Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Õnn kestab igaviku...

(jutt aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon: «Liivimaa Kuller» 1993; nr 12 (25. märts) – nr 15 (15. aprill)
«Algernon» 2001; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
5
3
0
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Raske on seda juttu liigitada. Oleks nagu üsna argine setting, aga kohe pöörab seegi äärmiselt unenäeoliseks, õudusfantaasiaks...

Jutustaja sõber käitub viimasel ajal veidralt, ei taha ka sõbrale rääkida, milles asi. Kui minajutustaja lõpuks sõbra kehalt miskid kummalised hiiglasliku käe muljumisjäljed leiab, läheb asi karmiks.

Ning kuigi poole tekstist hõlmab sõbra kiri - seletus, mis temaga unenäomaailmas juhtus - ei tundu lugu kordagi dünaamikavaene või igav.

See on tekst, mida ilmselt enim iseloomustab sõna "painav".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1988. aastal ajakirjast «Noorus» Tiit Tarlapi debüütjuttu «Tänav akna taga» ning möödus viis pikka aastat, enne kui mul oli võimalik lugeda sama autori järgmist juttu!

Jutt «hakkab tööle» kohe esimese lõiguga:
«Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski.»

Samasuguses muretus ja pisut targutavas toonis lugu jätkubki ning alguses on nimetu peategelane küll pisukeses hämmingus... aga kellega ei juhtu! Nimetu peategelane muutub aga murelikuks siis, kui sõber Tom hakkab miski paanilise hirmu tundemärke ilmutama... ja siis leiab ta veel ka Tomi kehalt erineva vanuseastmega piinamisjäljed. Kui keegi selge mõistuse juures on midagi otsustanud, siis õige sõber kätt ette ei pane. Antud juhtumil tundub, et Tom pole iseenda peremees ja vajab hoopis abi, kuid ei julge seda justkui küsida. Jutu peategelasest nimetu sõber on tõeline sõber ning nõuab Tomilt seletust...

Painav ja kuidagi ilus jutt. Karm samuti, et mis me kõike enda eluga ikka ette võtame!

Teksti loeti eesti keeles

aru ma ei saa, miks seda juttu/autorit nii haibitud on. autor kirjutada oskab, realistlik osa on paigas, aga ulmeline? jama, mumeelest. kohe kuidagi ei õnnestunud sisse elada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Tarlapi loominguga. Jah, lugu on karm ja painav, aga paistab, et ma ootasin Tarlapilt natuke enamat. Kuigi lool polnud viga midagi, ootasin ma siiski midagi enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna hea. Kohe näha, et kirjamees, kes ka kirjutada mõistab. Kahetsusväärsel kombel pole mul õnnestunud lugeda Tarlapi lugusid, mis Stalkeril kõvasti ilma tegid, kuid see jutt igal juhul tõstab mu huvi. Panen sellele praegu nelja, eks hiljem selgu, kas see õige ka autori üldist taset arvestades.
Teksti loeti eesti keeles

Raske jutt ja nii sama raske on teda lahterdada. Mitte lugemise pärast raske - väga hästi kirja pandud. Ikka sisu poolest raske. Ja hea. Meeldis isegi hirmsal kombel.
Teksti loeti eesti keeles

Mis kiitust väärib, on suutlikkus sellest süzheeta asjast peaaegu et jutt kirjutada. Autor poeb oma kangelastele väga sügavale naha alla ja tuulab seal ringi; sõnu tal puudu ei jää, ja nii lajatataksegi sisemaailmad lahtise tekstiga välja. Selle üle imestangi, et tekst, kus suurt midagi ei toimu ja mille aluseks pole ka mõni põnev või uudne sf/fantasy idee, siiski lõpuks mingi konkreetse vormi omandab ja millekski formeerub. "Sõnaohtrus" oleks üks silt, mille jutule külge kleebiks. Mind ta väga ei painanud, rohkem ootasin, et millal jutt peale hakkab ja mida autor välja mõelnud on. Hea idee oli see silmus kirjaga lõpus... Muidu aga...hmmm... liha all ei ole luid? Samas ei saa öelda, et puudu oleks temaatikast, teemadest või ideestikust. Pigem vastupidi - need kipuvad liialt domineerima.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea jutt, kuni tuli tagasilangus selle kirjaga. Kust hakkas sõbra kiri polnud enam midagi uut ja lugemisväärset - kõike võis ette näha.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles