Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.