Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower IV: Wizard and Glass

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Võlur ja klaas: Tume torn IV»
Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Wow. See raamat sai nüüd küll ühe hingetõmbega läbi loetud. Tõsi küll, ma olin ennem lugenud ka esimest kolme raamatut ning seetõttu pidigi see raamat minu jaoks must read olema. Huvitav on see, et neljas raamat selles sarjas on tegelikult omamoodi prequel, ehk siis enamus sündmusi selles raamatus toimuvad tegelikult enne esimeses osas läbitud seiklusi. Omamoodi on tegemist Rolandi mälestustega. Lugu hakkab pihta sealt, kus kolmas raamat ("The Waste Lands") lõppes, ehk siis Blaine the Train (Barony Coach) kihutab rõõmsalt vastu vältimatule hukule ning ainuke võimalus seda siiski ära hoida on esitada talle selline mõistatus, mida ta ära arvata ei suuda. Loomulikult õnnestub see alles viimasel hetkel ning kõige koomilisem on see, et see mõistatus tuleb üsna ootamatust allikast - nimelt Eddielt. Jälgides Beami, mis peaks neid teoreetiliselt Dark Toweri juurde viima, hakkab Roland jutustama oma elulugu, kuidas nad noore poistena olid omamoodi "asumisele" saadetud, et neid pahalaste poolt maha ei löödaks, kus nad omaarust väga ohutus kohas satuvad kogu Mid-Worldi hõlmava vandenõu peale ning kuidas nad selle lõpuks ära klaarivad, mistõttu ka Cuthbert ja Alain gunslingeriteks võetakse. See on ka lugu Rolandi õnnetust ja ainukesest armastusest, mis lõppes tüdruku (Susan) surmaga tuleriidal. See on lugu ühest nõiast (Rhea) ja kuidas mees mustas (Walter) tegelikult Rolandi ellu sattus. Paljuski on see lugu ka sellest, kuidas nad leidsid n.ö. Võluri Klaaskuuli, mis näitab maailmas toimuvaid pahesi ning veelgi enam, see on lugu ka sellest, kuidas algas Rolandi tee Dark Toweri suunas. Lisaks sellele on selles raamatus ünsa kentsakaid seiku smaragdlinna võlur Oz-st, kes, nagu hiljem selgus ei ole Oz, vaid kõigest pahalaste üks käsilastest. Meeletult hästi kirjutatud raamat. Üllatav on see minu juures peamiselt selle pärast, et mulle tavaliselt Kingi stiil ei meeldi. King kipub pahatihti venitama ning jääma pinnapealseks, kuid just Dark Toweri sarja puhul on ma paljudest eelarvamustest loobunud.
Teksti loeti inglise keeles

Mis siin enam öelda? On teine justnagu romaan romaanis. Kohati kippus muidugi venima (no keda huvitab teiste inimest riiete peale pissiva tigeda vanamehe maailmavaade - Eldred Jonast mõtlen), aga üldiselt ikkagi VÄGA HEA. Muide: võlur Oz on ameerika kultuuris vist sama tähtis tegelane nagu meil... noh, naksitrallid. Või telekalaste mingile põlvkonnale Hunt Kriimsilm. Nii et asi on täiesti omal kohal (Oz).
Teksti loeti inglise keeles

Tüüpiline armastuslugu isand Kingilt.Kõik surevad kes revolvrimeest armastasid või keda tema armastas. Oleks keegi ellu jäänud, siis oleks revolvrimehe armastulugu olnud liiga lääge lõpuga. Väike pettumus oliliiga kiire ja lühike lõppvaatus Walterigaklaasmaailmas. Tundub nagu oleks raamatu valmimise tähtaeg kukkunud ja otsad tõmmati kokku järgmiseks osaks.
Teksti loeti soome keeles

Stephen Kingi tähelepanuväärse Dark Toweri – sarja neljas osa viib lugeja omamoodi ringiga algusesse tagasi. Kolmas köide sarjast – The Waste Lands – jäi pooleli parajasti kõige põnevamal kohal, kui hulluksläinud tehisintelligentsiga rong Blaine tahab kihutada kiirusega 800 miili tunnis vastu seina, kui ta ei kuule mõistatust, millele ei oska vastust anda. Neljas osa jätkub sealtsamast. Blaine osutub suhteliselt lihtsalt hanitatavaks: ta ei jaga absoluutselt nn. tillisttõmbamise mõistatusi (tõlkimatu näide: When is a door not a door? When it`s a jar). Roland oma jõuguga pääseb rongist välja, liigub natuke maad edasi, istuvad maha ja edasised 600 – 650 lk. pajatab Roland oma jüngritele kurba lugu oma lapsepõlvest. Ajaliselt paigutub too stoori kuhugi sarja esimese osa “Gunslingeri” Rolandi noorukieast rääkivate peatükkide ja lühiromaani “Eluuria väikesed õed” vahele.

King oskab kirjutada küll ja lugu on küllalt põnev, et mitte lasta ennast heidutada lehekülgede arvust. Ette võiks heita ainult kohatist venitamist; mõningates kohtades läheb lugu edasi ikka lausa teosammul. Loo seisukohast mitteolulisi kohti näidatakse kaaderhaaval, eriti kehtib see noorte armunute Rolandi ja Susani leegitseva armastuse kujutamisel. King tunnistab ise järelsõnas, et armastuse tõetruu kujutamine pole tal kunagi teab mis hästi välja kukkunud ja seepärast võib asjal kerge higi maitse juures olla, mis minu arust kohati tõesti välja lööb.

Kirjutada King oskab küll, aga ta on neetult ameerikakeskne. Tema lugudesse on ohtralt sisse põimitud viiteid ameerika popkultuurile, filmidele, muusikale, telesarjadele, koomiksitele jne., eelkõige muidugi sellest ajast kui King ise noore üliõpilasena aktiivselt ringi rokkis, ehk siis eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Mitteameerika lugejale võib mõningane taustamüra, mis Kingi teoseid saadab kui mitte täiesti märkamatuks ja tähelepanuta jääda, siis suures osas kaduma minna küll, lihtsalt sellesama tausta vähese tundmise tõttu. Raamatu lõpupoole toob King sisse Ameerikas kuuldavasti lastekirjanduse klassika staatust nautiva “Smaragdlinna võluri” motiive, eelkõige just selle kunagi 50ndatel tehtud filmiversioonist. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt oli kogu see pisut segane ja hämar lõik täiesti mõttetu, aga eks iga kirjanik tee seda mida ise heaks arvab. Võimalik, et ühel eelpool arvustajatest on õigus ja et Eesti kontekstis näeks see samamoodi välja, kui et näiteks Indrek Hargla mingis teoses ilmuksid välja kurjad ja õelusest pakatavad tumedate jõudude käsilased Muhv, Kingpool ja Sammalhabe.

Kuna tegemist on sarja neljanda osaga, pole siin mõtet teab mis pikalt sisust rääkida, kes sarja loeb, see loeb. Eraldiseisvana seda raamatut niikuinii lugeda ei saa ja kahtlen sügavalt, kas see ka kunagi eesti keelde jõuab. Siiamaani loetud sarja neljast osast kõige paremat, “The Drawing of the Three`d” “Võlur ja klaaskuul” muidugi ei löö, aga koos eelmise, “The Waste Lands”iga, on nad kohe teisel kohal küll. Siiamaani. Naljakas on see, et sarja avaraamat “Gunslinger” on tegelikult kõige magedam; ilmselt johtub see asjaolust, et see on kirjutatud kunagi igiammu 70ndate algul, kui noor kirjanik King polnud veel oma meisterlikkust saavutanud.

Neli. Mitme plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Mõned harjumused on nii sissejuurdunud, et nendest kõrvalekaldumine tekitab täiesti irratsionaalse ebamugavustunde. Nii nagu autos turvavöö kinnitamine või liftis kodukorruse nupu vajutamine, on mul komme raamatud lõpuni lugeda. Isegi jamad, sest muidu jääb ebameeldiv rahulolematus sisse närima. Selle raamatu puhul tundsin end autori poolt kurjasti ärakasutatuna. Oh oleks mus olnud jõudu see 100 esimese lehekülje järel nurka visata!

Algus, kus peategelased võitlesid oma elu eest, mängides huku poole kihutava hullunud rongiga mõistatusemängu, oli hea. Maailm, kuhu nad jõudsid, oli intrigeeriv. Ja siis istus Roland lõkke äärde maha ning hakkas vestma oma nooruslugu...

Järgmised 400 lk on peaaegu kõik halvasti. Noore Rolandi armulugu on nagu kõige halvem Penguin Romance. Poole tosina paha tegelese kurjuse rõhutamisel paneb King hullult üle võlli - liiga palju oli kuhjatud, nii et see enam mõjuda ei saanud. Kõige hullem oli aga igavus. Umbes 400 lehekülge, mille jooksul kõik toimus nagu tati sees, mitte miski ei liikunud.

Rolandi ja kaaslaste koju tagasijõudmisest kuni lõpuni on raamat jälle korralik.

King ise kirjutab Gunslingeri sissejuhatuses, kuidas tal kirjutama hakates oli silme ees Sergio Leone kultusvestern "Good, Bad and Ugly". Paraku on tulemus "Heavens Gate", staaridest kubisev ülipikk, sisutu ja üliigav vestern, mis ajas 80ndatel pankrotti United Artistsi.Kõige tobedam on asja juures see, et raamatu heaksmuutmiseks poleks vaja muud kui korralikku toimetamistööd -paarsada lehekülge keskelt välja, tegelaste kohta kirjanikule mõni näpunäide ja korras. Huvitav, kas King siis ühtegi toimetajat oma tööde kallale ei lase?

PS. Mulle muidu King ja see sari meeldivad, lihsalt kahju, et kole liigliha toreda raamatu ära on rikkunud.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed eelnenud lugejad on siin kurtnud et lugu hirmsasti venis ja oli üleüldse suhteliselt mõttetu. Tagantjärele mõeldes hakka seda või uskuma, aga peab ütlema et lugemise ajal küll mingit sellist tunnet ei tekkinud. Ilmselt ikka King valdab seda va romaanikirjutamise tehnoloogiat piisavalt hästi et ma loeksin ka Kingi kirjutatud telefonikataloogi suure mõnuga läbi ja pärast kiidaks et küll oli hea.
Teksti loeti inglise keeles

Ma pole eriline Kingi austaja, ent see sari meeldib... maksimumhindest lahutab vaid asjaolu, et keskpaik venib nagu härjaila. Eestikeelses tõlkes on Rolandi seiklustest idas rääkiv osa üle 600 lk. paks... kõik see oleks mahtunud suurepäraselt kahesajale.

Samas on lõppkokkuvõttes tegu mõjuva teosega... kohati suhteliselt verine ja traagiline. Roland on veidi nagu Elric Moorcocki teostes, sest ta toob hävingut neile, keda ta armastab.

Mis puutub Lauri mainitud ameerika popkultuuri vihjetesse, siis maakeelne tõlge on õnneks rohkete joonealuste märkustega varustatud.;)

Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesest neljast raamatust meeldis see minule kõige rohkem. Meeldimise põhjust ei oskagi öelda, oli lihtsalt köitvam.Sarja lugemise jätan küll siinkohal mõneks ajaks pooleli, hakkab vaikselt küllastama.Las laagerdub vähe.
Teksti loeti inglise keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma lugesin kauem kui esimest kolme osa kokku - mitte lihtsalt seetõttu, et raamat on jube paks, vaid eeskätt seepärast, et jätsin lugemise mitu korda pooleli.
Kui 1. osa oligi nii õhuke, et läks nagu lupsti, ja 2. ja 3. said loetud üsna järjest, pidades ainult mõnesid unepause ja v-o ka mõningaid vältimatuid katkestusi (täpselt enam ei mäleta), siis neljandaga oli mul reaalseid raskusi.

Alguses ei saanud hästi vedama, mul on kõigi Kingi raamatute puhul alguses selline tunne, et ta paneb tegelased jõuga liikuma, sunnib neid. Kui nad on käima läinud, siis hakkavad orgaaniliselt tegutsema ning kõik on korras, aga esimesed 20-40 lk tirib King neid toore jõuga edasi.
Aga sellest sai kähku üle.

Siis läks mõni aeg päris libedalt... ja siis tuli armastuslugu.
Mul on tõrge lugude suhtes, kus halb lõpplahendus on ette teada - ning seekord oli väga ette teada, sest King mainib juhtunut eelnevates raamatutes ka juba. Nii et kõik see armastuslugu oli üks sünk eelmäng sellele, mis Susaniga juhtub.
Oi, see oli raske lugemine.

Sellistes olukordades teen mina nii, et loen natuke sealt, kus intriig hargnema hakkab, ja siis natuke sealt, kus kõik juba täiesti p**** läheb. Ja siis jälle algusosa edasi ja siis täielikule lõpuosale eelnevat (kus asjad alles hakkavad täiesti p**** minema) jne - kuni saan keskel kokku. Ja siis ma suudan lõpuosa uuesti järjest ka läbi lugeda, sest tean vähemalt ette, mis koledused täpselt saabuvad, aga see kõik on siiski üks vaev ja nutt. Emotsioonide hea doseerimine? Sedakorda mitte, härra King, seekord läks sellega üsna metsa.

Ja kõige selle vaevlemise ja hingepiinade kasvatamise otsa tegi kodanik King selle päris karmi osaga sobi.

SPOILER




no ei ole ikka küll nii, et kui sind elavalt põletatakse, siis sa karjud kaks korda: "Ma armastan sind, Ronald!" ja siis sured, tundes küll kuumust, aga mitte valu. Muidu on selline aus üsna naturalistlik tekst, kus kepitakse põhjapõtru (kui su õde jookseb kiiremini kui sina) -ja siis sihuke romantiline surma ja kannatuste odavakstegemine. Kui King põletab oma kangelanna elavalt, põletagu vähemalt ausalt.


SPOILERI LÕPP



Keskosa tasus minul lugeda ainult Cuthberti ja ehk ka Jonesi pärast, need olid toredad tegelased, kelle arvamised mulle ka korda läksid. S.t. Ronald ja Susan läksid ju ka... aga ma teadsin, kuidas nende lugu läheb ja parem distantseerisin end hingeliselt aegsasti, et mitte täiesti traumeeritud olla raamatu lõpuks.

Õnneks raamatu pärislõpp oli jälle tagasi Eddie, Jake`i ja Susannah` juures ja ma sain oma vaevade eest väikese kommi ka.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles