Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954-9.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Wasp Factory

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Herilase vabrik»
Tallinn «Olion» 1999

Hinne
Hindajaid
10
9
3
0
0
Keskmine hinne
4.318
Arvustused (22)

Romaani peategelane Frank suudab lõpus üllatada nii oma venda kui ka lugejaid. Toon mõningaid uitmõtteid teosest, mida peetakse kõigi aegade 100 parima õudusraamatu hulka kuuluvaks ("Horror 100 Best Books" by Stephen Jones ja Kim Newman).
1) M. Edwards võrdleb Ballardit ja Banksi ning leiab, et nii Ballardi "Crash" kui ka Banksi "Herilase vabrik" näitavad kinnismõtte jõudu maailma vormimisel oma moonutatud kujutluse kohaseks.
2) Temaatika poolest võiks "Herilase vabrikut" võrrelda ka Goldingi "Kärbeste jumalaga". Mõlemad näitavad sedasama – inimeses peituvat kurjust.
3) Briti lugejaid olevat eelkõige shokeerinud teoses kujutatud julmus loomade vastu, mitte aga kolm lapsemõrva. Ka see räägib midagi tänapäeva inimestest.
4) Raamat pakkus võimsa lugemiselamuse. Üks väike ebatäpsus on autoril või tõlkijal sisse tulnud: ragulka laskemoonaks on kuullaagri kuulid (mitte kuullaagrid).
Lugege kindlasti, häid õudukaid ei ilmu maakeeles just sageli!
Teksti loeti eesti keeles

Kohati läks minu horroriga (?) harjumatu maitse jaoks vähe liiga jälgiks kätte.. Aga elamuse sai sellest teosest tõesti vägeva. Lõpp võttis ikka pikaks ajaks muhelema.
Teksti loeti inglise keeles

Tõsi ta on, sellist lõppu küll ei oodanud nagu autor selle praegusel kujul välja nuputanud on. Päris kobe raamat, kas just horror, aga väga omapärane kindlasti. Üks tuttav kasutas teose iseloomustamiseks sõna "haige", võibolla tõesti, kuid lugemist väärib sellegi poolest :)
Teksti loeti eesti keeles

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

Haarav ja huvitav ekskurss noore, khm, inimese psühhopatoloogia radadel. Sümpatiseerisid nii peategelane kui jutu humoorikas lõpp(lahendus).
Teksti loeti eesti keeles

Ilge raamat! Kui see oleks mul esimene Banks olnud, poleks ma iial teisi lugenud, sõltumata sellest, mis keegi nende kohta räägiks. Pigem tõstaksin üles küsimuse - mis seal nii väga ulmelist on? Noh, üks nägemus ja siis see lõpp, mis peaks nagu asjadele teise vaate andma. Muidu on tegu katsega rabada - terve raamat on üles ehitatud paranoilise maailmapildi üledoosile. Ei vaidle vastu, et ladusalt kirjutatud, ei vaidle vastu - lummav. Aga sellest "3", mitte "1". Nii et kui on soov lugeda midagi haaravat ja ebameeldivat, siis siin ta on!

Ainuke, mis annab tõsisemaid plusspunkte, oli raamatu üldine sõnum - katse inimlikkust suvaliselt ümber teha lõppeb hävinguga. Peamine värd jäi küll ellu, aga ilma reaalse tulevikuta, rääkigu ta ise, mida tahes. Võib-olla on teosel oma koht lakmuspaberina inimeste kaardistamise osas, näidates peidetud hälbeid? Vabandust, see oli maitsetu nali, aga sellist maailmanägemist võib leida kasvõi politseikroonikast - hüljatud vastsündinud avalikus tualetis, koerte poolt koduteel lõhki rebitud inimesed, seltskond umbjoobes ümber kolm päeva surnud kaaslase - autor on vaid peategelasele kapaga intelligentsust jaganud, et ta kohe vahele ei jääks ja oma eemaletõukavas maailmas edasi saaks kesta.

Ma ei kahetse lugemisele kulunud aega, sest inimese mõistmisele ta siiski ühe tahu, mis sest et ebareaalse, lisab. Niisamuti kui tuleb lugeda inkvisitsioonist, Dachaust ja Gulagist, selgemalt hindamaks turvavanglat, mida tavapärane ühiskond oma reeglite ja kõikjaloluga endast kujutab. Hea, et selline raamat on nüüd ka maakeeli olemas, pärl omas žanris on ta kindlasti. Ainult et mul oli lõpetades natuke pettasaanud tunne - mida Banks mulle siis ütles? Midagi - esitas vaid ühe konstruktsiooni, hoides pinget üleval, serveerides ebatavaliselt palju jälkust.

Teksti loeti eesti keeles

Üks omapärasemaid ja meeldejäävamaid õudukaid, mida eales lugenud olen. Algul võib ju tunduda, et mis see siis ära ei ole: poiss kimbutab putukaid ja teeb oma nõost tuulelohe... nagu politseiuudiste kirjanduslik ümbertöötlus. Eelarvamused oleks siiski parem kõrvale jätta. Lõpus ei ole miski selline, nagu algul paistis. Vot.
Teksti loeti eesti keeles

lihtsalt hiilgav(ja muid ülivõrdes sõnu)Nii head lõppu ei ole vist kunagi enne lugenud
Teksti loeti eesti keeles

Üks sõna, mis minul selle raamatuga seostub, on maalähedus. Ja kui algusosa sarnaneb Gerald Durrelli romaaniga "Minu pere ja muud loomad", siis on see sellest tulenev paratamatus. Ma usun et paljude oma lapsepõlve looduse keskel veetnud inimeste päevi on täitnud mängud ning eksperimendid loomade ja taimedega, mis muidugi enamikul juhtudel Franki "tasemele" ei arene. Ja samas ei tegele Frank elusate koerte põlemapistmisega nagu ta vend, et ka tema jaoks eksisteerivad mingid piirid.

Üldiselt liigitaks ma teose ideeromaaniks, et lugu on alguse saanud ideest - "mis oleks kui..." - ning seejärel on välja mõeldud nn. psühholoogiline portree, taust ning eellugu, esitades seda tagasivaateliselt - romaani olevikuliinis peale Franki igapäevaste toimetuste ning Ericu telefonikõnede midagi märkimisväärset ei juhtugi. Tulemus on hea, kuid ei saa jätta mainimata, et romaani puänt ei ole minu meelest eelnevaga samal tasemel.

Igal juhul pean romaani põhitoonilt üsna positiivseks. Mitte et ma kellegi Franki-sugusega sõbruneda tahaksin, kuid Heinleini stiilis ideelised kangelased võivad teinekord suuremat iiveldustunnet tekitada. Minu meelest on kirjanduse rolliks jutustada lugusid (pakkudes sealsamas ümberkehastumisvõimalust) soovitatavalt sellistest sündmustest, mida inimesega kas võimaluse või tahtmise/kutsumuse puudumise tõttu reaalselt juhtuda ei saa ning antud vahepala eest hallis argipäevas olen kirjanikule tänulik.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on tõesti väga veider, kuid mingiks maailma jubedaimaks/ilgeimaks teoseks ei tahaks pidada. Mõned stseenid on küll parajalt rõvedad, eriti mõjuvana tunduvad need seetõttu, et kõik toimub suhteliselt loomulikult. Aset leidvaid sündmusi kirjeldatakse nii tavalistena.

Hindeks panen ma 4, sest hoolimata oma lummusest ning autori heast sõnaseadmisoskusest, ei ole see siiski midagi eriti lõbusat ega meeldivat.

Teksti loeti eesti keeles

Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ei olnudki ta mõeldud mingi meeldiv raamat olema ja ega ei olnudki. Kõigi nende soodsate arvustuste ja tolle top 100 põhjal ootasin igatahes, et on vihane ja õudne asi, aga no ei olnud. Minu jaoks jäi ta lahjaks ja nonde haiglaste telefonikõnede ajal tuli kohati isegi mõte, et see asi tuleks ehk riiulisse paremaid aegu ootama panna. Ei istu mulle säherdused problemaatiliste isikute elulookirjeldused. Pauer oli puudu ja kohati tundusid lahendused liiga otsitud ja ebaloogilised olevat. Eelneva reklaami põhjal osutus ilmseks pettumuseks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhhh! Väga tõetruu raamat kastratsioonihirmus tegelase jälkidest tegudest. Lugemiselamus paraku erilist esteetilist naudingut ei pakkunud, aga raamatu psühhoanalüütiline lõpp koos vinge puändiga kompenseeris kogu lugemise vaeva.Loodetavasti ei sisalda raamat endas autobiograafilisi sugemeid! ;-)

Pole inglise keelset varianti küll näinud, aga tõlge tundus kohutavana. Kaldun arvama, et algupärand kõlab veidi paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et parimaks soovituseks on mu sõbra, kellele olin "herilasi" soovitanud, sõnad paari esimese peatükki läbimise järel: "Ära seda raamatut enam iial kellelegi soovita!"
Teksti loeti eesti keeles

Seni arvasin, et tegu pole ulmelise raamatuga. Tundub, et eksisin!Kuigi idee järgi oli see päris huvitav ja kindlasti omapärane teos, siis midagi suurepärast ja ülistamist väärivat ma sealt küll ei leidnud.Haige, rõve ja julm oli. Julm nii selle väärastunud inimesehakatise kui ka kõige muu suhtes. Ei, ma ei kahetse, et ma seda raamatut lugema hakkasin, kuid teist korda ma seda küll kätte ei võta. Luban!
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt hea ideega ning tüüpiliselt banksilik, aga jääb hilisemate asjade varju just kirjutamise ladususe poolest. Pidasin seda alguses eesti tõlke probleemiks, kuid selgub, et ka inglise keeles pole asi oluliselt tugevam. Siiski, tervikuna väljapaistev.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegemist oli küllaltki vägivaldse ja negatiivseid tundeid rõhutava raamatuga, mis siis paljastab inimese pahupoolt, madalaid tunge jne. Üldiselt hästi kirjutatud, aga see teema hakkas ikkagi lõpuks vastu. Lõpp oli muidugi väga hea puändiga. Samas kahtlen veidi, kas tegemist on ikkagi ulmeteosega, sest ainus koht, mida võiks sellisena käsitada, võib sama hästi olla ka peategelase ettekujutus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles