamatu eest ultratolkinistide poolt puumõõgaga läbi nüpeldatud vastab tõele, siis minu arust sai ta küll vale asja eest. Tolkieni maailma ei oskaks ma seda ka õudusunenäos paigutada. Kui juba nüpeldada, siis halva kirjanduse levitamise eest, aga siinkohal pole ka seda põhjust; tegemist ei olnud nüpeldamistväärt halva kirjandusega, lihtsalt tavaline keskpärane soga, aga kui kõik sellise kirjutajad tappa peaksid saama, siis midagi muud ei saakski teha.

Teksti loeti eesti keeles

No oli, ja ei olnud kah. Siuke miinusega neli. Ladus lugemine, ei kulunud kahte nädalatki. Kohati naljakas ja kohati rabe. Sõjast saab kirjutada kindralstaabi seisukohast ja saab kirjutada lihtsõduri seisukohast, aga kui need kaks panna ühte raamatusse, siis see tulemus ei ole väga veenev. Kui Tolkienil läks võimatut missiooni (no see opossumite ja seibiga, eksole) täitma võimalikult ebasobiv kamp, siis Jeskovil teeb sama eriti sobivate tüüpide jõuk, omades praktiliselt piiramatuid ressursse. Mõlemal juhul ülesanne täidetakse. Ja mis siis? Muidu poleks ju olnud millestki kirjutada, ainult poliitökonoomiast poleks piisanud. Ehh, mõni päev on lugemisest möödas ja juba hakkab sisu halli uttu mattuma. Mis võib muidugi ainult minu probleem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma igasuguste Tolkieni tuletiste lugemist vältida püüdnud, seekord otsustasin teha erandi ja eriti ei kahetse. Siiski jäi lugemisel tunne, et autoril oli üks hea idee, kuidas Sõrmuste Isanda lugu teisest vaatenurgast näidata, kuid selle idee peale ei õnnestunud kahjuks tervet romaani üles ehitada. Nagu Ats Millerile, nii ka mulle meeldis eelkõige romaani algusosa, mis just nimelt SI ümberpööramisega tegeles. Sellele otsa kirjutatud quest ei jätkanud alustatud innovaatilist liini vaid oli pigem tavapärane, millest on kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldis!

Haarav, stiilne, ootamatu. Käsitlus sõjast, mida autor mitte ei kirjelda, vaid põhendab - meeldis. Tolkieni tegelased, kes raamatus on kuidagi lamedad, on elavaks tehtud - meeldib. Palju narrimist tolkieni enda pihta, näiteks looduskirjeldused - meeldib.

Nõrgemad küljed on eespool ära öeldud. "Umbari gambiidi" osa oli üle, Tangori armastusliin oli eriti üle ja tema karakteri muutused usutamatud. Paljud püssid, mis esimeses osas seinal rippusid, jäidki pauguta.

Aga kokku ikka väga haarav lugemine!!!!
Viis.

Teksti loeti inglise keeles

Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et tänapäeva venelased oskavad kirjutada ainult ühest asjast - sõjast - aga teevad seda hästi. Tõsi küll, mul ei tekitanud erilist vastumeelsust ka Tangorni Umbari-retk. Ma olen nõus, et esimese osaga suhtestus see umbes nagu "Kümne aasta hiljem" II osa "Kolme musketäriga", aga ju ma siis olen sellist kirjandust veel liiga vähe tarbinud, et sees keerama hakkaks. Täitma, tänan väga, seda lünka aga ei hakka...

Kaks võtmestseeni, milles kõikvõimalikke huvisid ja arusaamu esindavad tüübid haljaste relvadega kokku läksid - Ithilieni vürsti vabastamine ja Peegli purustamisele eelnenud klõbin haldjate juures - olid aga nii keerulise koreograafiaga, et jälgimine raskeks läks ja pea vankuma hakkas. Umbes nagu operett "Öö Veneetsias", mille osalejad talutavad vaatajat-kuulajat läbi keeruliste intriigide ja kokkusattumuste võrgustiku, püüdes teda samal ajal veenda, et oma perekonnaliikmeid, teenreid või kaasasid on võimatu ära tunda, kui neile 5 cm. laiune maskike nina peale siduda... Heakene küll, tuleb aga möönda, et autor on ennast sellise kriitika suhtes hästi kindlustanud jumaliku ettehoolde sissetoomisega, mis lausa peab peategelased võidule viima. Selline võte pole küll teab kui stiilne, aga see-eest tugev nagu mithril.

Siit aga jõuame minu arvates romaani kõige nõrgema koha juurde. Olgu, kangelasi hoiab ja kaitseb jumalik ettehoole, mille allikale sugugi ei meeldi teravaotsaliste kõrvadega poiste ja tüdrukute nii ülekaalukas võit (lk. 40: ...Maailmas on Keegi, kellele hirmsasti ei meeldi täielikud võidud ja mitmesugused "lõplikud lahendused", ning seda oma vastumeelsust võib ta väljendada kõige uskumatumal viisil. Nii ka praegu [...] peatus eespool nimetatud Kellegi pilk äkki olemast lakanud Lõunaarmee kahel sõdalasel, kes olid kadumas Mordori kõrbe luidete vahele.). Toosama kõrge isand suunab oma vastleitud lemmikud aga teise poole veel lõplikumat võitu sepistama! Haldjate võidu puhul jääb alles väikegi võimalus, et kuskil - mõnes inimeste riigis kuskil kaugel Lõunamaal, mille nimi Umbariski kord saja aasta jooksul kõlab - taastärkab tehnoloogiline tsivilisatsioon. Maagilise maailma või siis seda inimeste maailmaga ühendava sideme hävitamine on aga Jeskovi teksti järgi igal juhul lõplik tegu. Kas on loogiline? Ei ole loogiline, sõbrad, mitte ei ole.

Ausalt öelda lootsin kuni viimase leheküljeni, et trafaretse meie-või-nemad asemel tuleb mingi kolmas lahendus, mis kuidagimoodi Keskmaa kõikumalöönud tasakaalu taastab. Olgu mäekollide või haldjatega kuidas on, jumalike entiteetidega saab vanameister Anderson näiteks Haddingi loo raamjutustuses igal juhul suurusjärgu võrra paremini hakkama, kui käesoleva teose autor. Probleemi oleks saanud lahendada ka vihjega, et kunagi jõuavad inimesed Peegli taasloomiseni teaduse ja tehnoloogia abil ja nimetavad selle siis ussiauguks, väravaks läbi hüperruumi või kuidagi kolmandat moodi. Seda vihjet aga ei pillata teps. Peeglistki oleks ju võinud välja pudeneda mingi infokandja tollest imelikust paralleelmaailmast, mida tundmatu jutustaja paljudes kohtades mainib - aga, näed, ei pudenenud.

Raamat kui toode on seekord üsna korralikult välja kukkunud, ainult et õhkujääva lõpuga küsimust markeeritakse eesti keeles ikkagi "...?", mitte "?...". Kui seda mitte arvestada, siis oli näpuvigu muidu nii vähe, et "Viimane sõrmusekandja" ei eristu kuidagi mistahes korralikult eesti keelde tõlgitud ja toimetatud tekstist.

Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivne käsitlus Tolkieni "Sõrmuste isandast", mis tegelikult polegi nii alternatiivne. Lihtsalt vaatenurk on teine. Tolkieni loomingus on kesksel kohal haldjad, kääbikud ja inimesed, Jeskovil orkid ja muud kollid. Hea ja halb ei oma tegelikult erilist tähtsust, sest vastaspool on alati paha, tulemusest olenemata. Iseseisva teosena pole "Viimasel sõrmusekandjal" häda midagi, täiesti lobe ja kaasahaarav lugemine, kuid võrdluses "Sõrmuste isandaga" ei kannata see väga kriitikat. Üks on eepiline, teine eepilisusele pretendeeriv. Sarnaselt ühe eelarvustajaga tekkis ka mul mõte, et Jeskovil oli idee, kuid tal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas seda maksimaalselt realiseerida. Seda on ka lõpptulemusest selgelt näha. Amitsioonist hoolimata kõigest tavaline meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni "Sõrmuste isand" on paljudele tuttav raamat. Kuidas oleks aga kui vaataks maailma teise nurga alt? Teatavasti kirjutavad ajaloo võitjad ning kas ei pruugi see tähendada ühekülgset vaatenurka? "Viimane sõrmusekandja" annab vastused paljudele küsimustele, mis kriitilisel lugejal LOTRis tekivad.

Kui Tolkieni maailmas on haldjad/inimesed/päkapikud/kääbikud head ning orkid/nazgulid halvad siis Jeskov keerab maailma tagurpidi. Jeskovi maailmas on Aragorn üks suvaline paadialune, keda haldjad ära kasutavad massilise genotsiidi korraldamiseks. Valge nõukogu on tagurlik organ, mis üritab Mordorist pärit tööstusrevolutsiooni ära hoida ning selle nimel üritab hävitada teadusliku mõtlemise kandjaid ehk siis Sauroni jõude. Sauron on valgustatud monarh, tulevikku püüdleva tsivilisatsiooni arhitekt.

"Viimase sõrmustekandja" algab sealt, kus "LOTR" lõppeb. Mordor on varemetes ning kaks orki... vabandust, orokueeni on põgenema saanud. Üks neist kohtub sureva nazguliga ning saab teada haldjate salaplaani ning viisi, kuidas haldjatepoolne Mordori tööstusrevolutsiooni tõkestamine ära hoida.

Raamat koosneb laias plaanis kolmest osast. Esimene on sissejuhatav, kus võetakse kokku LOTRi tegelik olemus (muide - vabandust aga sõrmus oli vaid üks üle käte läinud nali, mis tegelikult seni koos paari kääbiku kontidega kusagil vedeleb). Minu silmis oli see ka raamatu tugevaim osa, kus oli actioni, oli poliitikat ning pandi paika raamatu suund.

Raamatu viimane kolmandik ning epiloog meeldisid ka - saabus lõpplahendus ning saab teada, mis edasi juhtub.

Keskmine osa aga... tunnistan ausalt, et ühel hetkel vandusin alla ning keerasin ~150 lehekülge edasi (terve "Umbari gambiidi") ning "lugesin" diagonaalis kuna minu jaoks kiskus see jube igavaks. Mulle meenutas see vägisi nõuka-aegseid põnevikke ning tervet raamatut ümbritsev mõnus venepärane lähenemine läks üle võlli. Julian Semjonovi "Seitseteist kevadist hetke" oli kunagi lahe aga enam mitte. Jeskovil on lihtsalt Stirlitzi asemel Tangorn.

Sellel raamatul on oma võlu, ma ei saa ilmselt vene hingest aru. Kogu teos on üdini slaavilik, täpsemalt venepärane. Kohati ajab läbiv vene joon muigama, kohati aga paneb haigutama. Võta nüüd kinni, kas tänapäevaste väljendite kasutamine Mordori ja Keskmaa võtmes on hea või mitte kuid näiteks nii "taskunuga" kui "asedirektor" mõjuvad... üllatavalt. Või värskendavalt?

Jeskovi raamat on kuradi hea ideega ning kohati suurepäraselt teostatud. Ilmselt ma ei saa vene kultuurist piisavalt aru ning seepärast jäi osa raamatust mõistmatuks ning ajas mul lõuad pärani. Seega hinne on pigem mu enda kohta kui raamatule.
Teksti loeti eesti keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Teksti loeti inglise keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: