Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Left Hand of Darkness

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
32
8
7
8
0
Keskmine hinne
4.164
Arvustused (55)

Left Hand of Darkness on pärjatud vist peaaegu kõigi auhindadega, mis SF ja Fantasy kirjanduses võib leida. Ta on ka neid vaart. Ma ei oskagi seda raamatut kirjeldada, seda peab lugema. Arvan kindlasti, et see on Le Guini parim raamat. Inimesetaoliste olendite rass, kes vahetavad oma sugu on ilmne sotsiaalne kriitika kaasaegse yhiskonna soorollide üle. On ju ühiskond ületähtsustanud selle, kas üks inimene on mees voi naine. Sünnist peale püütakse inimest suruda mingitesse väljamõeldud rollidesse. Inimese keha ei ole (ega vähemalt tohiks olla) inimese saatus.
Teksti loeti inglise keeles

Gender-fantaasiate esinduslugu. Oli, ja on praegugi, teatavate ringkondade tõeline kultuseromaan. Väga programmiline teos. Esimene, ja pikkaks ajaks ka viimane raamat, mida LeGuinilt lugesin. Alles ühe tuttava korduv ja tungiv veenmine suutis mind mõjutada "Tehanu''t" lugema. Viimane suutis mind siiski sedavõrd leebuma panna, et lugesin kogu "Meremaa tetraloogia" läbi. Miks siis nii? Raske öelda, kogu jutt, kogu filosoofia mõjus kuidagi võltsi ja kunstkopp'ilikuna. Pärast lugemist jäi suhu plastmassi maik. Väide, et kõik halb siin ilmas tuleneb sugutungist, tarvitseks vaid sellest vabaneda ja kõik oleks kohe hästi, paistab mulle enam kui kahtlane. Lisaks ei suuda (norija, nagu ma olen) kuidagi uskuda, et nii keeruka paljunemistsükliga olendid nii karmides (Jääplaneet!) tingimustes ellu jääksid. LeGuin meenutab mulle Wells''i. Nagu Wells vastavalt sajandi alguse moele flirtis vasakpoolsusega, flirdib LeGuin uute ja mitte vähem revolutsiooniliste ideedega puudusteta ühiskonnast. Kurb on näha intelligentset ja kaheldamatult andekat INIMEST mingile värdjalikule Golemile elu sisse puhumas. "Kahe" panin sellepärast, et arvestades LeGuini erakordset kirjandusliku talenti, oleks "üks" lihtsalt ebaõiglane. Kui mul oleks praegu käes klaas, siis ütleksin toosti: "Et mitte ükski Inimene, kestku Universum ja Inimsugu kasvõi igavesti, ei peaks minutitki veetma taolises "paradiisis". Skool!"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga oluline romaan mailma ulmes ning Jüri Kallase elus! Selleks ajaks, kui see teos ilmus eesti keeles, olin ma umbes aasta aega tutvunud venekeelsete ulmelademetaga. Tagajärg oli julm: kujutage ette näljast santi (eesti lugeja Jyrka), kes satub lookas laua (sadade venekeelsete ulmekate) manu. Juhtus see, mis juhtuma pidi: toimus ülesöömine ja vist (seni?) ainumas kord minu elus oli ulme mulle tõesti vastik. Ahmisin valikuta igasugu saasta jne. Siis ilmus eesti keeles "Pimeduse pahem käsi" ning Jyrka oli päästetud: selgus, et on veel võimalik leida häid raamatuid ning on veel võimalikud meeldivad üllatused ehk shokid. Tegelikult unustasin ma seda raamatut lugedes pidevalt selle, et tegevus teisel planeedil toimub. Pigem tundus tegevuspaigaks Tiibet vms. olevat. Aga see pole etteheide. Minu meelest on see ka Krista Kaera parim tõlge, Maamere sarjas on ta (minu arust) vahel enesele liigset vabadust lubanud. PS: Tuleb veel mainida, et romaan kuulub nn. Haini sarja, aga see, et teisi sarja tekste maakeeles pole ei sega nimetatud raamtu nautimist.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kommentaar peaks ilmselt olema see, et Pimeduse Pahem käsi oli pikki aastaid mu lemmikraamat. Osa vastutusest selle eest lasub kahtlemata Krista Kaera õlul, kes on üks paremaid kohalikke tõlke. Enam vähem kõik feelingud, mis seda raamatu originaalis lugedes tekivad on suudetud tõlkes sarnaselt edasi anda. Selles mõttes ääretult meeldiv erand. Mis raamatusse endasse puutub, siis minuarvates on see üks tugevama content per page suhtega romaane, mida ma lugenud olen. Seda mitte syzee pingelisuse vaid ideederohkuse mõttes. Psyyhika, mis yhendab endas nii mehelikud kui naiselikud omadused. Andekalt mixitud ja geniaalselt omavahel ja kirjeldatava keskkonnaga seondatud tykid skandinaavia mytoloogiast ning ida filosoofiast. Therem Harth Estraveni on yldse yx andekamaid kirjanduslikke tegelasi, mida ma kohanud olen. Raamat yhendab endas terve myriaadi erinevaid kylgi ja detaile - tõeliselt originaalne setup (kohalike fysioloogia), köitev syzee, köitvad tegelased, andekalt vahele põimitud müüdid, jutt yle jää minekust jätab mulje nagu ole LeGuin ise koos Nanseniga Gröönimaad yletamas käinud, etc. Kokkuvõttex: vähe sellest, et LeGuin on selle raamatu andekalt kirjutanud, ta on selle juures veel palju ja hästi mõelnud. Selles mõttes on see LeGuini juures kahjux erandlik. Left Hand of Darkness on vaieldamatult LeGuini parim raamat, millele tema ylejäänud kirjutised paraku eriti ligi ei saa. Teised Haini tetraloogia ja Earthsea jutud valmistasid selles mõttes (Darknessiga võrreldes) kahecusväärse pettumuse. Aga sellise yhe raamatu kirjutamise eest andestax rohkemgi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tollest loost on siin tõesti palju arutletud. Seda nii positiivselt kui negatiivselt poolelt. Mis ühele ei meeldi, meeldib teisele väga. See on tegelikult loomulik. Kuulun selle poole peale, kellele meeldis. Selline paiguti päris sünge teos. Soovitatav. Samas jääb natuke nonde Maamere jutukeste taha.
Teksti loeti eesti keeles

Golemi asjus on Wõrokal ilmselt õigus. Tegu on muidugi bioloogilise mõttetusega. Iseasi on, kas soorollide filosoofilisele käsitlusesle saab nii pragmaatiliselt läheneda. SF seisukohalt aga saab. Le Guin kui etnograaf püüab mujalgi muude teadusharude hinnaga huvitavaid etnograafilisi olukordi tekitada. Kõige kehvem Le Guin, mida olen kohanud.

Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).

Teksti loeti eesti keeles

Genderfantaasiate kohta oskan vähe öelda, ausalt öeldes nad mulle selles romaanis ninna ei karanud, küllap oli siis autor mulle üldiselt vastuvõetamatud ideed (?) suutnud mulle väga arusaadaval ja vastuvõetaval viisil edastada, sel juhul kiitus talle. Igatahes see mütoloogiate esitus jättis üsna professionaalse mulje. Romaan andis kindlasti mõtlemisainet ning tal on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ja veel - mõneti sobis antud raamat üsna hästi meie "laulva revolutsiooni" konteksti. Sest minu arvates on mingi olemuslik paralleel Venemaa ning Karhiidia ning Euroopa-Ameerika ja Orgoreyni vahel. Karhiidia võib-olla vaenulik, kuid ta ei ole Sinu suhtes ükskõikne ka siis mitte, kui Sa enam tarbimisväärtust ei oma. Ise hindan seda raamatut nagu üldse kogu Haini värki tunduvalt paremaks kui on Meremaa tritetraloogia.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli mu esimene kokkupuude Le Guin’iga, kaasaegse tippulmega. Krista Kaera tõlge on suurepärane. Romaan võitis nii Nebula kui ka Hugo. Selja taha jäid sellised meistriteosed nagu Vonneguti “Slaughterhouse- Five”, Spinradi “Bug Jack Barron” ja Zelazny “Isle of the Dead”. See aastakäik andis erakordselt palju suurepäraseid teoseid. Kahju kaotajatest, au võitjale!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu seetõttu erilist kommentaari ei lisa, kuid on hea.Tõsiselt hea.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lisan siin valdavatele positiivsetele arvustustele ka negatiivse, kuna raamat lihtsalt ei meeldinud, ning pidin ennast sundima selle läbilugemiseks. Kirjeldatud ühiskond ei olnud usutav. Talveplaneedi elanike suhtumine saadikusse teisest maailmast oli absurdne. Arenenud tsivilisatsioon ei tohiks nii käituda. Kui see rase ja hull kuningas seal kartiski oma võimu pärast, siis see, et Estraven ainus mõistusega olend oli ja saadiku tähtsusest aru sai, oli täielik liig. Kui inimesed oli kahesoolised, missugused olid sealse planeedi loomad? Sellest juttu ei olnud või ma ei pannud tähele. Arvestades inimeste suhtumist saadikusse kui perverti, olid neile erisoolised olendid võõrad. Selle koha peal võiks mõni pädev bioloog sõna võtta, kuid ma arvan, et on tegmist möödapanekuga. Ühest küljest Maaga sarnane planeet (mis sest et külmem) ning inimestega siiski väga sarnased olendid, teiselt poolt selline põhimõtteline bioloogiline erinevus... Lausa tüütu oli see kolmandiku raamatust hõlmav üle jäävälja vantsimine. Võiks veel üles loetleda asju, mis häirisid, aga olgu pealegi... Ilmselt pole tegu mulle istuva stiiliga...
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Le Guin''iga. Suhteliselt kehv ja igav jutt. See, kuidas nende niinimetatud inimeste sood vahetusid "kemmeringis (?)" oli pehmelt öeldes veidi imelik. Ausalt öeldes tekitas "kemmeringi" kirjeldus minus väikest vastikustki. Kõnnivad seal mingi kuu aega sootutena ringi ja siis muutuvad Maa mehe või naise taoliseks (kusjuures neil puuduvad meest ja naist eristavad organid, mis kasvavad selles nn kemmeringis juurde või midagi selletaolist). Mulle vähemalt ei meeldinud. Pealegi oli lugu selle põhiidee ümber suhteliselt igav ja jättis otsitud mulje. Seetõttu mõtlesin vahepeal raamatu käestki panna. Eelkõnelega olen nõus, tõepoolest see üle jää vantsimine oli lihtsalt tüütu. Lugeda teda ju võib, kuna Le Guin oskab siiski kirjutada. Hindeks ei teagi mida panna. "Kaks" pluss või "kolm" miinus. Kaldub vist rohkem "kahe" poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli isegi pigem kehvapoolne kui keskmine. Selle raamatu puhul ilmneb väga näitlikult mitmete heade ulmekirjanike põhipuudus - ideed on head, fantaasia lendab, kirjutamine on kah käpas, aga mida ei osata, on ennast lugeja nahka panna. Sest raamat oli igav ja raskesti loetav, eriti lohisev ja tüütu on viimane kolmandik. Kolm seepärast, et fantaasia lippas ja maailm oli natuke huvitav. Üle jää minek tappis oma mõtetutes ja lõpututes kirjeldustes (sedasorti kasutust kirjeldamisest raamat kubises)ja meenutas sajandialguse grafomaane. Nii et tehnilise poole pealt oli arutult palju tühijahvatamist ja kirjeldamist; sisu poole pealt... oleks võind leguin kuhugi naisteajakirja essee kirjutada. Ainus põnev ja saladuslik moment oli tolle rassi päritolu. Kahjuks oli kirjaniku fookus aga mujal.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen erapooletu, mis sellele raamatule hindeks anda. Olin kolme ja nelja vahel. Kolmeks kiskusid siiski need pisiasjad, mis hakkasid segama. Tegevus üldjoontes oli huvitav ja hea oli ka raamatu idee. Kuid siit sealt jäittis mulje nagu oleks midagi puudu. Ei vaidle vastu, et kirjanikul oli talenti, kuid selles raamatus ei ole seda eriti hästi valja näha. Sellegi poolest oli see romaan palju parem, kui mõned jutud, mis ma olen lugenud. Kahte pannes oleks veidike kriitikaga ülepingutatud, kuna sundima ma ennast siiski ei pidanud, et raamat läbi loetud saaks. Ja pealekauba oli igati huvitavaid kohti selles raamatus nagu näiteks vabaasulast põgenemise tsükkel. Kuid nagu juba mainitud olid pisiasjad need, need mis hakkasid segama. Ma ei taha seda hästi uskuda, et nii külma temperatuuriga saadi läbitud u 730km. jääväljal, erit veel selleises olukorras nagu seda oli mr.Ai. Ning Estraveni hukkumisest ootasin rohkemat. Kuid nüüd ka mõned kiidu sõnad lisaks. Kindel see, et see raamat oli paremini välja kukkunud kui kogu M.Simpsoni jutud kokku. See on fakt. Ning pealekauba oli tegevus kirjutatud sellisel moel, et oli huvitav seda tegevust jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Talveplaneedi idee, mõte, tsivilisatsioon võiks tegutseda niivõrd karmi kliimaga planeedil on minu arvates huvitav. Mõned pisidetailid, millega autor kirjeldab elu jäisel planeedil, on tõeliselt mõnusad. (Näiteks: Maailmas, kus väike riistake, millega saab sõõmude vahel joogile moodustunud jääd purustada, on tavaliseks lauanõuks, õpid hindama sellist asja nagu kuum õlu.) Mõni käpardlikum autor oleks selle asemele pannud kaheleheküljelise kirjelduse Karhiidia lauakommetest.

Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.

Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.

LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.

Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.

Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.

Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene, mida ma Le Guinilt lugesin. Ja parim ka. "Ppk" on mind palju mõjutanud. Pikka aega mõtlesin selle raamatu põhjal, et Le Guin on mu lemmikkirjanik. Enam ei ole, sest olen talt nüüd rohkem lugenud.
Parim lugu Kontaktist, enamarenenud tulnukate ja vähemarenenud kohalike suhtest. Just nii see tegelikult käikski: intriigid, salastamine, väike ja jõuetu pooldajate rühm... Ja lõpuks lubatakse tulnukad maale -- mitte sellepärast, et seda rahvas kangesti tahaks, vaid sellepärast, et see on ühele ringkonnale poliitiliselt kasulik.
Väga hästi on kirjutatud kohalikku olustikku, see meeldis mulle eriti. Saab aimu ka autori poliitilistest seisukohtadest (väikesed valged näriussid russy).
Teksti loeti eesti keeles

Hea tõlge, huvitavad ideed, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis mul kerge tõlge LeGuini vastu. Seda ra´amatut pole julgenud juba tükk aega kätte võtta... Ehk kasvan veel.
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis kuulub see raamat nende hulka, mida ma kunagi lapsepõlves lugesin. Ma olin üsna noor poisike, kuid koos Asimovi "Asumiga" tõi see mind ulme kui sellise juurde. Mis tähendab, et minu hindes on teatud määral nostalgiat. Tegu ei ole halva raamatuga, lugema ei pidanud end sundima (täiesti vabatahtlikult ilusasti lõpuni!), kuid oli asju, mis segama jäid. Eelkõige just tsivilisastsioon kui selline. Tegu oli bioloogiliselt üsna absurdse olukorraga, mis hinnet alla tõmbas. Oli veel hulk detaile, mis ei lase viit panna, kuid enamus on eelpool välja öeldud, niisiis ei näe ma vajadust seda siiskohal uuesti teha. Ometigi on tegu piisavalt hea raamatuga, et teda lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ka naissoost lugeja... ja minule meeldis... Kuigi keegi võiks välja mõelda tsivilisatsiooni, kus on naised ja mehed, aga ka mehed saavad sünnitamist ja muid naiseksolemise "rõõme" kogeda (kasvõi mingi tundmuste ülekandmise teel). Aga see kahesooliste idee on ka äraütlemata hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh... Sai loetud juba nii ammu, et mällu on jäänud vähem kui endale meeldiks. Igatahes oli minu meelest igati kiitust vääriv üllitis, ideedest juba puudust ei tulnud. Karm kliima, võõrad kombed, äärmiselt aeglane side ülejaanud tsivilisatsiooniga - sünge, aga haarav.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene LeGuini raamat, mis lugesin. Sünge, pisut kurb, aga vääääga hea.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

See raamat ilmus Eesti suure kirjandusliku nälja ajal. "Aganaleib, küll see maitses magus…" Praegu, peale sadade ulmekate lugemist jätaksin ta vist pooleli ja teeksin sisu arvustusi lugedes endale selgeks, sest tegu nii kuulsa ja kultusliku raamatuga. Pidades heaks stiiliks enne arvustamist raamat uuesti üle vaadata, pean tunnistama pattu - ei suutnud, ja ajast hakkas kahju. Mis aga ei muuda fakti, et olen seda vähemalt kolm korda lugenud ja "kemmeris olemine" oli aastaid mõningate üliõpilaste slängiväljend labraka teise poole aktiviteetide kohta ;-)

Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.

Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

ulmekirjanduse spetsid võivad ju teda sõimata, aga mulle kui profaanile jäi asjast suhteliselt vägev mulje... ega (ulme)kirjanduses ju ei saagi kõike ära seletada - siis poleks enam tegu ulmega vaid (populaar)teadusliku kirjandusega. enamgi - (ulme)kirjanik peab pigem oskama teatud asjadest mitte kirjutada, et rohkem fantaasiale ruumi jääks... igatahes on tegu yhega parematest ulmekatest mida lugenud olen. vahest ehk ainult iain banksi maailmad on samamoodi pikalt painama jäänud...
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin "pimeduse pahema käe" lugemist väga avatud meele ja ootusärevusega. Paraku oli see, mis minu ees lehekülg lehekülje järel avanes, täiesti üle koormatud mõttetust ballastist, mille varju romaani väärtuslikum osa kippus täiesti ära kaduma.Hindan sügavalt Ursula Le Guini ideed kahesuguliste inimolendite kohta, ja sellest, mil moel mõjutab mitmesoolisus omavahelisi suhteid, ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist ülesehitust. Kahjuks ei ole minu arust küll suutnud Le Guin seda ideed vormi valades säilitada sellist tooni, mis võiks "Pimeduse pahemast käest" teha kohustusliku teose pea igaühele.Kordan, idee on hea ning kas või ainult idee pärast on "Pimeduse pahem käsi" lugemist väärt, kuna sellest saadav kasu on tuntav. Ent arvestades teost kui tervikut, on minu hinne talle 3+.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest palju halvem kui Meremaa raamatud.Nõustun täielikult Urmas Muinasmaaga.Päris "ühte" muidugi panna ei sa.Kaks+
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugedes pidin peaaegu et kiirabi välja kutsuma, aga siis otsustasin, et ainult seetõttu nad vist kohale ei tule, et inimene igavuse kätte suremas on. Masendav lugu, aga piinasin end siiski teksti lõpuni. Samas arvan end mõistvat, miks see nii mõnelegi ilmutusliku tähendusega romaan on.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav raamat! Olen seda üritanud lõpuni lugeda vähemalt neli korda ja kõige tipuks ma isegi ei mäleta, kas see mul mõnel korral ka õnnestus. Igal juhul viimati takerdusin jälle nendesse lumehangedesse, milles peategelased raamatu teises pooles sumpavad ja jäingi külmunult maha. Isegi ei taipa miks see nii on. Ei pea ennast mingiks meesshovinistiks, olen nõus möönma, et jah enamus mehi ongi vägistamisvalmis sead (See pole paraku nali.) Ka peaks köitma teatavate Kaug-Ida mõjutustega paleoarktiline tsivilisatsioon, no aga ei tööta. Kui mõelda kasvõi sellisele poolsopakale nagu "Shogun", siis oli huvitav ja kaasakiskuv lugeda. Või minu poolest Philip K. Dicki paeluv flirt Jaapaniga ja eri kultuuride esindajate suhtluse vaevalisus. Ka kõnnumaa retk ei tohiks külmaks jätta, Jack Londoni "Lõke" on üks vapustavamaid lugemiselamusi ja Afanasjevi "Hiidkala" sundis endagi kunagi Siberisse kondama minema. Võibolla ma defineerin ennast siiski palju rohkem läbi soolisuse, kui ise arvan, aga minu jaoks oli tegemist täiesti mõttetu raamatuga. Tuleb sõnad tagasi võtta, lugesin siiski läbi ja selgus, et taoistlik prisma ja "naiseliku mina" avastamine tegid sellest raamatust lugemiselamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tunda üksindust olles patrioot (autor on andnud sõnale uue tähenduse), ulatada käsi pimeduses oma ligimesele, teda toetada ja kolde ääres soendada. Tuua enda inimhing kogu inimkonna eest ohvriks. Vot midagi taolist pajatavad need read seal romaanis.
Pimedus ja valgus käivad käsikäes. Nagu külmus ja soojuski. Peategelane on inimkonna-misjonär (kes tahes-tahtmata mulle mormooni meenutas), kes tahab ainult head -- justnimelt, kuid kultuurilised erinevused ja kliimatingimused on need, mis saavad ta suurimateks takistusteks.
Mida öelda? Tõepoolest, nagu A.G. juba ennist mainis, oleks võinud jääelanike minevikust rääkida, kuid selle asemel oli välja mõeldud üks totter kuu- ja aastakava. Imelik, aga autor pühendab üsnagi palju lehekülgi kuudele. Sellele, et kuu on alati ühe näoga ja Kemmer (kord kuus aktiveeruv jooksuaeg, mil areneb jääelanikel sugu välja) on äärmiselt tähtis. Huvitav, kas ainult naisautorid tulevad taolistele fantaasialendudele? VÕi millest ajendatuna, lp. U.L.Guinn taolistele mõtetele tuli...
Oli loetav ja huvitav. Vahepeal kippus kuidagi kirjeldavaks ja kuivaks minema, õnneks siiski päästis selle kõige autori teada-tuntud hea fantaasiamaailm.

Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida Le Guinilt lugesin - õnneks! Tänu sellele olen ka ta järgmisi tõlkeid eesti keelde lugenud. Arvan, et kui oleksin alustanud Meremaa triloogiaga, poleks ma eriti edasi viitsinud üritada. See raamat oli aga aastaid lemmik - ikka jälle üle loetud ja ikka huvitav.Le Guinil on nii nauditavad mõttelennud just elanikkonna sotsiaalse struktuuri koha pealt. Polegi vaja just uute "asjade" rohket lugu, et ulmekas põnev oleks. Piisab uutest/tavatutest "tegutsemisviisidest".Siit pärisneb ka ilusaim sõpruse kirjeldus, mida olen üldse lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris esmakokkupuude pole, nii et teadsin, mida karta (varem loetud Meremaa raamatuid). Ja eks siis nüüd võin karta või hinnata. Arvan, et kaldun rohkem hindama, sest hoolimata kohati aeglasest tempost oli huvitav ja ei võtnud ka eriti kaua aega selle läbi lugemine. Aga siiski olen seikluste fänn, nii et maksimumpunkte oma kaalutlemise ja kirjeldustega ei saa. Oma 30.- oli see siiski väärt.

2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.

Teksti loeti eesti keeles

Nii, mina sain ka nüüd pihta, et siin on vaja HTML-ida.

Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.

"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"

Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!

Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?

Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...

Hindeks 3+

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduse pahem käsi" oli pikka aega üks minu lemmik raamatuid. Mäletan, et kui seda esimest korda lugema hakkasin, tundus tekst äärmiselt puine ja kuiv, raamat venis ja venis ning kirjeldused olid umbes sama pikad kui kaubarongid Paldiski sadamas. Loomulikult ei suutnud ma seda jura taluda ning jätsin raamatu pooleli. Mõni aeg hiljem, ilmselt alternatiivi puudumisel, võtsin selle uuesti kätte ja lugesin läbi. Jäin väga rahule. Enam ei häirinud segased soorollid, pikad jääl uitamised jne. Kõik tundus nagu loogiline ja hästi teostatud. Ilmselt on see parim Le Guin (v.a. Tehanu), mida ma lugenud olen. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Unustamatu teos.
Kardetavasti on mind alateadlikult rohkem mõjutanud kui tunnistada tahaksin. Eriti jää oli väga sugestiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles