Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Artemis

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
3
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. 
Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon  aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal.
P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud. 
Teksti loeti eesti keeles

Asusin seda romaani lugema üsna madalate ootustega (üks viimastest seni eesti keelde tõlkimata Strugatskite teostest, kui nende varasema loomeperioodi nõukogulik kosmoseulme välja jätta), ent tegelikult polnud "Muinasjutu troikast" pikem variant üldsegi halb lugemisvara. Ei ütleks, et kehvem kui "Esmaspäev algab laupäeval". Nalja sai ja nagu eelarvustajagi maininud, olid Kitežgradi koloonias elavad üleloomulikud olendid päris huvitavalt kirja pandud. Muidugi kehtib "Muinasjutu Troikast" kohta paljuski see, mis nõukogudevastase sotsiaalse satiiri kohta tervikuna: omal ajal võis see olla sajaprotsendiliselt lõikav ja vaimukas, ent praeguseks on paljud pilatud nähtused lõplikult ajalooks saanud ning kõigi tehtud naljade tagamaid tänapäeva lugeja enam ei mõista. 
Teksti loeti eesti keeles

Äsja eestikeelses tõlkes ilmunud Martini debüütromaani tegevus toimub samas Tuhande Maailma-tulevikumaailmas kus mitmete teiste tema varasemast loominguperioodist pärinevate kosmoseulme hulka kuuluvate tekstide tegevus. "Valguse hääbumise" peategelaseks on ökoloog Dirk T'Larien, kes saab ootamatult abikutse oma endiselt armastatult Gwen Delvanolt ja saabub naise uude koju Worlorni planeedile. Tähtede soojusest eemalduvale kunagisele muretule festivaliplaneedile Worlornile on saabumas jääaeg, ööd selles lõunamaiselt eksootilises maailmas on järjest külmemad ja senised inimkolonistid on Worlorni valdavalt hüljanud, küll aga on end seal sisse seadnud Kõrg-Kavalari planeedilt saabunud sõjakad kavalarid, kelle hulka kuulub ka Gweni uus elukaaslane Jaantony Riv-Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary (keda ka üsna eestipäraselt Jaaniks kutsutakse). Worlornil ootab Dirki segane olukord: keerulised suhted endise armastatuga ja keerulist sõdalaskoodeksit järgivate kavalaride järjest verisemaks muutuvad intriigid ja konfliktid, millesse kistakse ka märksa patsifistlikumast kultuurist pärinev Dirk...
"Valguse hääbumine" on Martini varasemale loomingule üsna iseloomulik tekst: värvikirev ja keeruline, erinevaid mõistuslikke rasse ning tsivilisatsioone sisaldav kosmosemaailm ning pigem süngetes ja tumedates toonides sündmustik. Lisaks veel aristokraatide omavahelised verised võimuvõitlused ja peategelast kummitav pidev ebaõnn, mis lasevad aimata hilisemat "Troonide mängu" autorit. Kummituslikult inimtühja Worlorni kirjeldused mõjusid üsna lummavalt... kuni ühel hetkel märkasin, et peaaegu pool raamatust on loetud, aga sisuliselt pole midagi veel toimunudki. Teatud venivus ongi peamiseks põhjuseks, miks ma "Valguse hääbumise" hinde "4" peale langetasin, ehkki sellel "4-l" on tubli pluss järel.
Romaani eestikeelse tõlke kaanepilt mõjub natuke segadusttekitavalt: mingeid hävituslennukeid ega muid sarnaseid õhusõidukeid romaanis ei esine, kirjeldatud kavalaride õhuautod on aga hoopis teistsuguse välimusega. 
 
Teksti loeti eesti keeles

"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles