Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower IV: Wizard and Glass

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Võlur ja klaas: Tume torn IV»
Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Wow. See raamat sai nüüd küll ühe hingetõmbega läbi loetud. Tõsi küll, ma olin ennem lugenud ka esimest kolme raamatut ning seetõttu pidigi see raamat minu jaoks must read olema. Huvitav on see, et neljas raamat selles sarjas on tegelikult omamoodi prequel, ehk siis enamus sündmusi selles raamatus toimuvad tegelikult enne esimeses osas läbitud seiklusi. Omamoodi on tegemist Rolandi mälestustega. Lugu hakkab pihta sealt, kus kolmas raamat ("The Waste Lands") lõppes, ehk siis Blaine the Train (Barony Coach) kihutab rõõmsalt vastu vältimatule hukule ning ainuke võimalus seda siiski ära hoida on esitada talle selline mõistatus, mida ta ära arvata ei suuda. Loomulikult õnnestub see alles viimasel hetkel ning kõige koomilisem on see, et see mõistatus tuleb üsna ootamatust allikast - nimelt Eddielt. Jälgides Beami, mis peaks neid teoreetiliselt Dark Toweri juurde viima, hakkab Roland jutustama oma elulugu, kuidas nad noore poistena olid omamoodi "asumisele" saadetud, et neid pahalaste poolt maha ei löödaks, kus nad omaarust väga ohutus kohas satuvad kogu Mid-Worldi hõlmava vandenõu peale ning kuidas nad selle lõpuks ära klaarivad, mistõttu ka Cuthbert ja Alain gunslingeriteks võetakse. See on ka lugu Rolandi õnnetust ja ainukesest armastusest, mis lõppes tüdruku (Susan) surmaga tuleriidal. See on lugu ühest nõiast (Rhea) ja kuidas mees mustas (Walter) tegelikult Rolandi ellu sattus. Paljuski on see lugu ka sellest, kuidas nad leidsid n.ö. Võluri Klaaskuuli, mis näitab maailmas toimuvaid pahesi ning veelgi enam, see on lugu ka sellest, kuidas algas Rolandi tee Dark Toweri suunas. Lisaks sellele on selles raamatus ünsa kentsakaid seiku smaragdlinna võlur Oz-st, kes, nagu hiljem selgus ei ole Oz, vaid kõigest pahalaste üks käsilastest. Meeletult hästi kirjutatud raamat. Üllatav on see minu juures peamiselt selle pärast, et mulle tavaliselt Kingi stiil ei meeldi. King kipub pahatihti venitama ning jääma pinnapealseks, kuid just Dark Toweri sarja puhul on ma paljudest eelarvamustest loobunud.
Teksti loeti inglise keeles

Mis siin enam öelda? On teine justnagu romaan romaanis. Kohati kippus muidugi venima (no keda huvitab teiste inimest riiete peale pissiva tigeda vanamehe maailmavaade - Eldred Jonast mõtlen), aga üldiselt ikkagi VÄGA HEA. Muide: võlur Oz on ameerika kultuuris vist sama tähtis tegelane nagu meil... noh, naksitrallid. Või telekalaste mingile põlvkonnale Hunt Kriimsilm. Nii et asi on täiesti omal kohal (Oz).
Teksti loeti inglise keeles

Tüüpiline armastuslugu isand Kingilt.Kõik surevad kes revolvrimeest armastasid või keda tema armastas. Oleks keegi ellu jäänud, siis oleks revolvrimehe armastulugu olnud liiga lääge lõpuga. Väike pettumus oliliiga kiire ja lühike lõppvaatus Walterigaklaasmaailmas. Tundub nagu oleks raamatu valmimise tähtaeg kukkunud ja otsad tõmmati kokku järgmiseks osaks.
Teksti loeti soome keeles

Stephen Kingi tähelepanuväärse Dark Toweri – sarja neljas osa viib lugeja omamoodi ringiga algusesse tagasi. Kolmas köide sarjast – The Waste Lands – jäi pooleli parajasti kõige põnevamal kohal, kui hulluksläinud tehisintelligentsiga rong Blaine tahab kihutada kiirusega 800 miili tunnis vastu seina, kui ta ei kuule mõistatust, millele ei oska vastust anda. Neljas osa jätkub sealtsamast. Blaine osutub suhteliselt lihtsalt hanitatavaks: ta ei jaga absoluutselt nn. tillisttõmbamise mõistatusi (tõlkimatu näide: When is a door not a door? When it`s a jar). Roland oma jõuguga pääseb rongist välja, liigub natuke maad edasi, istuvad maha ja edasised 600 – 650 lk. pajatab Roland oma jüngritele kurba lugu oma lapsepõlvest. Ajaliselt paigutub too stoori kuhugi sarja esimese osa “Gunslingeri” Rolandi noorukieast rääkivate peatükkide ja lühiromaani “Eluuria väikesed õed” vahele.

King oskab kirjutada küll ja lugu on küllalt põnev, et mitte lasta ennast heidutada lehekülgede arvust. Ette võiks heita ainult kohatist venitamist; mõningates kohtades läheb lugu edasi ikka lausa teosammul. Loo seisukohast mitteolulisi kohti näidatakse kaaderhaaval, eriti kehtib see noorte armunute Rolandi ja Susani leegitseva armastuse kujutamisel. King tunnistab ise järelsõnas, et armastuse tõetruu kujutamine pole tal kunagi teab mis hästi välja kukkunud ja seepärast võib asjal kerge higi maitse juures olla, mis minu arust kohati tõesti välja lööb.

Kirjutada King oskab küll, aga ta on neetult ameerikakeskne. Tema lugudesse on ohtralt sisse põimitud viiteid ameerika popkultuurile, filmidele, muusikale, telesarjadele, koomiksitele jne., eelkõige muidugi sellest ajast kui King ise noore üliõpilasena aktiivselt ringi rokkis, ehk siis eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Mitteameerika lugejale võib mõningane taustamüra, mis Kingi teoseid saadab kui mitte täiesti märkamatuks ja tähelepanuta jääda, siis suures osas kaduma minna küll, lihtsalt sellesama tausta vähese tundmise tõttu. Raamatu lõpupoole toob King sisse Ameerikas kuuldavasti lastekirjanduse klassika staatust nautiva “Smaragdlinna võluri” motiive, eelkõige just selle kunagi 50ndatel tehtud filmiversioonist. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt oli kogu see pisut segane ja hämar lõik täiesti mõttetu, aga eks iga kirjanik tee seda mida ise heaks arvab. Võimalik, et ühel eelpool arvustajatest on õigus ja et Eesti kontekstis näeks see samamoodi välja, kui et näiteks Indrek Hargla mingis teoses ilmuksid välja kurjad ja õelusest pakatavad tumedate jõudude käsilased Muhv, Kingpool ja Sammalhabe.

Kuna tegemist on sarja neljanda osaga, pole siin mõtet teab mis pikalt sisust rääkida, kes sarja loeb, see loeb. Eraldiseisvana seda raamatut niikuinii lugeda ei saa ja kahtlen sügavalt, kas see ka kunagi eesti keelde jõuab. Siiamaani loetud sarja neljast osast kõige paremat, “The Drawing of the Three`d” “Võlur ja klaaskuul” muidugi ei löö, aga koos eelmise, “The Waste Lands”iga, on nad kohe teisel kohal küll. Siiamaani. Naljakas on see, et sarja avaraamat “Gunslinger” on tegelikult kõige magedam; ilmselt johtub see asjaolust, et see on kirjutatud kunagi igiammu 70ndate algul, kui noor kirjanik King polnud veel oma meisterlikkust saavutanud.

Neli. Mitme plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Mõned harjumused on nii sissejuurdunud, et nendest kõrvalekaldumine tekitab täiesti irratsionaalse ebamugavustunde. Nii nagu autos turvavöö kinnitamine või liftis kodukorruse nupu vajutamine, on mul komme raamatud lõpuni lugeda. Isegi jamad, sest muidu jääb ebameeldiv rahulolematus sisse närima. Selle raamatu puhul tundsin end autori poolt kurjasti ärakasutatuna. Oh oleks mus olnud jõudu see 100 esimese lehekülje järel nurka visata!

Algus, kus peategelased võitlesid oma elu eest, mängides huku poole kihutava hullunud rongiga mõistatusemängu, oli hea. Maailm, kuhu nad jõudsid, oli intrigeeriv. Ja siis istus Roland lõkke äärde maha ning hakkas vestma oma nooruslugu...

Järgmised 400 lk on peaaegu kõik halvasti. Noore Rolandi armulugu on nagu kõige halvem Penguin Romance. Poole tosina paha tegelese kurjuse rõhutamisel paneb King hullult üle võlli - liiga palju oli kuhjatud, nii et see enam mõjuda ei saanud. Kõige hullem oli aga igavus. Umbes 400 lehekülge, mille jooksul kõik toimus nagu tati sees, mitte miski ei liikunud.

Rolandi ja kaaslaste koju tagasijõudmisest kuni lõpuni on raamat jälle korralik.

King ise kirjutab Gunslingeri sissejuhatuses, kuidas tal kirjutama hakates oli silme ees Sergio Leone kultusvestern "Good, Bad and Ugly". Paraku on tulemus "Heavens Gate", staaridest kubisev ülipikk, sisutu ja üliigav vestern, mis ajas 80ndatel pankrotti United Artistsi.Kõige tobedam on asja juures see, et raamatu heaksmuutmiseks poleks vaja muud kui korralikku toimetamistööd -paarsada lehekülge keskelt välja, tegelaste kohta kirjanikule mõni näpunäide ja korras. Huvitav, kas King siis ühtegi toimetajat oma tööde kallale ei lase?

PS. Mulle muidu King ja see sari meeldivad, lihsalt kahju, et kole liigliha toreda raamatu ära on rikkunud.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed eelnenud lugejad on siin kurtnud et lugu hirmsasti venis ja oli üleüldse suhteliselt mõttetu. Tagantjärele mõeldes hakka seda või uskuma, aga peab ütlema et lugemise ajal küll mingit sellist tunnet ei tekkinud. Ilmselt ikka King valdab seda va romaanikirjutamise tehnoloogiat piisavalt hästi et ma loeksin ka Kingi kirjutatud telefonikataloogi suure mõnuga läbi ja pärast kiidaks et küll oli hea.
Teksti loeti inglise keeles

Ma pole eriline Kingi austaja, ent see sari meeldib... maksimumhindest lahutab vaid asjaolu, et keskpaik venib nagu härjaila. Eestikeelses tõlkes on Rolandi seiklustest idas rääkiv osa üle 600 lk. paks... kõik see oleks mahtunud suurepäraselt kahesajale.

Samas on lõppkokkuvõttes tegu mõjuva teosega... kohati suhteliselt verine ja traagiline. Roland on veidi nagu Elric Moorcocki teostes, sest ta toob hävingut neile, keda ta armastab.

Mis puutub Lauri mainitud ameerika popkultuuri vihjetesse, siis maakeelne tõlge on õnneks rohkete joonealuste märkustega varustatud.;)

Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesest neljast raamatust meeldis see minule kõige rohkem. Meeldimise põhjust ei oskagi öelda, oli lihtsalt köitvam.Sarja lugemise jätan küll siinkohal mõneks ajaks pooleli, hakkab vaikselt küllastama.Las laagerdub vähe.
Teksti loeti inglise keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma lugesin kauem kui esimest kolme osa kokku - mitte lihtsalt seetõttu, et raamat on jube paks, vaid eeskätt seepärast, et jätsin lugemise mitu korda pooleli.
Kui 1. osa oligi nii õhuke, et läks nagu lupsti, ja 2. ja 3. said loetud üsna järjest, pidades ainult mõnesid unepause ja v-o ka mõningaid vältimatuid katkestusi (täpselt enam ei mäleta), siis neljandaga oli mul reaalseid raskusi.

Alguses ei saanud hästi vedama, mul on kõigi Kingi raamatute puhul alguses selline tunne, et ta paneb tegelased jõuga liikuma, sunnib neid. Kui nad on käima läinud, siis hakkavad orgaaniliselt tegutsema ning kõik on korras, aga esimesed 20-40 lk tirib King neid toore jõuga edasi.
Aga sellest sai kähku üle.

Siis läks mõni aeg päris libedalt... ja siis tuli armastuslugu.
Mul on tõrge lugude suhtes, kus halb lõpplahendus on ette teada - ning seekord oli väga ette teada, sest King mainib juhtunut eelnevates raamatutes ka juba. Nii et kõik see armastuslugu oli üks sünk eelmäng sellele, mis Susaniga juhtub.
Oi, see oli raske lugemine.

Sellistes olukordades teen mina nii, et loen natuke sealt, kus intriig hargnema hakkab, ja siis natuke sealt, kus kõik juba täiesti p**** läheb. Ja siis jälle algusosa edasi ja siis täielikule lõpuosale eelnevat (kus asjad alles hakkavad täiesti p**** minema) jne - kuni saan keskel kokku. Ja siis ma suudan lõpuosa uuesti järjest ka läbi lugeda, sest tean vähemalt ette, mis koledused täpselt saabuvad, aga see kõik on siiski üks vaev ja nutt. Emotsioonide hea doseerimine? Sedakorda mitte, härra King, seekord läks sellega üsna metsa.

Ja kõige selle vaevlemise ja hingepiinade kasvatamise otsa tegi kodanik King selle päris karmi osaga sobi.

SPOILER




no ei ole ikka küll nii, et kui sind elavalt põletatakse, siis sa karjud kaks korda: "Ma armastan sind, Ronald!" ja siis sured, tundes küll kuumust, aga mitte valu. Muidu on selline aus üsna naturalistlik tekst, kus kepitakse põhjapõtru (kui su õde jookseb kiiremini kui sina) -ja siis sihuke romantiline surma ja kannatuste odavakstegemine. Kui King põletab oma kangelanna elavalt, põletagu vähemalt ausalt.


SPOILERI LÕPP



Keskosa tasus minul lugeda ainult Cuthberti ja ehk ka Jonesi pärast, need olid toredad tegelased, kelle arvamised mulle ka korda läksid. S.t. Ronald ja Susan läksid ju ka... aga ma teadsin, kuidas nende lugu läheb ja parem distantseerisin end hingeliselt aegsasti, et mitte täiesti traumeeritud olla raamatu lõpuks.

Õnneks raamatu pärislõpp oli jälle tagasi Eddie, Jake`i ja Susannah` juures ja ma sain oma vaevade eest väikese kommi ka.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles