Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti huvitav lugemine. Alguses on asi veel eriliselt paljutõotav, aga seejärel vajub kuidagi üsna sihituks ja tavaliseks rahmeldamiseks. Hea loetavus ja mingi pinge ei kao küll kordagi ära. Mulle isiklikult mõjus häirivana see teismelise paravõimetega iseseisva in your face tüüpi tüdruku kuju. Aga ‘88 aastal ei olnud see ilmselt nii ära räsitud stamp kui praeguseks.

Nagu Murakami puhul tavaline, siis ei ole mõtet siukirjeldust eriti teha, sest see justkui ei anna midagi. Nii palju võib siiski öelda, et on palju seoseid Hitsuji o meguru boken (A Wild Sheep Chase) raamatuga. Romaan järgib nimetu peategelase tegemisi, alates peaaegu poole lause pealt. Peategelane on kuidagi kummalise minevikuga ja viimasel ajal näinud veidraid unenägusid, mis justkui annavad märku, et ta peaks minema tagasi Delfiini Hotelli. See oli film noir stiilis, armetu ja veidi õõvastav lobudik Sapporos, kus ta kunagi elas koos naisega (kellel olid väga ilusad kõrvad). Hotell on praeguseks ümber ehitatud, aga mingi veider meeleolu on seal ikka alles. Hotellis tuleb pilti siis ka Lambamees. Teisteks tegelasteks on veel juba nimetatud teismelise kõrval mitu kõrgklassi prostituuti, kuulus filminäitleja, kunstnik, luuletaja, hotelli administraator ja kõrvaltegelasena veel kirjanik (Hiraku Makimura, ilmselt Murakami enda nime anagramm ja irooniline vihje iseendale ja oma hiljuti ootamatult pähe sadanud kuulsusele). Kõik omavahel keerulisemal või lihtsamal moel seotud.

Raamat lõpeb tundega, et midagi nagu sai lahendatud, aga paljud otsad jäid lahti. Tekibki mulje, et kirjanik väsis ära ja sai aru, et ega kõiki neid seoseid ei jaksa kokku tõmmata – nagu oleks lugenud raamatut, millel on algusest 50 ja lõpust 100 lk puudu. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles