Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Õnn kestab igaviku...

(jutt aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon: «Liivimaa Kuller» 1993; nr 12 (25. märts) – nr 15 (15. aprill)
«Algernon» 2001; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Haldjatants» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
5
3
0
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Raske on seda juttu liigitada. Oleks nagu üsna argine setting, aga kohe pöörab seegi äärmiselt unenäeoliseks, õudusfantaasiaks...

Jutustaja sõber käitub viimasel ajal veidralt, ei taha ka sõbrale rääkida, milles asi. Kui minajutustaja lõpuks sõbra kehalt miskid kummalised hiiglasliku käe muljumisjäljed leiab, läheb asi karmiks.

Ning kuigi poole tekstist hõlmab sõbra kiri - seletus, mis temaga unenäomaailmas juhtus - ei tundu lugu kordagi dünaamikavaene või igav.

See on tekst, mida ilmselt enim iseloomustab sõna "painav".

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1988. aastal ajakirjast «Noorus» Tiit Tarlapi debüütjuttu «Tänav akna taga» ning möödus viis pikka aastat, enne kui mul oli võimalik lugeda sama autori järgmist juttu!

Jutt «hakkab tööle» kohe esimese lõiguga:
«Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski.»

Samasuguses muretus ja pisut targutavas toonis lugu jätkubki ning alguses on nimetu peategelane küll pisukeses hämmingus... aga kellega ei juhtu! Nimetu peategelane muutub aga murelikuks siis, kui sõber Tom hakkab miski paanilise hirmu tundemärke ilmutama... ja siis leiab ta veel ka Tomi kehalt erineva vanuseastmega piinamisjäljed. Kui keegi selge mõistuse juures on midagi otsustanud, siis õige sõber kätt ette ei pane. Antud juhtumil tundub, et Tom pole iseenda peremees ja vajab hoopis abi, kuid ei julge seda justkui küsida. Jutu peategelasest nimetu sõber on tõeline sõber ning nõuab Tomilt seletust...

Painav ja kuidagi ilus jutt. Karm samuti, et mis me kõike enda eluga ikka ette võtame!

Teksti loeti eesti keeles

aru ma ei saa, miks seda juttu/autorit nii haibitud on. autor kirjutada oskab, realistlik osa on paigas, aga ulmeline? jama, mumeelest. kohe kuidagi ei õnnestunud sisse elada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Tarlapi loominguga. Jah, lugu on karm ja painav, aga paistab, et ma ootasin Tarlapilt natuke enamat. Kuigi lool polnud viga midagi, ootasin ma siiski midagi enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna hea. Kohe näha, et kirjamees, kes ka kirjutada mõistab. Kahetsusväärsel kombel pole mul õnnestunud lugeda Tarlapi lugusid, mis Stalkeril kõvasti ilma tegid, kuid see jutt igal juhul tõstab mu huvi. Panen sellele praegu nelja, eks hiljem selgu, kas see õige ka autori üldist taset arvestades.
Teksti loeti eesti keeles

Raske jutt ja nii sama raske on teda lahterdada. Mitte lugemise pärast raske - väga hästi kirja pandud. Ikka sisu poolest raske. Ja hea. Meeldis isegi hirmsal kombel.
Teksti loeti eesti keeles

Mis kiitust väärib, on suutlikkus sellest süzheeta asjast peaaegu et jutt kirjutada. Autor poeb oma kangelastele väga sügavale naha alla ja tuulab seal ringi; sõnu tal puudu ei jää, ja nii lajatataksegi sisemaailmad lahtise tekstiga välja. Selle üle imestangi, et tekst, kus suurt midagi ei toimu ja mille aluseks pole ka mõni põnev või uudne sf/fantasy idee, siiski lõpuks mingi konkreetse vormi omandab ja millekski formeerub. "Sõnaohtrus" oleks üks silt, mille jutule külge kleebiks. Mind ta väga ei painanud, rohkem ootasin, et millal jutt peale hakkab ja mida autor välja mõelnud on. Hea idee oli see silmus kirjaga lõpus... Muidu aga...hmmm... liha all ei ole luid? Samas ei saa öelda, et puudu oleks temaatikast, teemadest või ideestikust. Pigem vastupidi - need kipuvad liialt domineerima.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea jutt, kuni tuli tagasilangus selle kirjaga. Kust hakkas sõbra kiri polnud enam midagi uut ja lugemisväärset - kõike võis ette näha.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles