Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954-9.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Player of Games

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Mängur»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
26
9
2
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (38)

Olin mõnuga läbi lugenud “Consider Phlebas”-e ja lootsin sama meeldivat nädalalõppu sellest romaanist. Ja ma ei pettunud. Romaani tegevus toimub sadu aastaid hiljem “Phlebas”-est. Kultuur on kosmoseühiskond, mis põhineb inimeste ja masinate sümbioosile.
Kultuuri suurim mängur on Jernau Guregh, kõikide mängude meister. Oma edust tüdinenuna reisib ta Azadi impeeriumisse, et proovida oma võimeid mängus, mis on ääretult keeruline. Impeeriumi parim mängur on ühtlasi selle keiser. Azadi imperium püsib koos tänu mägule. Finaalis on ta vastaseks Azadi keiser Nicosar.
Teksti loeti soome keeles

Raamatut värskemalt lugenuna, parandaks kõigepealt eelkirjutanu mõningad ebatäpsused. Esiteks oli peategelase nimi minu mäletamist mööda Guregh, mitte Gurgen. Teiseks ei reisinud ta sinna Azadi Impeeriumi mitte igavusest, pigem ei jäänud talle muud valikut. Nimelt suutis üks oma kurvas saatuses pettunud küber (drone) suure Mänguri sohitegemise pealt peenelt vahele võtta. Millele järgnenud santaazi tagajärjel määris kohalik kontaktikomitee meie kangelasele kaela osavõtu järjekordsest Azadi Impeeriumi Turniirist. Azadi ühiskond ja riigikord olid... omapärased. Kõik ametikohad, kaasa arvatud kohaliku Imperaatori oma, jagatakse laiali vastavalt sellele, kui kõva käsi on keegi mängus nimega Azad. Impeeriumi nimi, kusjuures on tuletatud mängu omast, mitte vastupidi. Mäng ise on piisavalt komplitseeritud, et oma sümboolikaga simuleerida reaalsust. Siit ka loogika -> kes on edukas mängus, on edukas elus. Teisest küljest, mängu eesmärgiks on võit. Dominants vastase üle. Millest tulenevalt on ka parimatest mänguritest juhitud yhiskonna seisundiks-eesmärgiks agressioon. Kokkuvõtteks. Raamat oli yldiselt hea. Samas, "Consider Phlebas" meeldis mulle rohkem. Ei saaks öelda, et ma lausa pettunud oleksin... Ootasin aga rohkemat. Hindeks seetõttu paneks nelja plussiga. Võimalik, et teistsuguse lugemisjärjekorra puhul oleks see hinna teistsugune. PS! Puänt oli hea!
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Olin just lugenud “Consider Phlebas”-t ja esialgu ei tundunud "The Player of Games" samaväärsena. Kuid rõhk on sõnal "esialgu", sest pärast unist nn. sissejuhatust hakkas teema arenema. Puudus küll selline pidev madin nagu “Consider Phlebas”-es oli (päris actionivaba siiski pole), kuid omal (vaimsel või mõnel muul sellisel) kombel oli see raamat ehk isegi huvitavam. Minu arvates ei ole mõtet kogu värgi sisu avada aga robot, kes Jernau sellele avantüürile ahvatles, ei olnud ju tegelikult oma kurvas saatuses pettunud või kuidas!? Lugege kõik, kellel on piisavalt kannatust/inteligentsi sellelaadsete teemaarenduste jaoks, nagu seda Banks selles teoses pakub!
Teksti loeti soome keeles

Saadetakse niisiis Gurgeh Azadi Impeeriumi võistlema, topitakse mingid mängukirjeldused ja muu sihke sodi kah vahele, aga... hoopis huvitavam on see, mis toimub kuskil kõrval, kaadri taga. Suur poliitika ehk ametikohtade jagamine, sohitegemised ja kokkumängud et võõramaalast "pühast mängust" välja saada jne. Ette heita midagi ei oska ja tõttöelda ei taha kah. Küllaltki hoogne ja põnev lugu, milles ka sotsiaalne osa hästi kirjas. Üksjagu parem ja ladusam lugemine, kui Mõtle Phlebasest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnevõrra ladusam lugemine küll, kuid sellevõrra ka ebaulmelisem. Ainuke tõeliselt "ulmeline" asi mis meelde jäi oli kolmesoolisus - ja see ei puudutanud mitte kuidagi pidi süzeed. Autor oleks võinud teose tavalise mitteulmelise ilukirjandusteosena vormistada - sisust poleks midagi kaotsi läinud, teost poleks eesti keelde tõlgitud ja meie ulmefännid oleks oma raha eest ostnud hoopis mõne teise selle teose asemel avaldatud ulmeraamatu. Väga suure tõenäosusega oleks see tunduvalt kvaliteetsem teos olnud. Kahetsen, et ostsin - mis teha kui põhimõtteliselt iga ilmuva eestikeelse sf-teose moodi raamatu ostan.

Positiivne lugemiselamus neile, kes suudavad n-ndat hooaega hoolega jälgida x-filesites toimuvat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin just lugenud Phlebast ja...

Ei, see on halb algus.

Phlebase lugemisest oli möödunud piisavalt palju aega, et detailid hägustuksid ja vaid üldine süzheeliin, raamatu lugemisel - ja pärast lugemist - tekkinud mõtted ja muu "üldise" alla käiv meeles oleksid. Niimoodi, tundsin ma, on päris hea "Mängurile" vastu astuda. Kuid see selleks. Raamat koosneb kolmest suurest ja ühest väikesest osast; esimene taob iga vähimagi vahendiga lugejasse peategelase olemust, teine on vahepala, kolmas crescendoni tõusev süzheesööst ja neljas pingelangus. Mõneti meenutas see raamat mulle John Fowles`i "Maagi", eriti just selle stiili poolest, millega näiliselt üksteisega seondumatud osad otsekui mustkunstniku käeviipe peale lahendatud puzzlena terviku moodustasid; stiili poolest, millega lõpuni läheneti ja lõpp täide saadeti.

Samas pole Banks kohe kindlasti teinud halbade kriminullide viga ning on andnud lugejale võimaluse kaasa mõtelda .. ja välja mõtelda. Niimoodi oli ära arvatav ka raamatu puänt (või isegi kaks puänti) ja veel üht-teist. Lugemisrõõmu see samas ei kahandanud, pigem vastupidi.

Mu suurimaid sümpaatiaid oli raamatus kaks. Esiteks Stygla numeraatorid. Ehkki vaid alguses ning vägagi episoodilises osas esinenutena jätsid nad, kuidas seda öeldagi, koduse ja armsa mulje... panid rõõmsalt muigama. Teiseks droon, kelle harras huvi suleliste vastu suutis samuti muige näole tuua. Za-nimeline tegelase mainimine tõi alati silme ette pisut purjus ja pisut räpaka iirlase/shotlase kuju... aga usutavate tegelaskujude loomist peaks Banksi puhul vist juba niisama eeldama.

See arvustus pole ülistuslauluna mõeldud -tahan vaid ära märkida, kui väga antud ajahetkel see raamat mulle sümpatiseeris. Võrreldes Phlebast ja Mängurit, näen esimeses tavalisemat sorti bondiaanat, teises ent mõnd Tarkovski filmi. Nii et kellele Phlebas meeldis, leiab Mängurist ilmselt veelgi rahuldavama lugemise.

Teksti loeti eesti keeles

No nii hea ta kah nüüd polnud, kui kõvasti mainitud "Consider Phlebas", kena raamat, aga kuidagi kulunud teemaarendus ja idee. Tegelaste emotsioonid jätsid suht külmaks.Stseen vihmas, droon peategelast rinnust kinni hoidmas mõjus nagu kliðee keskpärasest filmist. Ajaviitekirjanduse kesktase, aga lugeda siiski võib;))
Teksti loeti eesti keeles

"Mängur" on väga hea raamat minu meelest. Banksi loodud tulevikumaailm (Kultuur) on suhteliselt intrigeeriv. Robotitel-droonidel on samad õigused, mis inimestel, kellegile pole peaaegu mitte miski keelatud jne. Üsna imeliku mulje jättis Kultuuri inimeste pidev soovahetamine. Sellele vabale ühskonnale vastandub brutaalsetes värvitoonides keelamise ja jõu ühiskond (Azad). Paras tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Peategelane Gurgeh on peaaegu tavaline Kultuuri elanik. Ta on erakordselt andekas igat sorti mängudes. Tema valitakse välja, et Azad kui "valel" põhimõttel loodud riiklik moodustis hävitada. Gurgeh tulebki sellega toime, olgugi et lõpuni oma tegelikust rollist aru saamata.

Nagu paljud eespoolkirjutanud nii tahaksin ka mina lõpplahendust esile tõsta, sest see oli tõesti päris hea.

Hea lugemismaterjal, mis väärib kindlasti maksimumhinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, ehkki veidi uimane. Mulle isiklikult meeldib veidi kiirem tegevus, kuid lugesin siiski lõuni. Üks suur puudus (uimasuse kõrval), on minu arvates see, et autor seletab lõpuks siis viimastel lehekülgedel lahti mis varjatud intriigid punutud olid. Need oleks siiski pidanud tooma välja juba tegevuse käigus, see oleks hoidnud ülal põnevust ja udishimu, niiviisi serveerituna aga oli kogu värk kuidagi jõuetu.
Teksti loeti eesti keeles

raamat sellest, et elu on mäng. ja sellest, et mõni mäng (azad) on nagu elu ise. ülistuseks demokraatiale ja isikuvabadusele (kultuur) ning laituseks totalitarismile ja hierarhilisele ühiskonnale (impeerium). päris kenasti loetav raamat, millel on (erinevalt “mõtle phlebasest”) olemas ka happy end. mõneti jäi häirima mingi “tasapinnalisus” – vähe oli huvitavaid tegevusliine ja –suundi (tegelikult just see, mis muutis hästi loetavaks!). üldiselt – täitsa hää!
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud Banksi järjekorras "Phlebas", "Mängur", "Herilase..." ja iga raamatuga autoris järjest rohkem pettunud. Sest tema petab mind - tal on päris hea kirjutamistehnika ja kuidagi suudab ta üsna haarava tekstiga täita uskumatu hulga lehekülgi. Alles hiljem tekib küsimus - milleks? Ja teine asi - ta surub kogu aeg üht nuppu, kirjeldades haruldaselt detailselt ebainimlikku jõhkrust, julmust, jälkust. Alguses - nagu "Phlebases" - on veel huvitav, "Mänguris" "jah, OK, kuulub asja juurde", ja "Herilase vabrik", mis on tegelikult Banksi esimene raamat, ainult sellele üles ehitatud on.

Kokkuvõtteks - hea raamat, aga isiklikult minule on Banks ennast nüüd ammendanud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eesti keeles ilmusid "Hyperion" ja "Mõtle Phlebasest" siis mõlemat lugenuna tundus esimene teisest selgelt üle olevat. Nüüd kus on ilmunud mõlemale "järjed" (siis "Hyperioni langus" ja "Mängur") on olukord minu jaoks täpselt vastupidine - "Mängur" on ikka võrratult huvitavam. Raske öeldagi miks, ilmselt teemakäsitluse ladusus ja terviklikkus pluss veel midagi. Kui võrrelda "Phlebasega" siis ka siin kaldub isiklik eelistus üheselt "Mänguri" kasuks. Lõpp oli muidugi mõneti aimatav, aga paljuks neid raamatuid kus pole. Kokkuvõtteks väga tugev viis, julgeks lugeda soovitada küll :)
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis sarnaneb ja samas ka täielikult erineb kirjanike Kultuuri sarja avaraamatust "Consider Phlebasest". Stiil on neil m6lemal enam-vähem yks, mida ei saa aga kindlasti öelda teemale lähenemise kohta. Kui "Consider.."`is anti igast torust nagu vähegi võimalik ja verd ning muid vedelikke pritsis laias kaares, siis "Player..." on t6eline maiuspala oma intellektuaalsusega. M6lemale romaanile on omased nii m6neski kohas äärmiselt naturalistlikud stseenid, samuti on m6lemat raamatut läbivaks teemaks m6istuslikud masinad, kes inimestega koos eksisteerivad. Alla viie panna oleks patt.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui `Phlebas`. Ega ilmaasjata see teos pidevalt `Internet SF & F top 100` edetabelis top kümne seas ei figureeri. Tõlge on tugevalt parem, kui Phlebasel, inglise keeles asja ülelugemine tundus (pärast ülelugemist) mõttetuna. Banks on pärast selle raamatu lugemist üks mu lemmikautoreid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes "Mõtle Phlebasega" on autori areng tunda. Enam ei proovi filosofeerida "suurte ja igavikuliste" asjade üle või õnneks ei paista välja, kõik vajalik tuleb tegelaste käitumisest. Ainukesena jäi selgusetuks, miks on tulevikus robotitel nii tobedad sidekriipsuga nimed? Loodetavasti annavad sarja järgmised raamatud sellele küsimusele vastuse. Meeldis rohkem ja oli meeldejäävam kui samal ajal eesti keeles ilmunud "Hüperioni langus".
Teksti loeti eesti keeles

Jah, "Mängur" on parem kui "Mõtle Phlebasest", kõvasti kohe parem. Aga siiski jääb midagi puudu. Raamat on uimane ning venib kohati. Ka viimane seletav lõpp oleks võinud olemata olla. Aga muidu arengut paremuse poole on tunda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis pika miinusega. Viimasel ajal olen puutunud kirjanduses pidevalt igasugu "ulmemängudega" kokku. Erilist elamust teos ei andnud, midagi uut ka mitte. Võibolla paar uut eesti-inglise ületulnud sõnakõlksu jäi ehk kõrva taha. Tahaksin panna nelja, aga kuna ma ikkagi nägin hullu vaeva, et raamat poeletilt enesele kosida, siis panen Eeskujuliku, kaheldava pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on väga häid, hästi välja mängitud ideid. Näiteks see, kuidas üldises jõudeelus on omandanud erakordselt tähtsa osa mängud, kuidas professionaalsed mängurid on tunnustatud ühiskonnaliikmed, kes avaldavad väga tihti mänguteoreetilisi artikleid jne. Või siis see kolmesoolise ühiskonna soorollide jaotus. Samas oli teemaliin natuke etteaimatavam kui "Use of Weaponsis" ja "Consider Phlebases", raamat jäi üheplaanilisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuur on kindlasti üks köitvamaid SF-maailmu, mida olen sattunud lugema. Seni pole ükski selle sarja ettesattunud osa pettumust valmistanud. Üldiselt saab ka "Mänguriga" rahul olla. Iriseda võiks ainult selle kallal, et kui juba pakuti välja kolme sooga rass, siis oleks võinud sellise bioloogia mõju ühiskonnale rohkem sügavuti ja mitte ainult kirjelduse tasemel käsitleda - gender-fantaasiate osas on Banksil võrreldes näiteks LeGuiniga veel arenguruumi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen ennegi oma sõpradele öelnud, et ma ei saa aru inimestest, kes võrdlevad Banksi raamatuid Simmonsi raamatutega.

Esiteks kirjutab minu avates Banks nii, nagu Simmons tahaks kirjutada - ühtlaselt, ladusalt, pinget ülevalhoidvalt, mõtlikult, professionaalselt.

Teiseks, Banks ei ürita elu eest midagi maha teha või midagi ülistada. Simmonsi algajalikud tehnilised seletused näiteks TehnoTasandi tekkele panevad isegi minu, naissoost olevuse, üleolevalt muigama. Samas kui Banks kirjutab nii nagu oleks seda oma silmaga pealt näinud.

Banks edastab oma filosoofia ja mõtted sujuvalt, peidetult. Mitte nagu Simmons, kes peab vajalikuks aegajalt näiteks Aenead panna pikka loengut pidama mingil teemal. Banks pole nii haledalt läbinähtav kui Simmons.

Viis, tugev viis!

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Consider Phlebas`i looga suhteliselt selline sirgjoones arenev lugu: lenda kaugele-kaugele, täida ülesanne, sellest kujuneb sportlik ja seejärel tõsine jõukatsumine. Lõpuks selgub sügavam skeem ka. Meelelahutusena hea. (Loetud ammu aega tagasi...)
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi jätkuvalt kirjanikud kes paljastavad oma tegtelaskujude kohta käivaid olulisi fakte alles raamatu lõpus. Näiteks äsjalahkunud Banksi "Mänguris" oli stseen, kus robot ütles peategelasele, et ära raisk lükka käppa rüü alt välja. Selles maailmas kägistatakse neegrid kohe peale sündi. Sealt kohas hakkasin mõtlema, et oot mida? varem pole kusagil öeldud, et peategelane on neeger. Samas oli kirjeldatud kuidas tüüp kahvatus. Kuidas neeger saab kahvatuda? mu kujutlusvõime jääb siinikohal hätta. Ma ei teagi, kuidagi mõru mekk jääb suhu kui avastad, et oled mõnd tegelaskuju kogu raamatu läbi nt naiseks pidanud ja tegelikult on ta hoopis mees vms. On siis rumal mina või autor?

Kordan, et asi polegi iseenesest nahavärvis vaid pigem selles, et alguses võiks tegelase sugu ja rass enamvähem ikka selge olla. Kellele sa täpselt kaasa elad ikka, ebamugav on kui peab üle poole raamatu läbilugenuna hakkama enda silme ette tekkinud kujutluspilti vahetama. Ka lugejaloleks märksa põnevam teada kohe alguses, et tegemist on neegriga, kes saadetakse sellisesse ülikarmi ja rassistlikku ühiskonda.

Mul pole otseselt midagi veidrate tegelaste vastu. Muarust on isegi igav, et Banksi kesksed tegelased sellised kuivikud on, kes oma soost ja orientatsioonist kraplikult kinni hoiavad. Andku aga takka. Ainult öelgu siis enne lugejale kah, muidu jookseb viimasel juhe kokku.

Mis puutub mängu ennast - siis arvestades, et see on kõige olulisem asi mille ümber raamat keerleb oli kole raske elada kaasa mängule mille reeglid pole päris selged. Raamatus oli see mulle umbes sama nagu vaadata ameerika jalgpalli (ma pole kunagi arusaanud kuidas see ikka käib). Lugedes tekkis korduvalt õigustatud küsimus, et kas autor isegi korralikult ette kujutas, mismoodi see kõik käib, või pani ta huupi. Ehk siis, detailid olid selged, aga kogu süsteem jäi ähmaseks. Banks kirjeldab küll nt alguses millised keerukad mitmetasapinnalised kujundid ning poolelusad ja morfsed nupud mängus kasutust leiavad. Lõpuks muutub aga kõik mingiks Red Alerdi arvutimängu keerukamaks analoogiks.

Jürka feissisõber Kärt Mikli ütles Mängu kohta hästi: "Banksi versioonis digimuundub ameerika jalgpall maleks, siis kunstkäsitööringiks ja lõpuks hakkavad vastasmeeskondade kaptenid omavahel valssi tantsima. Aga tegelikult on valss hoopis postitants ja selle kaotaja saab eetikamedali."

Kokkuvõtteks võib öelda, et Banks on kahe esimese raamatu järgi üsnagi ühetaoline kirjanik. Jutustab lugu sageli samade stiilivõtetega, ningpärast Phlebase lugu ei too ta enam enda maailma juurde mitte midagi märkimisväärselt lennukat või uut. Enderi mäng on parem mäng!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu eesti ja nüüd inglise keeles. Originaalkeeles nautisin rohkem. Üks mu lemmikuid Iain M. Banks Kultuuri sarjast.
Lugu Kultuuri parimast universaalsest (mitmeid mänge mängivast) mängurist Jernau Morat Gurgeh, kes psühholoogilise töötlusega meelitatakse juba võidetud mängus petma (saamaks ideaalset tulemust) ja sunnitakse hiljem selle paljastamisega hirmutades Kultuuri eest mingit ülikeerulist (ja mitte selgelt kirjeldatud) Azadi impeeriumi saatust määravat mängu mängima.
Üldiselt väga ladus lugemine, vahepeal läheb küll Azadi sadistlikkuse kirjeldus minu jaoks liiga graafiliseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Selle romaani mastaapsusest annab kõigepealt aimu esimesel leheküljel ära toodud ajaskaala, mis saab alguse umbes 565 miljonit aastat tagasi ja lõpeb tänapäevas. Ruumiliselt Tchaikovsky meid küll kuhugi kaugele rändama ei vii. Ei olegi vaja Maalt lahkuda selleks et tutvuda mitme erineva hämmastava maailmaga.
 
Päriselt pihta hakkab lugu tänapäeva Inglismaal, kus kaks tüdrukut tegelevad hobi korras esoteeriilse kallakuga sündmuste uurimisega. Sellised juhtumid kus kellegi tuttav olevat näinud metsas lumeinimest, või siis on youtubes  avaldatud udune video millele on "kogemata jäänud" mingi fantastiline elukas. Tüdrukud käivad sündmuskohtadel asja uurimas kuid pigem ei võta seda ise päris tõsiselt. Rohkem on see ettekääne selleks et aeg-ajalt kuhugi linnast välja matkata. Kuni ühel sellisel uurimisretkel jääb üks tüdrukutest teadmata kadunuks, teine aga ei taha iseendalegi tunnistada sündmusi mis selleni viisid. Möödub neli aastat.
 
Niimoodi see algab, väikeste kohaliku tähtsusega sündmustega mis puudutavad üksikuid inimesi. Vahele on pikitud populaarteadusliku loengu vormis haaravaid ideid sellest kuidas evolutsioon Maal oleks võinud minna teisiti ja millised mõistusega liigid selle tulemusel oleksid võinud tekkida. Esialgu ei saa aru kuidas need kaks liini omavahel seotud on. Aga ilma liigse venitamiseta võtab lugu hoo üles nagu ameerika mägedel liikuv rong ja põrutab mööda rööpaid esimesse kuristikku. Juhuu!
 
Lisaks algsele peategelaste paarile ilmub veel teisigi. Lugu antakse edasi vaheldumisi mitme keskse tegelase silme läbi. Tegelaste galerii on lai, alustades transvestiidist geniaalsest matemaatikust ja lõpetades ehtsa Bondi-filmi stiilis maailmavalitsejaks tahtva kurjamiga. Tegelasi ei kasutata mitte ainult lamedate marionettidena fantastilist maailma kujutaval etendusel vaid ka nende tausta avatakse üsna põhjalikult ja veenvalt, mis võimaldab neile lugedes kaasa elada. Loo jutustamisel on teadus ja seiklus väga hästi tasakaalus. Ühest küljest ei hakka praktiliselt hetkekski igav, samas aga juhtus mõned korrad et läksin Wikipediasse mõnd paleontoloogia-teemalist artiklit lugema et ühe või teise aspekti kohta rohkem teada saada.
 
Kas sai juba piisavalt kiidusõnu? Rohkem ei taha lisada sest see ei mõjuks vist enam usutavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles