Kasutajainfo

Susanna Clarke

1.11.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Susanna Clarke ·

Piranesi

(romaan aastast 2020)

Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles
3.2022

Susanna Clarke'i romaani kõige kesksem sümbol on labürint. Ta ise on selle asjaolu kõige suuremate mõjutajatena välja toonud teosed, nagu C. S. Lewise "Imetegija õepoeg" ja Jorge Luis Borgese "Asterioni maja", mainides samas ära ka Ursula K. Le Guini "Atuani hauad" ja J. R. R. Tolkieni teostes esineva Moria, päkapikkude tohutu maa-aluse linna.
 
Kõrvaltvaatajana võiks sellele nimekirjale lisada ka näiteks Mark Z. Danielewski kultusliku romaani "House of Leaves", kuna kõik need labürindid kannavad endas mingit olemuslikku süngust. Clarke on aga oma "Piranesi" puhul läinud teadlikult teist teed. See tuleb kõige ehedamalt välja peategelase kasutatavas vormelis: "Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu".
 
Nimelt ongi ilma nime ja mäluta peategelase koduks lõpmatusse ulatuv Maja. See, et teda kutsutakse Piranesiks, on ainult järjekordne labürindi-teemaline nali. Maja koosneb lõputult üksteistele järgnevatest klassitsistlikus stiilis saalidest, mis on täidetud skulptuuridega. Mõned korrused madalamal on meri saalid üle ujutanud, mitu korrust kõrgemal on need täidetud pilveuduga.
 
Selles keskkonnas on peategelane täiuslikult kohanenud. Alumiste saalide meri toidab teda kalade, koorikloomade ja adruga ning seltsi pakuvad talle ülevalt teinekord alumistesse saalidesse lendavad linnud. Kuid aeg-ajalt ilmub tema juurde ülikonnas härrasmees, kes püüab nagu mingit alkeemilist rituaali sooritada. Ja miks on tema ümbruskonna saalides mitu inimskeletti?
 
Clarke'i esikromaan  "Jonathan Strange ja härra Norrell" ei olnud teos, mis oleks mind vaimustanud. Seda eelkõige seetõttu, et tundus, nagu oleks autor püüdnud sellesse kokku pea tuhandeleheküljelisse romaani panna absoluutselt kõike, mis teemaga haakus. "Piranesi" on sellega võrreldes aga suurepärane näide, kuidas vähem võib olla rohkem.
 
See ei tähenda siiski, et "Piranesi" ei sisaldaks piisavalt huvitavat. Maja olemuses võib tajuda Platoni ideedeõpetuse mõju, millele lisandub alkeemikute tarkade kivi otsimise aspekt. Siinjuures tuleb meeles pidada, et näiteks hermetismis ei pruugi tarkade kivi tähendada mitte tina kullaks muutvat substantsi, vaid täiuslikkuse saavutamist – ja nende kahe idee konflikt mängitakse ka raamatus läbi.
 
Eelkõige on see romaan jutustus kohanemisest. On oma kindel põhjus, miks nimetu peategelane on Majas aastaid rõõmu ja rahuga elanud, samas kui mitu tema leitud skeletti viitavad teistsugusele saatusele. Arvestades, et Maja ise sümboliseerib maailma – ükskõik, kas teksti enda platonlikus mõistes või väljaspool seda – on paralleelid meie ühiskonnaga vägagi ilmsed.
 
Kuid kõik see ei anna piisavalt palju au teksti enda olemusele. Clarke'i stiil on teemaga täiuslikult sobivalt kerge ja õhuline, samaaegselt lihtne ja kaunis nagu Maja lõputute saalide pilastrid, portikused ja skulptuurid. Õhkkond, mille jutustus loob, paneb lugejat tõepoolest uskuma sedasama ilu ja lahkust, millest kõneleb peategelane.
 
Muidugi on kõigele sellele lisaks raamatus ka oma mõistatus. Seda võib eeldada teoselt, mis algab ilma mäluta peategelase ja fantastilise toimumiskohaga, kuid siiski ei maksa siit oodata midagi põnevikutaolist. Nagu kõik muugi, paljastub saladus loo käigus aeglaselt ja rahulikult ning väldib igasuguseid totraid süžeepöördeid. Lõpuks saab kõigest hästi sobituv tervik, kus ühtki tükki pole üle ega puudu.
 
Juba 2021. aastal, kohe pärast originaali ilmunud "Piranesi" eestikeelne tõlge on saanud seni teenimatult vähe tähelepanu. Tegemist on kindlasti ühe parima, kui mitte kõige parema fantaasiaromaaniga möödunud aastast. Ning kui küsida, kellele seda romaani võiks olla kõige parem soovitada, siis polegi võimalik anda teistsugust vastust kui "kõigile".
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles