Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Margus Makke ·

Kirvest, andke mulle kirvest

(jutt aastast 2018)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 85 (oktoober 2018)
Hinne
Hindajaid
0
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (6)

Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles