Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954–09.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Iain M. Banks ·

A Song of Stone

(romaan aastast 1997)

Hinne
Hindajaid
2
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

On hilissügis. Või juba talv? Mööda maanteed venib põgenike killavoor. Tee ääres vedelevad põlenud autod, laiali loobitud majakraami ja üksikud kaltsustunud laibad. Sõja jalgu jäänud aadlik Abel koos oma noorikuga lahkusid hommikul oma suguvõsa iidsest lossist ja yhinesid pagejatega. Eespool kõlavad lasud ja voor peatub.

Bande marodööre-partisane puistavad naiskomissari mõõtu Leitnandi juhatusel põgenikke. Kuulda saanud, et Abelil on siinkandis ehtne keskaegne kindlus, sunnib Leitnant aadliku ja tolle naisukese endaga kaasa ning pöörduvad tagasi lossi poole. Sealt leitakse eest teine, väiksem ja halvemini relvastatud kamp marodöörie. Kolm ellujäänut puuakse üles. Leitnandile ja ta meestele loss meeldib. Abelile nende sealviibimine mitte.

Slipstream horrori kanti kiskuv morn ja julm lugu. Tegelaskujud sellised, mille kohta keegi amazonis reviewdes ytles, et raamatu lõpuks hakkad juba kannatamatult ootama, millal lõpuks nad maha tapetakse. Depressiooni selle raamatuga niisiis ravida ei õnnestu. Emotsioone tekitab ta lugejas aga ysna kindlasti.

Ette heidaks autorile vaid ehk sõnaohtrust. Liigsevõitu vaht oli tõsi kyll ysna yhtlaselt yle raamatu laiali jaotunud kuid kohati lihtsalt ei saanud muidu kui siin-seal mõnest paragrahvist silmadega niisama yle libistada. Hindeks, siiski, viis.

Teksti loeti inglise keeles

Tahaks alustada ja piirduda Jürka kuulsate sõnadega, et kuna pole ulme, siis põhimõtteliselt ei arvusta, küll aga pean enda - lausa! - kohuseks seda teha, sest muidu järsku keegi veel loeb. Kõigepealt - raamatus ei ole mitte üht ulmelist detaili peale selle imaginaarse sõja, mis peaks nagu toimuma kusagil euroopalikul maal tänapäeval. Kaose kirjeldused sellel taustal "lihtsa inimese" vaatekohast tundusid loomulikud ja huvitavad, mis oli ka põhjus, et raamatut lugema hakkasin ja mida pean teose õnnestunud küljeks. Lisaks köitis ka omapärane võte - minavormis jutustuse suunamine naispeategelasele (kelle tegemistele viidati siis "sina"-vormis).

Edasi aga hakkas häirima - ja mida kaugemale, seda rohkem - mõttetu sõnavaht, millel ei leidnud muud põhjendust, kui et teosele oli õhku sisse puhutud: pikad arutluskäigud, mis toimuva mõistmisse oluliselt midagi ei lisa, pikad tagasivaated minevikku, mis süþeeliselt küll põhjendatud, kuid teostuselt venitatud ja sellisena lõhkusid teinekord juba kujunema hakkavat haaravust jne. Võib-olla ka sellisena, lihtsalt kammerliku sisevaatelise teosena oleks raamat mõne autori sulest nauditav olnud, mitte aga Banksi. Sellel mehel keerab kogu asi ilgeks. Isegi siis, kui tegevuse loogika seda otseselt ei nõua (a la - kui peategelane tahab vaikselt taanduda, leides oma daami selle naissõdalasega voodist, ta komistab ja saadab automaadist valangu lakke).

Lühidalt - ma ei pea heaks kirjanduseks suures koguses allvoolu triivivaid laipu ja vastaste saamatult peadpidi veskikivide vahele toppimist. Mida annab minu inimeseks olemisele juurde, et on halvasti ja läheb veel halvemaks? Kolmesajal lehel tõestus, et autori tegelased on perverssed maniakid, kes üksteist sajal vastikul haiglasel viisil kohtlevad?

Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajate põhjalikkusega ei hakka võistlema - pole ka vist mõtet. Sisust on piisavalt juttu olnud, vigadest samuti. Lisan omaltpoolt vaid, et seniloetud Banksi asjadest meeldis see lugu kõige rohkem. Üldse tuleb tunnistada, et mustvalge kaanepildiga Banks on sageli parem, kui värvilisega (selgituseks: kirjastuse mehed teevad niimoodi vahet tema sf ja mitte-sf lugude vahel). Lühidalt, viis.
Teksti loeti inglise keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles