Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Artemis

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
3
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

Te vabandage, kuid miks peab säärast 90. aastate grafomaaniat ulme nime all avaldama?
Kui peab, siis palun Asimov, Bradbury, Clarke, Heinlein, Simak, Strugatskid, Verne ja paljud teised sellest rubriigist välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Ühest küljest igavesti igav, kuid teisest küljest -- pooleli jätta ka ei taha. Mistõttu mul tekkis tunne, et see on eepos. Noh, nagu "Kalevipoeg" vmt., ainult proosas. Märkimist väärivad -- plusspoolelt selgitus, et kui poliitikud lasta füüsikaseaduste tekitatud kriisi lahendamise juurde (või kui nad ise sinna ronivad), on tulemuseks suur hunnik $$$$a, ning tähelepanek, et vana tsivilisatsioon koondas tähelepanu "väiksele ja pehmele", uus aga "suurele ja kõvale". Negatiivselt poolelt, nagu eelarvustajad on märkinud, taevamehaanika kahtlased käsitlused (alates Agendist). Kuid väga halvasti ma seda lugu ei hinda. Isegi nii, et "neli" muutub "kolmeks" ainult seetõttu, et ISSiga haagitud asteroidi nimi oli Amalthea. No anna kannatust!
Teksti loeti eesti keeles

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik siiakuuluvad jutud on ära hinnatud, järg kogumiku enda käes.
2019. aasta 30. septembri seisuga on Baasis üksikuid lugusid hinnatud järgmiselt:
Profession -- 4,692
The Last Question -- 4,583
All The Troubles Of The World -- 4,424
The Gentle Vultures -- 4,400
The Ugly Little Boy -- 4,194
The Feeling of Power -- 3,667
Spell My Name With an S -- 3,571
The Dying Night & I'm in Marsport Without Hilda -- 3,000
Mis näitab, et Hiina keisri pikkuse teadasaamise meetod töötab keskmiselt hästi. Tõsi, minu maitse järgi on "Ugly Little Boy" liiga kõrgelt ja "Feeling of Power" liiga madalalt hinnatud, kuid eks tulevik näita ;).
Hästi on jutud igatahes valitud, mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui esimene ja viimane oleksid ära vahetatud. Mulle meeldib parimat pala alati viimaseks jätta, nüüd läks pisut teistpidi.
Asimovi kogumikest konkureerib sellega vaid "The Martian Way" ("I, Robot" on momeelest omaette terviklik teos, mitte kogumik).
Teksti loeti inglise keeles

Maitse asi, ilmselt. Minu jaoks oli kollaboratsionismi hukkamõist pisut liiga pikk ja liiga ilmne. Kuigi samas kogumikus ilmunud Illitševski või Dneprovi lugudest on see siiski parem.
Nii et tegelikult 2,5.
Teksti loeti vene keeles

Jüri Kallase igiammuse arvustuse ässitusel otsisin võrgust selle 1962. aasta venekeelse fantastikakogumiku üles vaatamaks, mis need kaks väljajäänud lugu siis endast kujutavad. Ja leidsin, et Ralf Toming tegi neid välja jättes õigesti. Oleks "Kangelastegu" ka veel välja jäänud :P
Kuid mõne eelarvustaja seisukohta, et kogumik on "üks punane jama", ei jaga ma kuidagimoodi. Tegu on oma aja peegeldusega ja nii tuleb teda ka hinnata. Eks oma osa on hinde kujundamisel ka selles, et mulle optimism hirmsasti maitseb, eriti kui see juhtub tehnilist laadi olema.
Mis ei tähenda, nagu ma lakkaksin nimijutustust selle kogumiku kaugelt kõige paremaks looks pidamast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Engels Engelsiks, kodanik Glebov oli eluaeg säärast tüüpi tööga tegelenud ja klassikute tsitaadid tulid tal küllap automaatselt. Aga antropotsentrismi harrastajatel tasuks see lugu ikka läbi lugeda. Pealegi on seal üsna antisovetico alamteema -- suur õpetlane Khruar... mistandoligi hukatakse oma vaadete pärast ja tema õpetus keelustatakse. Vaat'  sulle Engelsit.
Teksti loeti eesti keeles

See on viimane lugu kultusantoloogiast, mis minult hinde saab. Ja põhjus on selles, et momeelest on õige 4 1/2 ning ma ei osanud pikka aega ümardamist teha. Midagi jääb väga heast puudu... kuid kuivõrd a) ma ei suuda sõnastada, mis just ja b) robotid olid hiigla nunnud, siis ümardan ülespoole.
Teksti loeti eesti keeles

Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles