Kasutajainfo

Poul Anderson

25.11.1926-31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Merman`s Children

(romaan aastast 1979)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Sellele romaanile mõeldes valdavad mind üsna kummalised tunded.

Ühelt poolt on tegu hästi läbimõeldud ning kindlasti ka originaalse fantasyromaaniga. Teisalt laguneb romaan kuidagi kompositsiooniliselt laiali. Jah, ma tean, et selle mahuka romaani aluseks on Lin Carteri koostatud antoloogiates «Flashing Swords!» ilmunud lühiromaan «The Merman`s Children» (1973) ja pikem jutt «Tupilak» (1977). Sellest fix-upindusest tuleb ka romaani lugemise keerukus – teksti omandamine toimub kuidagi «jõnksutades», et sellest stseenist selleni jne.

«Mereisanda lapsed» kuulub sellisesse kummalisse alazhanri, mil nimeks ajalooline fantasy. Tegevusajaks on keskaeg, Hansa liit on olemas, koged künnavad merd... Meres elab oma rahvas, ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetada, midagi näkkide laadset, aga ilma kalasabata.

Romaani geograafiline haare on lai. Sündmused algavad Taani rannikult, kanduvad vahepeal Gröönimaale ja sõlmuvad kokku Dalmaatsias. Põhiline tegevuspaik on vesi (selle all ja peal), aga see tuleneb vist rohkem küll enamuse tegelaste füsioloogilistest iseärasustest.

Nagu fantasys kombeks, moodustab romaani sündmustiku Retk (quest). Elab see mererahvas rahulikult Taani rannikuvetes, aga kristlus tungib peale ning «paganlikud jõud» peavad taanduma. Mereisand võtab rahva kokku ning hõivab ühe koge ja purjetab Aadria merre, kus pidi üks hea koht (Dalmaatsia) olema. Osa Mereisanda lapsi jääb otsima ühte oma õdedest. Romaan ongi antud kahe paraleelse tegevusliinina: Mereisanda ja tema rahva teekond tõotatud maale ning Mereisanda laste ja nende sõprade seiklused.

Maailm on kompetentne (nagu taani-päritolu Andersonil kombeks), kirjeldused värvikad, seiklused põnevad. Tegelased ja nende käitumine on realistlik ja usutav. On leidlikke momente... on ka zhanri klisheesid, aga maailma kummalisus ei lase neil nõnda häirvana tunduda. Ääretult leidlik (ja minu jaoks uudne) oli see (eskimode mütoloogia) Tupilaki teematika, võimas oli ka see Mereisanda abiellumise lugu.

Miks siis neli? Häiris see kristlik vagajutulisus... Ma ei oska täpselt isegi öelda, et mida ma sellega mõtlen... ma pole ammu enam mingi satanist, aga see Jumala ja ristimise joru jättis mind lugemisel ikka üsna külmaks küll (ja hakkas ajuti isegi vastu). Kuigi Anderson kirjeldas seda hästi ja argumenteeritult, aga siiski häiris mind selline reaalpoliitika omajagu. Võimalik, et korduslugemisel hinne paraneb, sest paar kuud pärast lugemist on mulje raamatust parem, kui vahetult peale kaante sulgemist.

Teksti loeti vene keeles

Anderson mängib selles romaanis jälle võimalusega, et mis siis kui ristiusk oleks tõeline, et kui sellel tõepoolest oleks võlu ja väge. Ja läbi sellise võimendusprisma näitab ta, kuidas ristiusk on vastutav maailma mitmekesisuse hävitamise eest. Loo tegevus algab Taani põhjarannikult, kus on elus veel viimane merirahva suguvõsa. Preestrite eksortsismide tulemusel on nad sunnitud otsima uut varjupaika, kusjuures suurem osa merirahvast oma kuninga juhtimisel ujub lõuna poole, tolerantse Dalmaatsia rannikule; prints Tauno ja tema õed aga peavad hakkama neid üle ilma taga otsima.

Merirahval pole kristlaste kombel surematut “hinge”, nad omandavad, õigemini vahetavad selle ristimisel füüsilise surematuse vastu. Merirahva seksuaalkombed on üsna vabad, neid ei kammitse judeo-kristlikud moraalinormid, ja seetõttu on see Andersoni romaan (pehmelt öeldes) ka üsna erootiline.

Kirjeldatakse, kuidas ahistav maailm surub alla merirahva vabadust, nad on sunnitud vastu võtma ristimise, loobuma surematusest, et vähemalt tagada oma järgalstele mingigi tulevik. Selle nimel on nad sunnitud Dalmaatsias võitlema nö liigikaaslastega, tõrjuma kohaliku vetevana mägedesse. Romaani parim ja terviklikukm osa on ilmselt (ka eraldi lühiromaanina) ilmunud “Tupilak”, mis kirjeldab Tauno seiklusi Gröönimaal viimaste viikingite juures, kus ta aitab neil surmata kohalikku merekoletist. Siin on Anderson kasutanud viikingite müüte.

Romaan on ehk pisut liiga liigendatud ja fragmentaarne küll, samas koondub ta ikkagi üheks tervikuks, millel on selge sõnum ja ideestik. Hinde suhtes pole mingit kahtlust.

Teksti loeti inglise keeles

Autor väidab romaani eessõnas, et selle idee põhineb ühel vanal Taani rahvaluule-ballaadil. Ilmselt on müüdid sarnastel teemadel Taanis üsna levinud... mulle igatahes meenutas see romaan Anderseni klassikalist muinasjuttu Väikesest Merineitsist, kes peab valima 300-aastase eluea ja armastatud printsi ning surematu hinge vahel.
Romaani sündmustiku kirjelduse osas pole eelarvustajatele palju lisada. Sarnane teema (kristlus ja/või tehnoloogiline progress maailma maagilist mitmekesisust maagilisel moel hävitamas) kordub päris paljudes Andersoni teostes ("Murtud mõõk", "Südasuvine torm"). Nõustun eelarvustajatega selles osas, et eskimote mütoloogia sissetoomine oli hea leid. Romaani sündmustiku Gröönimaal toimunud osa oligi ilmselt kõige huvitavam, osalt ka seetõttu, et käsitles üht ajaloo põnevat mõistatust: Skandinaavia kolonistide saatust Gröönimaal. Detailne ja põhjalik ajalooline taust on kahtlemata raamatu üheks suureks plussiks.
Pean tunnistama, et ka mind hakkas see ängistav ja lootusetu kristluse triumfi õhustik veidi häirima. Ma ei tea isegi, kas seda "vagajutulisuseks" nimetada... Anderson kirjeldab kristlust (tahtlikult või tahtmatult) üsna eemaletõukavalt, vähemalt minu meelest. Lõpupoole hakkas ka romaani sündmustik mõnevõrra venima ja mingil hetkel tundus mulle, et teose Baasi hindeks saab "4", ent lõpplahendus kergitas hinde minu jaoks siiski "5" peale.   
Teksti loeti inglise keeles