Kasutajainfo

Susanna Clarke

1.11.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Susanna Clarke ·

Piranesi

(romaan aastast 2020)

Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles
3.2022

Susanna Clarke'i romaani kõige kesksem sümbol on labürint. Ta ise on selle asjaolu kõige suuremate mõjutajatena välja toonud teosed, nagu C. S. Lewise "Imetegija õepoeg" ja Jorge Luis Borgese "Asterioni maja", mainides samas ära ka Ursula K. Le Guini "Atuani hauad" ja J. R. R. Tolkieni teostes esineva Moria, päkapikkude tohutu maa-aluse linna.
 
Kõrvaltvaatajana võiks sellele nimekirjale lisada ka näiteks Mark Z. Danielewski kultusliku romaani "House of Leaves", kuna kõik need labürindid kannavad endas mingit olemuslikku süngust. Clarke on aga oma "Piranesi" puhul läinud teadlikult teist teed. See tuleb kõige ehedamalt välja peategelase kasutatavas vormelis: "Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu".
 
Nimelt ongi ilma nime ja mäluta peategelase koduks lõpmatusse ulatuv Maja. See, et teda kutsutakse Piranesiks, on ainult järjekordne labürindi-teemaline nali. Maja koosneb lõputult üksteistele järgnevatest klassitsistlikus stiilis saalidest, mis on täidetud skulptuuridega. Mõned korrused madalamal on meri saalid üle ujutanud, mitu korrust kõrgemal on need täidetud pilveuduga.
 
Selles keskkonnas on peategelane täiuslikult kohanenud. Alumiste saalide meri toidab teda kalade, koorikloomade ja adruga ning seltsi pakuvad talle ülevalt teinekord alumistesse saalidesse lendavad linnud. Kuid aeg-ajalt ilmub tema juurde ülikonnas härrasmees, kes püüab nagu mingit alkeemilist rituaali sooritada. Ja miks on tema ümbruskonna saalides mitu inimskeletti?
 
Clarke'i esikromaan  "Jonathan Strange ja härra Norrell" ei olnud teos, mis oleks mind vaimustanud. Seda eelkõige seetõttu, et tundus, nagu oleks autor püüdnud sellesse kokku pea tuhandeleheküljelisse romaani panna absoluutselt kõike, mis teemaga haakus. "Piranesi" on sellega võrreldes aga suurepärane näide, kuidas vähem võib olla rohkem.
 
See ei tähenda siiski, et "Piranesi" ei sisaldaks piisavalt huvitavat. Maja olemuses võib tajuda Platoni ideedeõpetuse mõju, millele lisandub alkeemikute tarkade kivi otsimise aspekt. Siinjuures tuleb meeles pidada, et näiteks hermetismis ei pruugi tarkade kivi tähendada mitte tina kullaks muutvat substantsi, vaid täiuslikkuse saavutamist – ja nende kahe idee konflikt mängitakse ka raamatus läbi.
 
Eelkõige on see romaan jutustus kohanemisest. On oma kindel põhjus, miks nimetu peategelane on Majas aastaid rõõmu ja rahuga elanud, samas kui mitu tema leitud skeletti viitavad teistsugusele saatusele. Arvestades, et Maja ise sümboliseerib maailma – ükskõik, kas teksti enda platonlikus mõistes või väljaspool seda – on paralleelid meie ühiskonnaga vägagi ilmsed.
 
Kuid kõik see ei anna piisavalt palju au teksti enda olemusele. Clarke'i stiil on teemaga täiuslikult sobivalt kerge ja õhuline, samaaegselt lihtne ja kaunis nagu Maja lõputute saalide pilastrid, portikused ja skulptuurid. Õhkkond, mille jutustus loob, paneb lugejat tõepoolest uskuma sedasama ilu ja lahkust, millest kõneleb peategelane.
 
Muidugi on kõigele sellele lisaks raamatus ka oma mõistatus. Seda võib eeldada teoselt, mis algab ilma mäluta peategelase ja fantastilise toimumiskohaga, kuid siiski ei maksa siit oodata midagi põnevikutaolist. Nagu kõik muugi, paljastub saladus loo käigus aeglaselt ja rahulikult ning väldib igasuguseid totraid süžeepöördeid. Lõpuks saab kõigest hästi sobituv tervik, kus ühtki tükki pole üle ega puudu.
 
Juba 2021. aastal, kohe pärast originaali ilmunud "Piranesi" eestikeelne tõlge on saanud seni teenimatult vähe tähelepanu. Tegemist on kindlasti ühe parima, kui mitte kõige parema fantaasiaromaaniga möödunud aastast. Ning kui küsida, kellele seda romaani võiks olla kõige parem soovitada, siis polegi võimalik anda teistsugust vastust kui "kõigile".
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2023
mai 2023
aprill 2023
märts 2023
veebruar 2023
jaanuar 2023

Autorite sildid: