Kasutajainfo

Kari Nenonen

24.04.1949-19.11.2006

Teosed

· Hal Clement ·

Mission of Gravity

(romaan aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1953; aprill - juuli
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)

See romaan on hard SF lugejate hulgas üks soosituimaid, selle suuna tippteos. Autor on paigutanud tegevuse Mesklinile, väga suure raskusjõuga planeedile. Selle poolustel on raskuskiirendus 700g kuid ekvaatoril vaid 3g, sest Mesklin pöörleb ümber oma telje väga kiiresti (üks pööre 18 minutiga) ja ekvaatoril on kesktõukejõud tohutud. Kirjaniku loogilisust näitab näiteks fakt, et laiuskraadi saavad selle planeedi elanikud määrata vedru otsa kinnitatud standardraskusega. Planeedi atmosfäär koosneb vesinikust, ookeanid on täis vedelat metaani. Suurem osa põhjapoolkerast on kaetud metaanjääga. Vaatamata sellistele tingimustele kujutab autor rikkalikku ja mitmekesist floorat ning faunat. Umbes neljakümne sentimeetri pikkused röövikutaolised aborigeenid ehitavad linnu, töötlevad puitu ja sõdivad omavahel. Loo peategelaseks on kohalik laevakapten Barlennan, julge ning tedmisjanuline mees. Nagu kõigis seniloetud Clementi teostes on muulased kujutatud sümpaatsetena ja inimestega hästi läbi saavatena. Olin teost juba lugenud kui sain 80-ndate algul Pärnu raamatukogust hunniku mahakantud venekeelseid ulmekaid, nende seas kõik kolm nüüd refereeritud Clementi romaani, Simaki ja Bradbury kogumikke. Terve varandus! Muidugi lasksin need räbaldunud köited taastada, köita. Teose hindeks kindel 5.
Teksti loeti vene keeles

100% nõus Arvi arvamusega, SF musternäide, lausa klassika.

Esmakordselt lugesin seda raamatud 70-date alguses. Olin siis füüsikatudeng ja Mesklini maailm oma hiigelgravitatsiooniga jättis tol ajal päris vapustava mulje. See erakordne maailm oli kirjeldatud väga realistlikult, igal juhul ka füüsikuna ei näinud ma mingeid möödalaskimisi. Ja ka tegelased jätavad väga sümpaatse mulje. Huvitav on jälgida põlisasukate psüholoogia muutumist resil polaarpiirkonnast (kus raskuskiirendus on üle 700g ja kukkumine pisimaltki kõrguslelt on surmav) üle ekvatori (lausa kaaluta olek, kõigest 2-3g, nagu Jupiteril :) teise pooluseni (uuesti 700g).

Nüüd siis lugesin raamatu üle (enam ei mäletagi, mitmendat korda), hinne jääb ikka samaks. Kindel "viis".

Teksti loeti vene keeles

Klassika muidugi, maiuspala kõigile neile, kes armastavad teaduslikult põhjendatud nn. reaalulmet (boonuseks lõppu lisatud selgitav artikkel The Whirligig World). Soe, sõbralik, humanistlik, kerge mõnusa huumoriga kirjutatud teos. Meeldib kindlasti paljudele hard-SF fännidele. Nendele, kes otsivad ulmest pinget, dramaatikat, traagikat ja verd, kahjuks eriti palju ei paku. Kuna kuulun ka ise viimaste hulka, siis ongi subjektiivseks hindeks sellele muidu suurepärasele teosele 4.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb yle nõustuda kõigi eelkõnelejatega. Esiteks on tegemist igati mõnusa ja kujutlusvõimet pingutava hard sf-iga. Samas on õigus Valgel Varesel, ilukirjanduslikust kyljest poolest on see teos võrreldav ehk Obrutshovi “Plutooniaga”.

Nagu autor järelsõnas mainib, võtab ta ulme kirjutamist mänguna. Autori eesmärk on luua vastuoludeta ja hetke-teadusega kooskõlas maailm. Lugeja eesmärgiks jääb sellest vigade otsimine. Sellega sai eile õhtul meeldivas seltskonnas ka pisut tegeldud.. Igasugune kirjandus mis stimuleerib inimest uutel radadel mõtlema, on väärt asi sõltumata tema muudest omadustest.

Hindeks paneks tugeva nelja. Natuke täiendavat dramatiseeritust ei oleks sellele raamatule tõesti paha teinud.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eespool pikalt kirjutatud, kordama ei hakka.

Kuidagi jube armas, et pool sajandit tagasi kirjutasid inimesed teaduslikku fantastikat (nii nagu see saksa keelest vene keelde ja kusagilt sealt ka meile tulnud termin algselt kõlab). Lugesin seda raamatut kogu aeg mõeldes umbes: "ahah... jaa muidugi... vinge... õige..." Sekka muidugi ka: "hm, kahtlane... aga ei viitsi kontrollida." Sest küllap autor teab, millest ta kirjutab.

Hinne on nelja ja viie vahel, kaldega sinna viie poole -- teosele pole midagi ette heita peale teatud kuivuse ja igasuguse dramaatika puudumise. Ehk täpsustades -- ei, ma ei mõtle viimasel hetkel pääsemisi, kangelaste aegluubis suremist, ja tundlemise tilulilut. Mulle meenutasid tegelased natuke Jules Verne siiraid, intelligentseid ja progressimeelseid metslasi (ja selliseid elukaid pole minuteada päriselt kusagilt leitud). Ühesõnaga -- suurepärane raamat, aga (hinde õigustuseks) sedalaadi klassika, mida vaevalt teist korda lugeda viitsib.

Teksti loeti inglise keeles

Loen taas kord üle ja leian ikka, et üks selline lugu on väärt paarisada dramaatikast ja soolikatest kubisevat õudukat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles