Kasutajainfo

Poul Anderson

25.11.1926-31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

No Truce with Kings

(lühiromaan aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1963; juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kuningatega vaherahu ei sõlmita»
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (9)

Igati armas, militaarulmesse kalduv postapokalyptiline lugu. Tuumasõjast on möödunud paar sajandit. Tsivilisatsioon kunagise USA territooriumil hakkab tasapisi taastuma. Yleminekuperiood feodaalselt agraaryhiskonnalt industriaalsele ei ole enam mägede taga. Samal ajal tiirutab orbiidil sõbralike tulnukate kosmosejaam, kes yritavad kohaliku tsivilisatsiooni arengut (nende arvates) soodsas suunas mõjutada. Sellega o neil aga teatavaid probleeme - H.Sapiens on juba kord selline, isepäisusele kalduv loomake..

Jutt saab alguse sellest, et tulnukate ärgitusel leiab yhes Põhja Ameerikasse tekkinud riigikeses aset riigipööre ning sellele järgnev kodusõda. Umbes nagu eelmiselgi korral - yhelt (lõuna) poolt kohalikud konservatiivsete-feodaalsete kalduvustega maahärrad oma druziinadega ning teiselt poolt tulnukate poolt toetatud "progressiivsed" jõud.

Kokkuvõtteks - igati hea ja hästi kirjutatud lugu. Minuarust Andersoni yks paremaid. Sai muuhulgas ka Hugo.

Teksti loeti inglise keeles

Mis mujal maailmas toimub, sellest ei räägita. USA on aga killustatud sõjakate väikeriikide vahel ning kodusõdib. Ratsaväe, püsside ja mõõkadega. Tegevustik toimub läänerannikul, kus miskis riiklikus moodustises on toimunud riigipööre; võimu haaravad suuremat tsentraliseerimist ja etatismi pooldavad jõud.

Eksisteerib aga miski mõjuvõimas müstiline esperite sekt või vennaskond, mis näiliselt mingist zenbudistlikust vaimust kantuna tasapisi omi asju ajab. Need on siis tulnukad, ehk "progressorid", kes valdavad psiplahvatuste jõudu ja muid imevigureid.

Teksti võiks liigitada militaarulme valdkonda. Tegelased on sõjaväelased ja lahingustseene palju. Ütleme otse, et suures osas pole tekst kõige ladusamalt loetavam, kuuludes nö Andersoni sündromaatiliste kilda. Küll on lühiromaan aga kindlasti väga oluline Andersoni kreedode ja läbi loomingu kulgevate küsimuste mõistmiseks.

"Progressorid" soovivad inimkonnale küll head ja ei maksa kahelda, et hea see teglikult ongi... kuid sõjamehest peategelane (kindlasti üks Andersoni protagoniste) leiab, et arenev feodaalkorraldus on (praegu) parim. Eelistatakse väikeseid üllaid üksuseid, tõelise ühtekuuluvuse ja omanikutundega feodaalriike, mitte suuri ja suurenevaid impeeriume, mis väiksemaid ja mitmekesisust hävitavad, lõpuks omavahel kokku põrkuvad, lagunevad, et siis jälle läbi barbarismiperioodi impeeriumiteni jõuda. Progressorite pakutu oleks aga samm etatismi poole. Progressorid nimetavad inimkonda tooreks ja lapsikuks.

Tõepoolest head ja huvitavad ideed; ka on loo käigule võimalik kaasa elada. No aga päris puhast viit ma anda ei saa.

Näikse olevat minu 500. arvustus Baasis...

Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane lugu ning minu meelest oluliselt paremini jutustatud ning jälgitav kui "Taevarahvas". Kahtlemata auhinda väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Õhustikult 19. sajandit meenutavat tuumasõja-järgset USA-d olen ulmes palju kohanud...nüüd siis jälle üks heal tasemel tekst sel teemal, segatuna progressorlusega. Eelarvustajate kiidusõnadele pole just palju lisada.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, lugu sarnaneb mõnevõrra kogumiku "Taevarahvas" eelmisele jutule. Kuid sarnasus piirdub siiski vaid selliste detailidega, et taas on tegemist tuumasõjajärgse maailmaga ning toimub järjekordne sõda inimkonnast säilunud riismete vahel.

Sisu on eespool arvustanud juba kenasti kokku võtnud.

Kuigi tulnukate motiivid on üllad, siis nende meetodid ei kannata mingit kriitikat — inimestesse suhtutakse kui lastesse ning nendega manipuleeritakse vahendeid valimata. Seepärast juhtuski selline omapärane lugu, et minu sümpaatia kuulus kogu romaani jooksul nn konservatiividele.

Kogu selle kaasahaarava loo iva võikski kokku võtta üheainsa küsimusena: kas (inimkonna) enesemääramisõigus peaks säilima ka siis kui (inimkond) seab seeläbi ohtu nii iseenda kui ka teiste rahumeelse tuleviku ja võib-olla ka kogu eksistentsi tervikuna?

Teksti loeti eesti keeles

Anderson on tavapärases headuses. Tegevuspaigaks tuumasõja-järgne Ameerika, mis on killustunud omavahel vaenujalal olevateks väikeriikideks. Progressoriteks aga hoopis tulnukad. Esmapilgul üsna sarnane autori enda "Taevarahvaga", kuid, vähemalt minu arust, on pigem tegu selle vastandiga. Kui "Taevarahvas" oli olulisel kohal progress, siis "Kuningates" paigalseis. Andersonile üsna omane lähenemine. Vaadelda ühte probleemi erinevatest külgedest, põhjendades nii ühe kui teise poole seisukohti. Tihtipeale erinevate tagajärgedega. Loomulikult toimib "Kuningatega" ka tavalise seiklusloona nagu enamus autori tekste. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Enamuse loost moodustasid lahingustseenid mulle tundmatus ja võõras Põhja-Californias ja kirjeldused, kuidas üks või teine rügement osava tiibhaaramisega miskit vastaste väeosa kuhugi mägede ja mere vahele surus, libisesid must puhtalt mööda. Ei tunne ega hakkagi tundma seda geograafiat, aga isegi kui tunneks poleks see eriti põnev. Põnev oli seevastu Andersoni primitiivne idealistlik maailmakorralduse kujutus, miskid poolfeodaalsed väikeriigid, mnjah. Sellised väikeriigid kas ühinevad või ühendatakse või hääbuvad, neil pole omaette eriti pikka iga, ja kallis on neid üleval pidada ka. Aga no tore oli ikkagi lugeda, teades Andersoni keskaja vaimustust ja ilmselt ka idealiseerimist.

Lugu niisiis polnud eriti põnev, liigitub pikalt mõtlemata ülisuurde ja -laia "käib kah" - lugude osakonda ja ega seda rohkem vist üle lugema ka ei hakka, sellel dekaadil kindlasti mitte. Paneme siis sellise nõrgapoolse "nelja", tegelikult üks peategelastest, konservatiivist kindral, mulle täitsa meeldis ja see et ma lugedes loomulikult konservatiividele kaasa elasin ei tohiks eriline üllatus olla.

Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Loengu vormis võib esitada ... loengut. Või siis äärmisel juhul lühikest humoorikat jutustust. Ulmekirjandust loengu vormis edastada ei saa. 
Kogu see jahumine heade kommunistide ja jubedate kapitalistide vahel rikkus lugemisisu täielikult. Ime, et veel Lenini tsitaate ja viisaastakute töösaavutusi ei kajastatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Algas ju lugu päris paljutõotavalt. Arvasin, et tean, kus suunas asi liigub, aga eksisin. Asi läks kapitaalselt lappama siis, kui seltskond maa-aluste juurest kosmoselaeva tagasi jõudis ja nonde glegi-raamatut uurima hakkas. Hoobilt oli kadunud kogu salapärasus ja põnevus ning asendunud igava poliitagit-tunniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Õudne jura. Mina ei ole teadlane, kaugel sellest, aga esitatud ideed oli nii jaburad ja loodusseadustele vastanduvad, et neid ei saanud kuskilt otsast tõsiselt võtta. Lisame siia veel kommunismiehitajatest musterinimesed ja saadud kompott peletab kõiki lugejaid, kelle iidoliks pole Stalin või Lõssenko.
Plussiks oli see, et jutt oli lühike ning õnneks kergesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sügavamalt aru saada, on vaja teada teatud märksõnade tagapõhja, vastasel juhul jääb jutt pisut veidraks ja küsimärke tekitavaks. Kokkuvõte: huumor meeldis, tekstijooks meeldis, aga ulmelist osa nappis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli puuduseks see, et kolme päti laibaks konverteerimise protsess oli jäetud täiesti lugeja enda ettekujutuse teha. Ei, ma ei arva, et lugejale peab kõik puust ja punaseks tegema ning kolm korda situatsiooni nämmutama nagu mõned ameerika kirjanikud õigeks peavad, hoopis vastupidi. Kuid seekord tundsin küll, et minimalism ja varjamine läksid liiale. Erinevalt eelnevatest arvustajatest mina jutu sees huumorit ei tuvastanud. Võib-olla ainult terake irooniat.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ei jõudnud veel sisse eladagi, kui oligi juba läbi. Samas, ega ma suurem asi zombijuttude austaja ka pole.
Teksti loeti eesti keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut kolmandat korda. Eelmisest lugemisest on möödunud enam kui 20 aastat. Varasematel kordadel on see teos mulle meeldinud, ega ma muidu poleks seda kolmandat korda kätte võtnud.  Nagu paljudele eelkommenteerijatele, meeldis ka mulle esimene pool rohkem. Oli haaravam. Teise osa tempo oli oluliselt aeglasem, kuid täiesti loetav sellegipoolest.  Raamatu plusse on siin eelnevalt paljude poolt kajastatud, toon omalt poolt ära miinused, mistõttu hinne ei ole päris "5 tähte", vaid pigem umbes 4 ja pool. Miinuseks on eelkõige kohatised ebaloogilisused. Suurim neist puudutas baloogide empaatiavõimet. Ühest küljest kirjeldati kogu baloogide ühiskonda, kultuuri ja üksikisendeid kui pea täiesti empaatiavõimetuid, kuid siis äkki on väga levinud armsate koduloomade pidamine. Ilma empaatiata? Mis selle mõte on? Sama empaatapuudus on seotud ka perekonnaga. Ühest küljest tuuakse välja, et perekondlikke sidemeid baloogidel pea-aegu ei olegi (oma vanemaid nad praktiliselt ei tunnegi), siis aga äkki on nende elu kõige suurem kirg sugulaste (???) taaselustamine uutes kehades võimalikult kiiresti. Minu jaoks karjuv vastuolu, mis jäi häirima. Väiksemaid jurasid oli veelgi (nt. baloogide satellit, mille nimi oli vana-kreeka aineline Trooja (???)).
Teksti loeti eesti keeles

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles

Philip K. Dick on üks mu lemmikkirjanikest ja see teos on Dick mis Dick. Loodud maailm on ühekorraga nii mõnusalt arusaamatu kui loogiline. 
Teksti loeti eesti keeles

Meistriteos, päris tõsiselt.
Suurim pluss oli pisidetailidena väljamõeldud maailm, mis oli nii põhjalikult läbi mõeldud ja toimima pandud, et mõjus väga ehedana ning ei andnud eriti põhjust loogiliste apsude üle poriseda. Paraku tulenes suurimast plussist ka suurim miinus. Kuna detailidele pühendati nii põhjalikult, kannatas selle all mõnevõrra tegevus/dünaamika. 
Väga meeldisid leidlikud sõnamängud terminitega - konservaal, liberatiiv, demokratuur, mandalaika, spastika jms. Samas riiginimetuste tuletus nii vaimukas ei tundunud - Ameritsa, Tsiina jne. 
Nõukaajal kooliskäinule toob heldimuspisara silma lause "Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda".
Loomulikult oli Big Byzi alla koondatud kokku Lääs kui selline ning Orklandi alla Bütsants, kuid seda oli tehtud nii ülikarikeeritud võtmes, et raske on arvata, kumb maailm kirjanikule endale südamelähedasem on. Tõenäoliselt ei kumbki, sest õõvastavalt kujutatud olid mõlemad.
Kirjanik oli kokku seganud väga kraftise segu huumorist ja küünilisusest (küünilisus on üldse vene ulmekirjanikele omane joon). Ei mingeid edulugusid, kangelastegusid ega õnnelikku lõppu. Lootust oli aga raamatus vähe. Vaid pisut lõpupoole ning kirjaniku nägemuses minnes kolmandat teed, sest nii Big Byz kui Orkland osutusid ummikteedeks.
Nukk oli raamatu läbiv motiiv. Mitte ainult kui puparastide seksilelu, vaid tegelikult olid nukud ka nii Orklandi kui ka Big Byzi elanikud kõrgeima võimu kätes. Orklandi elanikud oli kui tinasõdurid, mida sommeljeed omatahtsi paika panid, et need siis kividega pikali loopida. Big Byzi elanikud kui malenupud, mida vajalikele ruutudele nihutada mängu ilu huvides.
Raamatu künismist tuleneb, et üks meile sümpaatsemaid ameteid selles maailmas oli laste kokkuostja. :)
Künismile on juba viidatud, kaks näidet ka vängest huumorist --- 1) Grõm avastas oma luuleande: Ilmnes, et ta oli kirjutanud nelikvärsi viisil "Nüüd munni see kodumaa mingu". 2) Orki sõjaorbude koor laulis: "Isa sõdib rindel. Ema nikub tagalas. Kõik on näha, kõik on kuulda läbi suure augu...".
Väga meisterlikult oli hoidutud igasugu stampidest. Ses mõttes väga värskendav lugemisvara. 
Kokkuvõttes minu poolt viis miinusega. Miinuse tõi see, et loo tempo lõhkus ära filosofeerimine kolmveerandi peal. See liigne targutamine ei olnud minu maitse järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles