Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower IV: Wizard and Glass

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Võlur ja klaas: Tume torn IV»
Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Wow. See raamat sai nüüd küll ühe hingetõmbega läbi loetud. Tõsi küll, ma olin ennem lugenud ka esimest kolme raamatut ning seetõttu pidigi see raamat minu jaoks must read olema. Huvitav on see, et neljas raamat selles sarjas on tegelikult omamoodi prequel, ehk siis enamus sündmusi selles raamatus toimuvad tegelikult enne esimeses osas läbitud seiklusi. Omamoodi on tegemist Rolandi mälestustega. Lugu hakkab pihta sealt, kus kolmas raamat ("The Waste Lands") lõppes, ehk siis Blaine the Train (Barony Coach) kihutab rõõmsalt vastu vältimatule hukule ning ainuke võimalus seda siiski ära hoida on esitada talle selline mõistatus, mida ta ära arvata ei suuda. Loomulikult õnnestub see alles viimasel hetkel ning kõige koomilisem on see, et see mõistatus tuleb üsna ootamatust allikast - nimelt Eddielt. Jälgides Beami, mis peaks neid teoreetiliselt Dark Toweri juurde viima, hakkab Roland jutustama oma elulugu, kuidas nad noore poistena olid omamoodi "asumisele" saadetud, et neid pahalaste poolt maha ei löödaks, kus nad omaarust väga ohutus kohas satuvad kogu Mid-Worldi hõlmava vandenõu peale ning kuidas nad selle lõpuks ära klaarivad, mistõttu ka Cuthbert ja Alain gunslingeriteks võetakse. See on ka lugu Rolandi õnnetust ja ainukesest armastusest, mis lõppes tüdruku (Susan) surmaga tuleriidal. See on lugu ühest nõiast (Rhea) ja kuidas mees mustas (Walter) tegelikult Rolandi ellu sattus. Paljuski on see lugu ka sellest, kuidas nad leidsid n.ö. Võluri Klaaskuuli, mis näitab maailmas toimuvaid pahesi ning veelgi enam, see on lugu ka sellest, kuidas algas Rolandi tee Dark Toweri suunas. Lisaks sellele on selles raamatus ünsa kentsakaid seiku smaragdlinna võlur Oz-st, kes, nagu hiljem selgus ei ole Oz, vaid kõigest pahalaste üks käsilastest. Meeletult hästi kirjutatud raamat. Üllatav on see minu juures peamiselt selle pärast, et mulle tavaliselt Kingi stiil ei meeldi. King kipub pahatihti venitama ning jääma pinnapealseks, kuid just Dark Toweri sarja puhul on ma paljudest eelarvamustest loobunud.
Teksti loeti inglise keeles

Mis siin enam öelda? On teine justnagu romaan romaanis. Kohati kippus muidugi venima (no keda huvitab teiste inimest riiete peale pissiva tigeda vanamehe maailmavaade - Eldred Jonast mõtlen), aga üldiselt ikkagi VÄGA HEA. Muide: võlur Oz on ameerika kultuuris vist sama tähtis tegelane nagu meil... noh, naksitrallid. Või telekalaste mingile põlvkonnale Hunt Kriimsilm. Nii et asi on täiesti omal kohal (Oz).
Teksti loeti inglise keeles

Tüüpiline armastuslugu isand Kingilt.Kõik surevad kes revolvrimeest armastasid või keda tema armastas. Oleks keegi ellu jäänud, siis oleks revolvrimehe armastulugu olnud liiga lääge lõpuga. Väike pettumus oliliiga kiire ja lühike lõppvaatus Walterigaklaasmaailmas. Tundub nagu oleks raamatu valmimise tähtaeg kukkunud ja otsad tõmmati kokku järgmiseks osaks.
Teksti loeti soome keeles

Stephen Kingi tähelepanuväärse Dark Toweri – sarja neljas osa viib lugeja omamoodi ringiga algusesse tagasi. Kolmas köide sarjast – The Waste Lands – jäi pooleli parajasti kõige põnevamal kohal, kui hulluksläinud tehisintelligentsiga rong Blaine tahab kihutada kiirusega 800 miili tunnis vastu seina, kui ta ei kuule mõistatust, millele ei oska vastust anda. Neljas osa jätkub sealtsamast. Blaine osutub suhteliselt lihtsalt hanitatavaks: ta ei jaga absoluutselt nn. tillisttõmbamise mõistatusi (tõlkimatu näide: When is a door not a door? When it`s a jar). Roland oma jõuguga pääseb rongist välja, liigub natuke maad edasi, istuvad maha ja edasised 600 – 650 lk. pajatab Roland oma jüngritele kurba lugu oma lapsepõlvest. Ajaliselt paigutub too stoori kuhugi sarja esimese osa “Gunslingeri” Rolandi noorukieast rääkivate peatükkide ja lühiromaani “Eluuria väikesed õed” vahele.

King oskab kirjutada küll ja lugu on küllalt põnev, et mitte lasta ennast heidutada lehekülgede arvust. Ette võiks heita ainult kohatist venitamist; mõningates kohtades läheb lugu edasi ikka lausa teosammul. Loo seisukohast mitteolulisi kohti näidatakse kaaderhaaval, eriti kehtib see noorte armunute Rolandi ja Susani leegitseva armastuse kujutamisel. King tunnistab ise järelsõnas, et armastuse tõetruu kujutamine pole tal kunagi teab mis hästi välja kukkunud ja seepärast võib asjal kerge higi maitse juures olla, mis minu arust kohati tõesti välja lööb.

Kirjutada King oskab küll, aga ta on neetult ameerikakeskne. Tema lugudesse on ohtralt sisse põimitud viiteid ameerika popkultuurile, filmidele, muusikale, telesarjadele, koomiksitele jne., eelkõige muidugi sellest ajast kui King ise noore üliõpilasena aktiivselt ringi rokkis, ehk siis eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Mitteameerika lugejale võib mõningane taustamüra, mis Kingi teoseid saadab kui mitte täiesti märkamatuks ja tähelepanuta jääda, siis suures osas kaduma minna küll, lihtsalt sellesama tausta vähese tundmise tõttu. Raamatu lõpupoole toob King sisse Ameerikas kuuldavasti lastekirjanduse klassika staatust nautiva “Smaragdlinna võluri” motiive, eelkõige just selle kunagi 50ndatel tehtud filmiversioonist. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt oli kogu see pisut segane ja hämar lõik täiesti mõttetu, aga eks iga kirjanik tee seda mida ise heaks arvab. Võimalik, et ühel eelpool arvustajatest on õigus ja et Eesti kontekstis näeks see samamoodi välja, kui et näiteks Indrek Hargla mingis teoses ilmuksid välja kurjad ja õelusest pakatavad tumedate jõudude käsilased Muhv, Kingpool ja Sammalhabe.

Kuna tegemist on sarja neljanda osaga, pole siin mõtet teab mis pikalt sisust rääkida, kes sarja loeb, see loeb. Eraldiseisvana seda raamatut niikuinii lugeda ei saa ja kahtlen sügavalt, kas see ka kunagi eesti keelde jõuab. Siiamaani loetud sarja neljast osast kõige paremat, “The Drawing of the Three`d” “Võlur ja klaaskuul” muidugi ei löö, aga koos eelmise, “The Waste Lands”iga, on nad kohe teisel kohal küll. Siiamaani. Naljakas on see, et sarja avaraamat “Gunslinger” on tegelikult kõige magedam; ilmselt johtub see asjaolust, et see on kirjutatud kunagi igiammu 70ndate algul, kui noor kirjanik King polnud veel oma meisterlikkust saavutanud.

Neli. Mitme plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Mõned harjumused on nii sissejuurdunud, et nendest kõrvalekaldumine tekitab täiesti irratsionaalse ebamugavustunde. Nii nagu autos turvavöö kinnitamine või liftis kodukorruse nupu vajutamine, on mul komme raamatud lõpuni lugeda. Isegi jamad, sest muidu jääb ebameeldiv rahulolematus sisse närima. Selle raamatu puhul tundsin end autori poolt kurjasti ärakasutatuna. Oh oleks mus olnud jõudu see 100 esimese lehekülje järel nurka visata!

Algus, kus peategelased võitlesid oma elu eest, mängides huku poole kihutava hullunud rongiga mõistatusemängu, oli hea. Maailm, kuhu nad jõudsid, oli intrigeeriv. Ja siis istus Roland lõkke äärde maha ning hakkas vestma oma nooruslugu...

Järgmised 400 lk on peaaegu kõik halvasti. Noore Rolandi armulugu on nagu kõige halvem Penguin Romance. Poole tosina paha tegelese kurjuse rõhutamisel paneb King hullult üle võlli - liiga palju oli kuhjatud, nii et see enam mõjuda ei saanud. Kõige hullem oli aga igavus. Umbes 400 lehekülge, mille jooksul kõik toimus nagu tati sees, mitte miski ei liikunud.

Rolandi ja kaaslaste koju tagasijõudmisest kuni lõpuni on raamat jälle korralik.

King ise kirjutab Gunslingeri sissejuhatuses, kuidas tal kirjutama hakates oli silme ees Sergio Leone kultusvestern "Good, Bad and Ugly". Paraku on tulemus "Heavens Gate", staaridest kubisev ülipikk, sisutu ja üliigav vestern, mis ajas 80ndatel pankrotti United Artistsi.Kõige tobedam on asja juures see, et raamatu heaksmuutmiseks poleks vaja muud kui korralikku toimetamistööd -paarsada lehekülge keskelt välja, tegelaste kohta kirjanikule mõni näpunäide ja korras. Huvitav, kas King siis ühtegi toimetajat oma tööde kallale ei lase?

PS. Mulle muidu King ja see sari meeldivad, lihsalt kahju, et kole liigliha toreda raamatu ära on rikkunud.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed eelnenud lugejad on siin kurtnud et lugu hirmsasti venis ja oli üleüldse suhteliselt mõttetu. Tagantjärele mõeldes hakka seda või uskuma, aga peab ütlema et lugemise ajal küll mingit sellist tunnet ei tekkinud. Ilmselt ikka King valdab seda va romaanikirjutamise tehnoloogiat piisavalt hästi et ma loeksin ka Kingi kirjutatud telefonikataloogi suure mõnuga läbi ja pärast kiidaks et küll oli hea.
Teksti loeti inglise keeles

Ma pole eriline Kingi austaja, ent see sari meeldib... maksimumhindest lahutab vaid asjaolu, et keskpaik venib nagu härjaila. Eestikeelses tõlkes on Rolandi seiklustest idas rääkiv osa üle 600 lk. paks... kõik see oleks mahtunud suurepäraselt kahesajale.

Samas on lõppkokkuvõttes tegu mõjuva teosega... kohati suhteliselt verine ja traagiline. Roland on veidi nagu Elric Moorcocki teostes, sest ta toob hävingut neile, keda ta armastab.

Mis puutub Lauri mainitud ameerika popkultuuri vihjetesse, siis maakeelne tõlge on õnneks rohkete joonealuste märkustega varustatud.;)

Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesest neljast raamatust meeldis see minule kõige rohkem. Meeldimise põhjust ei oskagi öelda, oli lihtsalt köitvam.Sarja lugemise jätan küll siinkohal mõneks ajaks pooleli, hakkab vaikselt küllastama.Las laagerdub vähe.
Teksti loeti inglise keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma lugesin kauem kui esimest kolme osa kokku - mitte lihtsalt seetõttu, et raamat on jube paks, vaid eeskätt seepärast, et jätsin lugemise mitu korda pooleli.
Kui 1. osa oligi nii õhuke, et läks nagu lupsti, ja 2. ja 3. said loetud üsna järjest, pidades ainult mõnesid unepause ja v-o ka mõningaid vältimatuid katkestusi (täpselt enam ei mäleta), siis neljandaga oli mul reaalseid raskusi.

Alguses ei saanud hästi vedama, mul on kõigi Kingi raamatute puhul alguses selline tunne, et ta paneb tegelased jõuga liikuma, sunnib neid. Kui nad on käima läinud, siis hakkavad orgaaniliselt tegutsema ning kõik on korras, aga esimesed 20-40 lk tirib King neid toore jõuga edasi.
Aga sellest sai kähku üle.

Siis läks mõni aeg päris libedalt... ja siis tuli armastuslugu.
Mul on tõrge lugude suhtes, kus halb lõpplahendus on ette teada - ning seekord oli väga ette teada, sest King mainib juhtunut eelnevates raamatutes ka juba. Nii et kõik see armastuslugu oli üks sünk eelmäng sellele, mis Susaniga juhtub.
Oi, see oli raske lugemine.

Sellistes olukordades teen mina nii, et loen natuke sealt, kus intriig hargnema hakkab, ja siis natuke sealt, kus kõik juba täiesti p**** läheb. Ja siis jälle algusosa edasi ja siis täielikule lõpuosale eelnevat (kus asjad alles hakkavad täiesti p**** minema) jne - kuni saan keskel kokku. Ja siis ma suudan lõpuosa uuesti järjest ka läbi lugeda, sest tean vähemalt ette, mis koledused täpselt saabuvad, aga see kõik on siiski üks vaev ja nutt. Emotsioonide hea doseerimine? Sedakorda mitte, härra King, seekord läks sellega üsna metsa.

Ja kõige selle vaevlemise ja hingepiinade kasvatamise otsa tegi kodanik King selle päris karmi osaga sobi.

SPOILER




no ei ole ikka küll nii, et kui sind elavalt põletatakse, siis sa karjud kaks korda: "Ma armastan sind, Ronald!" ja siis sured, tundes küll kuumust, aga mitte valu. Muidu on selline aus üsna naturalistlik tekst, kus kepitakse põhjapõtru (kui su õde jookseb kiiremini kui sina) -ja siis sihuke romantiline surma ja kannatuste odavakstegemine. Kui King põletab oma kangelanna elavalt, põletagu vähemalt ausalt.


SPOILERI LÕPP



Keskosa tasus minul lugeda ainult Cuthberti ja ehk ka Jonesi pärast, need olid toredad tegelased, kelle arvamised mulle ka korda läksid. S.t. Ronald ja Susan läksid ju ka... aga ma teadsin, kuidas nende lugu läheb ja parem distantseerisin end hingeliselt aegsasti, et mitte täiesti traumeeritud olla raamatu lõpuks.

Õnneks raamatu pärislõpp oli jälle tagasi Eddie, Jake`i ja Susannah` juures ja ma sain oma vaevade eest väikese kommi ka.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, mida teised arvustajad selles loos nägid?
Ei, kirjatehnika on kombes, õhustik ka, aga mul on lihtlabaselt igav jälgida peategelase otsuseid, tegusid, valikuid ... Need ei ole üldse loogilised. Ta on kolmveerand ajast abitu, hädine, napilt oskusest jagub, et ta ellu jääks. Ja siis korraga arutult enesekindel, "halvim, mis saab juhtuda, on, et ma pean põgenema" - nagu - nagu - sel hetkel tal ei tule pähe, et võibolla saab surma? Kuigi kaaslane korrutab talle seda võimalust veel ja veel? Nagu ... ah?!
Ja no mul on igav. Ei ole äärmuseni pingul heitlust elu eest, ei ole ka enesekindlat teadlikkust ja kartmatust rännakus-võitlus(t)es, on lihtsalt NÕMEDUS. 
Võeh.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvasin, et mõned eelnevalt loetud jutud olid halvad.
Aga SEEEEEEE ...
Jah, muidugi jätsin pooleli. Lõpu lugesin ka läbi, lihtsalt kinnituse saamiseks, et läbi ja läbi mäda.
Nagu - miks sellele punkte anti? MIKS?!?!?!
Teksti loeti eesti keeles

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss". 
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt. 
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest. 
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii. 
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne. 
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt. 
Teksti loeti eesti keeles

Vastukaal eelmisele. 
NIIIII halb lugu.
Mitte ühtegi vähegi sümpaatset tegelast. Üks nõrgalt usutav (Kerttu), teised ka täiesi ebausutavad. Vanad mehed teevad sellist huumorit, nagu nõdramõistuslikud teismelised. Vahet oli tegelastel võimalik teha, aga miks peaks, kõik olid ühtemoodi vastikud.
Loogikavaba süžeekulg (jap, kindlast suudab mingi poetagune Kustas teha päeva-paariga nii pädeva jumalapojakuju, et lust näha, kindlasti on see isegi nii detailne, et näo järgi on võimalik ära tunda, et sama nägu inimest ennist nähtud, kindlasti tehakse kuju toorest just mahavõetud puust ja ...) ning no mitte midagi laheda detaili moodi ka ei olnud.
Öäkk.  Miks siiski puudulik, mitte nõrk - keeleliselt suht ok ja paar momenti dialoogi olid üpris muhedad.
Teksti loeti eesti keeles

Nii hea jutt!
Mul tekkis endal ka muutuvate reaalsuste tunne lugedes, ei olnud enam päris kindel, kus ja miks ma olen, mis toimub.
Kõik oli hea: peategelene usutav ja meeldiv, sündmustik huvitav, areng toimus, lõpp olemas ja väga rahuldav. Mul ei ole muud öelda kui OIVALINE.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tore lugemine. Jah, karikatuurselt paha tegelane peategelasena on natuke küsimärgiga asi (kas tal tõesti ühtegi lunastavat kvaliteeti pole? Ma ei tea, armastab chihuahuasid? Annetab vahepeal nende hoiukodudele?), aga findi findi findid oli toredad, et topeltmängu ei mänginud ainult tema, vaid ka Cara ja noh - tegelt ma peaaegu usukusin ikkagi paha ka. Et selline inimene tõesti VÕIB olemas olla. Kelle jaoks raha on eesmärk omaette, mitte millegi saamiseks vajalik vahend. Aga ikkagi, IKKAGI on lõpp karm. Niimoodi inimesega teha ... 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mida kannavad tegelased ja nende omavahelised suhted. Mõnes mõttes armas, aga mul tekkis kohe hulganisti küsimusi: miks on "beebi" ja kolm (peaaegu?) täiskasvanud last peres, kusjuures ema+isa on mõlemad täiesti samad? Miks nii otsustati? Mis naisele seks üldse huvi ei paku, et ta modifitseeris oma keha vitutuks ja alles mehe hädalduste ja  virtuaalbordellides enda (mehe ikka) ärarikkumise peale leebus ja midagi seksilubavat ikka korraldas enda juurde? Mis VÄRK?
Aga üldiselt hoogne, rõõmus ja kerge lugeda, tunnustan veidrustest hoolimata. Et pole üleni tunnetatavad keskkonnad vms? Kuni ei sega (elik võikalt ebaloogiline ei tundu), on kõik hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. 
Miinused ja plussid minu arveraamatus:
Miinused:
- Lõpus oli peategelane haavadest ja valust ja segadusest kurnatud: olgu. Ta näeb asju kaleidoskoopselt, ei suuda päriselt vastu võtta: olgu. Aga see ei õigusta ebaloogilisusi. Et vana mees kolmkümmend aastat korrutab tuimalt ühte ja sama, olles samas piisavalt mõistuse juures, et seletada, kuidas kohalik võrk välja lülitada, on SELGELT võimatu. Ja see on minu jaoks VÄGA suur miinus. Pali läks kohe alla hinnangus.
- Ma unustasin ära, kes on Hank. Kui ta uuesti välja ilmus, läks mul pea kaks lehekülge, et meelde tuletada, kes ja mis tingimustel ta varem seal loos tegutses. Väike välimusekirjeldus, vihje möödunule äkki? Sest arvasin siiralt, et seeHank  on mingi uus tegelane ja tema tseremoonitsematu sissejuhatus oli osa peategelase ajus toimunud tükkidekslagunemisest.
- Oot, olgu, imelised masinad ja värk - aga inimkeha on ikka inimkeha ju? Amputatsiooniga kaasnev verekaotus ei mõjuta üldse või? Et kui veri ära taastati, mingid vahepeal kehvemini töötanud funktsioonid ei kahjustunud üldse, ei mingeid natukenegi pikaajalisi mõjusid, peategelase ainus mure on "kas küljestkistud käega saab veel midagi peale hakata?" 
Plussid:
+ Ernesto tegelane. Õekesed. Xing - ma tunnetasin, et tegelastel on elu sees, omad motiivid, omad toimismeetodid.
+ Õhustik - tunnetatav, ehe, mul ei olnud lugedes kordagi "see ei sobi ja sinna"-muljet
+ Põhiidee - et kas tunded on tõelised, mis iganes nende taga on, või mitte.
+ Päris põnev oli siiski ka
Kokku on tugev kolm. Kui lõpp oleks natuke loogilisem olnud, oleks neli, aga ei olnud.  Viis? Hei, ma panen viit ainult kohutavalt väga meeldinule!
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles