Kasutajainfo

Anthony Burgess

25.02.1917-25.11.1993

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Anthony Burgess ·

A Clockwork Orange

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Kellavärgiga apelsin»
Tallinn «Varrak» 2001 (Moodne aeg)

Hinne
Hindajaid
9
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.529
Arvustused (17)

"Kellavärgiga Apelsin" on õigupoolest üks neid vähesteist ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaist raamatuist, mille kirjanduslikke väärtusi tunnistavad tingimusteta ka kirjanduskriitikud (muude taoliste näidetena võiks tuua Vonneguti "Tapamaja korpus 5" ning Orwelli "1984").Siin on kujutatud tulevikku, milleni võib teoreetiliselt viiapraegugi laineharjal oleva võltsdemokraatia vohamine.

Viieteist-aastane Alex, kelle slängiseguse monoloogina romaani sündmustik lugejani jõuab ning veel paar lahedat kutti täidavad vabu õhtuid baaris molutamise ning absoluutselt süüdimatult kordasaadetud pahategudega.Paari romaanis kirjeldatud õhtu jooksul jõutakse tänaval läbi klobida bibliofiil, kes raamatukogust lahkumisega hilja peale jäänud;tungida ühe kirjaniku kodusse ühes kirjaniku vaeseomaks peksmise ning tema naise grupiviisilise vägistamisega; pisemaid pahategusid nagu autoärandamised, vargused, jõukudevahelised arveteklaarimised pole mõtet mainidagi ning ühel popipäeval kuritarvitab Alex omal käel veel alalealisi tüdrukuid.

Ühe järjekordse aktsiooni käigus jäädakse aga lõpuks vahele ning et Alexi poolt läbitümitatud vanamutike sureb, järgneb pikk vanglakaristus.

Kohanemisvõimelise isikuna suudab Alex vangla vaimulikule hea mulje jätta,kuid eksinu püha üritus end hea käitumise läbi puhtaks pesta nurjub kui samasse kongi tuuakse keegi homoseksuaalsete kalduvustega retsidivist, kes öösel toimuvas kakluses saadud hoopide tagajärjel sureb.

Parandamatutel kurjategijatel on kuritegevuse väljajuurimiseleasunud maailmas ainult üks võimalus end rehabiliteerida. On väljatöötatud nn. Ludovico metodoloogia, mis ilmselt psüühilisi mehhanisme pidi välistab katseisiku võime kurja teha.Muutumine on põhjalik, enne külmavereliselt abituid inimesi mõrvanud tegelane ei suuda enamtäht-tähelt kärbselegi liiga teha.Kuid moraalset ümbersündi pole toimunud ning kui läbinisti kuri Alex, ehkki ebameeldiv, on siiski veel tegelane, kellele on veel hädapärast võimalik kaasa tunda,siis nüüd muutub ta iseäranis ilaseks tüübiks, kellest vabaks lastunaparatamatult saab kõikide - nii endiste semude, rivaalide kui ohvrite peksupoiss.Loogiliselt muutub Alex lõpuks vahendiks intelligendikeste grupi käes, mis üritab tõestada Ludovico meetodi ebahumaansust, et see ära keelata. Sündmustest ette rutates võib mainida, et lõpuks see ka neil õnnestubning veelgi enam, enesetapukatse tagajärjel taastub Alexi võime kuritegusid sooritada. Tee endise eluviisi juurde on vaba...Muuseas, huvipakkuv on asjaolu, et niigi lühikese romaani Ameerika väljaandes näib viimane peatükk, kus see toimub, olevat välja jäetud...

"Kellavärgiga apelsin", mis muuseas arvestatavas koguses vene tüvedega sõnu (kui slängi komponente - jõudu angloameeriklased, teose lugemisel!) on üpris irooniline teos, mis nõrgema närvikavaga inimestele ehk probleeme võib tekitada ning mõjub siinmail sulamina teostest "Harjunpää ja politseiniku poeg" ning "Lilled Algernonile" ent saab minu käest siiski nelja, ilmselt sagedasima hinde BAASis.

Teksti loeti inglise keeles

Kokkuvõttele pole midagi lisada; venepärast slängi on tõesti palju (koos seletustega raamatu lõpus) ning Alexi lemmikkoht oli "Korova milkbar". Huvitav, kuidas siinne rahvas tulevase tõlke vastu võtab, reaktsioon vene-eesti segakeelt patravatele pahelistele poisikestele on ilmselt midagi muud kui mujal maailmas...
Teksti loeti inglise keeles

Ja eesti keeles ta ongi!!!!!!!!!!!Hurraaaaaaa!!!!! Ja ei olnudki nii hullult segav faktor see vene-eesti segakeel, sest kooliajast on veel miskit pamjatisse in jäänud. Kui üks raamat on kirjutatud nii, et tähelepanu püsib reast reani ja ei teki tahtmist ja võhma diagonaalis lehitseda, siis on ta "viit" väärt küll. See segakeelsus on hea lõks sõnast sõnani lugemiseks, lõpupoole harjud ära, võtad keele omaks, aga pole hullu...

Kas asi oli selles, et ma polnud filmi näinud ja varem muus keeles lugend, aga põnev oli. Eh, Semjonova...

Teksti loeti eesti keeles

Olles juhtunud 2 korda nägema raamatu järgi tehtud Kubricu filmi, ei pakkunud lugemine enam erilisi üllatusi, kui välja arvata veider vene laenudest kubisev släng, milles minategelane oma lugu pajatab. Sünge ja meisterlik lugu, ka nüüd, 40 aastat peale kirjutamist. Sisust, niipalju kui vajalik, on Andri kirjutanud, sellele pole midagi lisada, niisamuti kui pole tegelikult oluline, kui täpselt film raamatu sündmustikku järgib. Viimast peatükki pean aga muide oluliseks, sest kui täpsemalt süveneda, siis ei ole see mingi happy end (võib-olla sellepärast jäetigi see juhmimatel ameeriklaste puhul ära?), vaid sissejuhatus veelgi lootusetumasse tulevikku.

Korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik on teose üks külg, millel arusaadavalt pikalt ei peatuta, sest ette heita pole sellele midagi. Vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest kirjapandusse. Tegu on mitmekihilise hoiatusromaaniga, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse (ja küsimus jääbki õhku, sest deus ex machinat ega tavalisemaidki kirjanduslik-moraliseerivaid trikke autor ei rakenda, kuna see on vastuolus raamatu kandva ideega). Peab endalt küsima, et kus on siis tehtud viga, et üldse sünnivad sellised nagu Alex? (Sest ärgem sulgegem silmi – selliseid on!) Järgmiseks – mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? (Sest nad ju saavad!) Raamatu vastused on ridade vahel muidugi olemas – kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita. On läinud pisut paremini kui kirjeldatud – no ja siis?

Vastates Musta Kassi küsimusele – tegemist on ju ikkagi anglo-ameerika keskkonnas toimuva jutustusega ja kohaliku kõntsa eesti-vene segakeel erineb kirjapandust tunduvalt. Aga ega see suhtumist muuda – kirjeldatud seltskonna puhul pean ainuõigeks kiiret ja odavat lahendust - a 3 krooni (niipalju maksab püstolipadrun).

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlemapanev lugu. Mitte just tavapärane jutustus hukkaläinud noorusest. Vastikult kuri ja värdjalikult hoolimatu peategelane, kellest autor on muuhulgas küünilisel moel teinud klassikalise muusika sõbra, tekitab lugejas tõesti tahtmise kõik temasugused ühte puntrasse kokku koguda ja MG3-de risttule all igavikku saata. Kahjuks või õnneks pole selline lahendus demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Siinkohal võiks järjekordselt algatada igivana diskussiooni surmanuhtluse teemal. Eks on selles tõesti oma vastu- ja pooltväiteid, kuid sellised Alexi sugused tüübid kipuvad panema tavalisi inimesi surmanuhtlusse pooldavalt suhtuma. Tegelikkuses on aga praktiliselt olematu võimalus, et selliseid jõhkardeid-julmureid saab ümber kasvatada. Eks nii arvab ilmselt ka autor, kirjeldades Alexi elu vangimajas.

Selliste inimestega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Hukata neid ei tohi, vanglas tuleks neid kuritegu ära hoidmise eesmärgil hoida surmani. Seega peab ühiskond olema korraldatud mingil moel, mis hoiaks ära selliste inimeste tekke. Kuidas, seda ei tea paraku keegi. Ei ole ju kuritegevus raamatu ilmumisest möödunud 40 aastaga kuskile kadunud. Vägivald ja jõhkrutsemine oli, on ja kardetavasti ka jääb. Kuigi tahaks ju uskuda, et tulevik on helgem ja parem.

Mõistagi on lugu iseenesest hästi kirja pandud ja on selge, et Burgessi surmaga kaotas maailm järjekordselt ühe andeka kirjaniku. Loomulikult on lugu iseenesest "viit" väärt, kuid selle depressiivse sisu tõttu ei taha siiski üle "nelja" panna. Teksti võib ju huviga lugeda, kuid nautida seda vähemalt mina ei mõista.

Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Algul oli päris raske sõnastikust tähendusi otsida, aga lõpuks hakkasid sõnad meelde jääma. Imelik, et ameeriklased viimasest ja minu arvates väga olulisest peatükist ilma jäeti. Hea, et igasugused pätid raamatuid ei loe. Nad võiksid sellest teosest inspiratsiooni leida.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, eriti keeleliselt. Kusjuures tean yht semiootikut, kes luges tõlget ja virises. Et ikka kole jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P

Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda, Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja, raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.

Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi kergem, kes ise klassikat ei armasta ja kelle jaoks see mingi näitaja pole.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmiste arvustajate väiteid "üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen" lugedes tekib kergesti kahtlus, et see lugemus pole just kuigi suur. Oli ju natuke huvitav, aga mitte midagi erilist. Imelik släng segas algul kõvasti. Kõik need "gavariitamised", "kritshaitamised" ja "toltshokid" mõjusid üsna häirivalt, niikaua kuni ära harjus. Filmi näinutele tõesti midagi erilist juurde ei anna; imelik küll, aga film järgib raamatut üsna täpselt. "Raamatud on jälle moes" - sari hiilgab lollaka kujundusega, aga käesolev paistab nõmeduse poolest isegi nende hulgast välja. Malcolm McDowelli asemel on kaanel mingi James Bond, kes kedagi püstoliga sihib.

Ühekordseks tarbimiseks, arvan. No ei kutsu rohkem kätte võtma küll.

Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed paarkend lehekülge edenesid üpriski veerides, kuid pikapeale hakkas harjuma (mis ka loomulik). Vene keele oskus abiks olla kah ei saanud, kuna vene keelt pole nagu eriti õpidutki - paar tundi sai kunagi koolis kirillitsat võetud, kuid eriti see ei arendanud. Tekstist aru saamisega hakkas arenema ka huvi toimuvasse. Alguses lihtsalt põlgus, imestus, mis iganes, siis jälle mingi kaastunne ja haiglane õnnetunne, kui ta lõpuks kipub osade käest tagasi saama. Raamat jättis väga hea mulje ja kutsuks küll uuesti lugema. Filmi pole näind, kuid üritan seda viga nüüd parandada.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2020
november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020

Autorite sildid: