10.2022
Growing Up Weightless on noorteteemaline ulmelugu. Iseseisva Kuu peal Copernicuse linnas üles kasvanud 13-aastane Matt Ronay ei tea, mida ja kuidas ta oma eluga edasi teha tahab. Asjaolusid ei tee lihtsamaks ka see, et tema isa Albin Ronay on üks Nõukogu (sisuliselt Kuu valitsuse) liikmetest.
Küll aga on tal tore viieliikmeline sõprade seltskond, kellega ta virtuaalreaalsuses Robin Hoodi teemalist seiklus-rollimängu mängib. Nad mõtlevad välja ühe kavala plaani - kuna pea keegi neist pole Copernicusest välja saanud, tahavad nad vanemate teadmata ette võtta mitmepäevase rongisõidu Tsiolkovski linna Kuu tagaküljel...
Esiteks peab ütlema, et väga harva suudab mõni raamat olla ühtaegu nii temaatiline järg mõnele teisele väga kuulsale teosele - kui ka täiesti eraldiseisev ja ainult iseendale pühendunud. Siin võlgneb "Growing Up Weightless" muidugi väga palju Robert A. Heinleini legendaarsele Kuu-revolutsiooni raamatule "Kuu on karm armuke".
Fordi lugu toimub ajal, kui revolutsioonist on möödas juba pea sada aastat ning muidugi on tema ettekujutus ühiskonnast üsna erinev Heinleini omast. Kuid Maa ja Kuu suhe on ikkagi keeruline juba lähtuvalt sellest, kui suur ja ükskõikne on üks ning kui väike ja alati valvel on teine.
Sellest poolest noor Matt muidugi ei hooli, kuid teos vaatab päris hulga aega maailma ka tema isa Albini silmade kaudu. See on sealjuures üks paremaid osi teosest ning asi, mida noortekad võiks rohkem teha - meeldetuletus, et väljaspool peategelasest teismelise hinges toimuvat eksisteerib väga suur ja komplitseeritud maailm.
Perspektiivi avardavaid kohti on siin teisigi. Rahulolematud teismelised näevad süsteemis muidugi eeskätt kitsaskohti, kuid nendest hoolimata on Kuu ühiskond pea utoopia. See väljendub ka asjaolus, kui tasakaalukad ja viisakad on siinsed noored tegelased ning kui turvaline on nende väike seiklus.
Sellest aga tuleb ka teose suurem kitsaskoht. Matti isa Albini kaudu saab näha mõningaid ohtusid ja ähvardusi, mis seda utoopiat nii seest- kui väljastpoolt kummitavad. Kuid see lugu algab ja lõppeb Mattiga ning need teised teemad, mis on tegelikult huvitavamad, ei jõua sellega võrreldes mitte kuhugi.
Kuid ega seda vastuolu polegi vist võimalik lahendada. See tõmbaks niimoodi ära fookuse põhiliselt arenguloolt - või teisest küljest, lugu maagiliselt pädevatest teismelistest, kes mingi täiskasvanute suure probleemi ise ära lahendavad, oleks igasuguses vähegi realistlikus maailmas absurdne.
Hinnang: 8/10
Küll aga on tal tore viieliikmeline sõprade seltskond, kellega ta virtuaalreaalsuses Robin Hoodi teemalist seiklus-rollimängu mängib. Nad mõtlevad välja ühe kavala plaani - kuna pea keegi neist pole Copernicusest välja saanud, tahavad nad vanemate teadmata ette võtta mitmepäevase rongisõidu Tsiolkovski linna Kuu tagaküljel...
Esiteks peab ütlema, et väga harva suudab mõni raamat olla ühtaegu nii temaatiline järg mõnele teisele väga kuulsale teosele - kui ka täiesti eraldiseisev ja ainult iseendale pühendunud. Siin võlgneb "Growing Up Weightless" muidugi väga palju Robert A. Heinleini legendaarsele Kuu-revolutsiooni raamatule "Kuu on karm armuke".
Fordi lugu toimub ajal, kui revolutsioonist on möödas juba pea sada aastat ning muidugi on tema ettekujutus ühiskonnast üsna erinev Heinleini omast. Kuid Maa ja Kuu suhe on ikkagi keeruline juba lähtuvalt sellest, kui suur ja ükskõikne on üks ning kui väike ja alati valvel on teine.
Sellest poolest noor Matt muidugi ei hooli, kuid teos vaatab päris hulga aega maailma ka tema isa Albini silmade kaudu. See on sealjuures üks paremaid osi teosest ning asi, mida noortekad võiks rohkem teha - meeldetuletus, et väljaspool peategelasest teismelise hinges toimuvat eksisteerib väga suur ja komplitseeritud maailm.
Perspektiivi avardavaid kohti on siin teisigi. Rahulolematud teismelised näevad süsteemis muidugi eeskätt kitsaskohti, kuid nendest hoolimata on Kuu ühiskond pea utoopia. See väljendub ka asjaolus, kui tasakaalukad ja viisakad on siinsed noored tegelased ning kui turvaline on nende väike seiklus.
Sellest aga tuleb ka teose suurem kitsaskoht. Matti isa Albini kaudu saab näha mõningaid ohtusid ja ähvardusi, mis seda utoopiat nii seest- kui väljastpoolt kummitavad. Kuid see lugu algab ja lõppeb Mattiga ning need teised teemad, mis on tegelikult huvitavamad, ei jõua sellega võrreldes mitte kuhugi.
Kuid ega seda vastuolu polegi vist võimalik lahendada. See tõmbaks niimoodi ära fookuse põhiliselt arenguloolt - või teisest küljest, lugu maagiliselt pädevatest teismelistest, kes mingi täiskasvanute suure probleemi ise ära lahendavad, oleks igasuguses vähegi realistlikus maailmas absurdne.
Hinnang: 8/10