Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· N. K. Jemisin ·

The Fifth Season

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
2
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles