Viieteist-aastane Alex, kelle slängiseguse monoloogina romaani sündmustik lugejani jõuab ning veel paar lahedat kutti täidavad vabu õhtuid baaris molutamise ning absoluutselt süüdimatult kordasaadetud pahategudega.Paari romaanis kirjeldatud õhtu jooksul jõutakse tänaval läbi klobida bibliofiil, kes raamatukogust lahkumisega hilja peale jäänud;tungida ühe kirjaniku kodusse ühes kirjaniku vaeseomaks peksmise ning tema naise grupiviisilise vägistamisega; pisemaid pahategusid nagu autoärandamised, vargused, jõukudevahelised arveteklaarimised pole mõtet mainidagi ning ühel popipäeval kuritarvitab Alex omal käel veel alalealisi tüdrukuid.
Ühe järjekordse aktsiooni käigus jäädakse aga lõpuks vahele ning et Alexi poolt läbitümitatud vanamutike sureb, järgneb pikk vanglakaristus.
Kohanemisvõimelise isikuna suudab Alex vangla vaimulikule hea mulje jätta,kuid eksinu püha üritus end hea käitumise läbi puhtaks pesta nurjub kui samasse kongi tuuakse keegi homoseksuaalsete kalduvustega retsidivist, kes öösel toimuvas kakluses saadud hoopide tagajärjel sureb.
Parandamatutel kurjategijatel on kuritegevuse väljajuurimiseleasunud maailmas ainult üks võimalus end rehabiliteerida. On väljatöötatud nn. Ludovico metodoloogia, mis ilmselt psüühilisi mehhanisme pidi välistab katseisiku võime kurja teha.Muutumine on põhjalik, enne külmavereliselt abituid inimesi mõrvanud tegelane ei suuda enamtäht-tähelt kärbselegi liiga teha.Kuid moraalset ümbersündi pole toimunud ning kui läbinisti kuri Alex, ehkki ebameeldiv, on siiski veel tegelane, kellele on veel hädapärast võimalik kaasa tunda,siis nüüd muutub ta iseäranis ilaseks tüübiks, kellest vabaks lastunaparatamatult saab kõikide - nii endiste semude, rivaalide kui ohvrite peksupoiss.Loogiliselt muutub Alex lõpuks vahendiks intelligendikeste grupi käes, mis üritab tõestada Ludovico meetodi ebahumaansust, et see ära keelata. Sündmustest ette rutates võib mainida, et lõpuks see ka neil õnnestubning veelgi enam, enesetapukatse tagajärjel taastub Alexi võime kuritegusid sooritada. Tee endise eluviisi juurde on vaba...Muuseas, huvipakkuv on asjaolu, et niigi lühikese romaani Ameerika väljaandes näib viimane peatükk, kus see toimub, olevat välja jäetud...
"Kellavärgiga apelsin", mis muuseas arvestatavas koguses vene tüvedega sõnu (kui slängi komponente - jõudu angloameeriklased, teose lugemisel!) on üpris irooniline teos, mis nõrgema närvikavaga inimestele ehk probleeme võib tekitada ning mõjub siinmail sulamina teostest "Harjunpää ja politseiniku poeg" ning "Lilled Algernonile" ent saab minu käest siiski nelja, ilmselt sagedasima hinde BAASis.