Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower IV: Wizard and Glass

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Võlur ja klaas: Tume torn IV»
Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Wow. See raamat sai nüüd küll ühe hingetõmbega läbi loetud. Tõsi küll, ma olin ennem lugenud ka esimest kolme raamatut ning seetõttu pidigi see raamat minu jaoks must read olema. Huvitav on see, et neljas raamat selles sarjas on tegelikult omamoodi prequel, ehk siis enamus sündmusi selles raamatus toimuvad tegelikult enne esimeses osas läbitud seiklusi. Omamoodi on tegemist Rolandi mälestustega. Lugu hakkab pihta sealt, kus kolmas raamat ("The Waste Lands") lõppes, ehk siis Blaine the Train (Barony Coach) kihutab rõõmsalt vastu vältimatule hukule ning ainuke võimalus seda siiski ära hoida on esitada talle selline mõistatus, mida ta ära arvata ei suuda. Loomulikult õnnestub see alles viimasel hetkel ning kõige koomilisem on see, et see mõistatus tuleb üsna ootamatust allikast - nimelt Eddielt. Jälgides Beami, mis peaks neid teoreetiliselt Dark Toweri juurde viima, hakkab Roland jutustama oma elulugu, kuidas nad noore poistena olid omamoodi "asumisele" saadetud, et neid pahalaste poolt maha ei löödaks, kus nad omaarust väga ohutus kohas satuvad kogu Mid-Worldi hõlmava vandenõu peale ning kuidas nad selle lõpuks ära klaarivad, mistõttu ka Cuthbert ja Alain gunslingeriteks võetakse. See on ka lugu Rolandi õnnetust ja ainukesest armastusest, mis lõppes tüdruku (Susan) surmaga tuleriidal. See on lugu ühest nõiast (Rhea) ja kuidas mees mustas (Walter) tegelikult Rolandi ellu sattus. Paljuski on see lugu ka sellest, kuidas nad leidsid n.ö. Võluri Klaaskuuli, mis näitab maailmas toimuvaid pahesi ning veelgi enam, see on lugu ka sellest, kuidas algas Rolandi tee Dark Toweri suunas. Lisaks sellele on selles raamatus ünsa kentsakaid seiku smaragdlinna võlur Oz-st, kes, nagu hiljem selgus ei ole Oz, vaid kõigest pahalaste üks käsilastest. Meeletult hästi kirjutatud raamat. Üllatav on see minu juures peamiselt selle pärast, et mulle tavaliselt Kingi stiil ei meeldi. King kipub pahatihti venitama ning jääma pinnapealseks, kuid just Dark Toweri sarja puhul on ma paljudest eelarvamustest loobunud.
Teksti loeti inglise keeles

Mis siin enam öelda? On teine justnagu romaan romaanis. Kohati kippus muidugi venima (no keda huvitab teiste inimest riiete peale pissiva tigeda vanamehe maailmavaade - Eldred Jonast mõtlen), aga üldiselt ikkagi VÄGA HEA. Muide: võlur Oz on ameerika kultuuris vist sama tähtis tegelane nagu meil... noh, naksitrallid. Või telekalaste mingile põlvkonnale Hunt Kriimsilm. Nii et asi on täiesti omal kohal (Oz).
Teksti loeti inglise keeles

Tüüpiline armastuslugu isand Kingilt.Kõik surevad kes revolvrimeest armastasid või keda tema armastas. Oleks keegi ellu jäänud, siis oleks revolvrimehe armastulugu olnud liiga lääge lõpuga. Väike pettumus oliliiga kiire ja lühike lõppvaatus Walterigaklaasmaailmas. Tundub nagu oleks raamatu valmimise tähtaeg kukkunud ja otsad tõmmati kokku järgmiseks osaks.
Teksti loeti soome keeles

Stephen Kingi tähelepanuväärse Dark Toweri – sarja neljas osa viib lugeja omamoodi ringiga algusesse tagasi. Kolmas köide sarjast – The Waste Lands – jäi pooleli parajasti kõige põnevamal kohal, kui hulluksläinud tehisintelligentsiga rong Blaine tahab kihutada kiirusega 800 miili tunnis vastu seina, kui ta ei kuule mõistatust, millele ei oska vastust anda. Neljas osa jätkub sealtsamast. Blaine osutub suhteliselt lihtsalt hanitatavaks: ta ei jaga absoluutselt nn. tillisttõmbamise mõistatusi (tõlkimatu näide: When is a door not a door? When it`s a jar). Roland oma jõuguga pääseb rongist välja, liigub natuke maad edasi, istuvad maha ja edasised 600 – 650 lk. pajatab Roland oma jüngritele kurba lugu oma lapsepõlvest. Ajaliselt paigutub too stoori kuhugi sarja esimese osa “Gunslingeri” Rolandi noorukieast rääkivate peatükkide ja lühiromaani “Eluuria väikesed õed” vahele.

King oskab kirjutada küll ja lugu on küllalt põnev, et mitte lasta ennast heidutada lehekülgede arvust. Ette võiks heita ainult kohatist venitamist; mõningates kohtades läheb lugu edasi ikka lausa teosammul. Loo seisukohast mitteolulisi kohti näidatakse kaaderhaaval, eriti kehtib see noorte armunute Rolandi ja Susani leegitseva armastuse kujutamisel. King tunnistab ise järelsõnas, et armastuse tõetruu kujutamine pole tal kunagi teab mis hästi välja kukkunud ja seepärast võib asjal kerge higi maitse juures olla, mis minu arust kohati tõesti välja lööb.

Kirjutada King oskab küll, aga ta on neetult ameerikakeskne. Tema lugudesse on ohtralt sisse põimitud viiteid ameerika popkultuurile, filmidele, muusikale, telesarjadele, koomiksitele jne., eelkõige muidugi sellest ajast kui King ise noore üliõpilasena aktiivselt ringi rokkis, ehk siis eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Mitteameerika lugejale võib mõningane taustamüra, mis Kingi teoseid saadab kui mitte täiesti märkamatuks ja tähelepanuta jääda, siis suures osas kaduma minna küll, lihtsalt sellesama tausta vähese tundmise tõttu. Raamatu lõpupoole toob King sisse Ameerikas kuuldavasti lastekirjanduse klassika staatust nautiva “Smaragdlinna võluri” motiive, eelkõige just selle kunagi 50ndatel tehtud filmiversioonist. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt oli kogu see pisut segane ja hämar lõik täiesti mõttetu, aga eks iga kirjanik tee seda mida ise heaks arvab. Võimalik, et ühel eelpool arvustajatest on õigus ja et Eesti kontekstis näeks see samamoodi välja, kui et näiteks Indrek Hargla mingis teoses ilmuksid välja kurjad ja õelusest pakatavad tumedate jõudude käsilased Muhv, Kingpool ja Sammalhabe.

Kuna tegemist on sarja neljanda osaga, pole siin mõtet teab mis pikalt sisust rääkida, kes sarja loeb, see loeb. Eraldiseisvana seda raamatut niikuinii lugeda ei saa ja kahtlen sügavalt, kas see ka kunagi eesti keelde jõuab. Siiamaani loetud sarja neljast osast kõige paremat, “The Drawing of the Three`d” “Võlur ja klaaskuul” muidugi ei löö, aga koos eelmise, “The Waste Lands”iga, on nad kohe teisel kohal küll. Siiamaani. Naljakas on see, et sarja avaraamat “Gunslinger” on tegelikult kõige magedam; ilmselt johtub see asjaolust, et see on kirjutatud kunagi igiammu 70ndate algul, kui noor kirjanik King polnud veel oma meisterlikkust saavutanud.

Neli. Mitme plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Mõned harjumused on nii sissejuurdunud, et nendest kõrvalekaldumine tekitab täiesti irratsionaalse ebamugavustunde. Nii nagu autos turvavöö kinnitamine või liftis kodukorruse nupu vajutamine, on mul komme raamatud lõpuni lugeda. Isegi jamad, sest muidu jääb ebameeldiv rahulolematus sisse närima. Selle raamatu puhul tundsin end autori poolt kurjasti ärakasutatuna. Oh oleks mus olnud jõudu see 100 esimese lehekülje järel nurka visata!

Algus, kus peategelased võitlesid oma elu eest, mängides huku poole kihutava hullunud rongiga mõistatusemängu, oli hea. Maailm, kuhu nad jõudsid, oli intrigeeriv. Ja siis istus Roland lõkke äärde maha ning hakkas vestma oma nooruslugu...

Järgmised 400 lk on peaaegu kõik halvasti. Noore Rolandi armulugu on nagu kõige halvem Penguin Romance. Poole tosina paha tegelese kurjuse rõhutamisel paneb King hullult üle võlli - liiga palju oli kuhjatud, nii et see enam mõjuda ei saanud. Kõige hullem oli aga igavus. Umbes 400 lehekülge, mille jooksul kõik toimus nagu tati sees, mitte miski ei liikunud.

Rolandi ja kaaslaste koju tagasijõudmisest kuni lõpuni on raamat jälle korralik.

King ise kirjutab Gunslingeri sissejuhatuses, kuidas tal kirjutama hakates oli silme ees Sergio Leone kultusvestern "Good, Bad and Ugly". Paraku on tulemus "Heavens Gate", staaridest kubisev ülipikk, sisutu ja üliigav vestern, mis ajas 80ndatel pankrotti United Artistsi.Kõige tobedam on asja juures see, et raamatu heaksmuutmiseks poleks vaja muud kui korralikku toimetamistööd -paarsada lehekülge keskelt välja, tegelaste kohta kirjanikule mõni näpunäide ja korras. Huvitav, kas King siis ühtegi toimetajat oma tööde kallale ei lase?

PS. Mulle muidu King ja see sari meeldivad, lihsalt kahju, et kole liigliha toreda raamatu ära on rikkunud.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed eelnenud lugejad on siin kurtnud et lugu hirmsasti venis ja oli üleüldse suhteliselt mõttetu. Tagantjärele mõeldes hakka seda või uskuma, aga peab ütlema et lugemise ajal küll mingit sellist tunnet ei tekkinud. Ilmselt ikka King valdab seda va romaanikirjutamise tehnoloogiat piisavalt hästi et ma loeksin ka Kingi kirjutatud telefonikataloogi suure mõnuga läbi ja pärast kiidaks et küll oli hea.
Teksti loeti inglise keeles

Ma pole eriline Kingi austaja, ent see sari meeldib... maksimumhindest lahutab vaid asjaolu, et keskpaik venib nagu härjaila. Eestikeelses tõlkes on Rolandi seiklustest idas rääkiv osa üle 600 lk. paks... kõik see oleks mahtunud suurepäraselt kahesajale.

Samas on lõppkokkuvõttes tegu mõjuva teosega... kohati suhteliselt verine ja traagiline. Roland on veidi nagu Elric Moorcocki teostes, sest ta toob hävingut neile, keda ta armastab.

Mis puutub Lauri mainitud ameerika popkultuuri vihjetesse, siis maakeelne tõlge on õnneks rohkete joonealuste märkustega varustatud.;)

Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesest neljast raamatust meeldis see minule kõige rohkem. Meeldimise põhjust ei oskagi öelda, oli lihtsalt köitvam.Sarja lugemise jätan küll siinkohal mõneks ajaks pooleli, hakkab vaikselt küllastama.Las laagerdub vähe.
Teksti loeti inglise keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ma lugesin kauem kui esimest kolme osa kokku - mitte lihtsalt seetõttu, et raamat on jube paks, vaid eeskätt seepärast, et jätsin lugemise mitu korda pooleli.
Kui 1. osa oligi nii õhuke, et läks nagu lupsti, ja 2. ja 3. said loetud üsna järjest, pidades ainult mõnesid unepause ja v-o ka mõningaid vältimatuid katkestusi (täpselt enam ei mäleta), siis neljandaga oli mul reaalseid raskusi.

Alguses ei saanud hästi vedama, mul on kõigi Kingi raamatute puhul alguses selline tunne, et ta paneb tegelased jõuga liikuma, sunnib neid. Kui nad on käima läinud, siis hakkavad orgaaniliselt tegutsema ning kõik on korras, aga esimesed 20-40 lk tirib King neid toore jõuga edasi.
Aga sellest sai kähku üle.

Siis läks mõni aeg päris libedalt... ja siis tuli armastuslugu.
Mul on tõrge lugude suhtes, kus halb lõpplahendus on ette teada - ning seekord oli väga ette teada, sest King mainib juhtunut eelnevates raamatutes ka juba. Nii et kõik see armastuslugu oli üks sünk eelmäng sellele, mis Susaniga juhtub.
Oi, see oli raske lugemine.

Sellistes olukordades teen mina nii, et loen natuke sealt, kus intriig hargnema hakkab, ja siis natuke sealt, kus kõik juba täiesti p**** läheb. Ja siis jälle algusosa edasi ja siis täielikule lõpuosale eelnevat (kus asjad alles hakkavad täiesti p**** minema) jne - kuni saan keskel kokku. Ja siis ma suudan lõpuosa uuesti järjest ka läbi lugeda, sest tean vähemalt ette, mis koledused täpselt saabuvad, aga see kõik on siiski üks vaev ja nutt. Emotsioonide hea doseerimine? Sedakorda mitte, härra King, seekord läks sellega üsna metsa.

Ja kõige selle vaevlemise ja hingepiinade kasvatamise otsa tegi kodanik King selle päris karmi osaga sobi.

SPOILER




no ei ole ikka küll nii, et kui sind elavalt põletatakse, siis sa karjud kaks korda: "Ma armastan sind, Ronald!" ja siis sured, tundes küll kuumust, aga mitte valu. Muidu on selline aus üsna naturalistlik tekst, kus kepitakse põhjapõtru (kui su õde jookseb kiiremini kui sina) -ja siis sihuke romantiline surma ja kannatuste odavakstegemine. Kui King põletab oma kangelanna elavalt, põletagu vähemalt ausalt.


SPOILERI LÕPP



Keskosa tasus minul lugeda ainult Cuthberti ja ehk ka Jonesi pärast, need olid toredad tegelased, kelle arvamised mulle ka korda läksid. S.t. Ronald ja Susan läksid ju ka... aga ma teadsin, kuidas nende lugu läheb ja parem distantseerisin end hingeliselt aegsasti, et mitte täiesti traumeeritud olla raamatu lõpuks.

Õnneks raamatu pärislõpp oli jälle tagasi Eddie, Jake`i ja Susannah` juures ja ma sain oma vaevade eest väikese kommi ka.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bernheim
1992
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
12.2013

Mõttega teha järg oma kuulsale romaanile „Hiilgus“ (1971) tuli Stephen King (sünd. 1947) välja 2009. aasta detsembrikuus, kui ta küsis oma kodulehekülje kaudu, millist teost tema püsilugejad kõige enam ootaksid: kas veel üht „Tume torn“ raamatut või järge „Hiilguse“ Danny Torrance’i tegemistele. Kuna kummagi projekti vastu tunti samaväärselt suurt huvi, otsustas King mõlemad kirjutada.

„Hiilguse“ fännide poolt päädis suur ootus 2013. aasta septembrikuuga, kui „Unedoktor“ (“Doctor Sleep“) jõudis uhkelt poelettidele. Ja mida siis arvata sellest raamatust, mida aulik raugalik kirjanik promob praegu Euroopas ringi reisides? Ma ei leia, et siin on põhjust rõõmustamiseks: suured ootused said üsnagi halastamatult purustatud. Teos ei vasta olemuslikul, tunnetuslikul tasandil kaugeltki „Hiilgusele“. „Unedoktori“ ja „Hiilguse“ ühendavaks lüliks on natuke arusaamatu ja hale informatsioonilik kopeeri-kleebi suhe. Paratamatult tekib palju miks-küsimusi, millest nii mõnelegi näen hüpoteetiliselt vastust, aga see on kõike muud, mida ma püsilugejana kuulda tahaksin.

Lühidalt loost endast. Mõned aastakümned on möödunud kurikuulsa Overlooki hotelli katastroofist ja Daniel (Danny) Anthony Torrance püüab vaikselt ja rahulikult oma elu elada. Püüab, sest hotelliaegsed deemonid pole teda unustanud. Pigem võib öelda, et deemoneid on juurde tulnud. Danny, olles Jack Torrance’i poeg, jagab möödapääsmatult oma isa geneetilist koodi, millesse on sisse kirjutatud alkoholism, temperamentsus, agressiivsus ja sellega kaasnev vägivallatsemine. Kuigi need iseloomujooned on samasugused – nagu isa, nii ka poeg –, on nende avaldumisvormide põhjused võrreldes Jackiga erinevad. Jacki probleemid said alguse tema paljulubavast eluteest, mis hakkas ühel hetkel iga sammuga aina kitsamaks ja pimedamaks muutuma. Luhtunud õpetajakarjäär, perekonna probleemid ja puntrasse jooksev näitemängu kirjutamine olid eeldused sisedeemonite väljapaiskumiseks. Nähes end eluheidikuna, haaras Jack viimasest õlekõrrest ja võttis tööotsa Overlooki hotelli hooldajana, lootuses sedaviisi tabada kaks kärbest ühe hoobiga: siluda perekonna läbisaamist ja lõpetada oma draamatükk. Mäletamist mööda läks aga kõik oodatust vastupidises suunas.

Danny probleemid on põhjustatud Overlookist. Elanud väikese lapsena kogu juhtunu üle, ei jäta nähtu, mis põhjustatud hiilgamisest (see tähendab telepaatiaannet ja ebatäiuslikku mineviku ning tuleviku nägemisvõimet) teda maha, vaid käib temaga kaasas. Kummitused elavad Danny peas jätkuvalt edasi, kuigi Overlook kui kõige allikas on täiesti maatasa. Siin tuleb Dannyle appi Dick Hallorann, Overlooki peakokk, kes omab samuti võimet hiilata. Ta täidab Danny juures mentorlikku funktsiooni ja õpetab talle oma annet kontrollima, lukustades kummitusi vaimsel tasandil metallkarpidesse. Huvitaval kombel on neid „Hiilgusest“ nähtusi, mis luku taha panemist väärivad kõigest kaks: Missis Massey (hotellitoast 217) ja Horace Derwent (salapärane California miljonär, kes oli Overlooki omanik). Vaieldamatult on liiga väheseid privilegeeritud kastisüsteemiga.

Kuid metallkarpidest jääb Dannyle väheseks. Hiilgamist on vaja veelgi teadvustamatusesse suruda, et Overlooki koledused ähmastuksid või sootuks kaoksid. Üks viis selle saavutamiseks on juua ja kui see mugav tee on kord juba avastatud, on raske sellelt maha astuda. Süütust ja vaprast väikesest Dannyst kasvab sarnaselt oma isale samuti eluheidik, kes hollywoodlikus võtmes peab ühel hetkel vanale ja kahjulikule eluviisile selja keerama, fööniksina tuhast tõusma ning andma ühiskonnale seda, mis Dick kunagi talle andis – abi. Abra Stone on see noor neiu, kes vajab Danny abi, mõistmaks nii enda hiilgamisvõimet, mis ületab mitmekordselt Danny oma ja kaitsta ennast Tõe Sõlme (True Knot) nimelise grupeeringu eest. Tõe Sõlm on vampiiriliku kalduvusega usurühm, mis otsib lapsi, kes omavad võimet hiilata. Sellised lapsed on nende jaoks toit, kelle kehadest tuleb hiilgamise olemuslik essents kätte saada. Reeglina tähendab see ka lapse surma. Jõude ühendades astuvad Danny ja Abra vastu Tõe Sõlme tegevusele ning võitlus hea ja kurja vahel võib tüüpiliselt Kingile jälle alata.

Tõe Sõlme liikmed on sarnaselt „Tasujatele“ (Avangers) justnagu mingisugused superkangelased, kellel igaühel on oma eriline üleloomulikanne. Töötades koos ühise hüvangu nimel – Abra kättesaamine –, peaksid nad olema võitmatu jõud. Kuid nii see loomulikult pole. Vaatamata suurele ja võimsaks puhutud nimele, leiavad Tõe Sõlme liikmed enda otsa üsna naiivsel viisil, suutmata pakkuda Dannyle ja Abrale erilist vastupanu.

Juba siit ilmnevad esimesed kontseptsioonilised valearvestused, mis ei sobitu põhimõtteliselt „Hiilguse“ universumiga. Raamatut lugedes tekib tahtmatult võõrastumistunne: maailm on fantaasialik, ei ole reaalsust kuhu oleks võimalik lõppkokkuvõttes tagasi pöörduda, eristada paranormaalsust normaalsusest. „Unedoktoris“ valitseb kogu ulatuses groteskne ulme, mis üritab ennast sedaviisi justnagu „Hiilgusest“ eraldada.

King räägib oma populaarteaduslikus raamatus „Danse Macabre“ (1981) ulmest läbi erinevate meediumite. Siin mainib King ka kahte õudustehnika tasandit: vastikus ja tants. Vastikuse tasand tähistab üldiselt ebameeldivuse tunnet: lugejale/vaatajale näidatakse üheselt mõistetavalt rõvedusi, mis tekitab eemaletõukavust. Tantsutasand on aga midagi palju peenemat. Siin üritatakse lugejasse/vaatajasse läbi rütmi (samm sammu haaval) sisse pugeda, leida temas neid survekohti, mis tekitavad foobiat. Kingi esmane eesmärk kirjutamise juures on proovida ja hiilida läbi tantsutasandi lugeja intiimsetesse sfääridesse ja tekitada seal kollide abil paanikat. Kui ta selleks võimeline ei ole, siis tuleb valida teine tee. Kui peaks nii minema, siis uhkust King ei tunne, aga töö saab tehtud. (King 2012: 17–18; 40)

Läbi nende kahe tasandi ma vastandaksingi neid kahte raamatut. „Hiilgus“ on ehtne näide sellest, milleks on õudusžanr oma kõrgeimail tasandil on võimeline. Raamat suudab pakkuda esteetilist naudingut inetuse, õuduse kategoorias. „Unedoktor“ seevastu tähistab suuresti ainult vastikuse tasandit. Mul on raske näha, kuidas see suudaks muud moodi kõnetada Kingi püsilugejaid.

Ja Kingi püsilugejana ei tunne ma uhkust, et olen seda raamatut lugenud. Ma ei suhtuks sellesse nii negatiivselt, kui lugu oleks eraldiseisev. Aga seda ta pole. See on ametlik "järg" „Hiilgusele“! Standard oli seatud, see jäi liiga kõrgeks ning King valis teise tee. „Hiilgus“ on peamiselt reklaam, jutt on ümberkaudselt sellega seotud.

Üks selle tee haru on viis, kuidas neid raamatuid püütakse ühendada – puhtalt kirurgiliselt. „Hiilgusest“ on võetud tekstilõike, mis on siirdatud (originaalilähedaselt) „Unedoktorisse“. See ei aita patsienti, sest ta on määratud surema. Aus diagnoos oleks, et siirdamised on surma pikendamise asemel seda hoopis kiirendanud.

Seega leiab siit väga vähe uut informatsiooni ja tõlgendusi „Hiilgusele“, peamiselt pakutakse neid märksõnade tasandil. Siiski on siit võtta üks mainimisväärt tõlgendus „Hiilgusele“. Nimelt see, et Jackil oli oma õpetajakarjääri ajal afäär ühe õpilasega. Ma isiklikult ei seostaks Jacki petmisega, sest „Hiilguses“ on väga tugevalt kujutatud pereväärtusi, mille ainsaks lõhkuvaks jõuks võib (esialgu) olla joomine. Huvitavamal kombel saab siit näha hoopis Kingi lepitust Stanley Kubrickuga ja tema adaptsiooniga Kingi raamatust, mis kirjanikule esialgu üldse ei meeldinud. Kubricku 1980. aasta filmis antakse mõista Jacki tüdimusest oma abikaasast ja huvist teiste naiste vastu.

Mis on siit aga anda Eesti kirjakultuurile? Vastus on, et ei olegi midagi anda. Loo seisukohalt on tegu läbipõrumisega: liiga palju on olukordi „miks ei söönud hunt punamütsikest esimesel kohtumisel ära?“ (ratsionaalselt on teod valed, aga vajalikud loo edasiminemiseks) ja liiga uskumatult omandavad rahulikud pereinimesed action-mehe rolle. Kuid aususe huvides tuleb siiski mainida, et Kingil on üks külg, mis ei näi oma kvaliteeti kaotavat. See külg on tema kirjutamistehnika. Võib-olla on see vanadus, pigem siiski märk sellest, et muusa ei kõnele enam nii tugevalt kui aastakümneid tagasi, aga King suudab ka kõige ebaõnnestunuma temaatika valiku juures lugejaid siiski hoida enda tekstidel. „Unedoktor“ on selles võtmes hea näide.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen pikalt edasi lükanud viimase osa lugemist. Tegelikult on mul suur paus tulnud pärast IV osa lugemist. See oli liiga hea. Ma vist ei julgenud edasi lugeda. Pärast kahe aastast pausi, tegin ma sarjaga uuesti algust. Värskendada oma mälu. Pärast kuuendat osa tuli jälle poole aastane paus. See juba selle pärast, et ma olin nördinud. Ma ei suutnud uskuda, mis on looga juhtunud. Kuues osa oli minu jaoks piinavalt igav ja isegi arusaamatu, kõlagu see pealgi tobedalt. Ma arvatavasti võtan selle raamatu kunagi uuesti kätte, lootes oma arvamust korrigeerida.

VII osa ma seega kartsin (mis siis kui see on sama igav?). Algus oli küll üsna krobeline, kuid pärast esimest sadat lehekülge leiab raamat rütmi ja edasi läheb kõik ladusalt. Tulihingelise King’i lugejana ei ole ma antud raamatus pettunud. Ma olen sellega rahul. Mulle meeldis lõpp, mida pakuti: pool lahtine, samas ammendav. Tume Torn on suurem kui ükskõik mis. Seda ei saa täielikult ammendada. Seda ei saa hävitada, vallutada või selle tegevust häirida. Ja sama kehtib Rolandi kohta. Tume Torn on suurem kui tema. Ma tõesti muhelesin, kui Roland viimase ukse avas. Lõputu retk. Antud juhul on see tõesti hästi välja mängitud.

Samas jääb mind isiklikult häirima see, et ei ammendatud Rolandi vana ka-teti seiklusi, mis minu silmis on palju põnevamad, võrreldes uutematega. Mõni küsimus jäi veel õhku rippuma, aga see selleks.

Raamat on korralik, mitmeid unetuid öid ja põnevaid seiklusi see pakub.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on loetud natuke üle kuu aja tagasi ja tuleb tunnistada, et seiku, mis oleks mällu kinnitunud, on väga vähe. Eelnevates romaanidess leidub neid kindlasti rohkem.

Siin ei toimu mitte midagi põhjapanevat, kui jätta välja raamatu lõpp, mis lõppeb sarnaselt „Ahermaadega“ äkitselt, jättes õhku rippuma (suure) põnevuse. Uus ka-tet on ennast ammendanud, seda on juba eelnevates romaanides tunda. Ja siin ei värskenda seda ka uue liikme lisandume (kes ilmus tegelikult juba eelmises osas), pigem vastupidi: muudab olemasoleva grupi veelgi igavamaks. Tegelased on mahladest tühjaks pigistatud, vaid Rolandi tumedaid varje omav minevik on veel lahti harutamata.

King üritab romaani ergutada mitmete võtetega, millest kõige silmapaistvam on tema enda ilmumine tegelasena Rolandi ja Eddie ette. Ühelt poolt on see väga meeldiv käik, selle läbi saame sarja kohta teada natuke ajaloolist tausta, kuid samas tekitab omaette huvitavaid küsimusi: kuidas seda seika – King kui autor; kui tegelane – võiks tõlgendada?

On väga selge, et King kasutab väga palju ära sellest, mida ta ise on lugenud ja näinud (filmid/sarjad...). Antud romaani põhiidee – võib leiduda ka teisi arvamusi – pärineb „Rosemary lapsest“. Minu mäletamist mööda väljendab King üsna selgesõnaliselt seda, kust ta mõte pärineb. Kui mõelda varasemate romaanide peale, siis ka seal vaatavad meile otsa erinevad, kuid vägaga/üsnagi tuntud allikad. Tuletame meelde, kust pärineb ainuüksi mõte Tumedast tornist endast!

Osas vigu iseenesest ei ole, kuid rahule jääda ka ei saa. Raamatu hind (üle 20 euro) pole väärt selle sisu.

Teksti loeti eesti keeles

Kogu see Ameerika ja NY mainimine, müstifitseerimine, selle õhustiku ja välimuse välja joonistama, ajab tõtt-öelda juba südame pahaks. Ma olen Kingi kaitsnud, kuid selle teosega ma seda ei tee. Ma ei taha ega suudagi, sest ma ei leia sõnu ega põhjust, miks seda peaks tegema. Olen vist eelnevalt öelnud, et mulle pakub rohkem huvi Rolandi vana ka-tet. Uus näib nii paradoksaalne, vastukäiv teineteise suhtes. See häirib mind alatasa, ei ole seda harmoonita, mis valitses Rolandi vanas ka-tetis nagu võis lugeda seda eelmises osas. Kõige rohkem ei suuda ma kaitsa Kingi venitamise taktikat. Mul on sellest niigi kahju, et ma neid emakeeles loen, mis põhjustab piisavalt raskusi, mõistmaks, mida täpselt öelda tahetakse. Aga see venitamine selles osas on lihtsalt hullumeelne. Ma ei ole vist oma elu jooksul veel lugenud nii paksu raamatut, ma ei teagi, ehk on täpsem öelda, et nii õhukest raamatut, sest seda, mida tõesti oli lugeda, mida oli vaja lugeda!, oli nii vähe. Uskumatult palju tühjasid lehti, uskumatult.

„..., aga minu arvates peaksin ma nüüd oma loole tempot juurde panema või muidu istumie siin hommikuni.“ Callahan. Ma ütleks, et see tsitaat iseloomustab hästi raamatut. Ja ma ütleks veel, et me istume siis tegelikult veel järmgise päeva õhtuni! Oh, jah...

Lõpp on raamatul hea, kuid sellele vaatamata ei taha ma seda teost otsast lõpuni uuesti lugeda. Arvatavasti jätaks suuri osasid vahele. Miks? Sest ma ei näe neil kohta suures pildis. Callahani lugu oli üks suuremaid pettumusi.

Ja torn on lähemal. Kas jumal tänatud?

Teksti loeti eesti keeles

Igal inimesel on kaks poolt: hea ja kuri. Antud romaanis eksisteerivad need pooled samaaegselt, olles erinevad isikud (subjektid) ja samas ka mitte. Kuid selline olukord, kus mõlemad pooled eksisteerivad, ei saa kaua kesta. Vaid üks neist pooltes saab jääda elama, teine peab surema (romaanis anti mõista, et kaotanud pool võib kunagi tagasi tulla).

Lugejad, kes on kokkupuutunud Kingi suurtemate romaanidega nagu Misery, Cujo (rütm) jne leivad siinsest raamatust teatavaid sarnasusi. Tegu ei ole mitte mingisuguse erilise romaaniga. Loo mõte, et pseudonüümist kasvab välja inimene, näib huvitavam, kui King suudab seda meieni tuua. Siinses romaanis on kirjaniku – Thadi – roll jäätud tahaplaanile ja selle asemel keskendutakse millele? Ma ei oskagi öelda.... Oli üks suur laine, kus tapeti palju inimesi, mis kokkuvõttes oli täiesti mõttetu, oli üks suur istumine, kus vesteldi väga palju, aga väga vähe ütlevatel teemadel ning siis tuli kiire lõpp, mis iseenesest oli okei, kui sulle meeldivad (ilusa lõpuga) tavapärased Hollywoodi filmid.

Kritiseerin väga selles romaanis olevat dialoogi! Noo, kohe üldse ei olnud veenev. See oli nii võlts, ebaloomulik, et hoia või peast kinni (ma ise langetasin pettunult pea ja ohkasin: „Miks King... Miks küll...“). Peale selle tundus mulle, et kõik tegelased on väga avatud ja familiaarsed, mis jällegi ei ole väga levinud suhtevorm Võõraste inimeste vahel.

Kõige naljakam romaani ja üldse Kingi juures on see, et sa ikkagi loed teda. Sa loed ta läbi, sest sa tõesti tahad seda. Kõigele vaatamata oli lugu põnev, ta tõesti oli ja ma ei saa aru kuidas. Jokes on me.

Üle 3 ei ole võimalik romaanile anda. Alla selle oleks jällegi liig. Ootused olid kõvasti suuremad. Need on alati kõrged, kui kuuled nime Stephen King.

Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud kohe üldse hea lugu. Algus venis ja lõpp oli väga kiire, nii et õieti ei saanudki aru, mis täpselt juhtus. Ega ei tahagi teada, kui ausalt öelda... Mitmed motiivid ja tegelaste käitumised korduvad, st neid võib kohata Kingi suurtemates raamatutes. Kordab ennast ja seda oli seetõttu - kergelt öeldes - piin lugeda. Ootasin, et lugu tiirleb rohkem raamatukogupolitseiniku ümber, aga see jäi rohkem kõrvalharuks. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu nõrga looga - ma ei usu, et originaalkeeles lugemine väga palju päästaks. King on kirjutan palju head, aga samas palju s****. See kuulub viimase hulka. Üksikud positiivsed seigad olid, aga tervet lugu nad kaugeltki ei päästa.
Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei kahtle kirjaniku osavuses. Lugu on massiivne, väga kaasahaarav ning kiirelt edasi liikuv. Kui üldse midagi pahaks panna Martin`le, siis seda, et ta kirjutas nii arusaadava loo, et lugejapoolne kaasatöötamine on viidud miinimumini. On see halb? Kusagil 400-500 lehekülgede vahel mõtlesin, et jah - seda võib tõlgendada kui miinust. Miks ma loen, kui kõik on lihtsalt ja arusaadavalt kirjas? See muutub igavaks... Kuid mu hoiak muutus, lugu muutus salapärasemaks ning lugejalt nõuti intensiivset kaastööd, mis seisnes selles, et ei kaotataks järge selles suures loos, kus on palju väikseid lugusid ning tegelasi. Hinne on 5. Raamat, mida võiks lugeda lastele enne magama minekut (lood on parajalt lühikesed. Mis puutub vägivalda ja seksi, siis need on olnud juba vanades muinasjuttudes. Seega ei tohiks probleem olla ).
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lool pole erilist lummust, mis peaks õigustama tema tutvustamist eesti lugejatele. Samas ma ei ütle, et lugu kehv oli, pigem tüüpiline tondijutt.
Teksti loeti eesti keeles

Antud jutu puhul ei tuleks hinnata selle varast ilmumist, vaid selle lihtsust ja kuidas läbi selle lihtsuse suudetakse haarata lugeja. Kuigi me kohtame vaimu ilma mingisuguse erilise efektita, suudab see kohtumine siiski tekitada lgejas seda painajalikku, ent samas kõditavat tunnet, mis hästi kirjutatud õuduslugudega kaasas käib. Defoe poolt tubli tükk; on tunda hea kirjaniku kätt.
Teksti loeti eesti keeles

“Come her sweetheart, I want to talk to you up close,“ Norman Daniels.

Austan ja loen meeleldi Kingi teoseid, kuid “Rose Madderi“ puhul on asjalood teistsugused. Autor ise iseloomustab teost “stiff, trying-too-hard novel“. See iseloomustus on sobilik, sest see annab aimu, et tegu pole Kingi parima tükiga, aga jätab poodidele siiski veel võimaluse trükist maha müüa.

Naiivsusel pole loos piire, hetkest mil Rose jõuab suurde linna, saab ta uskumatu õnne osaliseks ning see koos pildi sisse astumisega tekitavad küsimuse, kas tegu on reaalse maailma kujutamisega või on see kõik üks suur uni? Mida autor taotleb? Kas feministlik liikumine on Kingi niivõrd palju liigutanud, et ta tahab näidata, et Jah naised on suutelised ise hakkama saama? Et naised on targemad, kui nad kunagi olid? – sest mida täpselt tähendab stseen, kus Rose on ihualasti puu alla, mille vilju ta ei tohtinud puudutada, maitsmisest rääkimata? Ameerikas on erinev pilt traditsioonilisest naisest kui Eestis ja sellise naisega me kohtumegi – Rose McClendon Daniels – kelle maailmapilti iseloomustab kõige paremini tema enda sõnad, simple pleasures and word is good.

Teos, mis taotleb ja tahab näidata naiselikku pilku maailmast ei õnnestu. Maskuliinsust on küll üritatud juurida stiilist välja, aga see pole täiesti õnnestunud. Kulunud väljendid ja kommertslikud vihjed uputavad teost. Stiil on lihtne ja oleks väga jooksev, kui poleks pidevat mõtte kordamist ja jutustaja enda arvamuse avaldmist.

Normani tegelaskuju oli algul värskendav ja huvitav, kuid saades ülevaate tema haigusest, kadus huvi tema edasiste tegemiste vastu.

Tahan öelda, et loo mõte on väga õilis, kuid mõttest üksi ei piisa, et seda heaks looks tituleerida.

Teksti loeti inglise keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles

Jahm, tunnistan, et raamatus oli kuldseid hetki vähe võitu. Lehekülgi oli liialt palju kirjutatud. Kuid lugu suutis oma miinuste juures säilitada seda maagiat, mis mind edasi kutsub lugema. Seda maagiat, mis ka teid kutusb edasi lugema, ma isegi ei kahtle selles. Kiruge te "Võlurit ja Klaasi" nii kuidas oskate, miski kisub teid selle sarja juurde ikka tagasi. Varem või hiljem...

Minule Rolandi ja tema noorusaja lood meeldivad. Isegi rohkem, kui tema uue ka-tet`i lood. Nendes on vb seda westernlikust, mis mulle väga meeldib... või... see, et vanadest kaaslastest on jäetud salapärane mulje, mis jägnevate raamatute selgeks muutub. Annan tugeva nelja! Kõikidest senistest Parim!

Ja Torn on lähemal...

Teksti loeti eesti keeles

Jahm, algus on lool tõesti hiilgav. See hiilgus kestab nii umbes pool raamatut. Sealt alates hakkavad esimesed niiöelda vead ja kliśeed ilmuma. Ja see muidugi oli suur pettumus...

Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...

Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.

Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...

Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.

Teksti loeti eesti keeles

Seda, mida ei mõisteta, ei sallita kunagi. Beatty

On tulevik, ühiskond on muudetud sõltuvaks eeskirjadest. Inimesed ei oska enam küsida miks? ega suuda mäletada seiku, mis eelnevatel päevadel aset leidsid. Guy Montag on samasugune tuim tükk, kes teeb oma igapäeva tööd; põletades inimkonna suurimaid vaenlasi - raamatuid. Montagi mõttemaailm elustub, kui ta tutvub naabriplika Clarissega.

Minule jutt väga meeldis. Tõesti, kuhu poole on liikumas meie praegune ühiskond? Aga okei, see selleks. Annan hindeks 5, sest lugu oma stiilist on omapärane ja loo mõte peaks muljelt avaldama igale vähegi haritud inimesele.

Inimesed on tõrvikud, mis leegitsevad niikua, kuniks nad kustuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Loo mõte muidugi, tuleb tunnistada, on väga hea. Nimelt siis, et inimesel on kaks loomust: hea ja halb, kord valitseb üks kord teine. Jutt oli häiriv ning mõjus väga tõetruult. Kuid erilist kiindumust ei tekitanud. Pigem näen lugu kui Kalevipoja eepost, mida kõik teavad, ent erilist entusiasmi ei tekita. Seega päris viit ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ilmunud araabia ööde esimeses volüümis ning pajatab siis Böömimaa printsist Florizel´ist, õilis aristokraat, ja tema truu tallmeistri kolonel Geraldinest, kes maskeerituna Londoni ööeluga tutuvuvad. kord kohtavad nad meest, kes jagab kreemikooke ning sellest sündmusest liigub lugu edasi enesetapijate klubisse. miks ja mis see täpselt on jäägu lugeja avastada.

Võrreldes seda Dr.Jekylli ja Mr. Hyde looga, tõden et rohkem meeldis prints Florizeli lugu. Eelkõige, et tekst polnud niivõrd kuiv ega aeglane, pigem värvikas ja hoogne. Peale selle meeldis kuidas kõik lood algasid: lähtudes algul uutest tegelastsest ja salapärasest süžeest, ning jõudes lõpuks taas loo tuumani.

kokkuvõttes, korralikult koostatud ja ülesehitatud lugu. Annan tugeva 4.

Teksti loeti eesti keeles

just, nagu öeldud Johannes Koidu poolt, et lugu ei paista millegi erilisega silma ning ununeb kiiresti. Kuid lugemist igati väärt.
Teksti loeti eesti keeles

ei nõustu enamus arvustajate arvamustega. Lugu oli õudne ning leida nii klassikalist hõngu eesti kirjanikust, see on tõesti imeline. J. Vaika tuleks propageerida rohkem, eriti selle looga, võttes koolides kasvõi võrdluseks E. A. Poega. Kindel viis, mitte mingit küsimust.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli tugev, hoidis lugejat endas, vähemalt niikaua kuniks järgi jõudis viimase stseenini. Kahju sellesmõttes, et midagi nii head võib nii kohutavalt ära rikkuda. Küsimus, et kas kirjanikul tekkis writers block lõpus? Kas lahtine lõpp oleks ehk parem lahendus olnud? Jutt saab kolme, ent väärib paremat.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et inglise keele tase pole päris see, mis ta võiks ja peaks olema, kuid antud loo juures pole see isegi vabanduseks. Lugu on kuskil kümme lehte pikk ning sisaldab peamiselt olustiku ja tegelase (Philip) emotiooni kirjeldusi, mis on enamasti hallika, musta tooniga. Üldiselt jääb jutt arusaamatuks ja kehvaks, ei mäleta isegi milline ja kas lool oli point. Mainin seda juttu ainult sellepärast, et lugesin seda "Mammoth book of Best New HORROR". If this is the best, then i´m stunned with disappointment. Sattunusin reklaami ohvriks: raamatu pealkiri. kuid eks näha ole, ehk leidub ikkagi midagi head ka.
Teksti loeti inglise keeles

monoloog oli päris hea, aga jutt vajus ära. Ei leia, et autoril oleks õnnestunud kahekõne kuradi ja peategelasega.
Teksti loeti eesti keeles