Kasutajainfo

Susanna Clarke

1.11.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Susanna Clarke ·

Piranesi

(romaan aastast 2020)

Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Inglise fantaasiakirjanik Susanna Clarke pole olnud just produktiivne autor - käesolev romaan on kogu ta loometee teine pärast 2004. aastal ilmunud "Jonathan Strange'i ja härra Norrelit". Kuna mainitud teost sai omal ajal ingliskeelses originaalis loetud ja sellest jäi hea mälestus, ei olnud mul pärast "Piranesi" eestikeelse tõlke ilmumist enne eelmisi jõule vähimatki kõhklust selle ostmise ega lugemise osas.
Okultistliku hõnguga fantaasiaromaani pealkiri (ja ühtlasi minategelase nimi või nimi, mille all teda algselt lugejatele tutvustatakse) on inspireeritud 18. sajandi itaalia klassikalise arheoloogi, arhitekti ja kunstniku Giovanni Batista Piranesi nimest, kelle krüptilisel gravüüriseerial "Kujuteldavad vanglad" on kujutatud kummalisi maa-aluseid võlvkambreid lõputute treppide ning veidrate masinatega. Natuke meenutab noid vanu gravüüre ka romaani peamine tegevuskoht - hiiglaslik, justkui kogu maailma täitev maja, mis koosneb lõpututest skulptuure täis koridoridest, mille esimesele korrusele on vangistatud terve ookean ja kolmandal sajab pilvedest vihma. Minategelane, Piranesi nimeline mees, on enda teada vaid üks kahest seda maailma asustavast inimesest - oma kaaslast nimetab ta lihtsalt Teiseks ja tema teada on selles maailmas peale tema ning Teise kokku elanud vaid kolmteist inimest, kellest on säilinud luustikud. Lisaks kalapüügile tegeleb Piranesi Teise abiga oma maailma teadusliku uurimise ja tundmaõppimisega...
Kui eelnevast kirjeldusest võis üsnagi sürreaalne mulje jääda, siis tegelikult on "Piranesi" ikkagi korralik žanriulmekas ja paljud mõistatuslikuna näivad küsimused (ehkki mitte kaugeltki kõik) saavad lugedes vastuse. Maksimumhindest jääb minu jaoks midagi puudu. Ehk on küsimus romaani teatud fragmentaarsuses või "krimkalikkuses" - mastaapne maailmaloomine on pandud ühe juhtumi lahendamise teenistusse, samuti mõjus romaani keskpaik haaravamalt kui ehk veidi venivad algus- ja lõpuosa. Aga üldiselt päris korralik raamat ja juba omanäolise idee pärast võib seda ulmefännidele lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles
3.2022

Susanna Clarke'i romaani kõige kesksem sümbol on labürint. Ta ise on selle asjaolu kõige suuremate mõjutajatena välja toonud teosed, nagu C. S. Lewise "Imetegija õepoeg" ja Jorge Luis Borgese "Asterioni maja", mainides samas ära ka Ursula K. Le Guini "Atuani hauad" ja J. R. R. Tolkieni teostes esineva Moria, päkapikkude tohutu maa-aluse linna.
 
Kõrvaltvaatajana võiks sellele nimekirjale lisada ka näiteks Mark Z. Danielewski kultusliku romaani "House of Leaves", kuna kõik need labürindid kannavad endas mingit olemuslikku süngust. Clarke on aga oma "Piranesi" puhul läinud teadlikult teist teed. See tuleb kõige ehedamalt välja peategelase kasutatavas vormelis: "Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu".
 
Nimelt ongi ilma nime ja mäluta peategelase koduks lõpmatusse ulatuv Maja. See, et teda kutsutakse Piranesiks, on ainult järjekordne labürindi-teemaline nali. Maja koosneb lõputult üksteistele järgnevatest klassitsistlikus stiilis saalidest, mis on täidetud skulptuuridega. Mõned korrused madalamal on meri saalid üle ujutanud, mitu korrust kõrgemal on need täidetud pilveuduga.
 
Selles keskkonnas on peategelane täiuslikult kohanenud. Alumiste saalide meri toidab teda kalade, koorikloomade ja adruga ning seltsi pakuvad talle ülevalt teinekord alumistesse saalidesse lendavad linnud. Kuid aeg-ajalt ilmub tema juurde ülikonnas härrasmees, kes püüab nagu mingit alkeemilist rituaali sooritada. Ja miks on tema ümbruskonna saalides mitu inimskeletti?
 
Clarke'i esikromaan  "Jonathan Strange ja härra Norrell" ei olnud teos, mis oleks mind vaimustanud. Seda eelkõige seetõttu, et tundus, nagu oleks autor püüdnud sellesse kokku pea tuhandeleheküljelisse romaani panna absoluutselt kõike, mis teemaga haakus. "Piranesi" on sellega võrreldes aga suurepärane näide, kuidas vähem võib olla rohkem.
 
See ei tähenda siiski, et "Piranesi" ei sisaldaks piisavalt huvitavat. Maja olemuses võib tajuda Platoni ideedeõpetuse mõju, millele lisandub alkeemikute tarkade kivi otsimise aspekt. Siinjuures tuleb meeles pidada, et näiteks hermetismis ei pruugi tarkade kivi tähendada mitte tina kullaks muutvat substantsi, vaid täiuslikkuse saavutamist – ja nende kahe idee konflikt mängitakse ka raamatus läbi.
 
Eelkõige on see romaan jutustus kohanemisest. On oma kindel põhjus, miks nimetu peategelane on Majas aastaid rõõmu ja rahuga elanud, samas kui mitu tema leitud skeletti viitavad teistsugusele saatusele. Arvestades, et Maja ise sümboliseerib maailma – ükskõik, kas teksti enda platonlikus mõistes või väljaspool seda – on paralleelid meie ühiskonnaga vägagi ilmsed.
 
Kuid kõik see ei anna piisavalt palju au teksti enda olemusele. Clarke'i stiil on teemaga täiuslikult sobivalt kerge ja õhuline, samaaegselt lihtne ja kaunis nagu Maja lõputute saalide pilastrid, portikused ja skulptuurid. Õhkkond, mille jutustus loob, paneb lugejat tõepoolest uskuma sedasama ilu ja lahkust, millest kõneleb peategelane.
 
Muidugi on kõigele sellele lisaks raamatus ka oma mõistatus. Seda võib eeldada teoselt, mis algab ilma mäluta peategelase ja fantastilise toimumiskohaga, kuid siiski ei maksa siit oodata midagi põnevikutaolist. Nagu kõik muugi, paljastub saladus loo käigus aeglaselt ja rahulikult ning väldib igasuguseid totraid süžeepöördeid. Lõpuks saab kõigest hästi sobituv tervik, kus ühtki tükki pole üle ega puudu.
 
Juba 2021. aastal, kohe pärast originaali ilmunud "Piranesi" eestikeelne tõlge on saanud seni teenimatult vähe tähelepanu. Tegemist on kindlasti ühe parima, kui mitte kõige parema fantaasiaromaaniga möödunud aastast. Ning kui küsida, kellele seda romaani võiks olla kõige parem soovitada, siis polegi võimalik anda teistsugust vastust kui "kõigile".
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

  Kairos on düstoopiline-viirastuslik ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on Inglismaa langenud autoritaarse juhtimise alla, mis hoiab võimu piisavalt kindlalt, et lubada ka igasuguste kontrakultuuriliste liikumiste olemasolu (enamus neist on üsna tobedad ja hambutud).
 
Selliste "ühiskonna äärealadel" tegutsejate hulka kuuluvad ka kunagistest ülikoolisõpradest paar Jane (hüüdnimega Otto) ja Sandy, kelle pikaajaline kooselu on lahku vajumas. Samal ajal hakkab aga võimust võtma salapärane apokalüptiline kultus BREAKTHRU.
 
Otto teise ammuse sõbra Jamesi vend on selle kultusega seotud ning tema kaudu satub Jamesi kätte üks väike kahtlane konteiner. Toimumas on midagi arusaamatut ning Otto peaks selle vastutahtsi lahendama - kuid samal ajal soovib BREAKTHRU konteinerit iga hinna eest tagasi...
 
Ma pean ütlema, et selle loo algus oli tõesti päris hea. Autoritaarne kuid siiski üsna enam-vähem normaalselt toimiv Inglismaa on hästi kujutatud, samuti kogu suurem taust (elu on üsna vilets kõigile peale ülirikaste ja Lähis-Ida konfliktid kasvavad tasapisi täiemõõduliseks ususõjaks).
 
Samuti oskab Jones tegelikult päris hästi suhtedraamat kirjutada, nii et see korda ka läheb. Lisaks vaatab ta maailma küll kontrakultuuriliselt poolelt, kuid on üsna realistlik sellel poolel paiknejate osas, kellest enamus on kuskil küündimatute tobude ja külahullude vahepeal.
 
Aga siis läheb tekst edasi saladusliku eseme peale - mis on sisuliselt reaalsust mõjutav narkootikum. Idee ei ole tegelikult üldse halb ja näiteks Philip K. Dick on seda korduvalt kasutanud. Mingis mõttes ongi "Kairos" natuke nagu viimase "The Three Stigmata of Palmer Eldritch".
 
Paraku tundub, et narkotripist tegelikult loetavat lugu kirjutada on ikkagi pigem ainulaadne oskus. Jonesi tekst muutub loo sinna etappi jõudes lihtsalt pea seosetuks mudruks (tema "White Queen" kannatas ka selle probleemi all, ainult veel ulatuslikumalt).
 
Siin loos oli väga häid hetki, kuid need jäid pea eranditult kuskile esimese kolmandiku sisse. Ning kuigi näiteks autori üle mitmekümne aasta ulatuva loomingu üks viimaseid romaane "Life" oli tegelikult ka tervikuna täitsa positiivne, jääb küll sajandi mõistatuseks, miks SF Masterworks viis (!) tema teost on avaldanud.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Blood Music on biotehnoloogia-teemaline ulmelugu. Peategelaseks on teadlane Vergil Ulam, kes töötab ühes biotehnoloogiafirmas, mis püüab välja töötada bio-mikrokiipe. Vergil aga mõtleb, et milleks on vaja luua tehislikke biokiipe, kui rakutuumad ongi juba nagu lihtsamat tüüpi bioarvutid. Nõnda hakkab ta salaja programmeerima elusaid rakke, jõudes lõpuks iseendalt võetud valgete vereliblede töötlemiseni.
 
Siis aga saab tööandja tema tegevusest haisu ninna ning Vergil lastakse päevapealt lahti ja tema eksperimendid hävitatakse. Püüdes enne seda veel päästa mis võimalik, süstib Vergil endale mõned oma töödeldud valged verelibled, et need niimoodi välja smugeldada. See õnnestubki, kuid kuuldused tema eksperimentidest on levinud ja keegi teda enam tööle võtta ei taha. Siis hakkavad temaga toimuma veidrad muutused...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli natuke vastuoluline kogemus. Ideede pool on siin muidugi vinge ning täpselt see osa, mille nimel teost ette võtta. Ma pole kindel, kui suur osa sellest üldse teaduslikult võimalik oleks, aga sellega võib leppida, nagu mõnes teises loos valguse kiirust ületavate kosmoselendudega. Põhiline on siin aga julgus, millega autor ühe mõtte ette võtab.
 
See julgus üllataski mind lugedes päris mitu korda. Kõige selle õuduse juures, kuhu lugu umbes oma keskpaigaks jõuab, ei kirjuta autor ikkagi mitte järjekordset lihtsat pandeemia-apokalüpsist vaid on kohati isegi ootamatult positiivne ja helge. Eriti hea oli just lõpplahendus, mille osas on ka viidatud mitmele paralleelile Arthur C. Clarke'i kuulsa romaaniga "Lapsepõlve lõpp".
 
Siiski on teosel tervikuna ka puudusi, millest suurim hakkas mulle silma juba autori eelmist romaani "Eon" lugedes. Tegelaste loomisel ei ole Greg Bear nimelt eriti hea ning suur osa loo teisest poolest, mis tegeles valitud ellujäänute ja karantiinis teadlasega, oli päris tüütu ja väsitav lugeda. Eriti veel seetõttu, et suures plaanis polnud seda kõike üldse vaja ning see tundus lihtsalt mahutäiteks kirjutatud olevat.
 
Mingis mõttes ehk see nii oligi, sest pikema loo kirjutas autor ju oma kõrgelt auhinnatud lühijutu põhjal. Võimalik, et 200-leheküljelise mahuga romaani oleks kirjastus lihtsalt tagasi lükanud - kuid vähemalt on mul hea meel, et autor seda kõike veel kaks korda pikemaks ei venitanud, nagu mõnel ehk oleks kiusatus olnud. Praegu on see just täpselt seal piiri peal, kus ballast ei hakka mõtet segama.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Moon Is a Harsh Mistress on revolutsiooni-ulmelugu. Selles loos on Kuu kasutusel suuremat sorti karistuslaagrina, kuhu Maa pealt kurjategijaid (ja suuremal hulgal poliitvange) saadetakse. Loo alguseks on selline süsteem toiminud juba mitu põlvkonda ja 90% Kuu elanikest on kas karistuse ära kandnud või vabalt sündinud.
 
Üks selliseid on arvutitehnik Manuel Garcia "Mannie" O'Kelly-Davis, kes hooldab Kuu keskset arvutisüsteemi. Ühel päeval avastab ta, et see on lihtsast masinast muutunud mõistuslikuks. Samal ajal muutuvad Kuu süsteemi tingimused iga aastaga viletsamaks ning vanglarežiimi jätkumine tähendaks varem või hiljem täielikku kollapsi.
 
Kui Mannie satub juhuslikult kokku Maalt pärit revolutsionääri, vana professori Bernardo de la Pazi ja noore töölisliikumise juhi Wyoming Knottiga, hakkavad nad planeerima võimalikku revolutsiooni. Esialgu tundub kogu Maa võimsuse vastu hakkamine võimatu, kuid ehk on asjaolusid, mis kaalukausse mõjutada saaksid?
 
Ma olen seda teost muidugi korduvalt lugenud, kuid seni mitte originaalis. Üks asi, mis minust seni tõlkes mööda on läinud, on jutustaja Manny kasutatav keel, mis on küll nime poolest inglise, kuid kõneviisilt pigem kreool-tüüpi. See on väga tore element, mis sümboliseerib erinevate rahvaste segunemist isegi paremini, kui sagedased viited erinevatele nahavärvidele.
 
Mida ma aga selle loo puhul kõige enam armastan, on selle lõbusus. See meenutab toonilt rohkem Heinleini 50ndatel kirjutatud hoogsaid noortekaid, kui 60ndatel ja hiljem kirjutatud paljusid teoseid (siin on kõige parem näide vast kuulus "Võõrana võõral maal"), kus autor ka ise on ilmselgelt püüdnud midagi tõsisemat kirjutada.
 
See ei tähenda, et "Kuu on karm armuke" poleks millegi poolest tõsine. Vastupidi, kogu see Heinleini ettekujutus Kuu ühiskonna libertaristlikust anarhismist on üks tema otsesõnaliselt selgemaid manifeste üldse. Kuid õnneks on see siin eelkõige taustsüsteemiks ning selle kohta aru andvaid monolooge ei ole liigsel hulgal.
 
Sest kogu loo mõte ja tegevus on suunatud ühele kindlale eesmärgile - kuidas teha edukat revolutsiooni. See on ka piisavalt tark mõistmaks, et vanglaülema ja tema kõrilõikajatest valvurite kukutamine on alles esimene ja kõige lihtsam samm. Kogu teekonda paari inimese vandenõust kuni tunnustatud riigini on siin kujutatud lausa käsiraamatuliku põhjalikkusega.
 
Ning kui vandeseltslastel abiks olev mõistuslik superarvuti ongi selle kõige juures sõna otseses mõttes "jumal masinast", ei võta see sel hetkel enam loolt endalt midagi ära. Kindlasti on valikute üle võimalik vaielda, kuid minu arvates on see siin oma tooni, sisu ja tasakaalu poolest kogu Heinleini loomingu parim teos.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla üks toredamaid ettevõtmisi viimastel aastatel on olnud erinevate Eesti autorite algupärastest lugudest koosnevate antoloogiate koostamine. Alates 2017. aastal ilmunud raamatust "Eestid, mida ei olnud", on need ilmunud ka hea järjekindlusega – "Vinguv jalaluu" 2018. aastal, "Ülestõusjad ja kodukäijad" 2020. aastal ja sellel aastal siis "Eesti nõid".
 
Mingil teemal põhinevad antoloogiad on ulmekirjanduses pika ja väärika ajalooga nähtus, kuid eraldi tasub veel eristada selliseid, kus kõik lood on varem ilmumata ning tellitud ja kirjutatud just selle kogu jaoks, nagu mainitud teosteski. Näiteks ka ulmekirjanduse ajaloo kuulsaim antoloogia, Harlan Ellisoni 1967. aastal toimetatud "Dangerous Visions" oli just selline.
 
Üks väljakutse sellise töö puhul on aga ulmežanri ulatus ja kirevus. Kas on võimalik koostada tervikut lugudest, mis hõlmavad maagiat või infotehnoloogiat, alternatiivajalugu või paralleeluniversumeid? Ka erinevaid viise, kuidas mõtestada teemat "Eesti nõid" näib olevat väga palju, nagu järgnevad lood oma eriilmelisusega näitavad.
 
1. Vaba ja õnnelik maailm (Karen Orlau) 4/10
 
Arvutimängumaailma programmeerija püüab luua täiuslikku tegelast - ning selle käigus kustutab ta tehtud töö korduvalt ära ning alustab uuesti. Mida aga arvab sellisest käitumisest arvutimängu tegelane?
 
Selle loo tugevuseks on idee looja ja loodu konfliktist, milles on ehk isegi kerge viide Mary Shelley klassikalisele loole "Frankenstein". Ainuüksi hea idee küll tervet juttu välja ei kanna, sest teostus on siin üsna kaootiline ja hüplik.
 
2. Laul jääb samaks (Indrek Hargla) 7/10
 
Siinses alternatiivajaloos on Rootsi kuningriik oma 17. sajandil saavutatud suurvõimu staatuse säilitanud ja Eestimaa on impeeriumi üks provintsidest. Kuid 20. sajandi teises pooles on just siin tekkinud vaikne vastuhakk, mida veavad nõiakunsti uurijad.
 
Nii ajaloo- kui ka müsteeriumielemendid on siin hästi tugevad ning teevad sellest ühe kogumiku parematest lugudest. Samas tekib paras dissonants sellest, et meie ajaloo 1980ndatest laenatud elemendid on siin paigutatud 1960ndatesse, kus toimub loo põhiosa.
 
Seda ebakõla süvendab veelgi võte kasutada tegelikke isikuid. Kuigi paljud sellekohased viited on lõbusad lugeda, langetab see pisut loo tõsiseltvõetavust tervikuna. Hea näide on üks olulisemaid tegelasi, kantsler Arved Üksküll, keda see teema niivõrd ei puuduta – ja kelle tegelaskuju on vahest just seetõttu üks paremaid osasid kogu loost.
 
3. Lahke mehe tasu (Heinrich Weinberg) 8/10
 
Natuke teistsuguses Tallinnas, kus nõiakunst ja üleloomulikud olendid pole ebatavalised, satub üks kõrtsipidaja veidrale kuuldusele. Nimelt olevat linnas aeg-ajalt võimalik kohata tegelast, kes osutatud teene eest täidab kolm soovi.
 
See lugu on kirjutatud väga vanal teemal, mis võiks pärineda kasvõi otse "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest. Samuti pole selle juures mingit ootamatut pööret või lahendust, mis paneks seda teemat teistmoodi vaatama.
 
Kõik eelnevalt mainitu aga näitab ainult, kui oluline on ühe loo juures teostus, mitte idee. Weinbergi lugu on täidetud siira ja eheda jõuga, mis teeb sellest pealtnäha lihtsast loost ühe parimatest siin raamatus.
 
4. Musta kivi nõidus (Mann Loper) 4/10
 
Selles perekonnaloos armub naine libahunti – kuid see jätab varju ka järgmistele põlvkondadele. Nõia käest on võimalik abi saada, kuid ka see pole piisav.
 
Tugevuste poole peal on siin loos valik kasutada maagilisi elemente ajaloolisel taustal. Hoolimata sellest kipub lugu tervikuna jääma pisut tühjaks ja mittemidagiütlevaks.
 
5. Abracadabra (Meelis Friedenthal) 9/10
 
17. sajandi keskpaiga Tartus hakkab professor Danus tegema alkeemia-alaseid katsetusi, kuid siis jääb ta nagu nõiutult magama. Katsetusi jätkab professori üliõpilaste abiga tema abikaasa Magda, kes peab samas hoolitsema oma tütre eest ja ka tõestama, et ta pole nõid.
 
Tegemist on kõhklematult parima looga siinses antoloogias. See algab vaikselt ja pigem tõsisel toonil, kuid hakkab siis järjest hoogu koguma. Tasahilju ilmuvad esimesed huumorikillud, muinasjuttude elemendid murravad realistlikumast poolest mängeldes läbi ja viidete tulevärk ainult lõbustab.
 
Selleks hetkeks, kui mängu tulevad Rootsi kuninganna Kristiina ja Reigi õpetaja Lempelius, on lugu juba nii pöörane, et meenutab kohati Paavo Matsini "Musta päikest". Pea iga lõik on selleks hetkeks juba nagu omaette sketš, mis järgnevad pidurdamatult üksteisele kuni finaalini välja.
 
Ma ei tea, et Friedenthal oleks seni ühtegi nii selgelt humoorika tooniga lugu üldse varem kirjutanud. Nali on keerukas kunst ja siinse loo sooritus annab tema juba seni tähelepanuväärsele ulatusele veel nii mõndagi juurde.
 
6. Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud (Kadri Pettai) 4/10
 
Tartus toimuvad veidrad asjad, kus õige mitu inimest on hakanud käituma loomade moodi. Üks veidrik süüdistab selles geenivaramut, aga selle vihje peale asja uurima läinud ajakirjanik avastab midagi huvitavat.
 
Siinsel lool on väga põnev idee. Teostus aga on pigem laialivalguv ning ei jõua huvitavalt esitatud mõtetele järele ega lahenda neid ka ära, mis jätab tervikule lõpuks natuke vähe järele.
 
7. Katariina juhtum (Tuuli Tolmov) 5/10
 
Kaasaegses Tallinnas tuleb nõia juurde noor naine, kes kurdab magamatust. Nagu selgub, on tegemist luupainajaga – kuid olukorda lahendada pole sugugi kerge.
 
Tegemist on üsna sirgjoonelise ja lihtsa looga, kuid see on täiesti korralikult koostatud ja hästi lahendatud.
 
8. Vennaarm (Joel Jans) 5/10
 
1930ndatel toimuvas loos on kaks baltisakslasest venda tülis salapärase raamatu pärast. Nad ei kohkuks tagasi ka mõrva ees – kuid mis siis, kui võlukunst peaks aitama surmast tagasi pöörduda?
 
Tugevus on siin hästi teostatud 1930ndate Eesti (ajaloolise tausta sellist kasutamist on autor varemgi ette võtnud). Lugu ise kipub pisut ringiratast käima, kuid on vähemalt korraliku alguse ja lõpuga.
 
9. Pahavara (Laura Loolaid) 5/10
 
Maailmas, kus võlukunst päriselt töötab, paikneb Tartu Ülikooli juures Maagilise Küberturbe instituut. Kuid üks selle töötajatest on kaduma läinud ja ühele tema vanale sõbrale-tuttavale antakse ülesanne asja natuke uurida.
 
Autori loodud poolmaagiline-poolpäris Tartu on siin loo parim osa (see on ka seotud ühe varem ilmunud jutuga, kuid tolle eraldi lugemine pole vajalik). Lugu ise jääb selle sisse natuke venima, nagu tahaks see rohkem aega loodud maailmas veeta kui edasi liikuda.
 
10. Valvur (Siim Veskimees) 6/10
 
Politseiinspektorilt palutakse isiklikku teenet – nimelt on üks koolitüdruk kaduma läinud. Uurimisel ilmneb kohe, et tüdruk on koos sõpradega olnud seotud mingi kahtlase ringiga.
 
Siin loos on hästi ja usutavalt kujutatud peategelane ning kogu tema tegevus – isegi, kui lõpplahendus üritab teha natuke liiga palju ühekorraga. Tegemist on ühe autori parema looga üle mitme aasta.
 
11. Agnes (Mika Keränen) 1/10
 
Tartus toimuvate tselluloositehase-vastaste meeleavalduste ajal kohtab peategelane ühte tütarlast, kellel tunduvad olevat erilised võimed.
 
See ei tundu päris loona, pigem mustandi või ühe lühikese hooga valmis visatud tükina. On kummaline, et mitmeid häid lasteraamatuid kirjutanud autor hindas selle üldse avaldamiskõlblikuks.
 
12. Tammetalu perenaine (Berit Sootak) 6/10
 
Leseks jäänud talumehe juurde satub salapärane naisterahvas, kes pakub talle oma abi. Peretütar aga pole kindel, kas see pakkumine on nii omakasupüüdmatu, kui esialgu tundub.
 
Üldjoontes on küll tegu klassikalise võõrasema-looga, mis palju üllatusi ei paku, aga koostatud on see väga korralikult. Huvitav on siinjuures näha, kuidas noore autori töösse on hakanud ilmuma indrekharglaliku õuduse noote.
 
13. Aafrika nõiad (Jaagup Mahkra) 6/10
 
Kongo piirkonnas Aafrikas vabatahtliku arstina töötav Eesti naine langeb ühe mässulise hõimu sõdurite kätte. Kuid kannatuste kõrval hakkab teda mõjutama ka kohalik nõiakunst.
 
Autorile kohaselt on see lugu stiilselt groteskne, kaotamata oma tooni kuni üllatava lõpplahenduseni välja. Kuid enne seda pole lool tihti selget suunda ja erinevaid teemasse vähe puutuvaid keerdkäike on natuke liiga palju.
 
14. Elurikkuse kaitseala (Meelis Kraft) 8/10
 
Politseile teatatakse kaduma läinud väikesest lapsest, kes võib olla eksinud lähedal asuvasse metsa. Esimesena kohale jõudnud patrull suundub kohe metsa – hoolimata sellest, et kohalike seas seda paika kardetakse.
 
See lugu tabab suurepäraselt sellist kõhedustunnet, mis eksisteerib sel ajal, kui õudus ise on veel peidus. See on asi, mida näiteks Stephen King on nimetanud õuduskirjanduse kõige osavamaks võtteks. Kingilikke elemente on siin veel – värvilise mantliga laps, paiga kuri vaim ja riimsalmide peidetud mõte.
 
Tegemist on ühe parima looga siin raamatus. See näitab ka, et juba varemgi mitme sarnase tooni ja hea tasemega kirjutatud looga esinenud autor on ehk juba üks parematest kodumaistest õuduskirjanikest.
 
15. Mõõkade emand (Karen Orlau) 5/10
 
Mees saab kingituseks külastuse ennustaja juurde. Kui ta sinna jõuab, hakkab mehele tunduma, et see polegi selline soolapuhuja, nagu ta oli mõelnud.
 
Siin loos on väga hea pööre, mida polnud võimalik ette aimata. Siiski on nii algus kui ka lõpp sellega võrreldes natuke kergekaalulised ning päris tugevat tervikut sellest kõigest kokku ei tule.
 
Kõigi lugude kiituseks võib öelda, et kuigi need on erinevad nii sisult kui kohati ka tasemelt, loovad nad siiski mingi selgelt ühtse tunde või õhkkonna. Selliste antoloogiate puhul, kus kirjanikele on jäetud väga vabad käed, kuid mis siiski peaks tulemusena jõudma temaatilise tervikuni, on see saavutamiseks küllalt keeruline ülesanne.
 
Võib muidugi uskuda, et oluline osa on siin koostaja Indrek Hargla ja toimetaja Heli Illipe-Sootaki tööl. Varasemate temaatiliste antoloogiatega võrreldes (näiteks "Vinguv jalaluu" oli mainitutest tervikuna ehk kõige ebaühtlasem) on nad praeguseks pannud paika selge käekirja.
 
Nii seisavadki siin tavalisemate nõidade kõrval ka Weinbergi džinn, Loperi ja Pettai libaloomad, Friedenthali alkeemikud ja Jansi ebasurnud. Kaasaegse tausta kõrval on esindatud ka paralleel- ja alternatiivmaailmad ning kui kõik teised lood toimuvad Eestis, on Mahkra viinud Eesti nõia hoopis Aafrikasse. Kuid kõik see moodustab mingil viisil siiski ühtse terviku.
 
Selline tervikutunnetus toetab ka mitmeid lugusid, mis ei ole kõige tugevamad – ning see, et kõik lood ei sära ühtemoodi, on selliselt koostatud antoloogiate puhul ehk vältimatu. Sellegipoolest tõuseb siin teiste hulgast esile mitu tõeliselt head lugu, millega tutvumiseks pole sugugi palju terve raamat ette võtta.
 
Hinnang: 6/10 (hea keskmine)
Teksti loeti eesti keeles
10.2022

Growing Up Weightless on noorteteemaline ulmelugu. Iseseisva Kuu peal Copernicuse linnas üles kasvanud 13-aastane Matt Ronay ei tea, mida ja kuidas ta oma eluga edasi teha tahab. Asjaolusid ei tee lihtsamaks ka see, et tema isa Albin Ronay on üks Nõukogu (sisuliselt Kuu valitsuse) liikmetest.
 
Küll aga on tal tore viieliikmeline sõprade seltskond, kellega ta virtuaalreaalsuses Robin Hoodi teemalist seiklus-rollimängu mängib. Nad mõtlevad välja ühe kavala plaani - kuna pea keegi neist pole Copernicusest välja saanud, tahavad nad vanemate teadmata ette võtta mitmepäevase rongisõidu Tsiolkovski linna Kuu tagaküljel...
 
Esiteks peab ütlema, et väga harva suudab mõni raamat olla ühtaegu nii temaatiline järg mõnele teisele väga kuulsale teosele - kui ka täiesti eraldiseisev ja ainult iseendale pühendunud. Siin võlgneb "Growing Up Weightless" muidugi väga palju Robert A. Heinleini legendaarsele Kuu-revolutsiooni raamatule "Kuu on karm armuke".
 
Fordi lugu toimub ajal, kui revolutsioonist on möödas juba pea sada aastat ning muidugi on tema ettekujutus ühiskonnast üsna erinev Heinleini omast. Kuid Maa ja Kuu suhe on ikkagi keeruline juba lähtuvalt sellest, kui suur ja ükskõikne on üks ning kui väike ja alati valvel on teine.
 
Sellest poolest noor Matt muidugi ei hooli, kuid teos vaatab päris hulga aega maailma ka tema isa Albini silmade kaudu. See on sealjuures üks paremaid osi teosest ning asi, mida noortekad võiks rohkem teha - meeldetuletus, et väljaspool peategelasest teismelise hinges toimuvat eksisteerib väga suur ja komplitseeritud maailm.
 
Perspektiivi avardavaid kohti on siin teisigi. Rahulolematud teismelised näevad süsteemis muidugi eeskätt kitsaskohti, kuid nendest hoolimata on Kuu ühiskond pea utoopia. See väljendub ka asjaolus, kui tasakaalukad ja viisakad on siinsed noored tegelased ning kui turvaline on nende väike seiklus.
 
Sellest aga tuleb ka teose suurem kitsaskoht. Matti isa Albini kaudu saab näha mõningaid ohtusid ja ähvardusi, mis seda utoopiat nii seest- kui väljastpoolt kummitavad. Kuid see lugu algab ja lõppeb Mattiga ning need teised teemad, mis on tegelikult huvitavamad, ei jõua sellega võrreldes mitte kuhugi.
 
Kuid ega seda vastuolu polegi vist võimalik lahendada. See tõmbaks niimoodi ära fookuse põhiliselt arenguloolt - või teisest küljest, lugu maagiliselt pädevatest teismelistest, kes mingi täiskasvanute suure probleemi ise ära lahendavad, oleks igasuguses vähegi realistlikus maailmas absurdne.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Nineteen Eighty-Four on düstoopiline ulmelugu. Millalgi 20. sajandi lõpus on maailm jagunenud kolmeks totalitaarseks üliriigiks: Okeaania, Euraasia ja Ida-Aasia, kes on omavahel pideval sõjajalal. Loo peategelane Winston Smith töötab Okeaania ühes olulisemas linnas Londonis, kus ta Tõeministeeriumis tegeleb ajaloo ümber kirjutamisega.
 
Ühel hetkel ostab ta märkmiku ja hakkab päevikut pidama. Tema pidev töö ajaloo ümber kirjutamisega on pannud teda mõtlema selle üle, mis üldse on tõde. Mida on võimalik kindlalt teada olukorras, kus tegelikkus muutub vastavalt kogu süsteemi juhtiva Partei soovidele? Loomulikult on Winston ainuüksi sellega juba mõtteroima sooritanud...
 
Ma olen muidugi "1984" tõlget varem lugenud (esimest korda üsna noorena, kui see mind üsna tõsiselt vapustas), kuid see ei ole üks neid asju, mida ma oleks palju üle lugenud. Teisest küljest on see aga selline raamat, mis on üldises kultuurikeskkonnas nii sügaval, et "Suure Venna" nimetust kasutavad ka paljud, kes pole Orwellist kuulnudki.
 
Nüüd üle lugedes oligi huvitav vaadata, kas midagi selles tundes on muutunud. Mingid asjad, nagu maailma ja süsteemi ülesehitus ei ole enam tõesti nii mõjusad, aga see pole autori süü. Pigem tulebki see taustast, mis raamatu ümber kasvada on jõudnud. Kui Orwell ühes oma 1944. aasta essees märkis, et sõna "fašism" on juba kaotanud pea igasuguse tähenduse, siis sama võib praeguseks öelda sõnade "1984" ja "Suur Vend" kohta.
 
Kaks asja aga tuletasid mulle aga selle teose võimsust ikkagi meelde. Üks on see, kui lohutu see kõik on. Siin teoses ei ole kõige väiksematki lootusekübet ning kõik, mis Winstonil on võimalik hetkeks võita, on sama habras, kui vana klaasist kirjapress selle korallioksaga. Saabas, mis trambib inimnäol igavesti on siin mõte, mida võib päriselt uskuma jääda.
 
Vahest kõige mõjusamad aga polegi siin suured pildid, vaid need üksikud väikesed tagasivaated Winstoni lapsepõlve. Tema kohutav käitumine ajal, kui nad oma ema ja väikese õega nälgivad, tuleb liigagi tuttav ette nendest teostest, mis on ajaloost kirjutatud. Ilma sellise osata jääks kõik need suuremad julmused kaugeks ja õõnsaks.
 
Teine selline asi on aga uuskeel. See on miski, mida loo mõistes ei ole otseselt üldse vaja, kuid see viib kogu süsteemi taustasügavuse täiesti teisele tasemele. Ning erinevalt mõnest teisest kirjanikust teab Orwell, millest kirjutab - näiteks tema 1946. aasta poliitika- ja keeleteemaline essee on siiamaani üks parimaid, mis sellel teemal kirjutatud on.
 
Eraldi võib veel mainida mõtet, et sõda on miski, mille ülesandeks on tsivilisatsiooni abil loodud ressursside ülejääk ära hävitada. On huvitav, et Prantsuse mõtleja Georges Bataille sama ideega oma essees "Neetud osa" just samuti 1949. aastal välja tuli (kuna Orwell oli Prantsusmaaga tihedalt seotud, võisid nad selle mõtte samast allikast leida).
 
"1984" on mingis mõttes täiuslik düstoopia. Seda nii mastaabi kui ka detaili, nii konkreetsuse ja ajatuse poolest. Ehk on see isegi liiga hea, liiga kasutusvalmite kujundite ja liiga üldistusjõuliste mõtetega, mida liiga paljud inimesed on valmis üksteise materdamiseks laenama. Kuid sellest pole pääsenud ka Aldous Huxley või Ray Bradbury ning vahest ongi see selliste teoste puhul vältimatu.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Stand on Zanzibar on düstoopiline ulmelugu. Tegevus toimub aastas 2010, milles kannatab maailm ülerahvastuse ja ressursipuuduse all. Nõukogude Liit on võimu kaotanud, Euroopa on ühendatud ja Ameerika Ühendriikide peamiseks rivaaliks on kommunistlik Hiina.
 
Kõige lähemal traditsioonilistele peategelastele on siin korterikaaslased Norman House, ambitsioonikas mustanahaline tippjuht GT suurkorporatsioonis, ja Donald Hogan, kes näiliselt elab rantjee-elu, kuid tegelikult on sõjaväe heaks töötav andmeanalüütik ja agent.
 
Nende teed lähevad lahku ootamatute uudiste tõttu. House'i ülesandeks satub isegi GT korporatsiooni mõistes hiiglaslik projekt - ühe veidra väikese Aafrika riigi hõivamine. Hogan aga saab sõjaväelt ülesande minna uurima Indoneesia eriskummalist projekti inimeste geneetiliseks töötlemiseks.
 
Kuid need lood moodustavad vaid ehk natuke rohkem kui poole teose mahust. Ülejäänust vaatab osa tekstist Brunneri loodud maailma erinevate kõrvaltegelaste kaudu (mõned neist peategelastega rohkem seotud, mõned vähem ja osad üldse mitte).
 
Sest lõpuks on vahele lisatud veel hulgaliselt erinevaid vorme, mis avavad olemasoleva maailma tausta ja konteksti. Need on näiteks väljavõtted teistest raamatutest, videoülekannete kirjeldused, reklaamid, ning isegi vormi ja keelega mängivad lühipalad ja luuletused.
 
Selle stiili eeskujuks oli Brunner võtnud John Dos Passose "USA triloogia" - kuid samas on siin tulevikumaailmale kohaselt ka kõvasti väljamõeldud slängi, mis meenutab Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsini". Samas on tekst kõigest sellest hoolimata hoogne ja voolav.
 
On lausa hämmastav, kui hästi loetav Brunneri tekst kogu sellest teadlikust fragmentaarsusest hoolimata on. Hoolimata sellest, et peategelaste välja selgitamiseks läheb umbes 100 lehekülge ja peamised tegevusliinid saavad hoo sisse alles 300nda lehekülje paiku, ei ole lugedes hetkekski igav.
 
Siin maailmas nimelt painavad igaüht kaks tuttavat hirmu. Üks on seotud ülerahvastusega ja asjaoluga, et kõigile lihtsalt enam ei jätku. Kuigi uuemaid tehnikavidinaid tuleb välja igal aastal, on meeletult kallinenud just sellised põhiasjad nagu toit, vesi ja elamispind.
 
Teine hirm aga on seotud lastega, sest vastukaaluna ülerahvastusele rakendatakse kogu maailmas rangeid eugeenikaseaduseid. See aga viib ka praegu tavapärased laste saamise või mittesaamisega seotud neuroosid täiesti teistsugusele tasemele.
 
Siitpoolt lehekülgi vaadates on tegemist muidugi düstoopiaga, haige ja hullumeelse maailmaga. On aga täiesti uskumatu, kui paljudes aspektides on teose maailm sarnane meie omale - rohkem kui 50 aastat tagasi kirjutatut võiks praeguseks kutsuda lausa alternatiivajalooliseks teoseks.
 
Dos Passose "USA triloogia" on ilmunud Hieronymuse väärtkirjanduse sarjas. Ma mõtlen üsna tõsiselt, kui ütlen, et John Brunneri teosa vääriks ka midagi selletaolist. Nagu selleski, seisame me kõik praeguseks juba Zanzibari saarel ja rannal ja põlvini ookeanis saare ümber.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Cat's Cradle on apokalüptiline ulmelugu. Lugu jutustab tagasivaatena kirjanik John, kellel oli plaan kirjutada raamat päevast, mil toimus tuumapommi heitmine Hiroshimale. Selleks läheb ta tegema intervjuud tuumapommi loomisel osalenud (ja loo alguseks ammu surnud) professor Hoenikkeri lastega.
 
Nagu ilmneb, on professori lapsed kõik erineval viisil veidrikud, kuid kadunud professor olevat olnud veel mitmekordselt kummalisem. Külastades instituuti, kus professor kunagi töötas, kuuleb kirjanik saladuslikust substantsist nimega jää-üheksa, millega professor enne surma töötas...
 
Ma arvan, et suures pildis on see ehk üks vähem tuntud Vonneguti romaanidest. Ühest küljest seetõttu, et see paigutub kõige selgemalt ulmežanri ("Titaani sireenide" kõrval), teisest küljest aga seetõttu, et kui praktiliselt kõik teised Vonneguti teosed on tõlkes ilmunud "Punase raamatu" sarjas, siis see siin on jäänud ammu unustatud "42" ulmesarja.
 
Ning sellest on kahju! Ma arvan, et esmakordselt lugesin ma seda kohe pärast tõlke ilmumist ja siis avaldas see mulle kohe tõsiselt muljet. Nüüd pärast pikka vahet originaalis seda üle lugedes oli huvitav vaadata, mis mulle tookord rohkem muljet avaldas (jää-üheksa) ja mis seekord (bokononism).
 
Selle raamatu kaks suurt teemat ongi muidugi teadus ja religioon, kuid lisaks sellele on üsna erakordne, kuidas Vonnegut neid siin käsitleb. Kui tavaliselt on tema satiiris alati mingi kergelt jahe distants autori ja teema vahel, siis siin on Vonnegut täiesti eredalt ja otseselt vihane.
 
Teadus on pettus, ütleb autor siin selgelt. Ainus, mida see pakkuda suudab, on suuremaid ja ohtlikumaid võimalusi hävitada iseennast ja kogu maailma. Loomulikult on ka religioon pettus, aga kui see on heatahtlik pettus (nagu bokononism), siis saab see San Lorenzo puruvaesele rahvale vähemalt midagi anda.
 
See on muidugi üks asi, millega ma autori kogu osavusest hoolimata ei taha nõus olla. Üldiselt meeldibki Vonnegut mulle just seetõttu, et kuskil oma lugudes säilitab ta alati mingi lootusekübeme. "Kassikangas" on aga algusest lõpuni täiesti nihilistlik. Parim, mida inimene siin teha saab, on panna tükike jää-üheksat oma huulte vastu.
 
Kuid ma lihtsalt ei saa Vonneguti peale pahane olla. Selleks on see raamat liiga terav ja jõuline, raevukas ja naljakas. Raamatu vorm oma ülilühikeste peatükkidega (mis on peaaegu nagu eraldiseisvad sketšid) toetab ka seda suurepäraselt. Ja kui see tempo kaobki teises pooles enne lõppu natuke käest, pole see just suur viga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Babel-17 on lingvistikateemaline ulmelugu. Inimkond on juba ammu koloniseerinud mitu galaktikat (mõned üksikud intelligentsed tulnukarassid on jäänud pigem statistide rolli), kuid nüüd on kogu inimeste ilmaruum lõhestunud kaheks ja käib hirmus kodusõda. Liiduks kutsutud poolel on viimasel ajal läinud halvasti, sest toimunud on mitu üllatusrünnakut sõjaliselt olulistele kohtadele - kuid neist rünnakutest on jäänud maha hulk arusaamatut koodi.
 
Kui krüptograafid selle koodi murdmisega hakkama ei saa, kutsutakse appi imelapsest luuletaja Rydra Wong. Kuna tal on lingvistika peale üliinimlikku annet, taipab ta, et tegemist pole koodi vaid erilise keelega. Selle tõlkimiseks saab ta kohe sõjaväelt kõrgeimad volitused, paneb kokku kosmoselaeva meeskonna ja sööstab seiklustesse. Kuid algusest peale hakkavad asjad viltu vedama, nagu oleks tal teiste hulgas pardal reetur või sabotöör...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et see on üks väga hea raamat. Just nimelt raamat tervikuna, mitte niivõrd lugu ise, või sügavam idee seal taga. Sest nagu juba kirjelduse järgi aru saada, on lugu ise üks kiiresti liikuv seiklus ja ideena on Sapiri-Whorfi hüpotees (keel, mida me räägime, mõjutab seda, kuidas me maailma näeme) muidugi lahe, kuid hoolimata mitmest vahvast näitest ja kogu loo lahenduskäigust sinna juurde, ei tee see siiski midagi väga põrutavat.
 
Kuid mis paneb selle teose särama, on see, kuidas Delany seda kirjutanud on. Nagu ma vaatasin, on see üks tema varasemaid teoseid, kirjutatud ajal, kui ta 24-aastane oli. See seletab minu jaoks raamatu tunnet, mis pulbitseb täiesti üle ääre ajavast rõõmsast energiast. See on raamat, mille on kirjutanud keegi, kes täiesti siiralt tunneb, et ta on avastanud midagi uskumatult lahedat ning tahab seda jagada igaühega, kes teda kuulata tahab.
 
See tuleb kõige ehedamalt välja iga kord, kui jutt keelte ja lingvistika peale läheb. Siin on muidugi mõned väga vahvad ja originaalsed sähvatused (nagu stseen maina-linnuga, või nuputamine, milline peaks olema keel, kus puudub isikuline asesõna). Kuid isegi siis, kui kirjeldatakse asju, millega lugeja on juba tuttav, on ridade taga kõlav ehe entusiasm nii nakkav, et on võimatu sellest puudutamata jääda. Lisaks plusspunktid leedu keele kasutamise eest (huvitav, kas Algis Budryse mõjul?).
 
Isegi kui tahaks kritiseerida asjaolu, et peategelane on täiuslik üliinimene, või et lugu oma järjestikuste sündmustega on lihtsalt kosmoseseiklus, siis ehitab autor sinna peale nii palju täiesti erilist kirevust, et selline mõte kohe ununeb. Peategelane on luuletaja (kas pole lahe!). Kosmoselaeva piloot on kolmemeetrine mõõkhambulise tiigri peaga hiiglane (kas pole lahe!). Kosmoselaeva juhtimine nõuab kolme kummituse abi (kas pole lahe!).
 
Lisaks sellele paneb autor ka kirjeldustega üldisele meeleolule vunki juurde. Näiteks on kogu meeskonna kokku korjamise osa jutustatud nii kirevalt (mida peegeldab eriti hästi kaasa võetud tolliametniku hallimat karva tegelane), et mõnes teises loos tunduks see üle pingutatuna. Ka siis, kui autor juba mitmendat korda emotsiooni alla joonimiseks alliteratsiooni kasutab, ei hakka see siin häirima, nagu kuskil mujal juhtuda võiks.
 
Babel-17 ei pruugi olla elumuutev teos, kuid see muudab ilma igasuguse kahtluseta paremaks selle päeva, mil seda loetakse. Kuigi ma ise armastan tumedamaid toone heledatest rohkem, peab siiski väga tihti tõdema, et süngus ei võrdu sügavmõttelisusega, nagu ka rõõm ei võrdu kergekoelisusega. Viimase väite näitlikustamiseks ei tulegi hetkel paremat näidet pähe, kui see teos siin.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

"Maarit Leijon elab ja kirjutab Soomes" on ainus info, mida jutukogu "Musträstas" autor on kogumiku koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi sõnul soovinud avaldada. Nõnda ongi üks võimalus läheneda sellele kogumikule kui teatud tüüpi mustale kastile, mille tööpõhimõtted jäävad lugejale tundmatuks.
 
Muidugi võib Soome ulme olla juba üldise ettekujutusena lugeja jaoks olemas. Näiteks on just Nikkarevi tänuväärsel algatusel eesti keeles tõlkena olemas omal maal üsna tuntud Pasi Ilmari Jääskeläineni ja Johanna Sinisalo lühilood. Eraldi tasub mainida veel Magdalena Hai väga stiilset juttu "Vaskmõrsja", mille tõlge sai 2015. aastal Eesti lugejatelt Stalkeri auhinna.
 
Kui proovida läheneda selle kogumiku juttudele tunnetuslikult, siis on kohe nende kõigi juures märgata erilist olemuslikku süngust. Kuigi kõik viis lugu on kujult üsna erinevad, ei jäta see õhkkond neist ühtegi maha – võiks öelda, et tegemist on viies erinevas vormis esitatud õuduslugudega.
 
1. Südametu (6/10)
 
Natuke aega pärast ühe kuulsa egüptoloogi surma pööravad 19. sajandi lõpu vaikse linnaelu segamini kaks noort ja ilusat Poola päritolu härrasmeest, kes hakkavad piirama värsket lesknaist ja tolle intelligentset, aga haige jala tõttu kannatavat tütart. Samal ajal algavad linnas öised mõrvad.
 
Tegemist on heale teadusajaloolisele pinnale (19. sajandi egüptoloogiahuvi plahvatuslik tõus) asetatud fantaasia-müsteeriumiga. Pisut on siin tunda seda, et tegemist on autori debüütlooga, sest kuigi mõistatuse vajalikud elemendid esitatakse loo käigus oskuslikult, et need kõik lõpus kokku viia, jääb teekond punktist A punkti B kohati lohisema.
 
2. Öö (7/10)
 
Neli inimest on kohtunud, et erinevatel põhjustel üheskoos enesetapp sooritada. Olles sellega algust teinud, satuvad nad aga mingi veidra nägemuse sisse.
 
See lugu on eelnevast hästi erinev – kuigi ka siin on selge teaduslik element (seekord matemaatiline), on kandev teema hoopis sümbolism või ehk isegi schopenhauerlik küsimus tahtest ja kujutlusest. Sellist suurt mõtet ei kanna lugu siin küll päris täielikult ära, aga juba selle motiivi ette võtmine peaks kiitust pälvima.
 
3. Must vürst (8/10)
 
Alternatiivajaloolisel Venemaal olid muistsed varjaagid ja russid üliinimlikult tugevad ja pikaealised olendid. Tänapäevases maailmas on need tihti juba mitmesaja-aastased tegelased ajaloost aga ajast maha jäänud ja elavad vaid minevikumälestustes. Erinevate asjaolude kokkulangemisel satub nende juurde üks inimesest arst, kes hakkab kangestunud süsteemi raputama.
 
Musta vürsti lugu on selgelt kogumiku parim. Seda võib lugeda kui ühte head ulmelugu kättemaksu teemal või siis võib mõelda sellele kui allegoorilisele loole Venemaast ja selle erinevatest valitsejatest viimase tuhande aasta vältel. Autor ilmselgelt armastab ajalugu – see väljendub enamikus kogumiku töödest, aga siin on selle mõtte ja teostuse võimsus kõige paremini tasakaalus.
 
4. Viimane sangar (6/10)
 
Peterburis tapetakse Soome-Vene topeltkodakondsusega tütarlaps ja kahtlustatav on Soome tähtsa poliitikategelase tütar. Olukorda saadetakse lahendama välisministeeriumi ekspert Katariina Brask – eriliste võimetega uurija, kes aga oma annete eest maksab unetuse, migreenide ja muude hullemategi hädadega.
 
See lugu on kirjutatud pigem põhjamaade nüüdiskrimi stiilis kui et ulmeloona. Peategelase erilised võimed ei ole siin loo seisukohast eriti olulised, kuid hinnata tuleb kindlasti autori detailset ja oskuslikku nüüdis-Venemaa kujutamist.
 
5. Musträstas (7/10)
 
Legendaarne 15. sajandi Prantsuse sarimõrvar, vürst Gilles de Rais, kes ka ajalooliselt tapetud laste vere abil tarkade kivi otsis, on siin loos neetud surematusega. Kaks rändrüütlit, kes on nõuks võtnud de Rais tappa, otsivad üles teadjanaise, kes kunagi lapsena on de Rais' käes pääsenud.
 
Kuigi de Rais on seotud "Sinihabeme" legendiga, on tore näha, et siin ei ole tegemist mitte selle muinasjutu töötlusega, vaid tõsise alkeemia-teemalise ajaloolise fantaasialooga. Põhjalikule ja huvitavale taustale ei jõua lugu ise küll päris järele, kuid ka sellisena on see silmapaistev sooritus.
 
Kõigi kogumikus toodud lugude puhul torkab silma ühiseid jooni – kõige märkimisväärsemalt peategelaste juures, sest alati on tegemist võimeka naisega, kes on loo toimumismaailmas erinevatel põhjustel pigem tõrjutud ja sunnitud tegutsema ühiskonna äärealadel. Sellest mallist erineb kõige enam lugu "Must vürst" – ning sealne väike variatsioon aitab osaliselt kaasa selle loo paremale meeldejäävusele.
 
Esile tuleb veel kord tõsta autori igast loost paistvat ilmset armastust ajaloo vastu ja sellega kaasas käivat head detailitunnetust. On selge, et tema kirjutatu on alati ka lugejaskonnale korda läinud – ajakirja Portti iga-aastasel novellivõistlusel on kõik kirjutised tema võrdlemisi napist loomingust kõrgeid kohti pälvinud.
 
Kõik need elemendid ei pane lugejat küll mõistma "musta kasti" ennast, kuid see polegi vajalik. Autori looming on paljust muust Eestis ilmuvast tõlke- ja omakeelsest ulmekirjandusest selgelt eristuv ning valitud lugudel on meeldivalt ühtlane tugev tase. See laseb loomingul rääkida enda eest ja teeb kogumikust millegi, millega tasub kindlasti lähemalt tutvuda.
 
Hinnang: 7/10 (ühtlaselt tugevate juttude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles

Greybeard on postapokalüptiline ulmelugu. Umbes 1980ndal aastal on toimunud Suur õnnetus - mitte küll tuumasõda, aga ebaõnnestunud tuumakatsetused kosmoses, mis lõid segamini Van Alleni kiirgusvööndi Maa ümber. Selle tulemusena sai kogu planeedi pind lühikest aega väga tugeva kiirguse osaliseks.
 
Loo enda tegevus toimub peamiselt aastal 2030. Peategelased on Algernon Timberlane ja tema naine Martha, kes on 50-aastastena tõenäoliselt ühed kõige nooremad elusolevad inimesed. Nimelt pole alates Suurest õnnetusest saati sündinud peaaegu ühtki uut last ning inimene kui liik on määratud järgmise paarikümne aasta jooksul välja surema.
 
Ma pean ütlema, et ma olen seda raamatut kunagi väga ammu lugenud ja see jäi mind omal ajal tõsiselt kummitama. Kui Alfonso Cuaróni samal teemal tehtud väga hea film "Children of Men" 2006. aastal ilmus, arvasin seda sellel lool põhinevat. Küll aga vaatasin nüüd, et selle aluseks on P. D. James'i 1992. aasta samanimeline romaan - mis tundub rohkem kui natuke Aldissi mõtteid laenavat.
 
Aldiss on minu jaoks natuke keeruline kirjanik, kuna mind pole vaimustanud ei tema esikromaan "Non-Stop", ega ka tema kõige kuulsam eepiline "Helliconia" triloogia. Kui tagasi mõelda, siis ehk oleks ühisnimetajaks see, et hoolimata oma suurtest ideedest olid need loo enda seisukohast kuidagi sihitult hargnevad.
 
Tegelikult on seda ka "Greybeard", kuigi Thamesi jõgi seob selle loo mingis mõttes siiski kokku. Sama on näiteks Cormac McCarthy kuulsa romaaniga "Tee", kus pealkirjas nimetatud tee ongi see miski, mis postapokalüptilises jubeduses uitamisele ühtse kuju annab. Aga isegi kui Aldiss samale tasemele ei jõua, muutub see, mis muidu oleks nõrkus, siin hoopis tugevuseks.
 
Sest eelkõige on Aldissi romaan lugu vanadusest - muidugi ka seetõttu, et enamus tegelasi on vanuses 70-90, kuid veel enam oma suurema pildi kaudu. Näiteks tuleb tükkhaaval välja info, et praktiliselt kõik, mida väheste pärast Suurt õnnetust sündinud lastega on ette võetud, on teinud asju lihtsalt hullemaks.
 
Kuid veel kõnekam on pilt, mille Aldiss keskkonnast maalib. Inimeste taandumisega korraldab maailm end uutmoodi ümber - kuna Suure õnnetusega said pihta ka teised suured imetajad, siis valitsevad Inglismaa metsi nüüd kärpide karjad, kes võivad vanainimesi üsna kergelt õnneks võtta. Karusloomafarmidest põgenenud nutriad on aga Thamesi jõe alamjooksu muutnud laiali valgunud deltaks.
 
Algernon ja Martha vaatavad oma rännakul igal hetkel otsa maailmale, mis on tundmatuseni muutunud. Mingit seltskonda leiavad nad omaealiste ja endast vanemate keskel, kuid nende selja taga (nooremate põlvkondade asemel) haigutab määratu kuristik. Minu arvates on autor teinud hea valiku ka sellega, et kõik lõpeb sümboolse leppimisega.
 
Väheoluline pole ka asjaolu, et Aldiss on suurepärane looduskirjanik. Mõnel teisel puhul võiks see häirida, kui liiga palju tähelepanu sinna läheb, kuid antud puhul teenib see kõik suuremat mõtet. Selle raamatu jõuks on kõigest sellest moodustuv ja kõikjale ulatuv vaikne melanhoolia, mis teeb sellest postapokalüptiliste lugude hulgas täiesti ainulaadse teose.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles

The Penultimate Truth on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel enne Kolmandat maailmasõda on maailma kaks suurvõimu (Wes-Dem, ehk Lääne-Euroopa ja Ameerika, ja Pac-Peop, ehk Ida-Euroopa ja Aasia) mõlemad endale loonud ulatusliku maa-aluse punkrivõrgustiku, kus sõja korral saaks oluliste tööstusharude tegevus jätkuda. Sõda algabki ja neisse varjenditesse viiakse mõlemalt poolt tööle kümneid miljoneid inimesi.
 
Sõda saab ootamatult kiiresti läbi, sest pärast mitut vastastikku antud hävitavat tuumalööki sõlmivad mõlema poole vähesed alles jäänud juhid rahu. Kuid punkrites rügavatele töötajatele otsustatakse seda mitte öelda. Järgnevate aastate jooksul luuakse ühtne propagandasüsteem, mis maa alla võltsitud sõjauudiseid edastab, samas kui maapealne eliit kogu tühjaks jäänud pinna enda tarvis hiiglaslikeks mõisaparkideks jagab.
 
Viisteist aastat hiljem kõigutab tasakaalu aga ettevõtliku meelega Louis Runcible, kes on hakanud osasid töötajaid maa alt välja tooma ja oma natuke paremate tingimustega laagritesse asustama. Süsteemi tipus istuv paranoiline diktaator Stanton Brose loob seepeale plaani Runcible hävitamiseks. Samal ajal aga on ühe maa-aluse punkri juht Nicholas St. James ette võtmas meeleheitlikku sammu maapinnale tõusmiseks...
 
Ma pean ütlema, et ühest küljest võttes on see lugu Philip K. Dicki kohta üllatavalt sirgjooneline. Kogu süsteemi ja selle suurejoonelise pettuse elemendid esitatakse kohe esimeste peatükkidega, seejärel keskendub ülejäänud lugu diktaator Bose plaanile, millesse sekkuvad näiteks andekas kõnekirjutaja Joseph Adams, eradetektiiviagentuuri juht Webster Foote ja salapärase taustaga David Lantano.
 
Teisest küljest aga on selge, et suures pildis ei leia autori silmis armu ka parimate kavatsustega tegelased selle eliidi hulgas toimuva võitluse hulgast. Seda näitab ka asjaolu, et selle konflikti finaali ei ole üldse kirjeldatud ning tegelased võivad vaid oletada, mis seal tegelikult toimus. Asjalood on juba ammu sealmaal, kus mingid reformid ja järk-järgulised muutused ei oleks piisavad ja ainult revolutsioon võib õigluse taastada.
 
Kõik see paneb aga küsima, et vahest oli Lantano ajarändude teema sisse toomine natuke mõttetu? Kõik propagandasse puutuv, alates juba esialgsest 1980ndate suurest võltsingust, millega Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutati, läks väga hästi teemasse. Natuke vilets on aga pead murda selle üle, kuidas Lantano isik selle kõige juures oluline on, kui lõplikuks vastuseks on "üldse mitte".
 
Lõpuks jääbki põhiloo sirgjoonelisusest hoolimata üldpildist natuke katkendlik mulje. Selline jutustamisviis on autorile muidugi omane, kuid tihti töötab see tal paremini kui siinkohal. Samuti võiksid lõpuni seletamata jäävad kõrvalteemad panna küsimusi küsima või teooriaid pakkuma, mitte lihtsalt õlgu kehitama. Ei maksa valesti aru saada, märkimisväärselt tugev on see teos kindlasti. Dicki teoste paremikuni see lihtsalt päris ei küüni.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Simulacra on kergelt humoorikas-satiiriline ulmelugu. Pärast Kolmandat maailmasõda on Lääne-Euroopa (v.a Prantsusmaa) ja Ameerika Ühendriigid liitunud ning juba peaaegu sajandi jooksul stabiilselt püsinud USEA ühendusena, mida valitseb igavene esimene leedi Nicole Thibodeaux. Rahvas valib talle iga nelja aasta järel uue abikaasa-presidendi, keda kutsutakse kõnekeeles der Alte (vanamees).
 
Üldse on pärast Ameerika ja Euroopa liitumist võimule pääsenud Saksa kultuur. Majandust juhivad võimsad kartellid nagu Karp und Söhne Werke (robootika) ja A. G. Chemie (farmatseutika). Ühiskond on jagunenud töötajateks (Befehlsträger, kõnekeeles Be) ja juhtideks (Geheimnisträger, kõnekeeles Ge). Kuid pikalt stabiilsena püsinud süsteem näitab nüüd lagunemise märke.
 
Kes on tegelikult leedi Nicole ja kuidas on ta üheksakümmend aastat püsinud kauni, välimuselt 20-30ndates aastates naisena? Mis süsteem peitub iga nelja aasta tagant vahetuvate der Alte vanameeste taga, kes tulevad eikuskilt ja kaovad eikuhugi? Ning mille vastu protesteerib tänavakaklejatest "Hiiobi poegade" liikumise juht Bertold Goltz, kes tundub kasutavat (muidu ainult valitsuse monopoli kuuluvat) ajarändude tehnoloogiat?
 
Ma pean ütlema, et see romaan on kõige paremini kirjeldatav kui veidrate ideede ja tegelaste kaleidoskoop. Mainimata on veel ajas rändav Hermann Göring, totalitaarsed korteriühistud, taassündinud neandertallased, väljasurnud marslasi jäljendavad telepaatilised robotid, supervõimetega hüpohondrikust Vene muusik, ja talendišõul tühjade pudelite abil Bachi teoseid esitav duo.
 
Kuid mingit erilist tervikut sellest kõigest ei moodustu. Lugedes tekib pigem soov minna tagasi mõne teise Dicki teose juurde, kus need asjad on ka mõttega kirja pandud. Näiteks Natsi-Saksamaa teemade puhul "Mees kõrges lossis" või robotkoopiate puhul "Kas androidid unistavad elektrilammastest?". Või teen ma siin sellise hinnanguga autorile liiga?
 
Sest tegelikult võib küsida, kas kogu see tühjus polegi omamoodi mõte? Nagu ütleb ka romaani pealkiri, siis kõik siin teoses on jäljend, simulaakrum, ersats. Kõik siin esinevad koopiad ongi õõnsad, alates tillukesest robot-marslasest kuni kogu süsteemini välja. Lõplik iroonia peitubki asjaolus, et kogu näitemängul polegi kunagi olnud mingit mõtet, ei head ega halba.
 
Sellisena võiks see teoreetiliselt sarnaneda isegi Kurt Vonneguti parema satiirilise loominguga, kuid niisugust hinnangut ei saa ma lõpuks siiski anda. Ehk ongi võimalik kogu teost näha omamoodi simulaakrumina, mis on mõeldud jäljendama ehtsat humoorikas-satiiriline ulmelugu? Selline metatasandi nali oleks märkimisväärne, aga antud juhul võib selle tõsiseltvõetavuses pigem kahelda.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Now Wait for Last Year on üsna isiklikku tüüpi ulmelugu. Suuremas pildis on lugu tähtedevaheliste tsivilisatsioonide sõjast, narkootikumidest ja ajarännust, aga kuidagi ei ole see osa see, mis siin domineerima jääb. Mingis mõttes võib öelda, et see on hoopis ühe kohutava abielu lugu, mis on siin ulmeseikluse varju peidetud.
 
Peategelaseks on doktor Eric Sweetscent, organisiirdamisele spetsialiseerunud arst. Tema ja tema naine Kathy (kes on antiikesemete ekspert) töötavad suurkorporatsiooni Tijuana Fur & Dye heaks ja tegelevad töövälisel ajal teineteise aktiivse vihkamisega. Kuid ühel päeval juhtub midagi, mis nad ootamatult lahku tõmbab.
 
Nimelt on Maa juba mõnda aega sisuliselt sõjaväelise diktatuuri all, mida juhatab ÜRO peasekretär, itaallane Gino Molinari. See on vajalik, kuna Maa avastati mingil hetkel Lilistari tähtedevahelise impeeriumi poolt, kes värbas pool-sunniviisiliselt Maa rahva ja tööstuse jalamaid sõtta, mida Lilistar oli juba ammu pidanud Reegi impeeriumi vastu.
 
Sõda aga läheb halvasti, Lilistari nõudmised suurenevad ja Maa huvide nimel laveerida püüdva Molinari tervis halveneb. Nii satubki doktor Eric otse Molinari enda meditsiiniüksusesse. Tema naine Kathy aga juhtub proovima uut salajast narkootikumi JJ-180, mille üheks kõrvalmõjuks on hallutsinatsioon ajas rändamisest...
 
Ühelt poolt ongi siin olemas üks väga korralik ulmepõnevik. Loomulikult ei ole ei Lilistari ega ka Reegi impeeriumid päris sellised, nagu need esmapilgul paistavad. JJ-180 ei ole samuti mingi tavaline narkootikum vaid see on välja töötatud hoopis hullematel eesmärkidel (ja ajas rändamine on selle hoopis soovimatu kõrvalmõju).
 
Omamoodi andekas on igasuguste ajarännu probleemide ja paradokside vältimine. Esiteks on need rännakud lihtsalt narkotripid (nagu Brian Aldissi romaanis Cryptozoic!, mis laenas äkki selle mõtte just Dickilt). Teiseks on külastatavad ajad pigem paralleeluniversumid, mitte üks ja seesama ajajoon.
 
Aga tegelikult on põhiline lugu ikkagi Ericu ja Kathy abielust ja sellest jubedast armastuse-sõltuvuse-vihkamise sõlmest, mis neid seob. "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu", nagu Lev Tolstoi oma "Anna Karenina" alguslausega ütleb. Kogu suure sõja tulemus on peategelasele sellega võrreldes üsna ükskõik.
 
Ning see kõik on etendatud sellise intensiivsusega, mis meenutab August Strindbergi kuulsat autobiograafilist romaani "Hullu mehe kaitsekõne". Teades natuke Dicki enda abielude kohta, võib arvata, et ka siin on rohkem kui pisut autobiograafilist ainest. Lausa uskumatu on midagi sellist ühest pealtnäha lihtsakoelisest ulmeromaanist leida.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Midwich Cuckoos on ulmelugu tulnukate sissetungist. Jutustajaks on endine sõjaväelane, kes on natuke aega tagasi koos naisega kolinud muust maailmast üsna eraldiseisvasse Midwichi külakesse. Ühel hetkel peavad nad asjatoimetuste tõttu paariks päevaks Londonisse sõitma ja tagasi tulles avastavad nad, et küla on muust maailmast nähtamatu barjääriga eraldatud.
 
Loomulikult on juba kohal ka sõjavägi. Kui barjäär päev hiljem sama saladuslikult kaob, siis palub üks sõjaväe esindajatest, kes jutustajat varasemast isiklikult tunneb, tal ja tema naisel külas edaspidi toimuval silm peal hoida. Nagu mõned kuud hiljem selgubki, on kõik viljakas eas naised, kes eraldatuse ajal külas viibisid, saladuslikult lapseootele jäänud...
 
Ma arvan, et see romaan näitab väga hästi ära seda, millised on Wyndhami peamised tugevused. Esimene asi on muidugi väga hea aja ja koha vaimu tabamine. Sarnane firmamärk oli näiteks tema ilmsel eeskujul, H. G. Wellsil, kelle puhul võiks omaaegse Inglismaa elu kujutamist mitme tema kuulsama romaani ("Nähtamatu", "Maailmade sõda") vaat et kõige tugevamaks osaks nimetada.
 
Nõnda ongi siin just nimelt Midwichi külakese ja selle erinevate tegelaste kujutamine väga huvitav ja ehtne. Vähetähtis pole ka see, kui hästi see seostub kogu asja saladuses hoidmisega. Kui sõjavägi omalt poolt õigel hetkel õigetele inimestele vastu näppe annab, siis piisab kõigeks muuks tavalisest asjade seisust, kus Midwich peab kõike toimuvat oma siseasjaks ja teised külad on veendunud, et nood seal on niikuinii veidrikud.
 
Teine asi on aga Wyndhami veider ja omapärane viis mingite teemade kujutamiseks. See ilmneb tema maailmalõpu-nägemustes (pimedus ja trifiidid "Trifiidide päevas", ookeanisügavustesse elama asuvad tulnukad raamatus "Kraken ärkab") ja muidugi ka siin, kus tulnukate sissetung on midagi hoopis teistsugust kui paljudes teistes ettekujutustes.
 
Muidugi olid selleks ajaks lisaks Wellsi sõjakatele marslastele olemas ka näiteks Robert A. Heinleini loodud mõistust kontrollivad parasiit-tulnukad romaanis "Nukkude isandad" või Jack Finney romaani "The Body Snatchers" saladuslikud teisikud. Wyndhami valik käopoja-metafoori kasutamiseks annab kõigele aga mingi üsna teistsuguse sünge alatooni, mis pole kaugel seksuaalsest vägivallast.
 
Tõepoolest, teose kõige tugevamad osad on need, kus naistele hakkab aeglaselt selgeks saama, mis nendega on juhtunud. Nende erinevad reaktsioonid ja lõpuks nende üks suur koosolek asjade ühiseks seletamiseks ja otsustamiseks on ikka väga hästi tehtud. Seda kõike oleks võinud loos isegi palju rohkem olla, kuid romaani ilmumisaastat vaadates tuleb sellele ikkagi au anda.
 
Sellega võrreldes on raamatu ühe põhilise peategelase, kohaliku intellektuaali Gordon Zellaby pikad arutlused ja mõtisklused kohati päris venivad ja väsitavad. Ning sellest hetkest, kui ilmselge lõpplahendus juba ridade vahelt paistma hakkas, lootsin ma midagi teistsugust ja paremat, mis ülejäänud lugu rohkem vääriks. See lootus kahjuks ei täitunud, kuid ega see nüüd väga suur probleem ka ei ole.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Chrysalids on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi aastasadade (või tuhandete) eest on tuumasõda maailma hävitanud, kuid loo toimumise ajaks on vähem kahjustatud äärealadel jälle midagi tsivilisatsioonisarnast tekkinud. Newfoundlandi ja Labradori kandis, kus lugu alguse saab, haritakse põldu, kasvatatakse karja ja erinevate asunduste üle valvab isegi midagi keskvalitsuse taolist.
 
Igasuguste kiirgusest tulevate mutatsioonide vastu võitlemiseks on sisse seatud karm kord. Väärarengutega põlluviljad põletatakse, väärarengutega kariloomad tapetakse ja väärarengutega inimesed kihutatakse viletsamatele maadele virelema. Peategelane, karmi ja vaga talupidaja ainus poeg David Strorm aga avastab ühel hetkel, et ta suudab osade teiste kohalike lastega mõttekõnes suhelda...
 
Kui uurida selle romaani kohta laiemalt, siis hindavad nii mõnedki lugejad seda üsna kõrgelt. Eraldi tasuks märkida ilmselt Margaret Atwoodi kiitust, kes on ka maininud, et tema enda kuulus düstoopia "Teenijanna lugu" võlgneb nii mõndagi lapsepõlves loetud "Krüüsalistele". Romaani esimest poolt lugedes on sellest ka täitsa võimalik aru saada.
 
Sest vähemalt selle ühiskonna kujutamisel, kust lugu alguse saab, on Wyndham väga hästi hakkama saanud. See pole ka lihtsakoeline düstoopia vaid vägagi mõistetav, kuna karmid reeglid on pärit kunagisest karmist olelusvõitlusest. Samuti on asjaolude paranemisel reegleid pehmendatud ning hetkel toimub isegi teatud võimuvõitlus põhimõttelise religiooni ja praktilise bürokraatia vahel.
 
Kõik muu jäi aga minu jaoks pigem nõrgaks. Lennukad ideed, mis teisi autori paremaid teoseid iseloomustavad, on siin pigem puudu - maailmalõpu on toonud tavaline tuumasõda ja telepaatilised lapsed on näiteks trifiidide imeväärse veidruse kõrval üsna kahvatud. Samuti on Wyndham siin loo osavalt eraldanud oma tavapärasest taustast (20. sajandi keskpaiga Inglismaa), aga sellega kaotanud ka osa oma tugevusest.
 
Tänapäeval oleks see teos mitmete aspektide poolest ilmselt suunatud üsna populaarse YA-düstoopia alamžanri riiulisse. Selles seltskonnas paistaks see ka täiesti positiivselt silma, sest paremate asjade tuules on sinna 2010ndatel erinevate autorite poolt toodetud üsna rohkelt täitematerjali. Kuid sellise suhteliselt madala lati ületamine ei anna üldpildis küll kokku rohkem kui ühe tugeva OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Day of the Triffids on postapokalüptiline ulmelugu. Jutustajaks on Bill Masen - bioloog, kes on spetsialiseerunud trifiidide kasvatamisele. Viimased on tohutu suured lihatoidulised taimed, kel on kaks ebatavalist omadust. Esiteks suudavad nad oma eluohtlikult mürgise astlaga päris kaugele lüüa, teiseks suudavad nad juured maast lahti tõmmata ja aeglaselt edasi liikuda.
 
Kuna aga neist taimedest saab uskumatult kasulikku õli, siis on nende kasvatamine ülemaailmselt levinud. Ühel päeval satub Masen haiglasse, kuna õnnetuse tagajärjel said ta silmad kannatada. Viimasel haiglaõhtul mainitakse talle, et väljas on erakordselt kaunis roheline meteoorisadu. Sellele järgnenud hommikul leiab Masen oma silmi sidemest vabastades, et kõik inimesed tema ümber on pimedaks jäänud...
 
Ma ise olen muidugi kunagi "Trifiidide päeva" maakeelset tõlget (Mirabilia-sarjas ilmunud varianti) lugenud, kuigi riiulis pole mul seda siiamaani. Viimase asjaolu tõttu on mul viimasest lugemisest möödunud ka väga pikk aeg ning oli üsna huvitav oodata, millise mulje võib jätta originaaltekst ja kas mälestusega võrreldes on ka midagi muutunud.
 
Sest mälestus sellest raamatust kahtlemata jääb. Juba raamatu avalause vääriks mingit auhinda ning kogu esimene, haiglas toimuv peatükk on täiesti suurepäraselt teostatud. Pole ime, et selle mõistmatu õuduse õhkkonda on hiljem pea üks-ühele ära kasutanud näiteks sellised teosed nagu film "28 päev hiljem" ja seriaali "Elavad surnud" avaosa.
 
Üldse võib öelda, et peaaegu kõik klassikalised zombilood, kus koletiste puhul on tegemist aeglase kuid peatamatu jõuga, võlgnevad midagi "Trifiidide päevale". Talumajas toimuvad stseenid, kus pidevalt koguneb aia taha sadu trifiide, kelle hulk suureneb hoolimata nende hävitamise kiirusest näiteks. Või märkus feodaalsete asunduste ükshaaval langemisest trifiidide kätte.
 
Kuidagi aga on Wyndhami kirjeldatud trifiidid elusamad, kui kogu see praeguseks juba üsna kulunud zombide teema. Trifiidid on ühteaegu väga tuttavad ja realistlikud, aga samas ka kohutavalt kummalised ja võõrad. See, kas ja kuidas trifiidid võiks üldse mõelda ja suhelda on suurepärane näide mingi täiesti võõra kuid siiski teoreetiliselt võimaliku eluvormi kujutamisest.
 
Eraldi tuleb aga välja tuua, et isegi suurem osa raamatust ei räägi üldse mitte trifiididest, vaid pimeduse-epideemiast - ning mitte sugugi halvemini. On isegi natuke ebaõiglane, et Nobeli laureaadi José Saramago 1995. aasta väga hea romaani "Pimedus" kõrval ei märgita piisavalt palju ära, kuidas Wyndham midagi üsna sarnast juba palju varem ja mitte eriti kehvemini tegi.
 
Kui üldse midagi kriitikaks öelda, siis Wyndhami stiil võib mõnele lugejale liiga kuiv tunduda, või võib ehk pakkuda, et raamatu keskosa tegevus venib veidi. Samuti on kõik katkuga seonduv natuke liiga lihtne ja kerge lahendus selle maailmalõpu ühe etapi olemusliku õuduse lahendamiseks. Muidu aga ei ole sugugi tegemist tekstiga, mis oleks ajale jalgu jäänud.
 
Seetõttu ongi raske mõista ulmekirjanik Brian Aldissi kriitikat, kes omal ajal seda põlglikult "õdusaks katastroofiks" nimetas (praegu on see termin oma algse halvakspanu õnneks minetanud). Wyndham, kui Teisest Maailmasõjast osa saanud mees, püüdis siin õdususe asemel pigem kujutada seda briti müütiliselt stoilist hoiakut, mille puhul ülahuul ka suuremaid õudusi nähes värisema ei löö.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir on eelkõige tuntud oma ootamatult maailmakuulsaks saanud esikromaani "Marslane" poolest, kus õnnetuse tõttu üksinda Marsile jäänud kosmonaut peab püüdma seal ellu jääda. Samanimeline ja üsna raamatutruu filmiversioon, kus peaosas on Matt Damon, aitas autori tuntusele kindlasti veelgi kaasa.
 
Weiri kolmas romaan "Ave Maria" on "Marslasega" üllatavalt sarnane, kuigi sisu poolest võivad nad erinevad tunduda. Peamise erinevusena on uue loo mastaabid hoopis teistsugused, neid on laiendatud igas mõttes tohututes mõõtmetes. See on lihtne ja paljukasutatud võte, aga siin täiesti arvestatava elegantsiga teostatud.
 
Loo alguses avastab ilma mälestusteta ärkav peategelane, et ta on suletud väiksesse ruumi. Nagu ilmneb, siis on see ruum kosmoselaev, kuhu ta on pärast meeskonnakaaslaste surma üksinda jäänud. Veel hullem, selle kosmosereisi siht on kaugemal kui inimesed üldse kunagi ette kujutanud. Lõpuks pole reisi eesmärgina kaalul midagi vähemat kui kogu inimkonna ellujäämine.
 
Järgnev lugu hargneb lahti kahel viisil. Esiteks tuleb peategelasel erinevate katsete abil välja selgitada, kus ta on ja mis toimub. Selle käigus hakkab ta mälu ka kildhaaval taastuma. Teine ja palju keerulisem pool on selle ülesande lahendamine, milleks tema kosmoselaev üldse teele saadeti, kuid ka see toimub samasugusel katse-eksituse meetodil.
 
Selline kirjeldus võib tunduda keerukas, kuid lugu on tegelikult esitatud väga hästi ja kergesti mõistetavalt. Reaalteaduste osa tekstis on küll päris kõrge, kuid enamus sellest on täiesti adutav ka vastavate ainete keskkoolitaseme õppematerjali põhjal. Samuti ei ole enamus katsetest keerulisemad kui tuntud teaduse populariseerimise telesaate "Rakett 69" ülesanded.
 
Mingis mõttes on Andy Weir nagu ühe kuulsaima ulmekirjaniku Arthur C. Clarke'i vaimne pärija. Kui "Marslane" sarnaneb tooni ja ulatuse poolest Clarke'i romaanile "Kuutolmu varing", mis räägib Kuu peal transpordilaevaga juhtunud õnnetusest, siis "Ave Maria" omab ühiseid jooni Clarke'i romaaniga "Kohtumine Ramaga", milles inimkond peab uurima tohutus mõõtkavas ja esmapilgul elutut tulnukate kosmoselaeva.
 
Mõlema võrdluspaari puhul tuleb järjest esile kerkivaid ootamatuid olukordi lahendada jooksvate katsetustega. Matemaatikal ja füüsikal põhinevate ülesannete teoreetilise lahendamise kõrval pole mitte vähem oluline lahenduste valmisehitamine, kasutades vaid käeulatuses olevaid materjale. Epoksiit on siin sama tähtis kui kalkulaator.
 
Kui midagi Weiri kirjutamisstiili juures kritiseerida, siis on selleks karakteriloome. Kõige enam avaldub see tagasivaadetes, kus autoril tundub olevat raske oma humoorika jutustamisviisi juures õiget tasakaalu leida. Nii moonduvadki enamik kõrvaltegelasi Maal aset leidvates lugudes rohkem või vähem lihtsakoelisteks karikatuurideks.
 
Õnneks aimab ilmselt ka autor ise, et karakterite kujundamine on pigem tema nõrkus. See kummitas oluliselt ka tema järjekorras teist ja võib arvata, et seetõttu ka vähem edukat romaani "Artemis". "Ave Maria" loo kandev osa on aga "teadlane-kosmoses" motiiv, misläbi Maal toimuvate stseenide ja tegelaste tagasihoidlikkus pole rohkem kui marginaalne puudus.
 
Eelkõige on see romaan ood mitte ainult reaalteadustele, vaid ka julgusele ja pealehakkamisele ning lisaks ka sõprusele ja koostööle. Abi ja toetus võivad siin tulla täiesti ootamatutest kohtadest ja heateod saavad kuhjaga tasutud. See säravalt rõõmus ja ka kõige hullemate väljavaadete kiuste optimistlik teos teenis hiljuti ära Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker – ja seda täiesti teenitult.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Castles Made of Sand on järg lähituleviku-ulmeloole Bold as Love. Pärast majandus- ja kliimaprobleemide esimesi pöördelisi aastaid, mis tõid lagunenud Suurbritannia Inglise-osas ootamatult võimule muusikud, on asjad enam-vähem paika loksunud.
 
Eelmisest loost tuttavad muusikud Ax, Sage ja Fiorinda moodustavad selles uues süsteemis omamoodi triumviraadi, aga ka armastuskolmnurga (kuningas Arthuri lugude paralleel tõuseb nüüd aina enam esile). Kuid uued probleemid ei lase kaua oodata.
 
Nimelt on absoluutse võidu saanud roheliste liikumine nüüd lõhestunud kaheks: tehno-utopistid, kes püüavad kõigest hoolimata edasi minna; ning uuspaganad, kelle arvates tuleks kogu tsivilisatsioon purustada. Mis kõige hullem, paganate liikumise kõik niidid jooksevad Fiorinda kurikuulsa isani...
 
Ma pean ütlema, et see järjeosa oli mingis osas parem kui esimene raamat. Kui Bold as Love oli väga kaootiline ning jättis pigem mulje erinevate väikeste ideede põhjal kokku traageldatud romaanist, siis siin on ühtne lugu ja mõte palju selgem.
 
Lisaks sellele ei ole esimesel raamatul mingit selget lõppu, vaid see jääb lihtsalt poole stseeni pealt seisma. Castles Made of Sand aga alustab täpselt samast stseenist, siis seob paljud asjad korralikult kokku ja lõpetab ära, mistõttu võikski neid kahte pigem võtta kui ühte lugu kahes köites.
 
Kuid miinuseid on siin siiski enam. Kui esimeses raamatus oli keskne armastuskolmnurk veel üsna siivas, siis siin pannakse suhtedraama täistuuridel käima. See on muidugi oluline osa, mis lõpplahendusse panustab, kuid minu jaoks varjutas see asjatult teisi, palju huvitavamaid teemasid.
 
Ning mul pole ikka veel tekkinud erilist sümpaatiat Gwyneth Jonesi stiili osas. Tal on kahtlemata kõvasti annet, mis väljendub kõige paremini heade stseenide kujutamisel. Kuid ühest heast stseenist teiseni jõudmine on tema eesmärgitult tihedas tekstis ikka üsna vaevaline.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

"Uksed liivas" on Roger Zelazny loomingus natukene erandlik teos – autor on öelnud, et see oli esimene, mille ta teadlikult humoorikas toonis kirjutas. Hiljem on selle raamatu stiili võrreldud näiteks Douglas Adamsi kuulsa sarjaga "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas", kuigi viimane on Zelazny romaanist muidugi hilisem ja ehk hoopis ise sealt midagi laenanud.
 
Inspiratsiooniallikana tuleb siin tõenäoliselt vaadata hoopis Robert Sheckley poole, kelle huumor on kõige enam tuntud lühiloo "Tont nr. 5" järgi (see on tõlkes ilmunud näiteks legendaarses ulmeantoloogias "Lilled Algernonile"). Zelazny on tunnistanud, et imetleb väga Sheckley oskust luua oma lugudes veidraid ja ootamatuid olukordi.
 
Samasugust püüet on näha romaani "Uksed liivas" esimestest peatükkidest alates. See, et peategelane Fred Cassidy on "igavene üliõpilane", pole ebatavaline (Zelazny on sama võtet teisteski oma teostes korduvalt kasutanud), kuid selle olukorra spetsiifilised tingimused panevad lugejat kindlasti kergelt muigama.
 
Siis aga selgub, et äsja Galaktika Liidult kunstiaarete vahetusprogrammi raames saadud tähekivi on kadunud ja Cassidy on eneselegi teadmatult asjasse segatud. Tegevus kogub iga hetkega hoogu, kui sellega liituvad järjest maffia, riigiasutused, Briti äärmusrojalistid, känguruks ja vombatiks maskeerunud tulnukad, telepaatiline eesel ning tohutu lihasööja taim.
 
Peab ütlema, et loo tooni täiendab hästi asjaolu, et peategelane ongi lihtsalt tavaline üliõpilane, kuigi ühe pisut erilise harrastusega. Sageli on teistes Zelazny teostes, nagu "Amberi üheksa printsi" või "Valguse isand" peategelased mütoloogilise taustaga üliinimesed, kes võivad küll olla oma iroonilisel kombel humoorikad, kuid kellest aimub siiski süngust ja väsimust, mille surematuse taak on neile jätnud.
 
Siin teoses aga pole vaja midagi liiga tõsiselt võtta. Näiteks kui peategelane nimetab Suure Vankri tähti, kirjutab luuletuse Nikolai Lobatševski auks, kritiseerib Edwin A. Abboti satiirilist romaani "Lapikmaa", tsiteerib John Berrymani või arutleb herilaste ja orhideede pseudoseksuaalse käitumise üle, käitub ta lihtsalt nagu keegi, kes on 13 aastat ülikoolis veetnud ning kelle jaoks on teadmised puhas lõbu ja mäng.
 
Võte, kus Zelazny alustab iga peatükki järjekindlalt kõige pingelisema tegevuse keskelt, et siis tagasi minna ja vaadata, kuidas sinna jõuti, on tõenäoliselt mängulise eesmärgiga. See võib muutuda kiiresti tüütuks, kui mitte astuda hetkeks metatasandile ja kujutleda, kuidas Zelazny raamatulehtede tagant lugejale otse silma pilgutab. See on nagu nali, mida korratakse, kuni see enam naljakas pole, kuid siis ühtäkki jälle on.
 
Kogu selle tulevärgi taga pole kahjuks sellist sügavamat mõtet, mida näiteks Terry Pratchett oma paremates teostes alati huumori sisse põimib. Zelazny romaan ei võtagi ilmselgelt siin sellist eesmärki. Oma stiilse, lõbusa ja hoogsa tegevusega teeb lugu algusest lõpuni täpselt seda, mida tahab – ja väga hästi. Kui võimalik, siis tasuks seda romaani lugeda mingis kõrgemas kohas ja vaba õhu käes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Bold as Love on lähituleviku-ulmelugu. Suurbritannia on lagunenud - Iirimaa on Põhja-Iiri piirkonna enda alla võtnud, Šotimaa on ammu omaette riik ja isegi Wales on minema tõugatud. Alles jäänud väikest Inglismaad raputavad globaalsed majandus- ja kliimaprobleemid, rahvas mässab ning kuninglik perekond on juba vaikselt võimust loobunud ja Kanadasse põgenenud.
 
Kuhjuvate kriiside taustal tuleb kellelgi valitsusest meeleheitlik mõte: moodustame olemasoleva bürokraatiamasina kõrvale nii-öelda paralleelse valitsuse, millel oleks otsene ühendus rahvaga! Ja see võiks koosneda näiteks... muusikutest! Tegemist ei oleks ka sugugi sümboolse positsiooniga, vaid selle paralleelvalitsuse sõna oleks seadus. Hullemaks ju ikka minna ei saa.
 
Kiiruga kokku korjatud muusikute ümarlaua seast tõusevad kiiresti esile mõned konkreetsed tegelased. Kõigepealt jõhkardist Pigsty, metal-bändi Pig Liver and the Organs juht. Seejärel Ax, indie-bändi The Chosen Few kitarrist ja intellektuaal. Kolmandaks Sage, arvutivõlur ja tehnikale keskenduva Aoxomoxoa and the Heads bändi laulja. Ning viimasena Fiorinda, punk-pop bändi DARK kõigest kuueteistkümneaastane tõusev täht.
 
Seda raamatut on üsna keeruline hinnata. Tunnustada tuleb seda, et autori nägemused on huvitavad ja teravad, eriti siis, kui neile praegu kahekümne aasta kauguselt tulevikust tagasi vaadata. Muidugi, kõik need ülemaailmsed majanduslikud ja keskkondlikud probleemid ei ole midagi väga uut ja erilist, aga see spetsiifiline Suurbritannia-vaade on ikka päris hea.
 
Kõigepealt muidugi Euroopa Liidust lahkumine ja siis osadeks lagunemine. Rohelised radikaalid, kellest on saamas Pentti Linkola tüüpi totalitaristid. Midlandsi piirkonna islamiäärmuslased, kellega peab lausa sõdima. Kogu maailmast kokku voolavad paadipõgenikud (kokku pea pool miljonit ühekorraga). Tehnikaühiskond laguneb ühelt poolt energiakriisis, teiselt poolt kisuvad rohelised seda teadlikult ribadeks.
 
Ning see idee pole ka otseselt vale, et muusikud suudavad rasketel aegadel masse juhtida - Laulev revolutsioon on siinsamas üsna lähedane näide. Kogu muu ebaloogilisuse võib lugu andeks saada seetõttu, et sisuliselt on tegu müütilise looga - paljud kriitikud on välja toonud ilmselged paralleelid kuningas Arthuri legendiga. Kuigi see pole tolle loo ümberjutustus, on mõned paralleelid tõesti väga ilmsed.
 
Kuid paratamatult häirib mind ikkagi päris suur osa sellest, kuidas Gwyneth Jones on otsustanud seda kõike esitada. Kuigi tema 2000-ndate teosed tunduvad olevat sirgjoonelisemad kui 80-90ndatel kirjutatu (mis on ikka väga raskesti loetav), ei ole tal ikkagi erilist huvi mingit selget lugu kirjutada. Selle asemel tundub tema võtteks olevat lihtsalt "tegelased erinevates olukordades".
 
Kohati õnnestub see tal märkimisväärselt - näiteks on selle teose esimene peatükk üsna jube õuduslugu. Samas aga tähendab see ka asjaolu, et kõik loo erinevad tükid haagivad vaid üsna vaevaliselt omavahel kokku, praktiliselt mitte keegi kogu tegelaste suurest plejaadist pole oluline ja paljud huvitavamad ette antud teemad ei jõua mitte kuhugi. See on kindlasti üsna eluline, aga lugemiseks mitte eriti huvitav.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Odd John on üliinimese-ulmelugu. Kirja on see pandud peategelase ja üliinimese (homo superior) John Wainwrighti perekonnatuttava ja sõbra poolt pärast esimese surma. Lugu on esitatud biograafia vormis, alates Johni sünnist ja lõpetades tema hukkumisega oma koloonia eesotsas ühel Lõunamere saarel (umbes niimoodi autor selle ka juba esimesel leheküljel sõnastab).
 
John ise on juba lapsena hästi veidra välimusega ning füüsilises arengus maha jäänud, kuid intellektuaalselt hästi kõrgel tasemel. Keskendumise ja distsipliiniga teeb ta mingil hetkel lapseeas oma füüsilise mahajäämuse tasa ja arendab ka oma kehalised võimed pea üliinimlikeks. Lisaks jõuab ta hiljem isegi telepaatiliste ja telekineetiliste võimeteni.
 
Ma pean ütlema, et kõige huvitavam ongi see teos ehk ilukirjandusliku biograafiana. On põhjust uskuda, et Stapledon on kujutanud hästi Edwardi-aegse Inglismaa väikelinna ja sealse rahva elu ning teose kõnepruuk vastab samuti sellele täiesti autentselt. Samuti ei erine Johni kasvuraskused tegelikult supervõimetest hoolimata eriti tavalise, teistest veidi eristuva lapse omadest.
 
Tõepoolest, ühed toredamad kohad ongi sellised, kus John oma ülimuslikkuses liiga kindel olles mingi tagasilöögi saab. Olgu selleks keretäis naabripoisilt (kui ta mõistust füüsisest tähtsamaks peab), vahelejäämine kohalikule politseiinspektorile (kui ta murdvargust katsetab) või petta saamine lihtsakoeliselt sulilt (kui ta investeerimisega tegelema hakkab).
 
Johni iseloom ja tegevus asetuvad ka täpsemalt oma kohale, kui ta mingil hetkel avastab, et superior-tüüpi mutatsioone on inimeste seas esinenud üsna tihti - aga kui ta teiste sellistega ühendust võtab, siis ei taha enamus neist tema projektiga midagi tegemist teha, andes vaikimisi mõista, et tegemist on noore tuisupea idealistliku naiivsusega.
 
Kõik see tasakaalustab natuke seda imetlevat pilku, millega jutustaja muidu Johni vaatab. Muidugi on seegi taotluslik (John kutsub teda isegi oma truuks koeraks), kuid iga kord kui Johni suhtes igasuguse kriitikata jutustaja hakkab jälle mainima midagi "teispool inimlikke moraalinorme" toimuva kohta, ei pruugi isegi Friedrich Nietzsche hauas rahu saada.
 
Tugevust on siin teoses siiski rohkem kui nõrkust, nagu ka sama autori kümmekond aastat hiljem kirjutatud romaanis "Sirius". Need kaks teost on otsekui teineteise huvitavad peeglid ("Siriuse" peategelane on nimelt üliintelligentne koer), kuid samuti on mõlemad huvitavad natuke rohkem oma aja ja koha kujutamise poolest ning natuke vähem oma ulmelise elemendi tõttu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

 
Light on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu, mis koosneb kolmest jutustusest. Esimene neist toimub 1999. aastal, kus neurootiline matemaatik Michael Kearney üritab koos oma uurimistöö-partneri Brian Tatega lahendada keerulist aja-ruumi matemaatilist probleemi. Nende tööd ei muuda lihtsamaks asjaolu, et Kearney on veidratest nägemustest painatud sarimõrtsukas.
 
Teine ja kolmas jutustus toimuvad paralleelselt 2400. aastal, kus juba ammu eksisteerib tänu Kearney-Tate valemitele valguse kiirust ületav kosmoselend. Inimeste poolt vallutatud galaktikas üritavad oma kohta leida kosmoselaeva piloot Seria Mau ja hulkur Ed Chianese. Mingid veidrad nägemused suunavad mõlemat Kefahuchi piirkonda, kus tuntud füüsikaseadused enam ei kehti...
 
Olles mõnda aega tagasi lugenud ka Harrisoni 70ndate kosmoseooperit "The Centauri Device", võis lugejana olla juba üsnagi kindel, mida siit teosest oodata võis. Kuigi nimeliselt on mõlemad kaks kosmoseooperid, on need autori poolt tagurpidi pööratud - ehk siis, kui oodata midagi žanrile vastavat, toimub seal hoopis midagi täiesti vastupidist.
 
Sellist lähenemist võib hinnata huvitava teadliku valikuna, kuid ausalt öeldes ei anna selle lugemine vähemalt mulle eriti midagi. Jah, võib välja tuua kuidas Harrisoni tegelased ei ole kangelased vaid elu äärealade veidrikud. Samuti võib näidata, kuidas nende teekond pole sellele vastavalt mingi sirgjooneline rada vaid üsna sihitu uitamine. Aga mida selle kõigega peale hakata?
 
On ehk märkimisväärne, kuidas mõlemad teosed on oma aja lapsed. Kui "The Centauri Device" oli täis 70ndate ja Külma sõja vastase ängi, siis "Light" on pilgeni täidetud 90ndate ja neoliberalismi võidukäigu vastase ängiga. Mingis mõttes on muidugi loogiline, et anarhistina ei salli Harrison üsna võrdselt ei Margaret Thatcherit ega Tony Blairi.
 
See, kuidas Michael Kearney oma sarimõrtsuka-hullust teostab on üsna kindlasti mõjutatud Bret Easton Ellise kuulsast romaanist "Ameerika psühhopaat" - kuni üsna üks-ühele võrreldava kohani välja, kus Kearney ei saa aru, miks teda ikka veel tabatud pole. Iseenesest tuleb öelda, et Harrison oskab õudust kirjutada ja need painajalikud kohad on ehk tugevaimad kogu romaanis.
 
Kuid midagi muud head mul eriti öelda ei ole. Paarikümne-aastase vahega on kadunud ka need asjad, mida ma "The Centauri Device" juures rohkem hindasin, nagu mõningane must huumor ja keeleline mängulisus. "Light" on sellega võrreldes lihvitum, minimalistlikum ning läbivalt ja ühtlaselt lohutu. Ainuke meeldivam kild oli rikšatüdruk Annie Glyphi tegelane ja seda on lihtsalt vähe.
 
Hinnang: 3/10
 
Teksti loeti inglise keeles
6.2022

River of Gods on mastaapne ulmelugu lähituleviku Indiast. Aasta on 2047, mis peaks olema pidulik ja märkima sajandi möödumist India iseseisvumisest - kuid meie aja võimas föderatsioon on juba ammu lagunenud tülitsevateks vabariikideks. Tegevus toimub peamiselt ühe sellise uue riigi, Bharati pealinnas, pühas Varanasis Gangese jõel (sellest ka teose pealkiri).
 
Asjad on muidugi halvasti. Mussoonvihmasid pole tulnud juba mitu aastat ja veepuudus ähvardab hirmsate tagajärgedega. Vaidlused Gangese vee jagamise üle põhja pool asuva Awadhi vabariigiga (pealinn: Delhi) ähvardavad kasvada sõjaks. Samal ajal raputab tehnokraatlikku valitsust ka ootamatult esile kerkinud opositsioonijuht, kes kõneleb radikaalse hinduismi nimel ja kutsub rahvast üles tänavarahutustele.
 
Kuid iga vandenõu taga ootab uus ja hullem. Keelustatud, inimesest targemaid tehismõistuseid jahtiv politseijuht aimab, et nende mõju on suurem, kui arvatakse. Kosmosest leitud veidra asteroidi saladusega on seotud kunagine IT-professor, kes nüüd valenime all Indias redutab. Ning ühe kohaliku energiakontserni eksperimentaallabor oleks nagu jõudnud läbimurdeni nullenergia uurimise osas...
 
Ma pean ütlema, et esimese asjana lööb see teos muidugi mastaabiga. Lugu jutustatakse umbes kümne eri tegelase vaatepunkti kaudu, peamiselt igas peatükis põhitegelast vahetades. Samas hakkab selline tekstimassiiv lõpuks pigem väsitama ja sunnib mõtlema, kas poleks võimalik olnud sama asja ka lühemalt öelda - eriti, kui osad tegelased on rohkem dekoratsiooniks ja puutuvad põhiloosse üsna vähe.
 
Sarnast mastaapi on ka jutustuse sisus. Põhiteemaks on siin iseõppivate tehismõistuste areng ja olemus, millele lisanduvad nullenergia ja multiversumi teoreetilised küsimused. Julge ja värske on lähenemine, mille kohaselt on India (ja mitte Ameerika Ühendriigid) just sellise teaduse ja tehnika keskuseks. Toimumiskohast lähtuvalt liituvad nende küsimustega India-põhised poliitika-, religiooni- ja kultuuriteemad.
 
Samad probleemid näivad vähemalt alguses aga ka seda lähenemist kummitavat. Asju kuhjatakse siin üksteise otsa nii palju, et see tundub vahepeal olevat nagu taotluslikult lugeja kurnamiseks tehtud. Kas lugu saab ikka ise ka lähemalt aru nendest küsimustest, mis ta tõstatab - või on tegemist lihtsa tehnopõnevikuga? Ja kas India kirev ja erakordne taust on midagi enamat lihtsalt värvilistest kulissidest?
 
Õnneks kinnitab autor vähemalt lõpplahendusega, et kogu sellel tehismõistuste-teemal on ka sügavam iva olemas ning tegelikult on tema mõtted palju küpsemad, kui paljudel, kes "tehnoloogilisest singulaarsusest" rääkida armastavad. Ning mis Indiasse puutub, siis Ian McDonaldi siiras armastus selle vastu, millest ta kirjutab, paistab vähemalt sama selgelt välja kui kunagi Rudyard Kiplingi puhul.
 
Ning India kasutamisel tegevuskohana on tegelikult täiesti selge põhjus, mis mängitakse ette juba esimesel leheküljel, kus usklike tuleriidad püha Gangese kaldatreppidel suitsevad. Kas on võimalik pääsemine kannatuse dukkhast, igavese sansaara saatuserattast ning jõudmine mokša vabanemisse? See on autori mõte algusest lõpuni ja hoolimata muudest puudustest, võib teosele selle eest ainult au anda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles