Kasutajainfo

Anthony Burgess

25.02.1917-25.11.1993

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Anthony Burgess ·

A Clockwork Orange

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Kellavärgiga apelsin»
Tallinn «Varrak» 2001 (Moodne aeg)

Hinne
Hindajaid
9
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.529
Arvustused (17)

"Kellavärgiga Apelsin" on õigupoolest üks neid vähesteist ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaist raamatuist, mille kirjanduslikke väärtusi tunnistavad tingimusteta ka kirjanduskriitikud (muude taoliste näidetena võiks tuua Vonneguti "Tapamaja korpus 5" ning Orwelli "1984").Siin on kujutatud tulevikku, milleni võib teoreetiliselt viiapraegugi laineharjal oleva võltsdemokraatia vohamine.

Viieteist-aastane Alex, kelle slängiseguse monoloogina romaani sündmustik lugejani jõuab ning veel paar lahedat kutti täidavad vabu õhtuid baaris molutamise ning absoluutselt süüdimatult kordasaadetud pahategudega.Paari romaanis kirjeldatud õhtu jooksul jõutakse tänaval läbi klobida bibliofiil, kes raamatukogust lahkumisega hilja peale jäänud;tungida ühe kirjaniku kodusse ühes kirjaniku vaeseomaks peksmise ning tema naise grupiviisilise vägistamisega; pisemaid pahategusid nagu autoärandamised, vargused, jõukudevahelised arveteklaarimised pole mõtet mainidagi ning ühel popipäeval kuritarvitab Alex omal käel veel alalealisi tüdrukuid.

Ühe järjekordse aktsiooni käigus jäädakse aga lõpuks vahele ning et Alexi poolt läbitümitatud vanamutike sureb, järgneb pikk vanglakaristus.

Kohanemisvõimelise isikuna suudab Alex vangla vaimulikule hea mulje jätta,kuid eksinu püha üritus end hea käitumise läbi puhtaks pesta nurjub kui samasse kongi tuuakse keegi homoseksuaalsete kalduvustega retsidivist, kes öösel toimuvas kakluses saadud hoopide tagajärjel sureb.

Parandamatutel kurjategijatel on kuritegevuse väljajuurimiseleasunud maailmas ainult üks võimalus end rehabiliteerida. On väljatöötatud nn. Ludovico metodoloogia, mis ilmselt psüühilisi mehhanisme pidi välistab katseisiku võime kurja teha.Muutumine on põhjalik, enne külmavereliselt abituid inimesi mõrvanud tegelane ei suuda enamtäht-tähelt kärbselegi liiga teha.Kuid moraalset ümbersündi pole toimunud ning kui läbinisti kuri Alex, ehkki ebameeldiv, on siiski veel tegelane, kellele on veel hädapärast võimalik kaasa tunda,siis nüüd muutub ta iseäranis ilaseks tüübiks, kellest vabaks lastunaparatamatult saab kõikide - nii endiste semude, rivaalide kui ohvrite peksupoiss.Loogiliselt muutub Alex lõpuks vahendiks intelligendikeste grupi käes, mis üritab tõestada Ludovico meetodi ebahumaansust, et see ära keelata. Sündmustest ette rutates võib mainida, et lõpuks see ka neil õnnestubning veelgi enam, enesetapukatse tagajärjel taastub Alexi võime kuritegusid sooritada. Tee endise eluviisi juurde on vaba...Muuseas, huvipakkuv on asjaolu, et niigi lühikese romaani Ameerika väljaandes näib viimane peatükk, kus see toimub, olevat välja jäetud...

"Kellavärgiga apelsin", mis muuseas arvestatavas koguses vene tüvedega sõnu (kui slängi komponente - jõudu angloameeriklased, teose lugemisel!) on üpris irooniline teos, mis nõrgema närvikavaga inimestele ehk probleeme võib tekitada ning mõjub siinmail sulamina teostest "Harjunpää ja politseiniku poeg" ning "Lilled Algernonile" ent saab minu käest siiski nelja, ilmselt sagedasima hinde BAASis.

Teksti loeti inglise keeles

Kokkuvõttele pole midagi lisada; venepärast slängi on tõesti palju (koos seletustega raamatu lõpus) ning Alexi lemmikkoht oli "Korova milkbar". Huvitav, kuidas siinne rahvas tulevase tõlke vastu võtab, reaktsioon vene-eesti segakeelt patravatele pahelistele poisikestele on ilmselt midagi muud kui mujal maailmas...
Teksti loeti inglise keeles

Ja eesti keeles ta ongi!!!!!!!!!!!Hurraaaaaaa!!!!! Ja ei olnudki nii hullult segav faktor see vene-eesti segakeel, sest kooliajast on veel miskit pamjatisse in jäänud. Kui üks raamat on kirjutatud nii, et tähelepanu püsib reast reani ja ei teki tahtmist ja võhma diagonaalis lehitseda, siis on ta "viit" väärt küll. See segakeelsus on hea lõks sõnast sõnani lugemiseks, lõpupoole harjud ära, võtad keele omaks, aga pole hullu...

Kas asi oli selles, et ma polnud filmi näinud ja varem muus keeles lugend, aga põnev oli. Eh, Semjonova...

Teksti loeti eesti keeles

Olles juhtunud 2 korda nägema raamatu järgi tehtud Kubricu filmi, ei pakkunud lugemine enam erilisi üllatusi, kui välja arvata veider vene laenudest kubisev släng, milles minategelane oma lugu pajatab. Sünge ja meisterlik lugu, ka nüüd, 40 aastat peale kirjutamist. Sisust, niipalju kui vajalik, on Andri kirjutanud, sellele pole midagi lisada, niisamuti kui pole tegelikult oluline, kui täpselt film raamatu sündmustikku järgib. Viimast peatükki pean aga muide oluliseks, sest kui täpsemalt süveneda, siis ei ole see mingi happy end (võib-olla sellepärast jäetigi see juhmimatel ameeriklaste puhul ära?), vaid sissejuhatus veelgi lootusetumasse tulevikku.

Korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik on teose üks külg, millel arusaadavalt pikalt ei peatuta, sest ette heita pole sellele midagi. Vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest kirjapandusse. Tegu on mitmekihilise hoiatusromaaniga, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse (ja küsimus jääbki õhku, sest deus ex machinat ega tavalisemaidki kirjanduslik-moraliseerivaid trikke autor ei rakenda, kuna see on vastuolus raamatu kandva ideega). Peab endalt küsima, et kus on siis tehtud viga, et üldse sünnivad sellised nagu Alex? (Sest ärgem sulgegem silmi – selliseid on!) Järgmiseks – mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? (Sest nad ju saavad!) Raamatu vastused on ridade vahel muidugi olemas – kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita. On läinud pisut paremini kui kirjeldatud – no ja siis?

Vastates Musta Kassi küsimusele – tegemist on ju ikkagi anglo-ameerika keskkonnas toimuva jutustusega ja kohaliku kõntsa eesti-vene segakeel erineb kirjapandust tunduvalt. Aga ega see suhtumist muuda – kirjeldatud seltskonna puhul pean ainuõigeks kiiret ja odavat lahendust - a 3 krooni (niipalju maksab püstolipadrun).

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlemapanev lugu. Mitte just tavapärane jutustus hukkaläinud noorusest. Vastikult kuri ja värdjalikult hoolimatu peategelane, kellest autor on muuhulgas küünilisel moel teinud klassikalise muusika sõbra, tekitab lugejas tõesti tahtmise kõik temasugused ühte puntrasse kokku koguda ja MG3-de risttule all igavikku saata. Kahjuks või õnneks pole selline lahendus demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Siinkohal võiks järjekordselt algatada igivana diskussiooni surmanuhtluse teemal. Eks on selles tõesti oma vastu- ja pooltväiteid, kuid sellised Alexi sugused tüübid kipuvad panema tavalisi inimesi surmanuhtlusse pooldavalt suhtuma. Tegelikkuses on aga praktiliselt olematu võimalus, et selliseid jõhkardeid-julmureid saab ümber kasvatada. Eks nii arvab ilmselt ka autor, kirjeldades Alexi elu vangimajas.

Selliste inimestega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Hukata neid ei tohi, vanglas tuleks neid kuritegu ära hoidmise eesmärgil hoida surmani. Seega peab ühiskond olema korraldatud mingil moel, mis hoiaks ära selliste inimeste tekke. Kuidas, seda ei tea paraku keegi. Ei ole ju kuritegevus raamatu ilmumisest möödunud 40 aastaga kuskile kadunud. Vägivald ja jõhkrutsemine oli, on ja kardetavasti ka jääb. Kuigi tahaks ju uskuda, et tulevik on helgem ja parem.

Mõistagi on lugu iseenesest hästi kirja pandud ja on selge, et Burgessi surmaga kaotas maailm järjekordselt ühe andeka kirjaniku. Loomulikult on lugu iseenesest "viit" väärt, kuid selle depressiivse sisu tõttu ei taha siiski üle "nelja" panna. Teksti võib ju huviga lugeda, kuid nautida seda vähemalt mina ei mõista.

Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Algul oli päris raske sõnastikust tähendusi otsida, aga lõpuks hakkasid sõnad meelde jääma. Imelik, et ameeriklased viimasest ja minu arvates väga olulisest peatükist ilma jäeti. Hea, et igasugused pätid raamatuid ei loe. Nad võiksid sellest teosest inspiratsiooni leida.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, eriti keeleliselt. Kusjuures tean yht semiootikut, kes luges tõlget ja virises. Et ikka kole jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P

Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda, Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja, raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.

Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi kergem, kes ise klassikat ei armasta ja kelle jaoks see mingi näitaja pole.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmiste arvustajate väiteid "üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen" lugedes tekib kergesti kahtlus, et see lugemus pole just kuigi suur. Oli ju natuke huvitav, aga mitte midagi erilist. Imelik släng segas algul kõvasti. Kõik need "gavariitamised", "kritshaitamised" ja "toltshokid" mõjusid üsna häirivalt, niikaua kuni ära harjus. Filmi näinutele tõesti midagi erilist juurde ei anna; imelik küll, aga film järgib raamatut üsna täpselt. "Raamatud on jälle moes" - sari hiilgab lollaka kujundusega, aga käesolev paistab nõmeduse poolest isegi nende hulgast välja. Malcolm McDowelli asemel on kaanel mingi James Bond, kes kedagi püstoliga sihib.

Ühekordseks tarbimiseks, arvan. No ei kutsu rohkem kätte võtma küll.

Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed paarkend lehekülge edenesid üpriski veerides, kuid pikapeale hakkas harjuma (mis ka loomulik). Vene keele oskus abiks olla kah ei saanud, kuna vene keelt pole nagu eriti õpidutki - paar tundi sai kunagi koolis kirillitsat võetud, kuid eriti see ei arendanud. Tekstist aru saamisega hakkas arenema ka huvi toimuvasse. Alguses lihtsalt põlgus, imestus, mis iganes, siis jälle mingi kaastunne ja haiglane õnnetunne, kui ta lõpuks kipub osade käest tagasi saama. Raamat jättis väga hea mulje ja kutsuks küll uuesti lugema. Filmi pole näind, kuid üritan seda viga nüüd parandada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles