Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954-9.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

A Fall of Moondust

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Kuutolmu varing»
Eesti Raadio järjejutt

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.438
Arvustused (16)

Olen alati pisut põlglikult suhtunud igasugustesse teaduslik-fantastilistesse lähitulevikuulmekatesse. «Kuutolmu varing» on suurepärane näide sellest, kuidas hea tegija toodab üsna jaburast materjalist võrratu teksti.

Lõbusõidulaev «Selene» vajub 15 meetrise kuutolmukihi alla. Mingi gaasimull ronis välja jne. Laeva pardal enam kui paarkümmend inimest. XXI sajandi tehnika kogu oma täiuses asub nn merehädalisi päästma. Tingimused on ranged: õhku jätkub teatud ajaks. Ning seal kus toimub üks katastroof, seal tuleb neid ka rohkem. Piisab kui nimetada vaid laeval tekkinud tulekahju.

Niisiis, kosmiline katastroofromaan. Õnneks on Clarke vältinud siin säherduste crossover tekstide põhihäda: sõnavahtu ning inimsuhete seepi. Loomulikult pole see tekst vaid mingi inseneriaruanne. Inimsuhted on ka siin olemas, aga see on vaid hädavajalik miinimum. Soovitaks lugeda neil, kes hindavad head SF actioni.

Tavaliselt on ACC-i kolmeks peateoseks peetud romaane «Lapsepõlve lõpp», «Linn ja tähed» ja «Kohtumine Ramaga» ning siis kui midagi veel lisada tahetakse, siis saab see olema «2001: Kosmoseodüsseia». Mina asendaks ilma igasuguse kõhkluseta selles nimekirjas «Kuutolmu varingu» selle «Rama» asemele.

Vaat nii!!!

Teksti loeti inglise keeles

Hästi väljapeetud katastroofromaan, mida on kohane võrrelda näiteks Haley "Airportiga".

Muide on see esimene ulmeteos, millega ma kokku puutusin -- nimelt jutustas mu vanaema seda mulle kunagi ümber pärast seda, kui seda oli Eesti Raadiost loetud. Ise ma lugeda veel tollal ei osanud... Nii et nostalgia ja äratundmisrõõm jne.

Teksti loeti inglise keeles

Ei vaja vist erilist tõestust, et on võimalik kirjutada kriminaalromaani, armastusromaani, kasvõi süvapsühholoogilist romaani, mis samal ajal on ka ulme. See on siis stiilipuhas katastroofromaan. Kahjuks rikub võimaliku helge elamuse ära lugematu arv eriti seitsmekümnendail vändatud filme, mis üksteisest eriti ei erine. Tegevus võib ju viidud olla tulevikku, kuule, kuid midagi uudset siin enam ei ole.Kindlasti teisejärguline teos, nii üldises mastaabis kui Arthur Clarke`i loomingus, kuigi normaalselt kirja pandud ning omal kombel võluvgi.
Teksti loeti inglise keeles

Clarke kohta on nurisetud, et nojah, inimsuhteid ja inimlikkust jääb väheks. Nii võib ju ka olla, aga sells konkreetses teoses on need olemas. Clarke tunneb teemat, näib, et ta on eraldatud süsteemides aset leidvate võimalustega inimkäitumises tutvunud (ehk NASA materjalide abil?)Seega on ta kirjeldus täpne, sellest hoolimata ent lõbuski. Mitmeid nähtusi, tegelikult isegi peaaegu kõiki neid nähtusi võib ette tulla ka tavaelus. Teoses on me endi elu, võimendatuna ja kokku surutuna. Katastroofidest v6ib raamat ju olla, aga põhiline osa sellest jutustab siiski sellisest olukorrast, kus inimesed pole sellest teadlikud ja arvavad, et nad on lihtsalt maailmast eraldatud. Kolmest põhiteosest rääkides... nende hulka lisaksin ka mina selle raamatu, lisaks Linnale ja t2htedele ning va esimesele odüsseiale.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Kui ma selle raamatu kätte võtsin, siis mul sellesse erilist usku ei olnud. Õnneks on Clarke parem kirjanik, kui ma loota oskasin. Üsna aegunud ideest, mida on autor ka eesõnas tunnistab, on ta suutnud valmis meisterdada täiesti korraliku ulmeka, kus on nii põnevust kui ka inimsuhteid täpselt piisavas koguses. "2001" ja "Linn ja tähed" jätsid mind tegelikult ikka üsna külmaks, kuid käesolev teos meeldis mulle juba algusest saati. Korralik neli.
Teksti loeti inglise keeles

A Fall of Moondust on õnnetuse-ulmelugu, mis keskendub millalgi käesoleva sajandi keskpaiku Kuu peal turismigrupi sõidukiga juhtunud avariile ning sellele järgnevale päästeoperatsioonile. Tegemist on looga, kus otsest peategelast ei ole, selle asemel esineb lugejale üsna kirev ansambel osalejaid nii õnnetusse sattunud grupi kui ka olukorda lahendava meeskonna poolt.
 
Olulisemateks tegelasteks turismigrupi juures on sõiduki kapten Pat Harris ja tema abiline Sue Wilkins ning inkognito grupiga liitunud kosmoselendude veteran Hansteen. Päästjate poolt tõusevad omakorda esile probleemi avastaja astronoom Lawson, päästmist juhtiv insener Lawrence ja lugu kajastav ajakirjanik Spenser.
 
Lugu ise on väga lihtne. Kuutolmust koosneval merel turistidele lõbusõitu tegev laev vajub kuuvärisemise tagajärjel sügavale sellesama tolmu alla. Päästjatel tuleb asja lahendamiseks ära teha hulk teaduslik-tehnilisi ülesandeid, samal ajal kui lõksus olevas grupis tuleb pigem maadelda psühholoogiliste väljakutsetega. Ning nagu ikka, kui üks probleem on lahendatud, kerkib üles kohe teine.
 
Seda klassikalist jutustust lugedes tekkis kohe ilmne paralleel Andy Weiri hiljutise ja laialdast positiivset vastukaja saanud teosega "Marslane", mis oli samuti eelkõige tehnilisel baasil seisev ja kasutas täpselt sama "probleem-lahendus-probleem-lahendus" ülesehitust. Weiri raamatuga võrreldes on aga Clarke'i lugu veelgi voolujoonelisem.
 
Nimelt on sellist tehnikapõhist lugu kirjutades autorile kindlasti suureks kiusatuseks hakata seda vastukaaluks vürtsitama igasuguste paralleelsete suhtedraamade, minevikutraumade ja tööintriigidega. Mul on üsna hea meel, et Clarke ei soola selle kõigega üle vaid annab isegi olulisematele tegelastele neid asju ainult näpuotsaga.
 
Sest ilmselgelt on siin loos kangelasteks mitte niivõrd tegelased vaid sellised väärtused nagu Teadus ja Tehnika. See on optimistlik visioon sellest, kuidas ootamatustele astutakse julgelt vastu ja kõik lahendused leitakse arvutuslükatiga. Sellist ehedat siirust julgeks naiivseks nimetada ehk vaid kõige paadunum küünik.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav lugu, mis hoiab lõpuni oma kütkeis. Kahjuks kauapüsivat vaimustust või sügavat mõtteainet siiski ei pakkunud, mistõttu autori parimate hulka kindlasti ei liigitaks. Suurepärane ajaviide sellest hoolimata.
Minule tekitas paralleele Murray Leinsteri "Uurimismeeskonna" kogumiku lugudega (probleemipüstitus) ja haakus kummalisel kombel ka minu poolt värskelt loetud Philip Jose Farmeri jutuga "My Sister's Brother" ("The Strange Birth") kogumikust "Strange Relations", seda viimast nimelt kuule baasi rajanud tulnukate näol, kes pidid inimeste kuule jõudes kaugemale kolima ("Kuutolmu varingus" kajastatud küll ainult vandenõuteooriana, mitte otsese sisuliinina).
Eestikeelse versiooni kaanepildil on asjasse mittepuutuv ja raamatus mitteesinev kosmoselaev, mis annab teose mastaapidest täiesti vale ettekujutuse. Tegelikult toimub tegevus kuubussis, mis on bussisuurune ja kujult väikelennuki ja bussi vahepealne sõiduk, kus toimetab napilt üle 20 inimese.
Teksti loeti eesti keeles

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui üldiselt on Clarke võtnud ette pigem suuremad, laiemad teemad - näiteks kuidas luua uut inimkonda võimalikult “puhtalt” (“Kauge maa laulud”), või siis kuidas lapsed vanemate pärandisse suhtuvad (“Lapsepõlve lõpp”), või siis “Linn ja tähed”, mis on üldse mingis mõttes filosoofilise Clarke tippteos, mida ei saagi kuidagi lühidalt kokku võtta - siis on tal ka muid, nö. “väiksemaid” raamatuid. 
 

“Kuutolmu varing” on justkui selline “lihtne” katastroofiromaan, tegevus on lähitulevikus Kuu peal ning probleem on... kuutolmu sisse vajunud lõbusõidulaevaga. Võinoh, probleem on siis sinna kinni jäänud inimestel kui täpne olla. Clarke insenerimaailm jookseb siin raamatus kenasti kogu aeg jutuga kaasa, eks mõne koha pealt natuke saaks praegusel ajal nuriseda(oleme ju praeguseks targemaks saanud), aga minu jaoks on ulmest ülima täpsuse tagaotsimine nagu lõbumajast süütu teenindaja otsimine. Nagu… milleks. Aga see selleks.
 

Selline klassikaline “oleme kuhugi lõksu jäänud ning üritame välja saada” raamat - aga teate, pagana hästi kirjutatud!  Ma nagu hästi ei oskagi selle teose kohta pikemalt kirjutada - sest sarnaseid raamatuid ja filme oleme me kõik mitmeid ja mitmeid lugenud-näinud. “Kuutolmu varing” on kuidagi eriti peenelt ja mõnusalt kirja pandud, loogiliselt läbimõeldud ning südamliku sisuga. Selline nunnu ja sõbralik raamat, mida ei taha peale läbilugemist enda kallist lahti lasta. Las see hetk kestab veel. Lõpuks paned peale läbilugemist hellalt riiulisse. Küll ma tulen millalgi Su juurde tagasi.
 

Mõned lugejad on tõmmanud paralleele Weiri “Marslase” raamatuga. No mingis mõttes ja väga kaudselt võib jah niimoodi läheneda, on ju mõlemad sellest, kuidas kusagil teisel planeedil lõksus ollakse. Mulle isiklikult meeldisid mõlemad - aga nad on mingis mõttes nagu siga ja kägu. “Marslane” on peamiselt ühe mehe lugu, mehe, kes on pigem karuse olemisega ning sellist sooja, emotsionaalset komponenti on vähe, pigem on raamatus kaine mõtlemine ja külm raud. Clarke raamatus on inimesed, kes koos peavad karmist olukorrast end läbi närima. Mõlema raamatu puhul on taustal läbimõeldud tehniline maailm.
 

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi väike ülevaade Kuust ulmekirjanduses, väga hea kiirsissevaade meie lähinaabri maailma.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles