Käesoleva romaani tegevus toimub keskajal Lähis-Idas. Peategelaseks teadmisjanuline ja hedonistlik kaliif Vathek, kelle riigi pealinn on Samarra ( praegune Iraak) . Vatheki õnnelik elu kisub kiiresti allamäge, kui ta laseb kurje jõude teenival salapärasel hindu kaupmehena esineval võõral end ümber sõrme mässida. Too lubab talle vastutasuks kõikvõimalike kuritegude sooritamise eest enneolematut võimu, Vathekit ässitab halvale teele ka tema ema, nõiast kreeka päritolu printsess Carathis. Hästi see kõik muidugi ei lõpe...
" Vatheki" stiil meenutab enim " Tuhande ja ühe öö" oma. Ilmselt oli see Beckfordi eluajal äärmiselt populaarne teos. Tegu polegi niivõrd õudusloo, kui fantasy või hoopis kunstmuinasjutuga. Iseenesest päris huvitav romaan, mis meeldis mulle märksa rohkem kui Cazotte`i oma. Võib-olla mängis siin oma osa eksootiline taust.
" Vathek" on ajastule omaselt ka võrdlemisi moraliseeriv teos. Kohati võib see tüütu näida ja mõningatest " karistatud" kurjamtegelastest hakkab isegi kahju, sest nad on hoolimata oma kuritegudest ikkagi lihast-verest inimlike soovide ning ihadega inimesed, mitte mingid kehastunud vooruslikkused. Siiski erineb Beckfordi moraliseerimine enamike tema kaasaegsete omadest sellega, et see pole kristlik, vaid ta on suutnud täiuslikult sisse elada islamimaailma ja -mütoloogiasse. Kaheksateistkümnenda sajandi inglase jaoks ilmselt kiiduväärt saavutus.