Kasutajainfo

Oliver La Farge

19.12.1901-2.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Left Hand of Darkness

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
32
8
7
8
0
Keskmine hinne
4.164
Arvustused (55)

Left Hand of Darkness on pärjatud vist peaaegu kõigi auhindadega, mis SF ja Fantasy kirjanduses võib leida. Ta on ka neid vaart. Ma ei oskagi seda raamatut kirjeldada, seda peab lugema. Arvan kindlasti, et see on Le Guini parim raamat. Inimesetaoliste olendite rass, kes vahetavad oma sugu on ilmne sotsiaalne kriitika kaasaegse yhiskonna soorollide üle. On ju ühiskond ületähtsustanud selle, kas üks inimene on mees voi naine. Sünnist peale püütakse inimest suruda mingitesse väljamõeldud rollidesse. Inimese keha ei ole (ega vähemalt tohiks olla) inimese saatus.
Teksti loeti inglise keeles

Gender-fantaasiate esinduslugu. Oli, ja on praegugi, teatavate ringkondade tõeline kultuseromaan. Väga programmiline teos. Esimene, ja pikkaks ajaks ka viimane raamat, mida LeGuinilt lugesin. Alles ühe tuttava korduv ja tungiv veenmine suutis mind mõjutada "Tehanu''t" lugema. Viimane suutis mind siiski sedavõrd leebuma panna, et lugesin kogu "Meremaa tetraloogia" läbi. Miks siis nii? Raske öelda, kogu jutt, kogu filosoofia mõjus kuidagi võltsi ja kunstkopp'ilikuna. Pärast lugemist jäi suhu plastmassi maik. Väide, et kõik halb siin ilmas tuleneb sugutungist, tarvitseks vaid sellest vabaneda ja kõik oleks kohe hästi, paistab mulle enam kui kahtlane. Lisaks ei suuda (norija, nagu ma olen) kuidagi uskuda, et nii keeruka paljunemistsükliga olendid nii karmides (Jääplaneet!) tingimustes ellu jääksid. LeGuin meenutab mulle Wells''i. Nagu Wells vastavalt sajandi alguse moele flirtis vasakpoolsusega, flirdib LeGuin uute ja mitte vähem revolutsiooniliste ideedega puudusteta ühiskonnast. Kurb on näha intelligentset ja kaheldamatult andekat INIMEST mingile värdjalikule Golemile elu sisse puhumas. "Kahe" panin sellepärast, et arvestades LeGuini erakordset kirjandusliku talenti, oleks "üks" lihtsalt ebaõiglane. Kui mul oleks praegu käes klaas, siis ütleksin toosti: "Et mitte ükski Inimene, kestku Universum ja Inimsugu kasvõi igavesti, ei peaks minutitki veetma taolises "paradiisis". Skool!"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga oluline romaan mailma ulmes ning Jüri Kallase elus! Selleks ajaks, kui see teos ilmus eesti keeles, olin ma umbes aasta aega tutvunud venekeelsete ulmelademetaga. Tagajärg oli julm: kujutage ette näljast santi (eesti lugeja Jyrka), kes satub lookas laua (sadade venekeelsete ulmekate) manu. Juhtus see, mis juhtuma pidi: toimus ülesöömine ja vist (seni?) ainumas kord minu elus oli ulme mulle tõesti vastik. Ahmisin valikuta igasugu saasta jne. Siis ilmus eesti keeles "Pimeduse pahem käsi" ning Jyrka oli päästetud: selgus, et on veel võimalik leida häid raamatuid ning on veel võimalikud meeldivad üllatused ehk shokid. Tegelikult unustasin ma seda raamatut lugedes pidevalt selle, et tegevus teisel planeedil toimub. Pigem tundus tegevuspaigaks Tiibet vms. olevat. Aga see pole etteheide. Minu meelest on see ka Krista Kaera parim tõlge, Maamere sarjas on ta (minu arust) vahel enesele liigset vabadust lubanud. PS: Tuleb veel mainida, et romaan kuulub nn. Haini sarja, aga see, et teisi sarja tekste maakeeles pole ei sega nimetatud raamtu nautimist.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kommentaar peaks ilmselt olema see, et Pimeduse Pahem käsi oli pikki aastaid mu lemmikraamat. Osa vastutusest selle eest lasub kahtlemata Krista Kaera õlul, kes on üks paremaid kohalikke tõlke. Enam vähem kõik feelingud, mis seda raamatu originaalis lugedes tekivad on suudetud tõlkes sarnaselt edasi anda. Selles mõttes ääretult meeldiv erand. Mis raamatusse endasse puutub, siis minuarvates on see üks tugevama content per page suhtega romaane, mida ma lugenud olen. Seda mitte syzee pingelisuse vaid ideederohkuse mõttes. Psyyhika, mis yhendab endas nii mehelikud kui naiselikud omadused. Andekalt mixitud ja geniaalselt omavahel ja kirjeldatava keskkonnaga seondatud tykid skandinaavia mytoloogiast ning ida filosoofiast. Therem Harth Estraveni on yldse yx andekamaid kirjanduslikke tegelasi, mida ma kohanud olen. Raamat yhendab endas terve myriaadi erinevaid kylgi ja detaile - tõeliselt originaalne setup (kohalike fysioloogia), köitev syzee, köitvad tegelased, andekalt vahele põimitud müüdid, jutt yle jää minekust jätab mulje nagu ole LeGuin ise koos Nanseniga Gröönimaad yletamas käinud, etc. Kokkuvõttex: vähe sellest, et LeGuin on selle raamatu andekalt kirjutanud, ta on selle juures veel palju ja hästi mõelnud. Selles mõttes on see LeGuini juures kahjux erandlik. Left Hand of Darkness on vaieldamatult LeGuini parim raamat, millele tema ylejäänud kirjutised paraku eriti ligi ei saa. Teised Haini tetraloogia ja Earthsea jutud valmistasid selles mõttes (Darknessiga võrreldes) kahecusväärse pettumuse. Aga sellise yhe raamatu kirjutamise eest andestax rohkemgi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tollest loost on siin tõesti palju arutletud. Seda nii positiivselt kui negatiivselt poolelt. Mis ühele ei meeldi, meeldib teisele väga. See on tegelikult loomulik. Kuulun selle poole peale, kellele meeldis. Selline paiguti päris sünge teos. Soovitatav. Samas jääb natuke nonde Maamere jutukeste taha.
Teksti loeti eesti keeles

Golemi asjus on Wõrokal ilmselt õigus. Tegu on muidugi bioloogilise mõttetusega. Iseasi on, kas soorollide filosoofilisele käsitlusesle saab nii pragmaatiliselt läheneda. SF seisukohalt aga saab. Le Guin kui etnograaf püüab mujalgi muude teadusharude hinnaga huvitavaid etnograafilisi olukordi tekitada. Kõige kehvem Le Guin, mida olen kohanud.

Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).

Teksti loeti eesti keeles

Genderfantaasiate kohta oskan vähe öelda, ausalt öeldes nad mulle selles romaanis ninna ei karanud, küllap oli siis autor mulle üldiselt vastuvõetamatud ideed (?) suutnud mulle väga arusaadaval ja vastuvõetaval viisil edastada, sel juhul kiitus talle. Igatahes see mütoloogiate esitus jättis üsna professionaalse mulje. Romaan andis kindlasti mõtlemisainet ning tal on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ja veel - mõneti sobis antud raamat üsna hästi meie "laulva revolutsiooni" konteksti. Sest minu arvates on mingi olemuslik paralleel Venemaa ning Karhiidia ning Euroopa-Ameerika ja Orgoreyni vahel. Karhiidia võib-olla vaenulik, kuid ta ei ole Sinu suhtes ükskõikne ka siis mitte, kui Sa enam tarbimisväärtust ei oma. Ise hindan seda raamatut nagu üldse kogu Haini värki tunduvalt paremaks kui on Meremaa tritetraloogia.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli mu esimene kokkupuude Le Guin’iga, kaasaegse tippulmega. Krista Kaera tõlge on suurepärane. Romaan võitis nii Nebula kui ka Hugo. Selja taha jäid sellised meistriteosed nagu Vonneguti “Slaughterhouse- Five”, Spinradi “Bug Jack Barron” ja Zelazny “Isle of the Dead”. See aastakäik andis erakordselt palju suurepäraseid teoseid. Kahju kaotajatest, au võitjale!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu seetõttu erilist kommentaari ei lisa, kuid on hea.Tõsiselt hea.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lisan siin valdavatele positiivsetele arvustustele ka negatiivse, kuna raamat lihtsalt ei meeldinud, ning pidin ennast sundima selle läbilugemiseks. Kirjeldatud ühiskond ei olnud usutav. Talveplaneedi elanike suhtumine saadikusse teisest maailmast oli absurdne. Arenenud tsivilisatsioon ei tohiks nii käituda. Kui see rase ja hull kuningas seal kartiski oma võimu pärast, siis see, et Estraven ainus mõistusega olend oli ja saadiku tähtsusest aru sai, oli täielik liig. Kui inimesed oli kahesoolised, missugused olid sealse planeedi loomad? Sellest juttu ei olnud või ma ei pannud tähele. Arvestades inimeste suhtumist saadikusse kui perverti, olid neile erisoolised olendid võõrad. Selle koha peal võiks mõni pädev bioloog sõna võtta, kuid ma arvan, et on tegmist möödapanekuga. Ühest küljest Maaga sarnane planeet (mis sest et külmem) ning inimestega siiski väga sarnased olendid, teiselt poolt selline põhimõtteline bioloogiline erinevus... Lausa tüütu oli see kolmandiku raamatust hõlmav üle jäävälja vantsimine. Võiks veel üles loetleda asju, mis häirisid, aga olgu pealegi... Ilmselt pole tegu mulle istuva stiiliga...
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Le Guin''iga. Suhteliselt kehv ja igav jutt. See, kuidas nende niinimetatud inimeste sood vahetusid "kemmeringis (?)" oli pehmelt öeldes veidi imelik. Ausalt öeldes tekitas "kemmeringi" kirjeldus minus väikest vastikustki. Kõnnivad seal mingi kuu aega sootutena ringi ja siis muutuvad Maa mehe või naise taoliseks (kusjuures neil puuduvad meest ja naist eristavad organid, mis kasvavad selles nn kemmeringis juurde või midagi selletaolist). Mulle vähemalt ei meeldinud. Pealegi oli lugu selle põhiidee ümber suhteliselt igav ja jättis otsitud mulje. Seetõttu mõtlesin vahepeal raamatu käestki panna. Eelkõnelega olen nõus, tõepoolest see üle jää vantsimine oli lihtsalt tüütu. Lugeda teda ju võib, kuna Le Guin oskab siiski kirjutada. Hindeks ei teagi mida panna. "Kaks" pluss või "kolm" miinus. Kaldub vist rohkem "kahe" poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli isegi pigem kehvapoolne kui keskmine. Selle raamatu puhul ilmneb väga näitlikult mitmete heade ulmekirjanike põhipuudus - ideed on head, fantaasia lendab, kirjutamine on kah käpas, aga mida ei osata, on ennast lugeja nahka panna. Sest raamat oli igav ja raskesti loetav, eriti lohisev ja tüütu on viimane kolmandik. Kolm seepärast, et fantaasia lippas ja maailm oli natuke huvitav. Üle jää minek tappis oma mõtetutes ja lõpututes kirjeldustes (sedasorti kasutust kirjeldamisest raamat kubises)ja meenutas sajandialguse grafomaane. Nii et tehnilise poole pealt oli arutult palju tühijahvatamist ja kirjeldamist; sisu poole pealt... oleks võind leguin kuhugi naisteajakirja essee kirjutada. Ainus põnev ja saladuslik moment oli tolle rassi päritolu. Kahjuks oli kirjaniku fookus aga mujal.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen erapooletu, mis sellele raamatule hindeks anda. Olin kolme ja nelja vahel. Kolmeks kiskusid siiski need pisiasjad, mis hakkasid segama. Tegevus üldjoontes oli huvitav ja hea oli ka raamatu idee. Kuid siit sealt jäittis mulje nagu oleks midagi puudu. Ei vaidle vastu, et kirjanikul oli talenti, kuid selles raamatus ei ole seda eriti hästi valja näha. Sellegi poolest oli see romaan palju parem, kui mõned jutud, mis ma olen lugenud. Kahte pannes oleks veidike kriitikaga ülepingutatud, kuna sundima ma ennast siiski ei pidanud, et raamat läbi loetud saaks. Ja pealekauba oli igati huvitavaid kohti selles raamatus nagu näiteks vabaasulast põgenemise tsükkel. Kuid nagu juba mainitud olid pisiasjad need, need mis hakkasid segama. Ma ei taha seda hästi uskuda, et nii külma temperatuuriga saadi läbitud u 730km. jääväljal, erit veel selleises olukorras nagu seda oli mr.Ai. Ning Estraveni hukkumisest ootasin rohkemat. Kuid nüüd ka mõned kiidu sõnad lisaks. Kindel see, et see raamat oli paremini välja kukkunud kui kogu M.Simpsoni jutud kokku. See on fakt. Ning pealekauba oli tegevus kirjutatud sellisel moel, et oli huvitav seda tegevust jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Talveplaneedi idee, mõte, tsivilisatsioon võiks tegutseda niivõrd karmi kliimaga planeedil on minu arvates huvitav. Mõned pisidetailid, millega autor kirjeldab elu jäisel planeedil, on tõeliselt mõnusad. (Näiteks: Maailmas, kus väike riistake, millega saab sõõmude vahel joogile moodustunud jääd purustada, on tavaliseks lauanõuks, õpid hindama sellist asja nagu kuum õlu.) Mõni käpardlikum autor oleks selle asemele pannud kaheleheküljelise kirjelduse Karhiidia lauakommetest.

Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.

Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.

LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.

Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.

Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.

Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene, mida ma Le Guinilt lugesin. Ja parim ka. "Ppk" on mind palju mõjutanud. Pikka aega mõtlesin selle raamatu põhjal, et Le Guin on mu lemmikkirjanik. Enam ei ole, sest olen talt nüüd rohkem lugenud.
Parim lugu Kontaktist, enamarenenud tulnukate ja vähemarenenud kohalike suhtest. Just nii see tegelikult käikski: intriigid, salastamine, väike ja jõuetu pooldajate rühm... Ja lõpuks lubatakse tulnukad maale -- mitte sellepärast, et seda rahvas kangesti tahaks, vaid sellepärast, et see on ühele ringkonnale poliitiliselt kasulik.
Väga hästi on kirjutatud kohalikku olustikku, see meeldis mulle eriti. Saab aimu ka autori poliitilistest seisukohtadest (väikesed valged näriussid russy).
Teksti loeti eesti keeles

Hea tõlge, huvitavad ideed, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis mul kerge tõlge LeGuini vastu. Seda ra´amatut pole julgenud juba tükk aega kätte võtta... Ehk kasvan veel.
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis kuulub see raamat nende hulka, mida ma kunagi lapsepõlves lugesin. Ma olin üsna noor poisike, kuid koos Asimovi "Asumiga" tõi see mind ulme kui sellise juurde. Mis tähendab, et minu hindes on teatud määral nostalgiat. Tegu ei ole halva raamatuga, lugema ei pidanud end sundima (täiesti vabatahtlikult ilusasti lõpuni!), kuid oli asju, mis segama jäid. Eelkõige just tsivilisastsioon kui selline. Tegu oli bioloogiliselt üsna absurdse olukorraga, mis hinnet alla tõmbas. Oli veel hulk detaile, mis ei lase viit panna, kuid enamus on eelpool välja öeldud, niisiis ei näe ma vajadust seda siiskohal uuesti teha. Ometigi on tegu piisavalt hea raamatuga, et teda lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ka naissoost lugeja... ja minule meeldis... Kuigi keegi võiks välja mõelda tsivilisatsiooni, kus on naised ja mehed, aga ka mehed saavad sünnitamist ja muid naiseksolemise "rõõme" kogeda (kasvõi mingi tundmuste ülekandmise teel). Aga see kahesooliste idee on ka äraütlemata hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh... Sai loetud juba nii ammu, et mällu on jäänud vähem kui endale meeldiks. Igatahes oli minu meelest igati kiitust vääriv üllitis, ideedest juba puudust ei tulnud. Karm kliima, võõrad kombed, äärmiselt aeglane side ülejaanud tsivilisatsiooniga - sünge, aga haarav.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene LeGuini raamat, mis lugesin. Sünge, pisut kurb, aga vääääga hea.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

See raamat ilmus Eesti suure kirjandusliku nälja ajal. "Aganaleib, küll see maitses magus…" Praegu, peale sadade ulmekate lugemist jätaksin ta vist pooleli ja teeksin sisu arvustusi lugedes endale selgeks, sest tegu nii kuulsa ja kultusliku raamatuga. Pidades heaks stiiliks enne arvustamist raamat uuesti üle vaadata, pean tunnistama pattu - ei suutnud, ja ajast hakkas kahju. Mis aga ei muuda fakti, et olen seda vähemalt kolm korda lugenud ja "kemmeris olemine" oli aastaid mõningate üliõpilaste slängiväljend labraka teise poole aktiviteetide kohta ;-)

Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.

Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

ulmekirjanduse spetsid võivad ju teda sõimata, aga mulle kui profaanile jäi asjast suhteliselt vägev mulje... ega (ulme)kirjanduses ju ei saagi kõike ära seletada - siis poleks enam tegu ulmega vaid (populaar)teadusliku kirjandusega. enamgi - (ulme)kirjanik peab pigem oskama teatud asjadest mitte kirjutada, et rohkem fantaasiale ruumi jääks... igatahes on tegu yhega parematest ulmekatest mida lugenud olen. vahest ehk ainult iain banksi maailmad on samamoodi pikalt painama jäänud...
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin "pimeduse pahema käe" lugemist väga avatud meele ja ootusärevusega. Paraku oli see, mis minu ees lehekülg lehekülje järel avanes, täiesti üle koormatud mõttetust ballastist, mille varju romaani väärtuslikum osa kippus täiesti ära kaduma.Hindan sügavalt Ursula Le Guini ideed kahesuguliste inimolendite kohta, ja sellest, mil moel mõjutab mitmesoolisus omavahelisi suhteid, ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist ülesehitust. Kahjuks ei ole minu arust küll suutnud Le Guin seda ideed vormi valades säilitada sellist tooni, mis võiks "Pimeduse pahemast käest" teha kohustusliku teose pea igaühele.Kordan, idee on hea ning kas või ainult idee pärast on "Pimeduse pahem käsi" lugemist väärt, kuna sellest saadav kasu on tuntav. Ent arvestades teost kui tervikut, on minu hinne talle 3+.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest palju halvem kui Meremaa raamatud.Nõustun täielikult Urmas Muinasmaaga.Päris "ühte" muidugi panna ei sa.Kaks+
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugedes pidin peaaegu et kiirabi välja kutsuma, aga siis otsustasin, et ainult seetõttu nad vist kohale ei tule, et inimene igavuse kätte suremas on. Masendav lugu, aga piinasin end siiski teksti lõpuni. Samas arvan end mõistvat, miks see nii mõnelegi ilmutusliku tähendusega romaan on.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav raamat! Olen seda üritanud lõpuni lugeda vähemalt neli korda ja kõige tipuks ma isegi ei mäleta, kas see mul mõnel korral ka õnnestus. Igal juhul viimati takerdusin jälle nendesse lumehangedesse, milles peategelased raamatu teises pooles sumpavad ja jäingi külmunult maha. Isegi ei taipa miks see nii on. Ei pea ennast mingiks meesshovinistiks, olen nõus möönma, et jah enamus mehi ongi vägistamisvalmis sead (See pole paraku nali.) Ka peaks köitma teatavate Kaug-Ida mõjutustega paleoarktiline tsivilisatsioon, no aga ei tööta. Kui mõelda kasvõi sellisele poolsopakale nagu "Shogun", siis oli huvitav ja kaasakiskuv lugeda. Või minu poolest Philip K. Dicki paeluv flirt Jaapaniga ja eri kultuuride esindajate suhtluse vaevalisus. Ka kõnnumaa retk ei tohiks külmaks jätta, Jack Londoni "Lõke" on üks vapustavamaid lugemiselamusi ja Afanasjevi "Hiidkala" sundis endagi kunagi Siberisse kondama minema. Võibolla ma defineerin ennast siiski palju rohkem läbi soolisuse, kui ise arvan, aga minu jaoks oli tegemist täiesti mõttetu raamatuga. Tuleb sõnad tagasi võtta, lugesin siiski läbi ja selgus, et taoistlik prisma ja "naiseliku mina" avastamine tegid sellest raamatust lugemiselamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tunda üksindust olles patrioot (autor on andnud sõnale uue tähenduse), ulatada käsi pimeduses oma ligimesele, teda toetada ja kolde ääres soendada. Tuua enda inimhing kogu inimkonna eest ohvriks. Vot midagi taolist pajatavad need read seal romaanis.
Pimedus ja valgus käivad käsikäes. Nagu külmus ja soojuski. Peategelane on inimkonna-misjonär (kes tahes-tahtmata mulle mormooni meenutas), kes tahab ainult head -- justnimelt, kuid kultuurilised erinevused ja kliimatingimused on need, mis saavad ta suurimateks takistusteks.
Mida öelda? Tõepoolest, nagu A.G. juba ennist mainis, oleks võinud jääelanike minevikust rääkida, kuid selle asemel oli välja mõeldud üks totter kuu- ja aastakava. Imelik, aga autor pühendab üsnagi palju lehekülgi kuudele. Sellele, et kuu on alati ühe näoga ja Kemmer (kord kuus aktiveeruv jooksuaeg, mil areneb jääelanikel sugu välja) on äärmiselt tähtis. Huvitav, kas ainult naisautorid tulevad taolistele fantaasialendudele? VÕi millest ajendatuna, lp. U.L.Guinn taolistele mõtetele tuli...
Oli loetav ja huvitav. Vahepeal kippus kuidagi kirjeldavaks ja kuivaks minema, õnneks siiski päästis selle kõige autori teada-tuntud hea fantaasiamaailm.

Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida Le Guinilt lugesin - õnneks! Tänu sellele olen ka ta järgmisi tõlkeid eesti keelde lugenud. Arvan, et kui oleksin alustanud Meremaa triloogiaga, poleks ma eriti edasi viitsinud üritada. See raamat oli aga aastaid lemmik - ikka jälle üle loetud ja ikka huvitav.Le Guinil on nii nauditavad mõttelennud just elanikkonna sotsiaalse struktuuri koha pealt. Polegi vaja just uute "asjade" rohket lugu, et ulmekas põnev oleks. Piisab uutest/tavatutest "tegutsemisviisidest".Siit pärisneb ka ilusaim sõpruse kirjeldus, mida olen üldse lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris esmakokkupuude pole, nii et teadsin, mida karta (varem loetud Meremaa raamatuid). Ja eks siis nüüd võin karta või hinnata. Arvan, et kaldun rohkem hindama, sest hoolimata kohati aeglasest tempost oli huvitav ja ei võtnud ka eriti kaua aega selle läbi lugemine. Aga siiski olen seikluste fänn, nii et maksimumpunkte oma kaalutlemise ja kirjeldustega ei saa. Oma 30.- oli see siiski väärt.

2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.

Teksti loeti eesti keeles

Nii, mina sain ka nüüd pihta, et siin on vaja HTML-ida.

Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.

"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"

Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!

Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?

Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...

Hindeks 3+

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduse pahem käsi" oli pikka aega üks minu lemmik raamatuid. Mäletan, et kui seda esimest korda lugema hakkasin, tundus tekst äärmiselt puine ja kuiv, raamat venis ja venis ning kirjeldused olid umbes sama pikad kui kaubarongid Paldiski sadamas. Loomulikult ei suutnud ma seda jura taluda ning jätsin raamatu pooleli. Mõni aeg hiljem, ilmselt alternatiivi puudumisel, võtsin selle uuesti kätte ja lugesin läbi. Jäin väga rahule. Enam ei häirinud segased soorollid, pikad jääl uitamised jne. Kõik tundus nagu loogiline ja hästi teostatud. Ilmselt on see parim Le Guin (v.a. Tehanu), mida ma lugenud olen. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Unustamatu teos.
Kardetavasti on mind alateadlikult rohkem mõjutanud kui tunnistada tahaksin. Eriti jää oli väga sugestiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles