Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Antonio Bellomi ·

Mistero infinito

(jutt aastast 2009)

eesti keeles: «Ääretu mõistatus»
antoloogia «Nekromanteion» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Punkt läheb alla süüdimatu brutaalsuse eest, millega kosmosematust koheldi. Hea küll, ma saan aru, et meil siin otsitakse vahel kahtlast kiviringi nähes täpselt kivikirstkalme keskkoht välja ja lüüakse just sinna labidas sisse. Aga valguse kiirusel liikuvasse võõra tsivilisatsiooni poolt valmistatud hiigelmunasse võiks vast ikka väheke suurema lugupidamisega suhtuda...?

Ja relevantne teadusharu on muidugi antropoloogia, mitte paleontoloogia. Ega Jeesuke nüüd ikka mingi sisalik ka ei olnud.

Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

24. sajandil (vihjetest võib aru saada, et katoliku kirik on oma keskaegse võimu taastanud, ent samas toimuvad tähtedevahelised lennud) leitakse maailmaruumist võõrtsivilisatsiooni valmistatud ja ülevalguskiirusel liikuv hiigelmuna. Munast leitud inimkondid näikse Jeesus Kristusele kuuluvat ja kosmoselaeva kaplan peab vajalikuks isiklikult kasahhi rahvusest paavsti Karim II-ga rääkida...

Lugu saab maksimumhinde just oma puändi eest.

Teksti loeti eesti keeles

Peaksin alustama vast selgitusest, et Antonio Bellomi juttu «Ääretu mõistatus» hakkasin ma antoloogiast «Nekromanteion» esimesena lugema just seetõttu, et selle autor oli minu jaoks raamatu ainus tundmatu nimi.

Ühe kosmoselaeva kaplan taotleb paavstilt audientsi. Kaplan mingeid seletusi ei anna, aga antud juhul viib visadus sihile ja jutt algabki sellest hetkest, mil kaplan Vatikanis paavsti kabineti ukse taga istub.

Kaplani kosmoselaev kohtus kosmose sügavustes munakujulise objektiga, mille ainsaks lastiks oli üks laegas... ja just sedasama laegast kaplan paavstile näidata tahabki.

Jutt «Mistero infinito» ilmus esmakordselt 2009. aasta märtsis ja ilmus Itaalia ulmeajakirja «Urania» 1544. numbris. Füüsiliselt on «Urania» siiski raamatusari ning ajakirjaks teeb seda eelkõige kirjastaja soov, range perioodilisus ja see, et igas köites on lisaks põhiteosele ka muid tekste teistelt autoritelt. 1544. köite põhiteos oli Dario Tonani romaan «L`algoritmo bianco», millele lisaks olid siis veel sama autori samas maailmas toimuv jutt, Antonio Bellomi ja Elisabetta Vernieri lühijutud ning veerandsada lehekülge mitteilukirjanduslikke tekste.

Panin küll nelja, aga see neli pole just kõikse tugavamat sorti. Miks?

Miinuseks, et tekst on üsna kuiv ideesekelett. Kirjanikul sähvatas lahe mõte, ta pani selle kähku kirja ja arvas, et jutuks sellest piisab.

Plussiks, et tekst on hästi kirja pandud, on intrigeeriv ja omab ka puänti.

Isiklikult minule oleks meeldinud, kui jutu tegevust oleks näidatud mõne vähemolulise tegelase silme läbi ning siis poleks ehk ka häirinud see n-ö äravajuv lõpp. Ma saan aru, et autor tahtis miskipärast just nii seda teha, aga tulemus oli minu jaoks pigem pettumust valmistav. Kolmest päästis see, et isegi taolisel nörritaval kujul antud tekst mulle ikkagi meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi lugeda ulmejutte Jeesusest. Mitte et Jeesus oleks kuidagi eriti ebameeldiv tegelane, või esindaks ta erakordset vastikut religiooni...ei, seda mitte. Lihtsalt see teema on nii läbikäiatud, et ükskõik mis vahva leiutisega autor välja ei tuleks, parimal juhul suudab see haigutuse korraks ainult eemale peletada.

Nii ka seekord. Plussiks ei tulnud ka veidike lahtine lõpp. Mind igatahes ei suutnud need kümned Jeesuse luukered küll mõtlema panna, et mis ja kuidas. Keda huvitab, eks ole?

Teksti loeti eesti keeles

"Igavene mõistatus" oleks võib-olla jutu mõtte ja puändiga rohkem haakuv tõlge. Mina panen "viie", ehkki ma olen nõus, et see on kuiv ideeskelett. Igasugune lühi-lühilugu on tegelikult skelett ja pealiskaudne meedium. Kui kirikul on kläinud korda kehtestada miskit sorti oikumeeniline religiooni võim, siis on paavsti mure põhjendatud (et tsivilisatsioon kukub kokku). Idee on aga maksimumi väärt, muul polnud tähtsust.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles