Kasutajainfo

Iain M. Banks

16.02.1954-9.06.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Player of Games

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Mängur»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
26
9
2
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (38)

Olin mõnuga läbi lugenud “Consider Phlebas”-e ja lootsin sama meeldivat nädalalõppu sellest romaanist. Ja ma ei pettunud. Romaani tegevus toimub sadu aastaid hiljem “Phlebas”-est. Kultuur on kosmoseühiskond, mis põhineb inimeste ja masinate sümbioosile.
Kultuuri suurim mängur on Jernau Guregh, kõikide mängude meister. Oma edust tüdinenuna reisib ta Azadi impeeriumisse, et proovida oma võimeid mängus, mis on ääretult keeruline. Impeeriumi parim mängur on ühtlasi selle keiser. Azadi imperium püsib koos tänu mägule. Finaalis on ta vastaseks Azadi keiser Nicosar.
Teksti loeti soome keeles

Raamatut värskemalt lugenuna, parandaks kõigepealt eelkirjutanu mõningad ebatäpsused. Esiteks oli peategelase nimi minu mäletamist mööda Guregh, mitte Gurgen. Teiseks ei reisinud ta sinna Azadi Impeeriumi mitte igavusest, pigem ei jäänud talle muud valikut. Nimelt suutis üks oma kurvas saatuses pettunud küber (drone) suure Mänguri sohitegemise pealt peenelt vahele võtta. Millele järgnenud santaazi tagajärjel määris kohalik kontaktikomitee meie kangelasele kaela osavõtu järjekordsest Azadi Impeeriumi Turniirist. Azadi ühiskond ja riigikord olid... omapärased. Kõik ametikohad, kaasa arvatud kohaliku Imperaatori oma, jagatakse laiali vastavalt sellele, kui kõva käsi on keegi mängus nimega Azad. Impeeriumi nimi, kusjuures on tuletatud mängu omast, mitte vastupidi. Mäng ise on piisavalt komplitseeritud, et oma sümboolikaga simuleerida reaalsust. Siit ka loogika -> kes on edukas mängus, on edukas elus. Teisest küljest, mängu eesmärgiks on võit. Dominants vastase üle. Millest tulenevalt on ka parimatest mänguritest juhitud yhiskonna seisundiks-eesmärgiks agressioon. Kokkuvõtteks. Raamat oli yldiselt hea. Samas, "Consider Phlebas" meeldis mulle rohkem. Ei saaks öelda, et ma lausa pettunud oleksin... Ootasin aga rohkemat. Hindeks seetõttu paneks nelja plussiga. Võimalik, et teistsuguse lugemisjärjekorra puhul oleks see hinna teistsugune. PS! Puänt oli hea!
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Olin just lugenud “Consider Phlebas”-t ja esialgu ei tundunud "The Player of Games" samaväärsena. Kuid rõhk on sõnal "esialgu", sest pärast unist nn. sissejuhatust hakkas teema arenema. Puudus küll selline pidev madin nagu “Consider Phlebas”-es oli (päris actionivaba siiski pole), kuid omal (vaimsel või mõnel muul sellisel) kombel oli see raamat ehk isegi huvitavam. Minu arvates ei ole mõtet kogu värgi sisu avada aga robot, kes Jernau sellele avantüürile ahvatles, ei olnud ju tegelikult oma kurvas saatuses pettunud või kuidas!? Lugege kõik, kellel on piisavalt kannatust/inteligentsi sellelaadsete teemaarenduste jaoks, nagu seda Banks selles teoses pakub!
Teksti loeti soome keeles

Saadetakse niisiis Gurgeh Azadi Impeeriumi võistlema, topitakse mingid mängukirjeldused ja muu sihke sodi kah vahele, aga... hoopis huvitavam on see, mis toimub kuskil kõrval, kaadri taga. Suur poliitika ehk ametikohtade jagamine, sohitegemised ja kokkumängud et võõramaalast "pühast mängust" välja saada jne. Ette heita midagi ei oska ja tõttöelda ei taha kah. Küllaltki hoogne ja põnev lugu, milles ka sotsiaalne osa hästi kirjas. Üksjagu parem ja ladusam lugemine, kui Mõtle Phlebasest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnevõrra ladusam lugemine küll, kuid sellevõrra ka ebaulmelisem. Ainuke tõeliselt "ulmeline" asi mis meelde jäi oli kolmesoolisus - ja see ei puudutanud mitte kuidagi pidi süzeed. Autor oleks võinud teose tavalise mitteulmelise ilukirjandusteosena vormistada - sisust poleks midagi kaotsi läinud, teost poleks eesti keelde tõlgitud ja meie ulmefännid oleks oma raha eest ostnud hoopis mõne teise selle teose asemel avaldatud ulmeraamatu. Väga suure tõenäosusega oleks see tunduvalt kvaliteetsem teos olnud. Kahetsen, et ostsin - mis teha kui põhimõtteliselt iga ilmuva eestikeelse sf-teose moodi raamatu ostan.

Positiivne lugemiselamus neile, kes suudavad n-ndat hooaega hoolega jälgida x-filesites toimuvat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin just lugenud Phlebast ja...

Ei, see on halb algus.

Phlebase lugemisest oli möödunud piisavalt palju aega, et detailid hägustuksid ja vaid üldine süzheeliin, raamatu lugemisel - ja pärast lugemist - tekkinud mõtted ja muu "üldise" alla käiv meeles oleksid. Niimoodi, tundsin ma, on päris hea "Mängurile" vastu astuda. Kuid see selleks. Raamat koosneb kolmest suurest ja ühest väikesest osast; esimene taob iga vähimagi vahendiga lugejasse peategelase olemust, teine on vahepala, kolmas crescendoni tõusev süzheesööst ja neljas pingelangus. Mõneti meenutas see raamat mulle John Fowles`i "Maagi", eriti just selle stiili poolest, millega näiliselt üksteisega seondumatud osad otsekui mustkunstniku käeviipe peale lahendatud puzzlena terviku moodustasid; stiili poolest, millega lõpuni läheneti ja lõpp täide saadeti.

Samas pole Banks kohe kindlasti teinud halbade kriminullide viga ning on andnud lugejale võimaluse kaasa mõtelda .. ja välja mõtelda. Niimoodi oli ära arvatav ka raamatu puänt (või isegi kaks puänti) ja veel üht-teist. Lugemisrõõmu see samas ei kahandanud, pigem vastupidi.

Mu suurimaid sümpaatiaid oli raamatus kaks. Esiteks Stygla numeraatorid. Ehkki vaid alguses ning vägagi episoodilises osas esinenutena jätsid nad, kuidas seda öeldagi, koduse ja armsa mulje... panid rõõmsalt muigama. Teiseks droon, kelle harras huvi suleliste vastu suutis samuti muige näole tuua. Za-nimeline tegelase mainimine tõi alati silme ette pisut purjus ja pisut räpaka iirlase/shotlase kuju... aga usutavate tegelaskujude loomist peaks Banksi puhul vist juba niisama eeldama.

See arvustus pole ülistuslauluna mõeldud -tahan vaid ära märkida, kui väga antud ajahetkel see raamat mulle sümpatiseeris. Võrreldes Phlebast ja Mängurit, näen esimeses tavalisemat sorti bondiaanat, teises ent mõnd Tarkovski filmi. Nii et kellele Phlebas meeldis, leiab Mängurist ilmselt veelgi rahuldavama lugemise.

Teksti loeti eesti keeles

No nii hea ta kah nüüd polnud, kui kõvasti mainitud "Consider Phlebas", kena raamat, aga kuidagi kulunud teemaarendus ja idee. Tegelaste emotsioonid jätsid suht külmaks.Stseen vihmas, droon peategelast rinnust kinni hoidmas mõjus nagu kliðee keskpärasest filmist. Ajaviitekirjanduse kesktase, aga lugeda siiski võib;))
Teksti loeti eesti keeles

"Mängur" on väga hea raamat minu meelest. Banksi loodud tulevikumaailm (Kultuur) on suhteliselt intrigeeriv. Robotitel-droonidel on samad õigused, mis inimestel, kellegile pole peaaegu mitte miski keelatud jne. Üsna imeliku mulje jättis Kultuuri inimeste pidev soovahetamine. Sellele vabale ühskonnale vastandub brutaalsetes värvitoonides keelamise ja jõu ühiskond (Azad). Paras tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Peategelane Gurgeh on peaaegu tavaline Kultuuri elanik. Ta on erakordselt andekas igat sorti mängudes. Tema valitakse välja, et Azad kui "valel" põhimõttel loodud riiklik moodustis hävitada. Gurgeh tulebki sellega toime, olgugi et lõpuni oma tegelikust rollist aru saamata.

Nagu paljud eespoolkirjutanud nii tahaksin ka mina lõpplahendust esile tõsta, sest see oli tõesti päris hea.

Hea lugemismaterjal, mis väärib kindlasti maksimumhinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, ehkki veidi uimane. Mulle isiklikult meeldib veidi kiirem tegevus, kuid lugesin siiski lõuni. Üks suur puudus (uimasuse kõrval), on minu arvates see, et autor seletab lõpuks siis viimastel lehekülgedel lahti mis varjatud intriigid punutud olid. Need oleks siiski pidanud tooma välja juba tegevuse käigus, see oleks hoidnud ülal põnevust ja udishimu, niiviisi serveerituna aga oli kogu värk kuidagi jõuetu.
Teksti loeti eesti keeles

raamat sellest, et elu on mäng. ja sellest, et mõni mäng (azad) on nagu elu ise. ülistuseks demokraatiale ja isikuvabadusele (kultuur) ning laituseks totalitarismile ja hierarhilisele ühiskonnale (impeerium). päris kenasti loetav raamat, millel on (erinevalt “mõtle phlebasest”) olemas ka happy end. mõneti jäi häirima mingi “tasapinnalisus” – vähe oli huvitavaid tegevusliine ja –suundi (tegelikult just see, mis muutis hästi loetavaks!). üldiselt – täitsa hää!
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud Banksi järjekorras "Phlebas", "Mängur", "Herilase..." ja iga raamatuga autoris järjest rohkem pettunud. Sest tema petab mind - tal on päris hea kirjutamistehnika ja kuidagi suudab ta üsna haarava tekstiga täita uskumatu hulga lehekülgi. Alles hiljem tekib küsimus - milleks? Ja teine asi - ta surub kogu aeg üht nuppu, kirjeldades haruldaselt detailselt ebainimlikku jõhkrust, julmust, jälkust. Alguses - nagu "Phlebases" - on veel huvitav, "Mänguris" "jah, OK, kuulub asja juurde", ja "Herilase vabrik", mis on tegelikult Banksi esimene raamat, ainult sellele üles ehitatud on.

Kokkuvõtteks - hea raamat, aga isiklikult minule on Banks ennast nüüd ammendanud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eesti keeles ilmusid "Hyperion" ja "Mõtle Phlebasest" siis mõlemat lugenuna tundus esimene teisest selgelt üle olevat. Nüüd kus on ilmunud mõlemale "järjed" (siis "Hyperioni langus" ja "Mängur") on olukord minu jaoks täpselt vastupidine - "Mängur" on ikka võrratult huvitavam. Raske öeldagi miks, ilmselt teemakäsitluse ladusus ja terviklikkus pluss veel midagi. Kui võrrelda "Phlebasega" siis ka siin kaldub isiklik eelistus üheselt "Mänguri" kasuks. Lõpp oli muidugi mõneti aimatav, aga paljuks neid raamatuid kus pole. Kokkuvõtteks väga tugev viis, julgeks lugeda soovitada küll :)
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis sarnaneb ja samas ka täielikult erineb kirjanike Kultuuri sarja avaraamatust "Consider Phlebasest". Stiil on neil m6lemal enam-vähem yks, mida ei saa aga kindlasti öelda teemale lähenemise kohta. Kui "Consider.."`is anti igast torust nagu vähegi võimalik ja verd ning muid vedelikke pritsis laias kaares, siis "Player..." on t6eline maiuspala oma intellektuaalsusega. M6lemale romaanile on omased nii m6neski kohas äärmiselt naturalistlikud stseenid, samuti on m6lemat raamatut läbivaks teemaks m6istuslikud masinad, kes inimestega koos eksisteerivad. Alla viie panna oleks patt.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui `Phlebas`. Ega ilmaasjata see teos pidevalt `Internet SF & F top 100` edetabelis top kümne seas ei figureeri. Tõlge on tugevalt parem, kui Phlebasel, inglise keeles asja ülelugemine tundus (pärast ülelugemist) mõttetuna. Banks on pärast selle raamatu lugemist üks mu lemmikautoreid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes "Mõtle Phlebasega" on autori areng tunda. Enam ei proovi filosofeerida "suurte ja igavikuliste" asjade üle või õnneks ei paista välja, kõik vajalik tuleb tegelaste käitumisest. Ainukesena jäi selgusetuks, miks on tulevikus robotitel nii tobedad sidekriipsuga nimed? Loodetavasti annavad sarja järgmised raamatud sellele küsimusele vastuse. Meeldis rohkem ja oli meeldejäävam kui samal ajal eesti keeles ilmunud "Hüperioni langus".
Teksti loeti eesti keeles

Jah, "Mängur" on parem kui "Mõtle Phlebasest", kõvasti kohe parem. Aga siiski jääb midagi puudu. Raamat on uimane ning venib kohati. Ka viimane seletav lõpp oleks võinud olemata olla. Aga muidu arengut paremuse poole on tunda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis pika miinusega. Viimasel ajal olen puutunud kirjanduses pidevalt igasugu "ulmemängudega" kokku. Erilist elamust teos ei andnud, midagi uut ka mitte. Võibolla paar uut eesti-inglise ületulnud sõnakõlksu jäi ehk kõrva taha. Tahaksin panna nelja, aga kuna ma ikkagi nägin hullu vaeva, et raamat poeletilt enesele kosida, siis panen Eeskujuliku, kaheldava pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on väga häid, hästi välja mängitud ideid. Näiteks see, kuidas üldises jõudeelus on omandanud erakordselt tähtsa osa mängud, kuidas professionaalsed mängurid on tunnustatud ühiskonnaliikmed, kes avaldavad väga tihti mänguteoreetilisi artikleid jne. Või siis see kolmesoolise ühiskonna soorollide jaotus. Samas oli teemaliin natuke etteaimatavam kui "Use of Weaponsis" ja "Consider Phlebases", raamat jäi üheplaanilisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuur on kindlasti üks köitvamaid SF-maailmu, mida olen sattunud lugema. Seni pole ükski selle sarja ettesattunud osa pettumust valmistanud. Üldiselt saab ka "Mänguriga" rahul olla. Iriseda võiks ainult selle kallal, et kui juba pakuti välja kolme sooga rass, siis oleks võinud sellise bioloogia mõju ühiskonnale rohkem sügavuti ja mitte ainult kirjelduse tasemel käsitleda - gender-fantaasiate osas on Banksil võrreldes näiteks LeGuiniga veel arenguruumi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen ennegi oma sõpradele öelnud, et ma ei saa aru inimestest, kes võrdlevad Banksi raamatuid Simmonsi raamatutega.

Esiteks kirjutab minu avates Banks nii, nagu Simmons tahaks kirjutada - ühtlaselt, ladusalt, pinget ülevalhoidvalt, mõtlikult, professionaalselt.

Teiseks, Banks ei ürita elu eest midagi maha teha või midagi ülistada. Simmonsi algajalikud tehnilised seletused näiteks TehnoTasandi tekkele panevad isegi minu, naissoost olevuse, üleolevalt muigama. Samas kui Banks kirjutab nii nagu oleks seda oma silmaga pealt näinud.

Banks edastab oma filosoofia ja mõtted sujuvalt, peidetult. Mitte nagu Simmons, kes peab vajalikuks aegajalt näiteks Aenead panna pikka loengut pidama mingil teemal. Banks pole nii haledalt läbinähtav kui Simmons.

Viis, tugev viis!

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Consider Phlebas`i looga suhteliselt selline sirgjoones arenev lugu: lenda kaugele-kaugele, täida ülesanne, sellest kujuneb sportlik ja seejärel tõsine jõukatsumine. Lõpuks selgub sügavam skeem ka. Meelelahutusena hea. (Loetud ammu aega tagasi...)
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi jätkuvalt kirjanikud kes paljastavad oma tegtelaskujude kohta käivaid olulisi fakte alles raamatu lõpus. Näiteks äsjalahkunud Banksi "Mänguris" oli stseen, kus robot ütles peategelasele, et ära raisk lükka käppa rüü alt välja. Selles maailmas kägistatakse neegrid kohe peale sündi. Sealt kohas hakkasin mõtlema, et oot mida? varem pole kusagil öeldud, et peategelane on neeger. Samas oli kirjeldatud kuidas tüüp kahvatus. Kuidas neeger saab kahvatuda? mu kujutlusvõime jääb siinikohal hätta. Ma ei teagi, kuidagi mõru mekk jääb suhu kui avastad, et oled mõnd tegelaskuju kogu raamatu läbi nt naiseks pidanud ja tegelikult on ta hoopis mees vms. On siis rumal mina või autor?

Kordan, et asi polegi iseenesest nahavärvis vaid pigem selles, et alguses võiks tegelase sugu ja rass enamvähem ikka selge olla. Kellele sa täpselt kaasa elad ikka, ebamugav on kui peab üle poole raamatu läbilugenuna hakkama enda silme ette tekkinud kujutluspilti vahetama. Ka lugejaloleks märksa põnevam teada kohe alguses, et tegemist on neegriga, kes saadetakse sellisesse ülikarmi ja rassistlikku ühiskonda.

Mul pole otseselt midagi veidrate tegelaste vastu. Muarust on isegi igav, et Banksi kesksed tegelased sellised kuivikud on, kes oma soost ja orientatsioonist kraplikult kinni hoiavad. Andku aga takka. Ainult öelgu siis enne lugejale kah, muidu jookseb viimasel juhe kokku.

Mis puutub mängu ennast - siis arvestades, et see on kõige olulisem asi mille ümber raamat keerleb oli kole raske elada kaasa mängule mille reeglid pole päris selged. Raamatus oli see mulle umbes sama nagu vaadata ameerika jalgpalli (ma pole kunagi arusaanud kuidas see ikka käib). Lugedes tekkis korduvalt õigustatud küsimus, et kas autor isegi korralikult ette kujutas, mismoodi see kõik käib, või pani ta huupi. Ehk siis, detailid olid selged, aga kogu süsteem jäi ähmaseks. Banks kirjeldab küll nt alguses millised keerukad mitmetasapinnalised kujundid ning poolelusad ja morfsed nupud mängus kasutust leiavad. Lõpuks muutub aga kõik mingiks Red Alerdi arvutimängu keerukamaks analoogiks.

Jürka feissisõber Kärt Mikli ütles Mängu kohta hästi: "Banksi versioonis digimuundub ameerika jalgpall maleks, siis kunstkäsitööringiks ja lõpuks hakkavad vastasmeeskondade kaptenid omavahel valssi tantsima. Aga tegelikult on valss hoopis postitants ja selle kaotaja saab eetikamedali."

Kokkuvõtteks võib öelda, et Banks on kahe esimese raamatu järgi üsnagi ühetaoline kirjanik. Jutustab lugu sageli samade stiilivõtetega, ningpärast Phlebase lugu ei too ta enam enda maailma juurde mitte midagi märkimisväärselt lennukat või uut. Enderi mäng on parem mäng!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu eesti ja nüüd inglise keeles. Originaalkeeles nautisin rohkem. Üks mu lemmikuid Iain M. Banks Kultuuri sarjast.
Lugu Kultuuri parimast universaalsest (mitmeid mänge mängivast) mängurist Jernau Morat Gurgeh, kes psühholoogilise töötlusega meelitatakse juba võidetud mängus petma (saamaks ideaalset tulemust) ja sunnitakse hiljem selle paljastamisega hirmutades Kultuuri eest mingit ülikeerulist (ja mitte selgelt kirjeldatud) Azadi impeeriumi saatust määravat mängu mängima.
Üldiselt väga ladus lugemine, vahepeal läheb küll Azadi sadistlikkuse kirjeldus minu jaoks liiga graafiliseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:

"Rise of the Jain" triloogia teine osa võtab järje üle sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Tegelased selles Prador/Pollity universumi loos on tuttavad esimesest osast. Vahest ehk värskemana mõjub kohtumine Pradorite kuningaga, aga see on niivõrd episoodiline, et väga pole nagu tahtmist teda tegelasena arvessegi võtta.
 
Eelmises osas ("The Soldier") olid siis haiman Orlandine'i relvaplatvormid ametis Jaskori sõltumatu maailma naabruses oleva tolmupilve valvamisega, sest seal oli 5 miljonit aastat tagasi areenilt kadunud supertsivilisatsiooni Jaini tehnoloogia jäänukid, mis olid äärmiselt ohtlikud ja omasid potentsiaali hävitada kõik, millega kokku puutuvad. Näis, et siiski mingid Jaini AI-d olid hüperruumis alles ja saatsid ühe kurja tehismõistuse (Wheel) seal tolmupilve keskel olevat prototähte lõhkama, mis oleks siis selle Jaini tehnoloogia saaste mööda ilmaruumi laiali lennutanud. Orlandine teisaldas aga sinna tolmupilve väikse musta augu ja korraks tundus justkui oleks kõik päris hästi.
 
Teise osa alguses, kui on äsja jagu saadud Jaini supersõdurist, kelle Wheel saatis relvaplatvorme ründma ja prototähte õhkima, on eelmisest osas tuttav Klient saanud teada, et ta põlvneb tegelikult neist samadest Jainidest, aga on siiski erinev - pole nii ksenofoobne kui soovite. Nad vahetavad infot Dragoniga ja saavad mõlemad targemaks.
 
Samal ajal selgub, et hullunud tarumõistus Clade, kes toimetab ringi tuhandete droonide kujul on infiltreerunud nii Jaskori süsteemi, kui pradorite laevadele, kui (pealtnäha) hävitanud salajase ründelaeva Obsidian Blade'i, mis teda jahtis. Clade ründab Orlandine'i ja esmapilgul tundub, et tapab ta. 
 
Ja siis tuleb välja, et tegelikult on kogu aktsiooni siiani olnud üksnes varjuteater ja Wheel'i tegelik eesmärk oli hoopis vabaks päästa prototähe gravitatsioonilõksu suletud hüperruumi mullis kinni olev Jaini supersõjalaev. Koos sellega on seal lõksus ka Kliendi tsivilisatsiooni viimased säilinud liikmed omaenda supersõjalaevaga. 
 
Sellest kohast edasi on terve romaan juba üks peatumatu pidurdamatu tulevärk ja aktsioon, kus droonid, androidid, pradorid, inimesed, sõjalaevad, Clalde, Klient ja hulk tegelasi veel peavad oma suuremaid ja vähemaid võitlusi, mis on kõik osaks aina hullemaks pööravast kriisist.
 
Kogu selle tohuvapohu keskel on ehk veidi inimlikumat mõõdet pakkuv kõrvalliin eelmisest osas tuttava Spatterjay laevakapteni Trike'i lugu. Näib, et hullus haarab ta endasse ja viirus mis seni on vaevaliselt olnud kontrolli all, muudab ta pealtnäha monstrumiks. Kuid nagu selgub, on tal täita oluline roll.
 
Asherile kohaselt - palju raju möllu, bioloogia ja tehnoloogia on lahutamatult üksteisega läbi põimunud. Pealtnäha bioloogiline keha võib sisaldada ometi erineviad tehnoloogiaid (peamiselt muidugi kõikvõimalikku relvastust) ja masinad meenutavad tihtipeale hoopis elusorganisme. Sarnaselt esimesele osale ei ole siin väga palju ruumi dialoogidele (kuigi kohati tundub neid olevat rohkem), palju on kirjeldusi, vähe nö ühe inimese vaatenurgast sündmusi - ikka mastaapset suurt pilti. Ja seda mastaapi on ikka kõige raha eest.
 
Ja kui siis keerad viimase lehekülje, jätab Asher lugeja täpselt sellesse kohta, et pole parata - tuleb kolmanda osa juurde edasi minna, sest kogu maailma saatus on kaalul.
Teksti loeti inglise keeles

Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles

Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles

Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles
8.2020

"Rise of the Jain" triloogia avateos.

Juba tuttavas Polity/prador universumis aset leidev kosmoseooper, mis keerleb Jaini tsivilisatsioonist maha jäänud (maha jäetud) artefaktide ümber. Eriti suures koguses leidub neid ühe surnud tähe ümber moodustunud tolmukettas. See asub Polity ja pradorite kuningriigi vahel eikellegimaal ja mõlema hetkel vaherahu pidava võimu heakskiidul toimetab seal viimasel ajal üks posthumaan Orlandine, kes arendab nii kaitseliini (koosneb massiivsetest relvaplatvormidest koos nende alammoodulitega) kui ehitab überportaale, millega teisaldada sinna tolmuketta keskele üks tilluke must auk, mis siis "imeks" kogu selle jama endasse ja pakuk Jaini-probleemile lõpliku lahenduse.

Asi nimelt selles, et need Jaini tehnoloogia jäänukid (idud, seemned - "nodes") on sellised kurikavalad asjad, et hävitavad iga tsivilisatsiooni, mis püüab neid kasutusele võtta ja nende baasil omale mingit übertehnoloogiat arendada. Ahvatlus on muidugi suur, sest ca 5 miljonit aastat tagasi kadunud Jaini rass oli kõvasti arenenum kui näiteks Polity käesoleva romaani sündmuste ajal.

Mängus on huvitatud osapooli teisigi: Spatterjaylt pärit kaks laevakaptenit, kummaline taaselustatud tulnukas omal ajal pradorite poolt hävitatud rassist (Spiecies), keda kutsutakse Kliendiks (Client), veel üks tulnukas Dragon (tohutu kosmoses elutsev orgaaniline elukas, kes on end ümbritsenud soomusega ja kasvatab oma kehas kõike vajalikku alustades mootoritest, lõpetades relvasüsteemidega). Golem android Angel, kes majandab ülivõimsa sõjalaevaga (ma polegi päris kindel, kuidas peaks tõlkima 'wormship', mis sõna otses mõttes on justkui kosmiline tõugupundar), mis on jäänuk Polity ja hulluks läinud AI Erebuse vahelisest sõjast. Esmapilgul etturitena mõjuvad tegelased peavad jahti Jaini supersõdurile, kes ka loomulikult leitakse, valla päästetakse ja oi-oi-oi, mis möll siis lahti läheb.

Sõnaga - Asher on üles ehitanud (või siis tegelikult edasi arendanud) ühe korraliku mängulava, asetanud paika peamised tegijad, loonud intriigi, pakkunud mõned mõistatused ja asub otsima vastuseid ja lahendama konflikte. Raamatut iseloomustavad vaatepunktide paljusus, lehekülgede kaupa aktsiooni, tagasipõikeid miljonite aastate taha (ehk siis mastaapi on nii ruumis kui ajas), ummamuudu ideede tulevärk (mu meelest on eriti lahe kogu see bioloogia ja tehnoloogia lõimimine kuni need on üksteisest täiesti eristamatud). Dialoogi on suhteliselt vähe ja et tegelased on valdavalt tulnukad, AI-d, posthumaanid või muteerunud inimesed, siis ausaltöeldes on ehk minu suurim nurin raamatu üle, et seal on suhteliselt vähe inimlikku. Indiviidi tasandil. Loomulikult on kättemaksu ja uudishimu ja nn suurema hüvangu taga ajamine äärmiselt inimlikud ja ilmselt on miljardid Polity kodanikud õnnega koos, et nende AI-dest ülemvalitsejad on armastusväärsed ja soovivad neile kõike paremat ja õnnelikku olemist. Aga ometi on mingi inimlik tahk kogu selle aktsiooni ja ideede tulevärgi keskelt puudu. Võibolla järgmistes osades leidub seda enam?

Hää lugemine, aga päris viit ei tõuse käsi siiski panema.

Teksti loeti inglise keeles

Murderboti (mõrtsukbot) uued seiklused. Sedapuhku on siis lugu natuke rohkem, annab romaani mõõdu välja. 
 
Algab asi sellest, et Preservation'i (tegemist riigilaadse poliitilise moodustisega, mitte korporatiivse üksusega; see siis koht, kuhu Murderbot läks ja kus talle varjupaik pakuti, sest need seal aktsepteerisid konstrueeritud isikuid samuti isiksuste ja inimestena jne) uurimisjaama, mis toimetab ühel planeedil, ründavad kohalikud piraadid. Murdebot aitab uurimismeeskonna jamast välja, sest ta on ju SecUnit - turvalisuse tagamine ongi tema töö ja oskus. 
 
Vaevalt on nad aga saanud orbiidile kui neid ründab miski kosmoselaev ja tarib nad ussiurkesse ja lennatakse ei-tea-kuhu-kohta. Seal on ees mingid veidrad hallikarva inimesed, kes nagu oleks kuidagi teistsugused kui inimesed tavaliselt ja siis selgub, et seal on veel teisigi korporatsioonide laevu ja inimesi, kellel on samuti nende hallide tüüpidega jama ja et inimestele on mingid implantaadid pandud ja et hallidel tüüpidel on "nähtamatud" droonid ja Murdebot on suures hädas ja üllatus-üllatus - see laev, mis neid ründas/kaaperdas on vana tuttav ART (asshole research transport), kes aitas Murderboti varasemalt, kuid temaga on midagi tõsiselt valesti.
 
Sõnaga kogu selle jama lahti harutamine, ise selle käigus ellu jäädes ja oma inimesi (vahelduva eduga ka teisi) elus hoides ongi siis Murderboti sellekordne tegevus. 
 
Kõike seda saadab eelmistes osadest tuttav küüniline (kohati ka natuke süüdimatu ja virisev) sisemonoloog ja dialoog teiste asjaosalistega.
 
Esiteks mõtlesin, et võttes arvesse möödunud aega eelmisest kokkupuutest tegelaste ja maailmaga oleks võinud olla natuke rohkem viiteid stiilis "eelnevalt mõrtsukboti päevaraamatutes", kuid võrdlemisi kiiresti sain siiski ree peale tagasi. Ma pole küll kindel, et kui sarja sellest osast alustada, siis kõigest päriselt aru saaks. Ehk siis ei ole 100% iseseisvalt loetav. Eelmiste osade lugemine on ikka selgelt vajalik.
 
Teiseks mõtlesin, et võibolla ikkagi olen esimese nelja osaga oma doosi kätte saanud ja võibolla ikkagi ei peaks ilmtingimata romaane tootma hakkama, sest kas head asja peab ikka kohe eriti palju olema... Noh, pole parata - mind haaras lugu siiski kaasa. Sihuke mõnus meelelahutus. On kosmost, on masinaid, on kübervärki (defineeritagu seda siis, kuidas kellelegi paremini sobib), madinat ja rohkem ning vähem teravmeelseid dialooge, repliike jne. Tulnukaid (mingis mõttes) on samuti.
 
Ja nagu kirjastaja on hõiganud, siis tuleb kuues osa kah. Jään ootele.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldetuletuseks siis, et triloogia lahkab peaasjalikult võimuintriige Interdependency-nimelises kosmoseimpeeriumis, mida on kogemata valitsema sattunud eelmise imperaatori vallaslaps. Kogemata selles mõttes, et üks peamisi tegevusliine käima tõmmanud juhtumeid esimeses osas oli tegeliku troonipärija surma saamine. Nagu sellest võimuintriigide puntrast vähe oleks, on tähtedevaheliseks liikluseks kasutatava kosmiliste hoovuste vooga (the Flow) miskit põhjalikult korrast ära. See on siis teine peamine tegevusliine käivitav ja käimas hoidev teema. 
 
Scalzi on ehitanud tähtede vahele ühiskonna, mis mõneti meenutab 18. ja 19. sajandi Briti impeeriumit. Ja mingis mõttes mulle kangesti meeldib see maailm.
 
Kolmandas osas saab siis selgemaks, mis saab sellest hääbuvast hoovustesüsteemist, antakse vastus, kuidas päästetakse isolatsiooniohtu sattuvad miljardid inimesed surmast, mis saab kogu sellest kogemata-imperaatoriks-saanud tütarlapse vastu suunatud vandenõude puntrast, tuleb isegi ilmsiks mõni saladus, mille olemasolu vähemalt mulle varasemalt pähegi polnud tulnud. Ma ei ütleks just et õnnelik lõpp on sel lool (maitse asi muidugi), aga lõpp on siiski viisakuse piires kokku sõlmitud. 
 
Sarnaselt Reidariga jääb aga kokkuvõttes natuke selline nõutu mekk külge kogu triloogiale. Scalzi ise tituleerib ennast järelsõnas jubedaks koletiseks, sest jättis (nagu viimasel ajal kombeks) raamatu käsikirja üle andmise täisti viimasele minutile. Siit kajab läbi tegelikult see, et ta on hetkel ilmselt natuke orkis oma miljonilepingu tingimuste täitmisega ja surub läbi valu ning vaeva käsikirju välja, et omalt poolt lepingut täita. 
 
Kokku on kolm osa triloogias ilmselgelt vahtu täis klopitud ja kui midagi fokusseeritumat tahta, siis minu poolest 3x400 lk asemel võinuks olla kasvõi ca 700-800 lk tellis või siis kaks köidet. Hetkel on tegelikult nii, et kolm osa ongi üksteisele niivõrd järgnevad, et ainus kaalutlus neid eraldi romaanidena esitada on maht. Osad ei ole minu meelest eraldi tarbitavad. Esimene jääb pooleli, teisest ei saa sotti kui pole esimest lugenud ning ega see eraldi ka kuhugi jõua. Kolmas tõesti võtab selle loo liini kokku, kuid paraku on Scalzi endale ka siia jätnud tagaukse, et soovi korral teha miski spinn-off näiteks. Hästi ilmekas on see, et nii teises kui kolmandas osas läheb palju mahtu selle peale, et püüdlikult üle seletada, mis varem on toimunud (a'la previously in the Interdependency saga...)
 
Samas - tuleb tõdeda, et kirjutada ta kahtlemata oskab. Ma olen selgelt erapoolik, sest mulle Scalzi stiil meeldib, kui tahta näiteid asjasse puutuvatest dialoogidest, mille kaudu kantakse edasi sündmustikku ja lugeja saab infot ning mis samas on teravmeelsed ja naljakad, siis palun väga - Scalzi pakub neid kogu raha eest.
 
Küll aga on selge see, et kogu sari ongi eeskätt poliitiline ulmeromaan - selles mõttes, et sündmustiku kese on ikkagi paleeintriigid ja impeeriumi saatus. See pole militaar SF, see pole planeediseiklus. See pole krimilugu. Ja ridade vahelt ei puudu ka (minu hinnangul siiski viisakuse piires maskeeritud) seisukohavõtud päevakajalistel teemadel. 
 
Kokkuvõttes tundub triloogia tervikuna natuke tugevam kui osad eraldi võetuna. Kui järjest lugeda, siis ilmselt tekkib teise ja kolmanda osa juures olukordi, kus tahaks lehekülgi edasi keerata, sest info on juba olemas. Aga aasta-paari pikkuste pausidega kulusid tegelikult ka meenutused varasemast ära.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu poolelt võib pöörduda eespool Rätsepa arvustuse poole; vahest ehk selle erinevusega, et Piiteri mafioosod ei sattu sinna lumme uppunud Siberi pärapõrgu külasse, vaid lähevad ikka konreetse sihiga. Ma pole just suurem asi õudukate ega splätterõudukate austaja ja mingil äraspidisel moel oli see lugu koomile enamgi kui õudne (asjaolu, mis ilmselt ütleb minu kohta rohkem kui loo kohta...), kuid üllatuslikult osutus see kokkuvõttes täitsa asjalikuks tükiks. Ma kahtlustan, et sellel on mõndagi pistmist Tumedate tundide podcasti meeskonna suurepärase tööga - ilmselt poleks ma seda paberilt lugedes kaugele jõudnud. Võimalik, et tõesti on liialt palju auru läinud soolikate ja teiste siseelundite detailsele kirjeldusele, aga ma ei ütleks, et lugu venima oleks jäänud.
 
Mingi pulp'i vaib on lool küljes. Leian end jällegi mõtlevat Bergi Willardi-seiklustest (Kaos katselaboris ja Üle piiri jt). Oletan, et Mahkra kirjutaski selle jutu puhtalt seikluslusti pärast. Ja seiklust siit saab, pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

'Excession' on päris hea termin siin tegevust käima tõmbavale "tundmatule ülikõrge arengutasemega objektile". Eestikeelsed vastes 'liialdus' või 'liiasus' jäävad nagu veidi kahvatuks. Niivõrd üle mõistuse palju arenenum näib see Esperi-nimelise tähe lähedalt avastatud tundmatu objekt, et isegi niivõrd arenenud tasemel tsivilisatsioon nagu seda on Banksi maailmas Kultuur, näib selle kõrval umbes samal tasemel kui koopainimene 19. sajandi auru- ja püssirohu- ja terasetsivilisatsiooni kõrval.
 
Kultuuri Arud nimetavad selle tundmatu objekti poolt tekitatud olukorda välise konteksti probleemiks: miski mitte siit universumist pärinev kujutab endast potentsiaalset ohtu kõigele, mis kannab koondnimetust "meie eluviis". Ja Banks ei hoia siinkohal kokku galaktilise kõrgtsivilisatstiooni kohta infokildude jagamisega. Kultuur on nagu mingi ummamuudu hedonistlike progressorite anarhistlik jõuk, mis on otsustanud Galaktikasse ringi jõlkuma jääda selle asemel, et Vanade Tsivilisatsioonide eeskujul suunduda edasi Transtsendentsele Tasemele, eesmärk tundub olevat ühelt poolt nautida siinset elu nagu see on ja teisalt aidata järgi kõikjal üle Galaktika jätkuvalt olevaid "primitiivseid" rasse.
 
Möödaminnes puudutatakse siin Kultuuri igapäevaelus tavapäraseid küsimusi nagu soovalikud, teadvuste digitaliseerimine (varukoopiad ja nende kasutamisel võimalus igavesti elada). Banks jutustab ka möödaminnes sellest, kuidas erinevad kildkonnad on Kultuurist lahku löönud ja omaette tsivilisatsioone loonud, kuidas osad laeva Arud on otsustanud hakata ekstsentrikuteks ja üksi mööda Galaktikat ringi kolada, kuidas osad kildkonnad ikkagi on läinud Transtsendentsele Tasemele jne. Banksile kombe kohaselt on "Excession" suhteliselt aeglase algusega romaan ja ei lase endale väga lihtsalt ligi.   Banks justkui naudiks rasket ja keerukat struktuuri, kus esimese sajakonna lehekülje jooksul tuleb võidelda kiusatusega raamat nurka jätta, sest tunne on selline nagu oleks lauale lihtsalt visatud omavahel mitte sobituvad pusletükid, millest siis tuleks mingi pilt kokku saada. Vaikselt hakkab siiski selgima ja kui lõpuks on kõigi nende liinide suunad selginenud, mõned taustalood teatavaks saanud, hakkab lugedes põnev.
 
Üks sellistest pisematest, primitiivsematest rassidest, mida Kultuur püüab "tsiviliseerida" on Affront. Nad laiendavad küllalt agressiivselt oma asuala ja kui muus osas võiks nad olla veel isegi kuidagi talutavad, siis ebameeldivaks muudab neid eeskätt komme põhjustada mõnuga kannatusi kõigile, kes nende mõju all on - alustades oma saakloomadest, lõpetades alistatud rassidega. Jah - mastaabid on suured, idegi "väike rass" on tegelikult tähtetevahelise impeeriumi rajanud seltskond.   Tuleb välja, et mingi kildkond Arusid on pikalt planeerinud väikest vandenõud, kuidas tõmmata käima Affronti ja Kultuuri sõda, et siis esimene saaks loomulikult haledalt peksa ja integreeritaks Kultuuriga ja lõpetataks nende barbaarsused. Aga vandenõu taga on veel sügavam vandenõu ja üks veidrikust laev Sleeper Service tundub olevat kõige võti. Kui siis kokkuvõtteks pinged on haripunkti keritud, on lõppvaatus hingematvalt võimas.
 
Ei ole lihtne raamat, on kohati igav raamat, aga kui tahta mastaapset, kõrgtehnoloogilist kosmoseooperit, siis Banksilt seda kindlasti saab. Sihuke pika hambaga viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia Isaac Asimov 100 koostaja Raul Sulbi julgele väitele: "Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud." võin oma nime küll kõhkluseta alla kirjutada. Asimov oma Asumi ja Igavikuga on minu jaoks täpselt seal, sellel mõttelisel troonil, kuhu ca 10-16-aastase lugejana asetaksin veel Verne'i, Clarke'i, Simaki ja Wyndhami. Igalt autorilt küll ilmselt 1...3 teost, aga jälg on vaieldamatu. Hiljem on tulnud teised juba nö ülesküntud uudismaale omi vagusid ajama.
 
Seega ootasin antoloogia ilmumist pikisilmi. Võtsin lugemisjärjekorda nö vahele. Ja ilmselgelt pole ma ka oma hinnangutes objektiivne - mitte et mul mingit kohustuski oleks. Lõppeks ongi lugemiselamus ja sellest tulenev nauding (või mõni muu positiivne või negatiivne tundmus) subjektiivne asi.
 
Antoloogia on mõeldud austusavaldusena Asimovile ja minu meelest täidab sellisena oma rolli ilusasti ära.
 
Sissejuhatuseks võetakse ette ajarännu ja personaalsete portaalide teema - Triinu Meres on siin kohal oma tugevuses, vahetult (kohati vaat' et isegi võikalt) kohal; Kristjan Sandri püüdlus vaadelda tehnoloogia mõju ühiskonnale jäi minu jaoks küll nõrgaks, aga jutt ise on algusest lõpuni kenasti ära tehtud ja Asimovi stiili (üldse sellist 1950.aastate tüüpilist angloameerika ulmeteksti) hästi tabav. 
 
Edasi tuleb blokk robootika kolme seadust: 3x Susan-Calvinit Roosvaldilt, Andresonilt ja Harlgalt. Ühelt poolt on need krimilood (probleemilahenduse lood), teisalt on tegemist aruteluga robootikaseaduste ja võimalike probleemide üle, mis robotitega võib ette tulla. 
 
Vesimehest Belialsini käiakse üle Asumi maailma tulevikuajalugu. Laurik kirjutab lõputiitrite järgse järelloo Igaviku maailmasse. Ja noh, Hargla lõpupauk on lihtsalt relvitukstegev kastist välja lähenemine Asimovile. 
 
Kui nüüd oma lemmikuid kuidagi reastada või esile tõsta, siis Hargla "Einsteini viimaste sõnade" kõrval nimetaks Belialsi "Asum ja psühhoajalugu" ning Merese "Tegi-tegi-tegi tuld". Jah - vaatan oma hindeid juttudele ja tõden, et siin on liidetavate summa suurem kui elementidest üksiti võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles

Harlan ja Noys on siis tagasi minevikus ja püüavad genereerida muudatusi, mis saavutaksid selle, et inimkond ei jääks Maale nö lõksu - tuumateaduste areng ja sealt edasi kosmoselennud ja Galaktika koloniseerimine jne. Sihuke parasjagu nostalgiline omaaž Asimovi suurepärasele romaanile "pärast lõputiitreid".
Teksti loeti eesti keeles

Oh seda rõõmu kui viimaks saab kolme põhiseaduse juurest edasi liikuma. Minu jaoks on Asimov esmalt ja üle kõige ikkagi Asumi ja Igaviku looja. Ning mulle sealjuures täitsa meeldis "Asumi äär". Selle järg küll läks sutsu tüütuks, aga... Siin on siis nö after credits stseen, mis sai pärast "Asum ja Maa" viimaseid ridasid. Trevize ja Bliss ja Daneel ja... Puänt!
 
Mulle väga meeldis - selline makrovõtte välja suumimise ja suure panoraami andmise tunne tekkis.
Teksti loeti eesti keeles

Planeet Gaalil on toimunud totaalne katastroof: muidu elust kihiseb kuurortplaneet on viimastel aastatel võõrustanud teadusinstituuti, mis on eksperimenteerinud teoreetilise füüsika uute ja huvitavate valdkondadega. Ja nüüd tundub, et midagi on selle eksperimendi käigus kapitaalselt valesti läinud - terve planeedi koor on tules. Märgid viitavad justkui asteroiditabamusele, kuid sellele iseloomulikku kosmilist räbu pole planeedi ümber ollagi. Impeeriumi kriminaalpolitsei eriti tõsiste juhtumite osakonna inspektor peab selle probleemipuntra lahendama. Selle käigus (taas)avastab ta planeedil Solaria tegutsevad robotid ja solarialased ning nende vandenõu. Niipalju siis spoilereid. 
 
Planeedil Gaal toimunud katastroofist kajab minu jaoks läbi justkui Strugatskite "Kauge Vikerkaare" temaatika - teaduseksperiment, mis läheb tuksi, mõjub hävitavalt tervele planeedile. Õõvastav on sealjuures see, kuivõrd vähe emotsionaalset mõju see katastroof tegelikult asjaosalistele avaldab. Üks maailm ees või taga, vahet pole - meil on neid ju jalaga segada. Asi vajab lahendamist Impeeriumi julgeoleku, mitte inimliku õigluse pinnalt, kahju on pigem teaduslik, majanduslik, mitte niivõrd inimlik, moraalne. Ehk siis impeeriumi ebainimlik olemus tõstatub siin ridade vahelt väga ilmekalt esile. 
 
Hinne väljendab jällegi teatavat tasakaalu. Head ideed, tempokas lugu, lugejat ei lasta igavusse suikuga. Aga... Jansile ja Tänavale iseloomulikult on lõpptulemus saanud liiga skemaatiline, tormakas ja lakooniline. Võibolla puht asimovlik on see puisus, naiivsus, mis iseloomustab siin mees- ja naispeategelase omavahelist suhet ja suhtlust. Samas tundub mulle, et Asimov oleks võtnud vähemalt rohkem aega dialoogile, arutlusele toimuva üle. Jans-Tänav tandemi peamine töövahend jututooriku valmimise järgselt näib olevat DELETE-nupp. Jäängi juurdlema selle üle, kui palju tegelikult huvitavat ja olulist infot on nad kirvemeetodil jutust välja visanud...?
Teksti loeti eesti keeles

Mõrvamüsteerium kuskil avakosmoses triivivas vanglakompleksis. Uurimisalus võtab vastu hädakutsungi ja kuna selle juhtsüsteemiks on positronaju, siis on sisuliselt tegemist kosmoselaev-robotiga, mis loomulikult hülgab kõik hetkel käsioleva ja tõttab inimestele appi. Kasu pole isegi sellest, et apelleerida parasjagu käsil olevate eksperimentide kriitilisusele teiste inimeste elu ja tervise seisukohalt. Kui on kaks akuutset kriisi, siis valitakse see kõikse akuutsem ja vahetum, mida lahendada.
 
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees ütleb pealkirja ja eessõnaga piisavalt palju ära, et vähegi Asimovi maailma (tuleviku)ajalooga kursis olev lugeja teaks, mida laias laastus taustaks oodata. Maa on sulgumas isolatsiooni, millest võib lugeda romaanist "Teraskoopad". Isegi vihje Elijah Bailey'ile on ilusasti olemas. Erinevalt Asimovi ulmekriminullist, mis suuresti tiirutab jällegi 3 põhiseaduse ümber ja mille juurest Asumi maailmani kulgeb veel pikk ja käänuline, paljuski kaardistamata teekond, on Veskimees valinud oma lemmikteema: ühiskonna modelleerimise.
 
Millalgi õige mitme sajandi kaugusel tulevikus on Maal inimkond koondunud suurlinnadesse ("teraskoopad"), maha on peetud justkui sõjalaadne toode Välisilmadega ja nüüd, mõnikümmend aastat hiljem käib vägikaikavedu selle üle, kes-keda üle trumpab ja milliste nippidega õnnestub inimkond uuesti arenguteele suunata, sest vähegi mõtlevale inimesele, kes pole mingi jobukakust imbetsill-idioot ja suudab ääriveerigi kaks mõtlevat ajurakukest omavahel koostoimes tööle rakendada peaks ju selgemast-selgem olema, et kui asjad lähevad nii nagu hetkel näikse minevat, pole ees ootamas muud kui degenereerumine ja korralik ugriduum... Noh, mõtlevaid inimesi muidugi peategelaste seas leidub, mõni veskimehelik übermensch samuti sekka ja need siis püüavad samuti asju oma parema äranägemise kohaselt õigeks sättida.
 
Vahelduseks eelmisele kolmele Susan-Calvinile pole ju tegelikult üldse paha. Veskimees minu meelest pole jäljendanud Asimovi stiili. Veskimees on kirjutanud, nii nagu Veskimees ikka kirjutab. Sest Veskimees tihti kirjutabki nn asimovlikus võtmes - ei vii lugejat koos tegelastega otse sündmuste keerisesse (nö first person SF-action), vaid annab juhtunud sündmustiku edasi mingite (esmapilgul ja teinekord päriselt) suvaliste teisejärguliste tüüpide vestluse abil. Rääkivad pead. Aga kui ma võtan nt kasvõi sellesama "Teraskoopad" või Asumi esimesed kaks köidet, siis seal on need rääkivad pead ometigi vahetult keset sündmusi, on ise osalised selles, mis juhtub, mitte lihtsalt ei jahvata, mis kuskil toimus ja mis selle kõige tähendus on.
 
Veskimees, noh... Minule mõjub see jutt kui ilukirjanduseks maskeeritud essee, kus autor on saanud möödaminnes rääkida südamelt ära hetkel kipitavad teemad pärismaailmas. Lisaks lihtsalt igavale ja üleüldse mitte korda minevale tekstile on see "jutlustamine" üks tegureid, mis mind isiklikult teksti juures kipuvad välja lülitama. Täielikust eemaletõukavusest päästab antud hetkel olukorra see, et vähemasti puhttehniliselt on tegemist hästi kirjutatud tekstiga ning "jutluse" peitmine muu teksti sekka ja suhtkoht hea haakuvus üldisema teemaga, mida jutt käsitleb on samuti olemas.
 
Veskimees, noh... Tänuväärne on see, et ei ole iga mõne kuni kümnekonna lehekülje peale surutud sisse mõnd üliinimeste vahelist seksistseeni. No ei klapiks see kuidagimoodi Asimoviga kokku. Linadevaheline vestlus on küll olemas, aga kõik jääb ilusasti peresõbralikuks.
 
Hinne väljendab siis tasakaalu selle tõdemuse vahel, et täitsa hästi teoks tehtud ja informatiivne (minu jaoks toimib kui täiendav killuke Asimovi tulevikuajaloos), kuid neetult tüütu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne kosmosejaam (asteroid, kuubaas võimisiganes), järjekordne jabur tohuvapohu 3 robootikaseaduse teemal, järjekordselt pole kellelgi teisel kui Susan Calvinil piisavalt oidu, et olukord lahendada. Ausõna - selleks hetkeks peaks küll aktsiaselts U.S. Robots and-what-not tegema riskianalüüsi ja aru saama, et neil oleks vaja a) midagi oluliselt teisiti teha; b) veel paar tarka inimest lisaks dr Calvinile palgata...
 
Ja siis, noh "astuvad lavale" purjus koboldid st koobaltit kaevama pidanud robotid, kellele juhtumisi seadistati "väheke näpitud" versioon kolmest põhiseadusest.
 
Ma ausalt öeldes kujutan täitsa ette, kuidas Hargla talle omase rahuliku ja täiesti siiralt sirge näoga on võimeline ära seletama, et see lugu on tegelikult mõeldud täiesti surmtõsise ja diipleva ühiskonnakriitilise palana, milles saavad peksa nii kõivõimalikud sotsiaalse õiguse sõdurid, kui pahad kapitalistid, kui hullu panevad teadlased, kui totakavõitu bürokraadid, kui kolonialism, tarbimisühiskond, pinnapealsed inimesed, kes tilulilu nimel on valmis süsteemi orjama, ilmselt ka Asimov ise oma kolme seadusega ja arvatavasti jääb mul veel paljugi adumata.
 
Päris hää satiir.
Teksti loeti eesti keeles