Kasutajainfo

Anthony Burgess

25.02.1917-25.11.1993

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Anthony Burgess ·

A Clockwork Orange

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Kellavärgiga apelsin»
Tallinn «Varrak» 2001 (Moodne aeg)

Hinne
Hindajaid
9
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.529
Arvustused (17)

"Kellavärgiga Apelsin" on õigupoolest üks neid vähesteist ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaist raamatuist, mille kirjanduslikke väärtusi tunnistavad tingimusteta ka kirjanduskriitikud (muude taoliste näidetena võiks tuua Vonneguti "Tapamaja korpus 5" ning Orwelli "1984").Siin on kujutatud tulevikku, milleni võib teoreetiliselt viiapraegugi laineharjal oleva võltsdemokraatia vohamine.

Viieteist-aastane Alex, kelle slängiseguse monoloogina romaani sündmustik lugejani jõuab ning veel paar lahedat kutti täidavad vabu õhtuid baaris molutamise ning absoluutselt süüdimatult kordasaadetud pahategudega.Paari romaanis kirjeldatud õhtu jooksul jõutakse tänaval läbi klobida bibliofiil, kes raamatukogust lahkumisega hilja peale jäänud;tungida ühe kirjaniku kodusse ühes kirjaniku vaeseomaks peksmise ning tema naise grupiviisilise vägistamisega; pisemaid pahategusid nagu autoärandamised, vargused, jõukudevahelised arveteklaarimised pole mõtet mainidagi ning ühel popipäeval kuritarvitab Alex omal käel veel alalealisi tüdrukuid.

Ühe järjekordse aktsiooni käigus jäädakse aga lõpuks vahele ning et Alexi poolt läbitümitatud vanamutike sureb, järgneb pikk vanglakaristus.

Kohanemisvõimelise isikuna suudab Alex vangla vaimulikule hea mulje jätta,kuid eksinu püha üritus end hea käitumise läbi puhtaks pesta nurjub kui samasse kongi tuuakse keegi homoseksuaalsete kalduvustega retsidivist, kes öösel toimuvas kakluses saadud hoopide tagajärjel sureb.

Parandamatutel kurjategijatel on kuritegevuse väljajuurimiseleasunud maailmas ainult üks võimalus end rehabiliteerida. On väljatöötatud nn. Ludovico metodoloogia, mis ilmselt psüühilisi mehhanisme pidi välistab katseisiku võime kurja teha.Muutumine on põhjalik, enne külmavereliselt abituid inimesi mõrvanud tegelane ei suuda enamtäht-tähelt kärbselegi liiga teha.Kuid moraalset ümbersündi pole toimunud ning kui läbinisti kuri Alex, ehkki ebameeldiv, on siiski veel tegelane, kellele on veel hädapärast võimalik kaasa tunda,siis nüüd muutub ta iseäranis ilaseks tüübiks, kellest vabaks lastunaparatamatult saab kõikide - nii endiste semude, rivaalide kui ohvrite peksupoiss.Loogiliselt muutub Alex lõpuks vahendiks intelligendikeste grupi käes, mis üritab tõestada Ludovico meetodi ebahumaansust, et see ära keelata. Sündmustest ette rutates võib mainida, et lõpuks see ka neil õnnestubning veelgi enam, enesetapukatse tagajärjel taastub Alexi võime kuritegusid sooritada. Tee endise eluviisi juurde on vaba...Muuseas, huvipakkuv on asjaolu, et niigi lühikese romaani Ameerika väljaandes näib viimane peatükk, kus see toimub, olevat välja jäetud...

"Kellavärgiga apelsin", mis muuseas arvestatavas koguses vene tüvedega sõnu (kui slängi komponente - jõudu angloameeriklased, teose lugemisel!) on üpris irooniline teos, mis nõrgema närvikavaga inimestele ehk probleeme võib tekitada ning mõjub siinmail sulamina teostest "Harjunpää ja politseiniku poeg" ning "Lilled Algernonile" ent saab minu käest siiski nelja, ilmselt sagedasima hinde BAASis.

Teksti loeti inglise keeles

Kokkuvõttele pole midagi lisada; venepärast slängi on tõesti palju (koos seletustega raamatu lõpus) ning Alexi lemmikkoht oli "Korova milkbar". Huvitav, kuidas siinne rahvas tulevase tõlke vastu võtab, reaktsioon vene-eesti segakeelt patravatele pahelistele poisikestele on ilmselt midagi muud kui mujal maailmas...
Teksti loeti inglise keeles

Ja eesti keeles ta ongi!!!!!!!!!!!Hurraaaaaaa!!!!! Ja ei olnudki nii hullult segav faktor see vene-eesti segakeel, sest kooliajast on veel miskit pamjatisse in jäänud. Kui üks raamat on kirjutatud nii, et tähelepanu püsib reast reani ja ei teki tahtmist ja võhma diagonaalis lehitseda, siis on ta "viit" väärt küll. See segakeelsus on hea lõks sõnast sõnani lugemiseks, lõpupoole harjud ära, võtad keele omaks, aga pole hullu...

Kas asi oli selles, et ma polnud filmi näinud ja varem muus keeles lugend, aga põnev oli. Eh, Semjonova...

Teksti loeti eesti keeles

Olles juhtunud 2 korda nägema raamatu järgi tehtud Kubricu filmi, ei pakkunud lugemine enam erilisi üllatusi, kui välja arvata veider vene laenudest kubisev släng, milles minategelane oma lugu pajatab. Sünge ja meisterlik lugu, ka nüüd, 40 aastat peale kirjutamist. Sisust, niipalju kui vajalik, on Andri kirjutanud, sellele pole midagi lisada, niisamuti kui pole tegelikult oluline, kui täpselt film raamatu sündmustikku järgib. Viimast peatükki pean aga muide oluliseks, sest kui täpsemalt süveneda, siis ei ole see mingi happy end (võib-olla sellepärast jäetigi see juhmimatel ameeriklaste puhul ära?), vaid sissejuhatus veelgi lootusetumasse tulevikku.

Korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik on teose üks külg, millel arusaadavalt pikalt ei peatuta, sest ette heita pole sellele midagi. Vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest kirjapandusse. Tegu on mitmekihilise hoiatusromaaniga, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse (ja küsimus jääbki õhku, sest deus ex machinat ega tavalisemaidki kirjanduslik-moraliseerivaid trikke autor ei rakenda, kuna see on vastuolus raamatu kandva ideega). Peab endalt küsima, et kus on siis tehtud viga, et üldse sünnivad sellised nagu Alex? (Sest ärgem sulgegem silmi – selliseid on!) Järgmiseks – mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? (Sest nad ju saavad!) Raamatu vastused on ridade vahel muidugi olemas – kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita. On läinud pisut paremini kui kirjeldatud – no ja siis?

Vastates Musta Kassi küsimusele – tegemist on ju ikkagi anglo-ameerika keskkonnas toimuva jutustusega ja kohaliku kõntsa eesti-vene segakeel erineb kirjapandust tunduvalt. Aga ega see suhtumist muuda – kirjeldatud seltskonna puhul pean ainuõigeks kiiret ja odavat lahendust - a 3 krooni (niipalju maksab püstolipadrun).

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlemapanev lugu. Mitte just tavapärane jutustus hukkaläinud noorusest. Vastikult kuri ja värdjalikult hoolimatu peategelane, kellest autor on muuhulgas küünilisel moel teinud klassikalise muusika sõbra, tekitab lugejas tõesti tahtmise kõik temasugused ühte puntrasse kokku koguda ja MG3-de risttule all igavikku saata. Kahjuks või õnneks pole selline lahendus demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Siinkohal võiks järjekordselt algatada igivana diskussiooni surmanuhtluse teemal. Eks on selles tõesti oma vastu- ja pooltväiteid, kuid sellised Alexi sugused tüübid kipuvad panema tavalisi inimesi surmanuhtlusse pooldavalt suhtuma. Tegelikkuses on aga praktiliselt olematu võimalus, et selliseid jõhkardeid-julmureid saab ümber kasvatada. Eks nii arvab ilmselt ka autor, kirjeldades Alexi elu vangimajas.

Selliste inimestega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Hukata neid ei tohi, vanglas tuleks neid kuritegu ära hoidmise eesmärgil hoida surmani. Seega peab ühiskond olema korraldatud mingil moel, mis hoiaks ära selliste inimeste tekke. Kuidas, seda ei tea paraku keegi. Ei ole ju kuritegevus raamatu ilmumisest möödunud 40 aastaga kuskile kadunud. Vägivald ja jõhkrutsemine oli, on ja kardetavasti ka jääb. Kuigi tahaks ju uskuda, et tulevik on helgem ja parem.

Mõistagi on lugu iseenesest hästi kirja pandud ja on selge, et Burgessi surmaga kaotas maailm järjekordselt ühe andeka kirjaniku. Loomulikult on lugu iseenesest "viit" väärt, kuid selle depressiivse sisu tõttu ei taha siiski üle "nelja" panna. Teksti võib ju huviga lugeda, kuid nautida seda vähemalt mina ei mõista.

Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Algul oli päris raske sõnastikust tähendusi otsida, aga lõpuks hakkasid sõnad meelde jääma. Imelik, et ameeriklased viimasest ja minu arvates väga olulisest peatükist ilma jäeti. Hea, et igasugused pätid raamatuid ei loe. Nad võiksid sellest teosest inspiratsiooni leida.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, eriti keeleliselt. Kusjuures tean yht semiootikut, kes luges tõlget ja virises. Et ikka kole jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P

Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda, Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja, raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.

Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi kergem, kes ise klassikat ei armasta ja kelle jaoks see mingi näitaja pole.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmiste arvustajate väiteid "üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen" lugedes tekib kergesti kahtlus, et see lugemus pole just kuigi suur. Oli ju natuke huvitav, aga mitte midagi erilist. Imelik släng segas algul kõvasti. Kõik need "gavariitamised", "kritshaitamised" ja "toltshokid" mõjusid üsna häirivalt, niikaua kuni ära harjus. Filmi näinutele tõesti midagi erilist juurde ei anna; imelik küll, aga film järgib raamatut üsna täpselt. "Raamatud on jälle moes" - sari hiilgab lollaka kujundusega, aga käesolev paistab nõmeduse poolest isegi nende hulgast välja. Malcolm McDowelli asemel on kaanel mingi James Bond, kes kedagi püstoliga sihib.

Ühekordseks tarbimiseks, arvan. No ei kutsu rohkem kätte võtma küll.

Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed paarkend lehekülge edenesid üpriski veerides, kuid pikapeale hakkas harjuma (mis ka loomulik). Vene keele oskus abiks olla kah ei saanud, kuna vene keelt pole nagu eriti õpidutki - paar tundi sai kunagi koolis kirillitsat võetud, kuid eriti see ei arendanud. Tekstist aru saamisega hakkas arenema ka huvi toimuvasse. Alguses lihtsalt põlgus, imestus, mis iganes, siis jälle mingi kaastunne ja haiglane õnnetunne, kui ta lõpuks kipub osade käest tagasi saama. Raamat jättis väga hea mulje ja kutsuks küll uuesti lugema. Filmi pole näind, kuid üritan seda viga nüüd parandada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles