Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Michael Crichton ·

Next

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Järgmiseks»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 24)

Hinne
Hindajaid
4
3
2
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

„Next” on tugeva (Ameerika) ühiskonnakriitilise suunitlusega romaan geeni- ja biotehnoloogiast ning tunduvalt vähem ulmelisem kui näiteks „Jurassic Park”. Mingil määral on see ka hoiatusromaan, ent samas jällegi tunduvalt vähem pingestatud science fiction suunal kui näiteks „Prey”, milles Crichton hoiatab nanotehnoloogiaga hooletu ümberkäimise eest. „Nexti” põhiline teravik on suunatud USA seadusandluse vastu, mis võimaldab geenide patenteerimist ja inimkudede kaubastamist. Ulmelised elemendid on siin geenimutatsioonide tulemusel sündinud kõnelev papagoi Gerard, humanzee (inimgeenidega šimpans) Dave ja Sumatra d˛unglist leitud hollandi ja prantsuse keeles sõimav orangutang. Kõik need loomad on mingit pidi tegevusse hõlmatud, kuid ühene sü˛ee tegelikul romaanil puudub, pigem on see selline kaleidoskoop-romaan, mille sarnast ma Crichtoni varasemate teoste hulgast ei mäletagi.

Siin on umbes kuus-seitse erinevate tegelastega sü˛eeliini, mis õige nõrgalt on omavahel seotud ja mis romaani lõpuks pisut groteskselt põimitakse. Teaduslikke ekskursse on tunduvalt vähem kui Crichtonil tavaks on olnud, ka põnevusromaani võttestik pole kuigi rõhutatud, vaid paar sü˛eeliini kulmineeruvad trillerilaadses lahenduses. Üldiselt on see väga kiire, hüplik ja katkendlik ning rohkete hargnemistega lugu, millest ülevaatlikku pilti on raske anda. Nahutada saab nii USA kohtusüsteem, suurkorporatsioonid, geenivaramutega äritsejad jms. seltskond. Kiiresti arenevas biotehnoloogia valdkonnas paistab tervet mõistust olevat üsna vähe – meie tulevikku kujundavad firmad, kes vastutustundetult kasutavad geenitehnoloogiat rikastumiseks ning sellele aitab kaasa puudulik riiklik reguleeritus ühelt poolt ning konservatiivne-kristlik kõige keelustamise mentaliteet teiselt poolt. Kõiki neid ringkondi esindavad romaanis mingid arhetüüpsed tegelased ja see, et terve mõistus lõpuks võidab on lihtsalt kirjaniku enda suva.

Sü˛eeliine on hästi palju, osalt need ristuvad, osalt mitte; autor loob siin suure kaleidoskoobi inimsuhetest, mida erinevad geenitehnoloogiaga seotud valdkonnad võivad hakata lähitulevikus drastiliselt mõjutama. Mõni põhilisem sü˛eeliin: Ambitsioonikas geenitehnoloogia firma BioGen on kohtusse kaevanud eraisiku, kelle kudedest on võimalik valmistada raske raha eest müüdavat vähiravimi ensüümi. USA seaduste järgi nagu ei kuuluvatki inimese rakud talle endale vaid firmale. Mees tahab aga kohtu kaudu taastada oma õigust oma kehale. Kui ta silmapiirilt kaob, otsustab BioGen, et tal on õigus need rakud vägivaldselt kätte saada mehe lapselt ja lapselapselt. BioGen on ka ühtlasi juhuslikult avastanud geeni, mis näikse ravivat narkosõltuvust (muudab inimesi täiskasvanumaks), kuid ühtlasi kiirendab ka dramaatiliselt vananemist. Üks teadlane on emašimpansi sisetanud oma geene, ning sündinud ahvipärdik käitub ja kõneleb kui inimlaps. Teadlane varastab laboratooriumist ahvipoisi ja võtab oma perre – valusad tagasilöögid ei jää muidugi tulemata.

Aga liine ja tegelasi on loos veel mitmeid ja mitmeid, osad neist põimuvad lõpuks, osad mitte. Oma sõnumid, mille illustreerimiseks romaan on kirjutatud, toob Crichtoni välja raamatut lõpetavas essees. Selle põhiiva on ehk selles, et geenid ja biotehnoloogia kujundavad meie homset maailmapilti ja inimeste vahelisi suhteid palju rohkem kui me aimata oskame; väga kiiresti on vaja tekitada terve mõistuse seisukohalt põhjendatud reguleeritus, mida hetkel ei ole ning kasu lõikavad sellest vaid igasugu avantüristlikud firmad. Üldiselt ootasin ma romaanist ehk veidi rohkem ulmet… Samas pole põhjust kurta, et oleks igavalt kirjutatud või et autori sõnumid poleks olulised. Mõnes mõttes nagu ebatüüpilise vormilahendusega romaan, selline kaootiline ja groteskne. Aga ilmselt on ka tänapäeva kiiresti arenev geenitehnoloogia selline – pöörane, kaootiline ja groteskne.

Teksti loeti inglise keeles

Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.

Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)

Teksti loeti inglise keeles

Tänud Indrekule, sest ma oleksin selle raamatu sisu ümber jutustada üritades ilmselt raskustesse sattunud ;-)
Või siis ütleme nii, et kui midagi sellist kirjandusõpetajale näidata, on 2 kindel? Romaan koosneb (nagu eelpoolgi tähendatud) suhteliselt suvalise pikkusega ja väga halvasti kokku haakuvatest juppidest, kusjuures osa juppide seos raamatuga on esimesel hetkel väga hämar. Noh, midagi näitavad need raamatu kontekstis muidugi kõik, aga paljud tegevusliinid jäävadki õhku, tohutu hulk tegelasi astub korraks uksest sisse, hiljem näidatakse neid heal juhul veel midagi tegemas, aga kogu see pundar jätab ikka väga palju lahtisi otsi ja vastamata küsimusi õhku. Muidugi, autoril on idee, mosaiiki laob ta kokku kindla mõttega ja see tuleb nii hästi välja, et mina ei usu, et ta teksti kallal kõvasti tööd ei teinud...

Teatud nurga alt ei saa seda lugu tõsiselt võtta. USA korporatiivne ja kohtumaailm on saanud ikka võimsalt (NB! ma ei ütle "ebaõiglaselt"!) vürtsi ja nende olemuslikule totrusele ja ebainimlikkusele on ikka mitu head vinti peale keeratud. Tähendab, niipalju, kui mina sellest jagan, võib seal mida iganes juhtuda, aga autor korjab selle üldse mitte piire ületades kenasti kokku.

Mind on MC lugude puhul häirinud teatud pseudo-populaarteaduslikkus. Ehk tore küll, aga kui sa juhtumisi tead midagi ideedest, millele ta oma lood ehitab, tekib tunne, et ta võiks vähem seletada üritada, sest ta paneb kõvasti mööda juba kirjutamisaja teadmiste mätta otsast vaadatuna (ehk ausam oleks teinekord öelda "määädzik", st näiteks valida tegelane, kes ei saagi asjast lõpuni teada või aru vmt, igatahes jätta asi udusemaks). Antud teos on sellest puudusest täiesti vaba -- mitte kusagil pole täpselt seletatud, kuidas sündisid need poolinimesed-poolahvid või üsna tark rääkiv papagoi. Piisab, kui me kõik teame, et sellistele asjadele mõeldakse, nagu mõeldakse ka kilpkonnade geneetika häkkimisele, et nende kilpidele tekiksid helendavad firmalogod -- sitapäid on maailmas piisavalt.

Kokkuvõtteks -- kuradi kahju, et kirjanik meie hulgast juba lahkunud on -- koos "Eaters of the Dead"-iga on see mulle seni tema enim meeldinud teos.

Teksti loeti inglise keeles

Michael Crichton pole kunagi eriti lugejasõbralik kirjanik olnud. Vähemalt minu arust mitte. Palju (pseudo)teadust ja vähe elu, üheplaanilised karakterid ning üsna lihtne süžee on põhilised märksõnad, mis tema loomingut iseloomustavad. Käesolev teos pole selles suhtes mingi erand. Pigem otse vastupidi. See on autori stiili ehe näide. Lõdvalt seotud pildikillud, mis illustreerivad sõnumit. Kindlasti mitte just kõige kirjanduslikum lähenemine, kuid mulle meeldis. Ilmselt probleemiasetuse tõttu. Geenitehnoloogia, õigemini selle puudulik regulatsioon, kätkeb endas mitmesuguseid ohte, nagu ka teadlaste kallutatus ja kohtusüsteemi jäikus. Autor on vinti muidugi kõvasti juurde keeranud, kohati isegi absurdi laskudes, kuid kõik see täidab üllast eesmärki. Sõnum tuleb vahendeid valimata kohale toimetada. Ma küll ei usu, et see tal õnnestus, kuid tubli üritus igatahes. Neli
Teksti loeti eesti keeles

On ühiskonnakriitika. Lugu ei ole. Selle asemel on hulk segasevõitu kilde – umbes kolmandiku kohal kadus mul igasugune huvi, kes kellega kuidas seotud on. Lõpus on midagi häppi endi taolist. Papagoi aitaks ehk originaalil kolme välja vedada, aga kuna ma lugesin tõlget, milles esines sõnavärdjas `rüperaal`, siis see võttis hinde maha.
Teksti loeti eesti keeles

Crichton sisenes mu ellu pauguga "Jurassic Park"-iga - raamatu esmamulje oli vapustav, ma usun, et olen seda hiljem ligi kümme korda üle lugenud. Sedasorti techno-thriller oli mu jaoks midagi uut, temaatikast rääkimata. Aga mis siin ikka meenutada - kes on lugenud, see on. Kardetavasti on paljud näinud samanimelist filmi, mis on üks roojane käkk ja ei küüni raamatu lähedalegi. Kuuldavasti tehti ka mõned järjed... aga las see teema olla.

Seniloetud Crichtoni raamatud (lisaks veel "Terminal Man", "Andromeda" ning "Suur rongirööv") lähevad ilusti ühte kimpu koos "Next"-iga - hoogsat, kiired ning võiks lausa ütelda "filmilikud". Antud raamatus on taas teemaks geneetika ning sellega seonduvad probleemid. Kui "Jurassic Park"-is oli üldisemalt juttu geeniteaduse võimalikest karidest ning inimlikust ahnusest siis "Next" on maalähedasem ning räägitakse üksikisiku tasemel tekkivatest probleemideks. Kui müüd mõned enda keha koed maha firmale siis kas firma jaoks muutud sa kõndivaks varaks, mida firma võib alati ja igalpool käskida ning kasutada? Samuti on juttu geneetika eetilisest poolest, raamatus seiklevad rääkiv šimpanš, papagoi ning hollandi keeles sõimav orangutang. Kas nad on eksperimendid või tuleb nendesse suhtuda kui... inimestesse? Kas neil on hing või võib neid väga lihtsalt "kustutada" elust ja mälust?

Raamat on üles ehitatud 6-7 erineva storyline peale, mis lõpus kenasti kokku põimitakse. Natuke liiga lihtsaltki, samuti olid kõik suunad sutsu pealiskaudsed. Filmina oleks vast paremini välja mänginud kuid raamatuna jäi natuke segama kuna luudel oli liha vähevõitu.

Korralik tellis, mille neelab päevaga, kulunud ajast kahju pole kuid teist korda ilmselt ei viitsiks üle lugeda. Samas see üks kord on väga mõnus kerge meelelahutus.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles