Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower IV: Wizard and Glass

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Võlur ja klaas: Tume torn IV»
Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Wow. See raamat sai nüüd küll ühe hingetõmbega läbi loetud. Tõsi küll, ma olin ennem lugenud ka esimest kolme raamatut ning seetõttu pidigi see raamat minu jaoks must read olema. Huvitav on see, et neljas raamat selles sarjas on tegelikult omamoodi prequel, ehk siis enamus sündmusi selles raamatus toimuvad tegelikult enne esimeses osas läbitud seiklusi. Omamoodi on tegemist Rolandi mälestustega. Lugu hakkab pihta sealt, kus kolmas raamat ("The Waste Lands") lõppes, ehk siis Blaine the Train (Barony Coach) kihutab rõõmsalt vastu vältimatule hukule ning ainuke võimalus seda siiski ära hoida on esitada talle selline mõistatus, mida ta ära arvata ei suuda. Loomulikult õnnestub see alles viimasel hetkel ning kõige koomilisem on see, et see mõistatus tuleb üsna ootamatust allikast - nimelt Eddielt. Jälgides Beami, mis peaks neid teoreetiliselt Dark Toweri juurde viima, hakkab Roland jutustama oma elulugu, kuidas nad noore poistena olid omamoodi "asumisele" saadetud, et neid pahalaste poolt maha ei löödaks, kus nad omaarust väga ohutus kohas satuvad kogu Mid-Worldi hõlmava vandenõu peale ning kuidas nad selle lõpuks ära klaarivad, mistõttu ka Cuthbert ja Alain gunslingeriteks võetakse. See on ka lugu Rolandi õnnetust ja ainukesest armastusest, mis lõppes tüdruku (Susan) surmaga tuleriidal. See on lugu ühest nõiast (Rhea) ja kuidas mees mustas (Walter) tegelikult Rolandi ellu sattus. Paljuski on see lugu ka sellest, kuidas nad leidsid n.ö. Võluri Klaaskuuli, mis näitab maailmas toimuvaid pahesi ning veelgi enam, see on lugu ka sellest, kuidas algas Rolandi tee Dark Toweri suunas. Lisaks sellele on selles raamatus ünsa kentsakaid seiku smaragdlinna võlur Oz-st, kes, nagu hiljem selgus ei ole Oz, vaid kõigest pahalaste üks käsilastest. Meeletult hästi kirjutatud raamat. Üllatav on see minu juures peamiselt selle pärast, et mulle tavaliselt Kingi stiil ei meeldi. King kipub pahatihti venitama ning jääma pinnapealseks, kuid just Dark Toweri sarja puhul on ma paljudest eelarvamustest loobunud.
Teksti loeti inglise keeles

Mis siin enam öelda? On teine justnagu romaan romaanis. Kohati kippus muidugi venima (no keda huvitab teiste inimest riiete peale pissiva tigeda vanamehe maailmavaade - Eldred Jonast mõtlen), aga üldiselt ikkagi VÄGA HEA. Muide: võlur Oz on ameerika kultuuris vist sama tähtis tegelane nagu meil... noh, naksitrallid. Või telekalaste mingile põlvkonnale Hunt Kriimsilm. Nii et asi on täiesti omal kohal (Oz).
Teksti loeti inglise keeles

Tüüpiline armastuslugu isand Kingilt.Kõik surevad kes revolvrimeest armastasid või keda tema armastas. Oleks keegi ellu jäänud, siis oleks revolvrimehe armastulugu olnud liiga lääge lõpuga. Väike pettumus oliliiga kiire ja lühike lõppvaatus Walterigaklaasmaailmas. Tundub nagu oleks raamatu valmimise tähtaeg kukkunud ja otsad tõmmati kokku järgmiseks osaks.
Teksti loeti soome keeles

Stephen Kingi tähelepanuväärse Dark Toweri – sarja neljas osa viib lugeja omamoodi ringiga algusesse tagasi. Kolmas köide sarjast – The Waste Lands – jäi pooleli parajasti kõige põnevamal kohal, kui hulluksläinud tehisintelligentsiga rong Blaine tahab kihutada kiirusega 800 miili tunnis vastu seina, kui ta ei kuule mõistatust, millele ei oska vastust anda. Neljas osa jätkub sealtsamast. Blaine osutub suhteliselt lihtsalt hanitatavaks: ta ei jaga absoluutselt nn. tillisttõmbamise mõistatusi (tõlkimatu näide: When is a door not a door? When it`s a jar). Roland oma jõuguga pääseb rongist välja, liigub natuke maad edasi, istuvad maha ja edasised 600 – 650 lk. pajatab Roland oma jüngritele kurba lugu oma lapsepõlvest. Ajaliselt paigutub too stoori kuhugi sarja esimese osa “Gunslingeri” Rolandi noorukieast rääkivate peatükkide ja lühiromaani “Eluuria väikesed õed” vahele.

King oskab kirjutada küll ja lugu on küllalt põnev, et mitte lasta ennast heidutada lehekülgede arvust. Ette võiks heita ainult kohatist venitamist; mõningates kohtades läheb lugu edasi ikka lausa teosammul. Loo seisukohast mitteolulisi kohti näidatakse kaaderhaaval, eriti kehtib see noorte armunute Rolandi ja Susani leegitseva armastuse kujutamisel. King tunnistab ise järelsõnas, et armastuse tõetruu kujutamine pole tal kunagi teab mis hästi välja kukkunud ja seepärast võib asjal kerge higi maitse juures olla, mis minu arust kohati tõesti välja lööb.

Kirjutada King oskab küll, aga ta on neetult ameerikakeskne. Tema lugudesse on ohtralt sisse põimitud viiteid ameerika popkultuurile, filmidele, muusikale, telesarjadele, koomiksitele jne., eelkõige muidugi sellest ajast kui King ise noore üliõpilasena aktiivselt ringi rokkis, ehk siis eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Mitteameerika lugejale võib mõningane taustamüra, mis Kingi teoseid saadab kui mitte täiesti märkamatuks ja tähelepanuta jääda, siis suures osas kaduma minna küll, lihtsalt sellesama tausta vähese tundmise tõttu. Raamatu lõpupoole toob King sisse Ameerikas kuuldavasti lastekirjanduse klassika staatust nautiva “Smaragdlinna võluri” motiive, eelkõige just selle kunagi 50ndatel tehtud filmiversioonist. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt oli kogu see pisut segane ja hämar lõik täiesti mõttetu, aga eks iga kirjanik tee seda mida ise heaks arvab. Võimalik, et ühel eelpool arvustajatest on õigus ja et Eesti kontekstis näeks see samamoodi välja, kui et näiteks Indrek Hargla mingis teoses ilmuksid välja kurjad ja õelusest pakatavad tumedate jõudude käsilased Muhv, Kingpool ja Sammalhabe.

Kuna tegemist on sarja neljanda osaga, pole siin mõtet teab mis pikalt sisust rääkida, kes sarja loeb, see loeb. Eraldiseisvana seda raamatut niikuinii lugeda ei saa ja kahtlen sügavalt, kas see ka kunagi eesti keelde jõuab. Siiamaani loetud sarja neljast osast kõige paremat, “The Drawing of the Three`d” “Võlur ja klaaskuul” muidugi ei löö, aga koos eelmise, “The Waste Lands”iga, on nad kohe teisel kohal küll. Siiamaani. Naljakas on see, et sarja avaraamat “Gunslinger” on tegelikult kõige magedam; ilmselt johtub see asjaolust, et see on kirjutatud kunagi igiammu 70ndate algul, kui noor kirjanik King polnud veel oma meisterlikkust saavutanud.

Neli. Mitme plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Mõned harjumused on nii sissejuurdunud, et nendest kõrvalekaldumine tekitab täiesti irratsionaalse ebamugavustunde. Nii nagu autos turvavöö kinnitamine või liftis kodukorruse nupu vajutamine, on mul komme raamatud lõpuni lugeda. Isegi jamad, sest muidu jääb ebameeldiv rahulolematus sisse närima. Selle raamatu puhul tundsin end autori poolt kurjasti ärakasutatuna. Oh oleks mus olnud jõudu see 100 esimese lehekülje järel nurka visata!

Algus, kus peategelased võitlesid oma elu eest, mängides huku poole kihutava hullunud rongiga mõistatusemängu, oli hea. Maailm, kuhu nad jõudsid, oli intrigeeriv. Ja siis istus Roland lõkke äärde maha ning hakkas vestma oma nooruslugu...

Järgmised 400 lk on peaaegu kõik halvasti. Noore Rolandi armulugu on nagu kõige halvem Penguin Romance. Poole tosina paha tegelese kurjuse rõhutamisel paneb King hullult üle võlli - liiga palju oli kuhjatud, nii et see enam mõjuda ei saanud. Kõige hullem oli aga igavus. Umbes 400 lehekülge, mille jooksul kõik toimus nagu tati sees, mitte miski ei liikunud.

Rolandi ja kaaslaste koju tagasijõudmisest kuni lõpuni on raamat jälle korralik.

King ise kirjutab Gunslingeri sissejuhatuses, kuidas tal kirjutama hakates oli silme ees Sergio Leone kultusvestern "Good, Bad and Ugly". Paraku on tulemus "Heavens Gate", staaridest kubisev ülipikk, sisutu ja üliigav vestern, mis ajas 80ndatel pankrotti United Artistsi.Kõige tobedam on asja juures see, et raamatu heaksmuutmiseks poleks vaja muud kui korralikku toimetamistööd -paarsada lehekülge keskelt välja, tegelaste kohta kirjanikule mõni näpunäide ja korras. Huvitav, kas King siis ühtegi toimetajat oma tööde kallale ei lase?

PS. Mulle muidu King ja see sari meeldivad, lihsalt kahju, et kole liigliha toreda raamatu ära on rikkunud.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed eelnenud lugejad on siin kurtnud et lugu hirmsasti venis ja oli üleüldse suhteliselt mõttetu. Tagantjärele mõeldes hakka seda või uskuma, aga peab ütlema et lugemise ajal küll mingit sellist tunnet ei tekkinud. Ilmselt ikka King valdab seda va romaanikirjutamise tehnoloogiat piisavalt hästi et ma loeksin ka Kingi kirjutatud telefonikataloogi suure mõnuga läbi ja pärast kiidaks et küll oli hea.
Teksti loeti inglise keeles

Ma pole eriline Kingi austaja, ent see sari meeldib... maksimumhindest lahutab vaid asjaolu, et keskpaik venib nagu härjaila. Eestikeelses tõlkes on Rolandi seiklustest idas rääkiv osa üle 600 lk. paks... kõik see oleks mahtunud suurepäraselt kahesajale.

Samas on lõppkokkuvõttes tegu mõjuva teosega... kohati suhteliselt verine ja traagiline. Roland on veidi nagu Elric Moorcocki teostes, sest ta toob hävingut neile, keda ta armastab.

Mis puutub Lauri mainitud ameerika popkultuuri vihjetesse, siis maakeelne tõlge on õnneks rohkete joonealuste märkustega varustatud.;)

Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesest neljast raamatust meeldis see minule kõige rohkem. Meeldimise põhjust ei oskagi öelda, oli lihtsalt köitvam.Sarja lugemise jätan küll siinkohal mõneks ajaks pooleli, hakkab vaikselt küllastama.Las laagerdub vähe.
Teksti loeti inglise keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma lugesin kauem kui esimest kolme osa kokku - mitte lihtsalt seetõttu, et raamat on jube paks, vaid eeskätt seepärast, et jätsin lugemise mitu korda pooleli.
Kui 1. osa oligi nii õhuke, et läks nagu lupsti, ja 2. ja 3. said loetud üsna järjest, pidades ainult mõnesid unepause ja v-o ka mõningaid vältimatuid katkestusi (täpselt enam ei mäleta), siis neljandaga oli mul reaalseid raskusi.

Alguses ei saanud hästi vedama, mul on kõigi Kingi raamatute puhul alguses selline tunne, et ta paneb tegelased jõuga liikuma, sunnib neid. Kui nad on käima läinud, siis hakkavad orgaaniliselt tegutsema ning kõik on korras, aga esimesed 20-40 lk tirib King neid toore jõuga edasi.
Aga sellest sai kähku üle.

Siis läks mõni aeg päris libedalt... ja siis tuli armastuslugu.
Mul on tõrge lugude suhtes, kus halb lõpplahendus on ette teada - ning seekord oli väga ette teada, sest King mainib juhtunut eelnevates raamatutes ka juba. Nii et kõik see armastuslugu oli üks sünk eelmäng sellele, mis Susaniga juhtub.
Oi, see oli raske lugemine.

Sellistes olukordades teen mina nii, et loen natuke sealt, kus intriig hargnema hakkab, ja siis natuke sealt, kus kõik juba täiesti p**** läheb. Ja siis jälle algusosa edasi ja siis täielikule lõpuosale eelnevat (kus asjad alles hakkavad täiesti p**** minema) jne - kuni saan keskel kokku. Ja siis ma suudan lõpuosa uuesti järjest ka läbi lugeda, sest tean vähemalt ette, mis koledused täpselt saabuvad, aga see kõik on siiski üks vaev ja nutt. Emotsioonide hea doseerimine? Sedakorda mitte, härra King, seekord läks sellega üsna metsa.

Ja kõige selle vaevlemise ja hingepiinade kasvatamise otsa tegi kodanik King selle päris karmi osaga sobi.

SPOILER




no ei ole ikka küll nii, et kui sind elavalt põletatakse, siis sa karjud kaks korda: "Ma armastan sind, Ronald!" ja siis sured, tundes küll kuumust, aga mitte valu. Muidu on selline aus üsna naturalistlik tekst, kus kepitakse põhjapõtru (kui su õde jookseb kiiremini kui sina) -ja siis sihuke romantiline surma ja kannatuste odavakstegemine. Kui King põletab oma kangelanna elavalt, põletagu vähemalt ausalt.


SPOILERI LÕPP



Keskosa tasus minul lugeda ainult Cuthberti ja ehk ka Jonesi pärast, need olid toredad tegelased, kelle arvamised mulle ka korda läksid. S.t. Ronald ja Susan läksid ju ka... aga ma teadsin, kuidas nende lugu läheb ja parem distantseerisin end hingeliselt aegsasti, et mitte täiesti traumeeritud olla raamatu lõpuks.

Õnneks raamatu pärislõpp oli jälle tagasi Eddie, Jake`i ja Susannah` juures ja ma sain oma vaevade eest väikese kommi ka.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles