Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Pasi Ilmari Jääskeläinen ·

Taivaalta pudonnut eläintarha

(jutt aastast 1999)

ajakirjapublikatsioon: «Kosmoskynä» 1999; nr. 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Taevast kukkunud loomaaed»
Pasi Jääskeläinen «Taevast kukkunud loomaaed» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
3
1
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Selles loos midagi eriti ulmelist polnud. Isa juttu taevast kukkunud loomaaiast võib tõlgendada Talvesõja raske pärandina - vaimuhaigus ja selle masendav lõppvaatus, enesetapp, nähtuna lapse silmade läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke õõvane jutt. Rohkem nagu eimidagi. Ei, tegelikult kenasti lugedes loob silme ette väga eheda pildi suvisest maakodust ja elust pärast sõda kuskil Soome metsakolkas. Ja seda läbi lapse silmade.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnede inimeste meelest on kuidagi nunnu ja liigutav, kui lastele mingit pläma aetakse. Kas pole tore, vanal ajal tehti puukoorest koogikesi. "Lilled Algernonile" on kirjutatud samasuguse arengutasemega minategelase seisukohalt, aga märksa huvitavam. Ja mine nyyd takkajärgi tea, kas ta õigupoolest lyhem oligi, aga tundus kuidagi kyll. See on igavikupikkune jutt Soome metsakolka eidekeedises.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt kõige kehvem Ijon Tichy lugu, mida ma lugenud olen. Täpsemalt - absoluutne jamps! Hirmnaljakas?! Ma ei tea, ju on mu huumorisoolikas umbes või lugesin ma mingit teist teksti, aga no kordagi ei võtnud isegi mitte muigama. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda juttu etera.ee kaudu 1994. aasta septembrikuu "Noorusest" lugema asusin, tahtsin BAASis pilgu peale visata - et ega ma seda ise varem lugenud pole või mida eelarvustajad arvavad. Osutus päris raskeks ülesandeks, sest "Nooruses" olnud pealkirja "Professori heakskiit" järgi otsimine ei andnud midagi ei eesti- ega inglise keeles. Natuke aega netis loo peategelase järgi tuhnimist aitas aga õigele järjele, kuigi inglise keeles on lugu ilmunud ka pealkirja "As Chemist to Chemist" all.
 
Aga jutust endast ka. Keemiatudeng Hal Kemp pöördub professor Neddringi poole sooviga kosida tema tütar. Professor lubab talle anda oma heakskiidu, kui Hal lahendab nüüd ja kohe tema poolt antud numbrilise mõistatuse...
 
Loos on null ulmet ning huvi võib see pakkuda amatööridest krüptogrammide lahendajatele. Sisuliselt ongi kogu jutt mõistatuse lahenduskäigu lahtikirjutis. Au ja kiituse pälvib mitte autor, vaid tõlkija, kes lahenduskäigu kenasti eestikeelseks tõlkinud on ehk siis kes lisaks tõlkimisele ka üht-teist keemiast jagab. Aga jutt ise on täiesti nõrk ja saab "kahe" vaid oma lühiduse tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin etera.ee andmebaasist sisseskännitud "Noorusest" ja kuidagi tuttav tuli ette... samas BAASi andmetel ma nagu poleks seda varem lugenud... Aga googeldamine andis vastuse - see lugu on ju ilmunud eestikeelses kogumikus "Üheksa homset" ning sealt ma seda siis kolm aastat tagasi lugesingi!
 
Meeldis siis ja meeldis ka nüüd - hea puändiga lööv lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks kehvemaid Dicki (lühi)jutte, mida ma lugenud olen. Väga-väga toores ja piiripealne tükk. Ainuke positiivne asi loo juures on selle lühidus.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikaline Bradbury "pildike". Meisterlikult kirja pandud, kuigi sisu pole võib-olla tõesti see kõige-kõige. Siiski mõnus lugemine. Hinne antud väikese avansiga.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles

"Kivike taevas" on raamat, mille pidin kindlasti ostma, sest on see ju üks viimaseid kivikesi Asimovi eestinduste pikas reas.
 
Paraku aga lugemine ei edenenud, sest juba esimestest peatükkidest peale tundus romaan banaalne. Ja see iseloomustav sõnake jäigi lõpuni kummitama: kogu see minevikumehe tulevikku saabumine, sündmustiku areng, dialoogid, maanaise-galaktikamehe armastuslugu, lõpplahendus - banaalne.
 
Samas, see oli ju ette teada, sest ütleb ju tagakaanetutvustuse esimene lõikki ära, et midagi erilist ei maksa oodata: "See on noore Isaac Asimovi esimene romaan..."
 
Kokkuvõtvalt: üks kehvemaid Asimoveid, mida ma siiani lugenud olen. Mittefännina annaks sellele banaalsusele vast veel palli võrra madalamagi hinde, aga las ta jääb. Samas eestindamise eest olen tänulik - nüüd on peaaegu kõik Galaktikaimpeeriumi romaanid emakeeles olemas. Või õigemini ongi, aga viimast pole ma veel lugeda jõudnud. Aitäh kirjastajale!
Teksti loeti eesti keeles

Paraku pean (taas?) olema tujurikkujaks ja panema siia neljade-viite ritta pisut kehveam hinde. Miks?
 
Sedakorda ei saa ma öelda, et see romaan mind ei kõnetanud - kõnetas küll ja alguses oli päris põnev lugeda. Aga kusagil raamatu keskpaigas jäi tegevus mõlemas ajaliinis seisma ning lõplikult enam käima ei läinudki. Ka nämmutati ühtesid ja samu mõtteid taas ja taas. Minu jaoks oleks see olnud ca poole lühemana parem raamat. Kas ka poole parem, ei oska öelda, aga parem kindlasti, vähemalt nelja oleks välja venitanud.
 
Kõige köitvam oli Anarrese anarhistliku ühiskonnaelu kirjeldus. Kuigi mina ise anarhismi päris selliseks ei peaks, mitte-autoritaarne kommunism iseloomustab seda minumeelest paremini. Hästi tuleb romaanist välja see, et kommunismi utoopia realiseerumiseks peaks olema ressursse, pidevas nappuses ja virelemises pöördub asi paratamatult düstoopiaks. Kas me sellist kommunismi tahaksimegi?
 
Tore, et raamat on eesti keeles olemas, kuigi minule on mõned eelmised Haini tsükli romaanid rohkem istunud - eelkõige tuleb meelde Rocannoni maailm, aga ka Pimeduse pahem käsi.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane seiklusjutt. Tõepoolest meenutas veidi "Trifiidide päeva", aga kindlasti mitte nii palju, et see kordamisena oleks tundunud. Kristjan on juba enamuse ära öelnud, aga täiendan siiski natuke.
 
Eestikeelse tagakaane tekst on ebatäpne nii sündmuste järjekorra kui ka olulisuse osas. Oleks võinud valida vähem spoilereid sisaldava teksti. Martin Kirotari tõlge tundus mulle pädev, eriti meeldisid ohtrad joonealused märkused. Kuigi mina orienteerun imperiaalses mõõtühikute süsteemis omameelest hästi, siis siiski tekitas segadust see süldade asi. Ka autoer ironiseerib peategelase suu läbi selle kallal, aga tõlkija oleks võinud siiski ka mõõtühikute kohta joonealused märkused lisada, et meetermõõdustikuga harjunud lugejal lihtsam kaasa mõelda oleks. See "süld" sügavusühikuna oli siis ilmselt "meresüld" ehk fathom - 1,8 m.
 
Paaris kohas jäi silma, et jäädi süvikute kõrvale ankrusse. Siin ei oska nüüd arvata, kas tegemist oli tõlkija apsuga või pani autor seal mööda. Isegi suured laevad ei jää ankrusse sügavamas kui paarikümne meetrises vees.
 
Hindeks neli, sest päris "viit" välja ei anna. Aga neljale võib õige mitu plussi taha kirjutada. Oli kaasahaarav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat möödunud aasta novembris ilmus, küsisin enne raha letti ladumist tõlkijalt (eelarvustaja) otse: "Miks ma peaksin selle raamatu ostma?" Ja ega ma mingit selget vastust saanudki. Aga otsustasin siiski osta, kasvõi kirjastuse toetamiseks. Ja siis rändas raamat kodus lugemata raamatute hunnikusse. Aeg-ajalt lugemist otsides piidlesin seda, kuid ei leidnud motivatsiooni selle kätte võtmiseks. Sest, noh, ümberjutustus ju? Kui siis nüüd, kaks kuud peale ostmist, selle kätte võtsin ja lugema hakkasin, sain aru, kui valel arvamusel olin olnud.
 
Tõepoolest, tehniliselt on tegemist "Viimase koloonia" sündmustega, kuid vaatenurk on hoopis teine. Ja kuigi kartsin, et kirjanik eeldab lugejalt eelmise romaani sündmuste mäletamist, siis nii see polnud ning selgus, et tegemist on täiesti iseseisva ja vägagi loetava raamatuga. Ei saa öelda, et oleksin seda niimoodi neelanud nagu sarja esikromaani, aga minusuguse aeglase lugeja kohta sain selle küll üsna kiirelt läbi, sest raamat haaras tõesti kaasa.
 
Ütleksin isegi, et lugu on oluliselt parem, kui "Viimane koloonia". Näha on, et kirjanik on tõsiselt tööd teinud, et eelmise romaani apsakad likvideerida. Ja kuigi peategelane on teismeline tüdruk, on temaga lihtne samastuda ning talle kaasa elada. Loed ning rõõmustad ja kurvastad koos temaga. Liigne elutarkus sellise vanuse kohta? Võib-olla tõesti, aga samas kui arvestada, mida ta lapsest peale oli läbi elanud, siis miks mitte?
 
Ühesõnaga, mulle meeldis, isegi väga. Ja eriti vist just seetõttu, et ei pidanud hirmsasti pingutama, et eelmiste, juba aastaid tagasi loetud, osade sündmusi mäletada. Nii mõnusalt möödaminnes libisetakse nendest sündmustest üle ja läbi ning nagu võluväel tulebki meelde, millele või kellele vihjatakse. Ning lugu ise ületas kõvasti ootusi. Jää või veel järgmistegi järgede tõlkimist ootama. :)
Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin oma 2019. aasta lubadustes, et enam ma raamatuid, mis ei kõneta või mille lugemiseks end sundima pean, lõpuni ei loe.
 
"Keskpäeva varjude" lugemisega alustasin 2018. aastal ja suure surmaga sain läbi esimese loo, "Kauge vikerkaar". Mõtlesin, et jätaks pooleli, aga kuna järgmised kaks juttu olid isegi loetavad, siiski jätkasin. Viga.
 
Sest sattusin "Operatsioon "Viiruse"" peale ja anna kannatust - see fanfiction üritab vist kõiki Strugatskite teoseid kokku võtta ning eeldab, et lugeja mäletab detailideni kümneid aastaid tagasi loetut. Ei mäleta! Seega - ei kõnetanud! Ja jäi pooleli, mis on minu puhul vägagi ebaharilik.
 
Nüüd, uue aasta alguses, vaatasin raamatule peale ning ei tundnud kohe kuidagi, et peaksin selle taas kätte võtma. Võimalik, et teen viimase loo autorile, Andrei Lazartšukile liiga, et ilma tema lugu "Kõik on hästi" lugemata raamatule sellise hinde panen, aga no kui tunned, et seal ei ole midagi, mille seltsis aega viita tahaks, siis no ei, ei pea ennast piinama.
 
Hinne on täiesti ebaõiglane ja subjekiivne - objektiivne oleks ilmselt "kolm" - aga nii ma tunnen ja nii ta jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustama sellest, et Eesti algupärast ulmet ma üldiselt ei loe. Põhjus peitub sügaval sajandi alguses, kus sain "Eesti ulme antoloogia" nimelise tellisega tutvumisest sellise trauma, et olen end edaspidi kodumaiste autorite loomingust eemale hoidnud.
 
Kuid käesolev antoloogia äratas minus huvi esimesest korrast, kui sellest kuulsin. Vast sellepärast, et seosed Kreutzwaldi muinasjutumaailmaga tundusid intrigeerivad. Ning huvi päädis antoloogia esitlusele minemisega ning raamatu otsmisega. Ning muidugi asusin ka kohe lugema, jättes Strugatskitest läbinärimise taaskord pooleli.
 
Kuigi antoloogia autor ütles mulle eravestluses, et tal polnud teost kokku pannes sellist kavatsust, siis minumeelest on žanriliselt välja kukkunud nii, et esimene pool raamatust on teadusulme ning teine pool õudusjutud. Vaid Kivirähki "Puulased ja tohtlased" rikub seda mustrit ning lõpparvestuses on seega kogumikus õudust rohkem kui teadusulmet.
 
Nagu mul viimasel ajal tavaks on saanud, ei hakka ma jutte eraldi arvustama, vaid katsun siin, ühes arvustuses, kõik kokku võtta. Kuid kuidas seda teha? Kas juttude järjekorras või žanri järgi? Või kuidagi kolmandat moodi? Mõningase kaalumise järgi tundus, et võtan aluseks ootused - kuna antoloogiat reklaamiti eelkõige Kreutzwaldi nimega, siis tegin pingerea juttude sobivuse järgi. Ning alustame tagantpoolt.
 
Kuigi Meelis Friedenthali "Vinguv jalaluu" on valitud antoloogiale nime andma ning ka F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetes juttudes" leidub samanimeline jutt (millest ma küll tõele au andes midagi ei mäleta), oli minu jaoks tegemist antoloogia igavaima looga. Seosed Kreutzwaldiga piirdusidki minu jaoks vaid ühise pealkirjaga ning loo jutustamiseks valitud vorm - sisemonoloog - tegi sellest ühe piinarikka lugemise. Ja kuna ma pole ka suurem õudusjuttude fänn, siis see oli veel lisatõrvatilgaks.
 
Siim Veskimehe "Kuues Maa" sisaldas küll ohtralt seoseid Kreutzwaldi maailmaga, kuid need seosed jäid väga pinnapealseteks ning tegelikkuses õnnestus Veskimehel suurepäraselt vaid üks - kaaperdada oma lühiromaaniga neljandik antoloogia mahust ning potentsiaalsed lugejad raamatu juurest eemale peletada. Kujutasin lugedes elavalt ette, kuidas igapäevaselt mitte nii suured teadusulme fännid end sellest tehnodžunglist läbi murravad... Sisuliselt on Veskimees kasutanud Kreutzwaldi maailma elemente vaid kulissidena ning kirjutanud selle kattevarjus kokku ühe ilmselt vaid tema enda peas kokkuklappiva lühiromaani. Kuigi pean ennast hard sci-fi fänniks, siis too jutt oli ikka igast otsast nii halb, et pani mind korduvalt valjuhäälselt kiruma. Miks siis? Hästi lühidalt öeldes poleks pidanud ühte juttu kõiki oma võimalikke mõtteid sisse suruma. Kogu see kolme või neljakordne konspiratsiooniteooriate kiht oli täiesti üle võlli. Paralleelmaailmad sinna otsa. Rääkimata autori kinnisideest olevatest seksistseenidest. Lugu oleks olnud vast parem ja loetavam umbes neli korda lühemas mahus ning kirja panduna nii kuidas ta algas - Pilli-Tiidu perspektiivist.
 
Minnes sujuvalt üle sobivuse pingerea teise otsa, siis passib Veskimehega võrdluseks kõige paremini Mann Loperi "Tänulik Olevipoeg". Hästi suuri üldistusi tehes räägib see täpselt sama loo, kuid on kirja pandud just nimelt ühe põliselaniku perspektiivist, väldib mõttetut tehnomula, kuid on ometi puhas teaduslulme žanrlilugu. Ühesõnaga, suurepärane jutt ning väga meeldiv üllatus - kindlasti on Mann Loperi nimi nüüd minu jaoks nende Eesti ulmekirjanike hulgas, kelle teoseid ma kätte võtta ei karda.
 
Raamatu teist, õudusjuttude poolt vaadates, on minu meelst vast kõige enam antoloogia vaimuga kooskõlas Mart Sanderi "Üksinduse allikas", mis on kirja pandud nii klassikalise Kreutzwaldi muinasjutu stiilis, kui vähegi saab. Süžeeliin on küll etteaimatav, kuid lõpp siiski üllatab. Hea ja hästi jutustatud lugu.
 
Kui nüüd aga ülejäänud jutte mitte sobivuse, vaid lihtsalt meeldivuse järjekorda sättida, siis hästi lühidalt ka nendest.
 
Andrus Kivirähki "Puulased ja tohtlased" on lihtsalt hea, sest autor tõesti oskab. Ja kuigi jutt polegi vist stiilipuhas õudus, vaid õhku jääb kahtlus, et äkki hoopis vaimuhaige sonimine, siis ometi loed ühe hingetõmbega läbi ja naudid iga rida ning ridade vahele peidetut veel takkaotsa.
 
Indrek Hargla oma mõlemas loos ("Kahitud kuningatütar" ja "Meristepidu") suudab seevastu kirjutada väga žanripuhtalt ning kuigi õudus pole päris rida, lugesin ometi ühe jutiga ning kiirelt lehti pöörates. Lisaks kumab läbi, et autor on teinud tõsist tööd, et Kreutzwaldi ajastu vaimu ja jutustamistiili järgi aimata, mis tal ka tõesti hästi välja tuleb.
 
Jaagup Mahkra "Rõugutaja tütar" oli pisut liiga pikavõitu. Poole lühemana oleks see mind rohkem köitnud ning kaasa haaranud. Muidu aga siiski päris hea töö mitte just kõige tuntumalt autorilt.
 
Joel Jansi "Tarkmees taskus" ja Maniakkide Tänava "Kuningatütre kingitus" liigitusid minu jaoks natuke liiga sarnasteks lugudeks. Vahe on vaid selles, et ühes loos toimub seiklus virtuaalreaalsuses ning teises liitreaalsuses. Ka autorite jutustamisstiil on üsna sarnane, Joel Jansi oma paraku aga hulga kohmakam - keskpärast koolikirjandit meenutav. Samas lugu ise oli jälle pisut terviklikum, alguse ja lõpuga. Maniakkide Tänava jutt on lihtsalt üks suur quest (vabandust anglitsismi pärast, aga just see sõna annab selle loo vaimu kõige paremini edasi), kus taustast (Rõdula) maalitakse küll mingisugune ähmane visand, aga lõppeks ei saagi me teada, mis ja miks seal siis sahmiti. Üldiselt soovitaksin neile kahele autorile oma tavapärasest mullist välja murda ning kirjutada millestki muust, kui arvutimängudest ja LARPist ulmekastmes.
 
Soovituste juures olles paar soovitust ka kogumiku koostajale/toimetajale. Panna avalooks üks kirjandustehniliselt nõrgim lugu on väga küsitav. Vähemalt mul kerkis raamatu lugemist alustades korduvalt üles küsimus, et mida ma (jälle!) loen ning kas tõesti tasus seda keskpärast jama osta? Õnneks järgnenud Kivirähk ja Loper päästsid päeva. Teiseks ei oleks mina teadusulme lugusid kogumiku esimesse poolde koondanud - just nö tavalugejale mõeldes. Nii paradoksaalne kui see ka pole - õudus hirmutab vähem. Kolmandaks - kas "Tarkmees taskus" või "Kuningatütre kingitus" aga mitte mõlemad. Ja neljandaks, kas Veskimees kärbib oma teksti mõistlikuks või ei ilmu üldse.
 
Kuid nüüd on küll pikalt heietatud ning aeg teha kokkuvõte. Kuigi ülalpool kõlab ka kõvasti kriitikat, siis minu hinne antoloogiale "Vinguv jalaluu" räägib iseenda eest - hea raamat. Sain teada, et Eesti algupärast ulmet tasub lugeda küll ning kuigi endiselt on autoreid, kelle loomingust ma kauge kaarega mööda käin, avastasin ja taasavastasin mitu nime, keda täitsa tasub lugeda. Ostmist ei kahetse ning ka soetatud teine eksemplar läheb julgelt kingiks, kuigi minupoolsete soovitustega, mis järjekorras lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin. Et olen. Originaalne. Kui. Arvustuse jutule omases stiilis. Kirja panen. Aga. Ei. Nii on. Juba tehtud. Siiski. Miks mitte.
 
Lugesin. Ainult sellepärast. Et autor on vana. Koolivend. Kahjuks kahetsen. Miks?
 
Esiteks. Stiil. Alguses tundus tore. Selline laulev. Luuleline. Aga hiljem. Hakkas väsitama. Seepärast katsun. Ka siin. Lühidalt. Teha.
 
Teiseks. Lugu ise. Kus on. Ulme? Ma küsin. Vaimuhaige sonimine. Ei ole. Ulme.
 
Jah lool on. Puänt. Ja see ärritab kindlasti. Kristlaseid. Aga mina ei ole. Kirstlane. Kuigi ärritusin. Ikka. Sest lugu on. Kehv.
Teksti loeti eesti keeles

Hea järg "Poisile põrgust", mis keerab tõesti kõik eelneva pahupidi. Aga lõpuks läheb käest ära, sest hakkab liiga suurt tükki ampsama ja köidab ilmselt vaid tõelisi Strugatskite fänne, kellel kõikide juttude kõik pisidetailid meeles on. Mööndustega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Teine lugu antoloogias "Keskpäeva varjud". Oluliselt parem kui avalugu, mis oli nii halb, et tahtsin kogu raamatu nurka visata. Samas poleks see jutt midagi väärt ilma järgnenud fan-fictionita.
Teksti loeti eesti keeles

Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
 
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
 
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles