Kasutajainfo

Tony Daniel

25.11.1963–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Tony Daniel ·

A Dry, Quiet War

(jutt aastast 1996)

ajakirjapublikatsioon: «Asimov`s Science Fiction» 1996; juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuiv ja vaikne sõda»
antoloogia «Täheaeg 2: Doominosillad» 2003

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
10
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.563
Arvustused (16)

kui marek simpsonil oleks ulme kirjutamiseks vajalikul määral kujutlusvõimet, siis võiks ta ehk millegi selliseni välja jõuda. siuke paha ja julm maailm ning pahad ja julmad inimesed ning maailma lõpp on ka juba kätte jõudnud. stiilitunnetust on autoril muidugi oluliselt rohkem kui simpsonil. kolme teenib lugu ainult jeesuse eest, aga üldiselt ma loodan, et danieli tekstid mulle enam ette ei satu.
Teksti loeti inglise keeles

Tähelepanuväärne jutt selles mõttes, et samasugune lugu võiks toimuda ükskõik millal ja kus, kus mõni sõda käimas on. Kaugtuleviku ulmeline taust aga annab tugeva lisaväärtuse või täiesti uue väärtuse isegi. Lühike ja kompaktne lugu, millesse palju põnevaid detaile ja visioone kokkupressitud, ehkki neid ajamõõtmeid on veidi keeruline ette kujutada. Millegipärast aga hindes kahtlusi mul ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust oli tegu ulmekuube rüütatud vana hea klassikalise westerniga, kus küüniline ja kibestunud kangelane vaatab algul kõrvalt jõhkardite sigatsemist külarahva kallal, lõpus ei pea aga vastu ja lööb platsi puhtaks. Clint Eastwood on mänginud sellist kangelast päris palju, aga ka John Wayne, Gary Crant jne. Lugu oli hea, eriti tänu hard sf butafooriale, kõik need mõõtmed ja kõrgtehnoloogilised vidinad ja enneolematud relvad. Loen kindlasti tulevikus veel mitugi korda üle.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tehnoloogiline jutt. Kujutlusvõime hooleks jäetakse palju ruumi. Väike love-story ka olemas. Ei lobise rohkem midagi, lugege ise! Korralik ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Jajah, seos vesternitega tekkis ka minul. Erinevalt vesternidest, kus vaataja algusest peale teab, et lurjused on lihast ja luust inimesed, keda vajadusel tappa saab, on siin lugu teine. Idee on originaalne, vähemalt minu meelest, looduslähedane planeet, milles tipptehnika eksisteerib kõrvuti primitiivsete kaevudega, sympaatne, ja pahalased tõeliselt vihatekitavad. Linnaelanikele võis pärast minategelase kättemaksu tänaval avanev vaatepilt ikka tõelist rõõmu tekitada... Erinevalt Mustast Kassist poleks mul midagi selle vastu, kui jälle mõni Danieli jutt ette satuks, kuid kahjuks pole teda siiani rohkem eesti keelde tõlgitud...
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sunnib uskuma, et fantaasiapuuduse all autor ei kannata. Pisut arusaamatuks jäi küll põhjus, miks pidi paari degenerandi tapmine kõik peategelase tulevased sõjakangelasteod ära nullima.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa huvitav lugu oli ja meenutas tõepoolest vesterne, kuigi neid eriti vaadanud ei ole aga umbes selline olevatki nende tegevus. Aga täiesti arusaadav oli minu arust see, et miks nende kaabakate tapmine nullis Bhenry Bone sõjateod. Nii palju kui mina aru sain oli see vist nii, et need kaabakad olid samuti sõjas, mis toimus tulevikus. Kuna Bone aga tappis nad minevikus ära siis ei saanud nad olla tulevikus sõjas ja aidata Bone poolel võita. Nnde surma tõttu kadus ära nende võidud ja kõik, nii et sõda pidi uuesti läbi mängitama aga ilma nendeta! Huvitav, eks? ;)

Lõpetuseks ütleksin loo kohta seda, mida ütles 2003 aastal toimunud jõumeeste võistluse saate lõpus(näidati tv3s)üks vanem neeger- Nice!! (rõhk c-l).

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt nõus Musta Kassiga - muidu hea, aga läks halamiseks kätte. Siiski lugesin selle ka Täheajas eestikeelsena üle, nii et "4"
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim lugu, pole kahtlustki. Alguses oli natuke raske lugema hakata, kuid juba paari lehekülje möödudes haaras see lugu mind juba täielikult. See tulevikusõda lisas muidu nii tavapärase süžeega jutule päris huvitava vindi ning tegi asja nauditavamaks
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun nendega, kes peavad seda teise Täheaja parimaks tekstiks. Hea, haarav ja tuumakas lugu. Lühike, kuid äärmiselt sisukas ja mõtlemapanev jutt. Eriti hea meel on selle üle, et autor valdab lisaks heale mõttelennule ka kirjutamisoskust, mistõttu ei pea nagu millegi üle nurisema. Hea valik antoloogiasse!
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles