Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954-9.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Ulitka na sklone

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Tigu nõlvakul»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 1/2014)

Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker 2015
Hinne
Hindajaid
6
4
0
0
1
Keskmine hinne
4.273
Arvustused (11)

Kõigepealt oli "Bespokoistvo", mis Strugatskitele eriti ei meeldinud ja nad otsustasid "Poldeni" maailma sealt välja rookida ja kirjutada uue asja. "Les" ja "Upravlenija" (eriti viimane) levisid peamiselt samizdatis ja käsikirjaliselt ning ühiste kaante all ilmusid esmakordselt alles 1988. Eestikeelse "Upravlenije" ilmumine oli kahtlemata üleliiduline vägitükk. Aga romaani kaks liini moodustavad siiski ühe terviku, eraldi lugedes nad oma eesmärki päriselt ei saavuta.

Kui hakkasin originaali lugema, mõtlesin algul "Upravlenije" vahele jätta, üsna hiljuti loetud teine. Selgus aga, et vene keeles mõjub selle romaani nö kafkalikum ja sürrim osa palju mõistetavamalt ning väga värskelt. Liinid täiendavad üksteist, arendavad vastakuti ideid edasi ja kannavad teose põhiprobleeme. Paljud peavad "Tigu" vendade parimaks asjaks, ehk õigustatultki. Niisiis, on "Upravlenije"`s mainitud kadunud Kandid seiklemas metsas. Ta üritab sealt välja rabelda, pöörduda tagasi biojaama, samas lahendada ka metsa saladused.

Mõlema liini kangelasi ühendab soov kuskilt välja murda, jõuda kuhugi. Mõlemad keerlevad nagu orav rattas, kogevad oma ümbritsevast palju uut, asetuvad lõpuks oma taustsüsteemis uude kvaliteeti, kuid kõige paremal juhul jäävad nad siiski rohkem läbitunnetatud keskkonnas selles opereerija, mitte selle muutja tasemele. Kandid surmab skalpelliga bioroboteid (teades oma võitlus mõttetusest) ja Würtz (Perec) üritab bürokraatliku süsteemi "seestpoolt reformida". Mõlema saaga on ette määratud nurjumisele, sest neid ümbritsev süsteem hävitab iseennast.

"Metsa" peatükid kulgevad hoogsa tegevuse ning seikluste saatel, meenutasid mulle mõneti Stvensoni "Musta noolt". Pakutav lahendus on üsnagi keeruline ja jälle võib sellest mitut moodi arusaada. Ka kogu "Tigu" võib lugeda mitut moodi, näha selles mitmeid erinevaid teemasid sõltuvalt ajastust. Võib mõista ka neid, kellele "Uprv.-e" sugugi ei meeldi, sest mõnes mõttes on tegemist väljakutsega lugejale ja üsnagi ebakonventsionaalse sfi-fi`ga. Kokku aga alla "viie" ei saa kuidagi anda!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Jõudsin juba loo mõlemast poolest eraldi kirjutada, ega sinna palju lsada pole. Kellel "Upravlenije" loetud ja vähegi meeldis, lausa peab mõlemaid pooli koos lugema, nagu autoritel mõeldudki oli, peatükid vaheldumisi. Terviku mõju on palju võimsam kui pooltel eraldi.
Teksti loeti vene keeles

Kohutavalt raske teos. Alguses ei saa millestki aru, teos on kohutavalt sürr, aga kui lõppu jõuad, siis viskab kõik omale kohale. Sa saad aru ja muheled. Muuseas see eesti keeles ilmunud osa jääb kuidagi poolikuks. Koos Kandidi osaga saab sellest pareminu aru. Teos on tervenisti inglisekeelsena ka netis üleval.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Nii "Valitsus" kui "Mets" on kujutatud indiviidi silme läbi, kelle "terve mõistuse" jaoks süsteem, millesse nad on juhuse tahtel sattunud, on vaenulik ja arusaamatu. Kumbki süsteem näib aga olevat täiesti mõistuspärane ja loogiline selle püsielanike jaoks. Mõlemad peategelased jõuavad juhuslikult ka oma kohalikus hierarhias kõrgele positsioonile, kuid ega nad selle pärast millestki rohkem taipama hakka. Võimalik, et autorite jaoks kehastab "Valitsus" mehelikust ja "Mets" naiselikust algest lähtuvat maailmakorraldust - kumbki tekst näib olevat täis arhetüüpseid kujundeid ja allutatud mingile autoritele hästi teada olevale alusprintsiibile, alustades stiilist ja tempost ja lõpetades kõige ülejäänuga. Romaani kompositsioonis on need piinlikult täpselt sümmeetriliseks aetud.

"Valitsus" sai 5 ja "Mets" 3 punkti põhjustel, mida ma selgitan kummagi juures eraldi.

Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani võiks tuua tüüpnäiteks teosest, mis mulle EI meeldi. Tõeline lugemispiin, tappev igavus, aga milline pretensioonikus! Märksõna oleks unenäolisus - tegelased käituvad nii absurdselt, kui vähegi võimalik, aga eriti pead ei vaeva, miks kõik nii veider on. Vennasteosena hakkas mulle kangastuma Ristikivi "Hingede öö" - teine "pärl", kus tegevus kulgeb mõttetus nõiaringis - ilma vähimagi point'ita.
Teksti loeti eesti keeles

The Snail on the Slope on düstoopiline ulmelugu, mis koosneb kahest paralleelsest tegevusliinist. Ühes neist on peategelaseks lingvist Peretz, kes on mõnda aega tagasi saabunud salapärase Metsaga tegeleva administratsiooni linnakusse. Oma pahameeleks avastab ta aga peagi, et tal pole kohaliku segase ja mõistmatu bürokraatia tõttu mingit võimalust tegelikult Metsa pääseda - või isegi koju tagasi pöörduda...
 
Teise loo peategelaseks on administraator Candide, kes mõne aasta eest Metsa kohal luurelendu tehes kadunuks jäi ja seetõttu surnuks arvati. Siiski on tal õnnestunud Metsas ellu jääda ja endale isegi ühe kohaliku hõimu hulgas koht leida. Kuid Metsas toimub veidraid asju, mida ka kohalikud ei mõista ning seetõttu on seni luhtunud iga Candide'i katse Metsast välja pääseda...
 
Olen seda lugu varem maakeeles mõnel korral lugenud. Esimene tegevusliin ilmus eraldi loona juba 1971. aastal Loomingu raamatukogus ning seda lugesin kunagi ikka mitu korda üle. Tervikteos, kus mõlemad liinid peatükkide kaupa vahelduvad, ilmus Orpheuse raamatukogus 2014. aastal ning võitis ka Stalkeri auhinna. Seda lugesin samuti kohe pärast ilmumist, aga vaid korra.
 
Seekord, teistsugust tõlget lugedes (Olena Bormashenko uus versioon peaks olema ka tunduvalt parem kui Alan Myersi 1980nda aasta oma), on mu mõtted üsna sarnased tolleaegse korraga, kui tervikteost maakeeles loetud sai. Lühidalt, Peretzi lugu on suurepärane, Candide'i oma aga... mitte eriti hea. Loomingu raamatukogu oli selles mõttes kunagi teinud hea valiku.
 
Nimelt on kõik administratsioonis toimuv täiesti vaimustav satiir, kantud süsimustast huumorist. Siin on päris palju näha Franz Kafka pooliku romaani "Loss" mõjusid, kuid minu arvates veel parema tulemusega - siin on näiteks olemas ka lõpplahendus. Satiir on teravam kui vendade Strugatskite loos "Muinasjutt troikast" ja huumor on parem kui samade autorite kuulsas "Esmaspäev algab laupäeval".
 
Candide'i lugu on selle kõigega võrreldes üsna nõrk. Jah, eelkõige on need kaks lugu teineteise peegeldused. Jah, Metsas toimuv ei ole tegelikult nii segane, kui esmapilgul paistab ja seal on isegi positiivne (feministlik?) lahendus. Siiski on see kõik pigem igav ja väsitav. Erinevalt teisest liinist, ei jaksaks Metsas toimuvaid peatükke eraldiseisvana üldse lugeda.
 
Kui tahta otsida midagi sarnast aga paremas tasakaalus teost, siis võiks vaadata näiteks Jeff VanderMeeri raamatuid "Häving" ja "Võim", mis üsna selgelt Strugatskite tegevusliinidelt mõtteid laenanud on. Eraldi pöördun ma ise kindlasti veel tagasi käesoleva loo Loomingu raamatukogu versiooni juurde. Täisversioonil aga jäävd edaspidi Metsa peatükid vaid sirvimiseks.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles