Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart K.
06.11.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Üks vahvamaid tasuta asju, mida tänavu peldikus loetud. Okei, alustasin mullu, nii et "viimastel kuudel" on täpsem. Igatahes, autorid tõenäoliselt solvuksid, kui teaksid, et printisin jutu täiesti ebadigitaalse tindiga jämematerjaalsele riistvarale — paberile, mitte ei lugenud e-seadmest. Aga, noh, tualetti ei tassi ju raali kaasa, ja teinekord tüütavad ajalehed ära, ning päris raamatuid ei taha niisama lihtsalt peldikulektüüriks lahterdada, ikkagi halvustav nagu, ja ebasanitaarne ka...

Igatahes, jutu sisu on M. Kass juba eelmises arvustuses kokku võtnud. Kahasse kirjutamine paistab olevat autoritele hästi mõjunud: Stross ei ürita iga hinna eest lugejale arusaadavat kildu rebida, vaid pigem tirriteerib Doctorowi, kes äsab mõnuga vastu — vähemalt jääb selline kemplemise ja teineteise ületrumpamise mulje. Täitsa huvitav oleks teada, kes täpselt mida kirjutas!

Suuremas osas matrjoška-ajuks nanohekseldatud küber-Päikesesüsteem anakronistliku, stagneerunud Maaga on tuttav kõigile, kel "Accelerando" juba kenasti läbi loetud. Sattusin viimase tõlget "Jury Dutyga" samaaegselt sirvima, sestap olid ka paralleelid kerged tulema — "Jury Duty" sobitub nimelt "Accelerando" kiirendatud post-singulaarsusse nagu boson standardmudelisse.

Doctorowi loominguga pole ma kahjuks väga tuttav, loetud on ehk jutt-paar, mille põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei saa. Millegipärast arvan, et terroristist hipi, kaksikud islamininjatarid ja poolekilosed hašišikamakad pärinevad just tema sulest. Ei tea, miks.

Muide, olen sunnitud vastu tahtmist tunnistama, et minu jaoks jäi mõnevõrra segaseks, mis selles loos tegelikult üldse juhtus. Parvmõistus lähetas füüsilisele Maale mingi teleskoopilise Kleinmonster-kaadervärgi, samal ajal kui sama päritolu nano-kõrioreliviirus, mis oli sihitud konkreetselt kõmri päritolu T-lümfotsüüte tuvastama ja nende omanikku nakatama, ronis peategelase sisse ennast välja kudema. Koorus õigel hetkel ja vahetas Kleinmonsteriga infot. Mis selle asja mõte oli? Peab vist uuesti lugema...

Aga võib-olla loen enne läbi järje "Apellatsioonikohus", mille just praegu täitsa juhuslikult veebist leidsin.
Teksti loeti inglise keeles

Arvestades asjaoluga, et "Stabiilsus" on kirjutatud aastal 1947, neli aastat enne seda, kui Dickilt esimene jutt ajakirjas ilmus, ent sisaldab seejuures mitut autori hilisema loomeperioodi leitmotiivi — reaalsuse hõre olemus, sürrealistlikud ajaparadoksid, peidetud sümbolid, jumalikud (?) sekkumised, ülim kurjus kui ideaalne masin —, tuleb teha väike avanss. Tunnistagem: ühe düstoopia vormimine teiseks, hullemaks düstoopiaks on isegi 21. sajandi esimese kümnendi lõpul lennukas idee, mis vähemalt minu jaoks tõstab muidu suhteliselt klišeeliku ja keskpärase lookese väärtust vähemalt pügala võrra.

Lühidalt sisust. Tehno- ja bürokraatlikus tulevikumaailmas on jõutud progressi võimalikule ülempiirile ohtlikult lähedale. Spetsialistid on välja arvutanud, et status quo väikseimgi muutmine suvalises suunas muudaks ühiskonna ainult halvemaks. Stabiilsust tuleb säilitada iga hinnaga!

Valguselinna Kontrollkontorisse kutsutud Robert Benton lendab sinna oma tiivapaari toel kohale ja saab teada, et tema leiutis ohustab stabiilsust ja seega lükatakse tagasi. Mis on seda kummalisem, et mees pole kunagi midagi leiutanud ega mingit patenditaotlust esitanud. Benton, kes on asjade sellisest käigust nii segaduses, et unustab isegi oma tiivad Kontorisse, viib "leiutise" prototüübi koos skeemidega koju ja üritab aru saada, millega on tegu. Masina sisselülitamine viib Bentoni teise tegelikkusse, tõenäoliselt ajas tagasi (seal on alles päris viljapõllud ja metsad), kust Benton toob hoolimata kehatu hääle keeldudest ja hoiatustest kaasa klaaskerasse suletud artefakti. Enne kojujõudmist viib ajamasin ta veel Kontorisse, veidi varasemasse aega, kus Benton peab ajamasina patendi sisse andma.

Stabiilsust säilitavate jõudude esindajad mõikavad, et midagi on mäda, ja siirduvad Bentoni korterisse selgitust nõutama. "Leiutaja" mõistetakse süüdi stabiilsuse tahtlikus häirimises; talle jäetakse armulikult valikuvõimalus: kas ennast tappa või jääda ootama Käru (ingl the Cart) saabumist. Siis aga märkab üks ametnikest klaaskera, mida seni on eiratud kui tavalist kirjapressi. Kera sisse ehitatud ülitüsilikku linnamaketti silmitsedes meenutab ametnik legendi üdini kurjast linnast, mille Jumal muiste klaaskerasse sulges.

Läheb rüseluseks, linn pääseb vangistusest ja, nagu Dickile igiomane, muudab reaalsuse endanäoliseks.
Teksti loeti inglise keeles

Muistse Egiptuse panteon, mustlaskultuur, Victoria-ajastu atmosfäär, Briti romantilise peroodi poeetide kirjanduslugu, allegooriline maagia ja okultistlik tehnoloogia ning varjamatult kaootiline mängulisus on vaid mõned märksõnad, mis seoses käesoleva vahva eestindusega meelde tulevad. Rõõm on tõdeda, et T. Randuse näol leiti ülesande kõrgusele küündiv tõlkija (ehkki värsid tõlkinud hr Mõisnik oleks vast võinud Ashblessi õhulise stiili tabamise nimel veidi rohkem pingutada, ent eks luuletõlgete treimine ole igal juhul üks tänamatu töö…).

Kuigi Powers ei keskendu kusagil otsesele „killurebimisele”, on „Anubise väravates” üllatustele avatud lugeja jaoks rohkem huumorit kui mõnes Pratchettis, ning erinevalt paljudest Pratchettidest ei kipu muhe atmosfäär siin ka tõlkesõela takerduma. Perioodikohased, kunsti- ja kultuuriloolised algteadmised tulevad muidugi kasuks, kuid nende puudumine ei pidurda teose tempot ega üleüldist „nätakat” kuigivõrd. Igav selle raamatu seltsis juba ei hakka!

Teose sisu on eelpool piisavalt ammendavalt kokku võetud, nii et seda ma ümber jutustama ei hakkaks. Isiklikult mulle avaldas keeruka intriigidepuntra laitmatust haldamisest enam muljet mõnede pöördeliste või lihtsalt äkiliste stseenide kirjelduste intensiivsus: varaste gildi maa-aluse peakorteri julm ja klaustrofoobne õhustik, „kloonide” loomise tehnoloogia naturalistlik õõv, hõredaks kulunud ürgmaagia rakendamisega kaasnevad poolnaljakad-poolkõhedad probleemid nagu Kuu halastamatu külgetõmme, Coleridge’i uimastilumma hõrk oopiumihõng ning päikesejumal Ra laeva sürrealistlik reis toidavad kindlasti iga uudishimuliku ja kujutlusvõimelise lugeja mõistust ning pakuvad kütkestavaid, muinasjutulisi vaatepilte.

Tunnistan, et ma pole seni läbinud kõike, mida „Sündmuste horisondi” nimetuste hirmuäratavalt kiiresti pikenev loetelu pakub, kuid enda napi kogemuse ja teiste lugejate vastukaja põhjal tundub, et Powersi tähtteost võib praeguse seisuga pidada üheks olulisemaks julgest sarjast. Rohkem sama intrigeerivaid, tugevaid, intelligentseid ja väärtuslikke eestindusi, paluks!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kogumiku formaat ei luba seda täies mahus jutthaaval arvustada — nimelt algab “Hardboiled Cthulhu” koostaja luuletusega. “Sleeping With the Fishes” tahab tõenäoliselt matkida Lovecrafti ülevat luulestiili, ent paneb pakust hooga mööda: James Ambuehli värsijalg ja riimid on parimal juhul amatöörlikud.

Sama võib üldiselt öelda terve jutukogu kohta, ent tuleb meeles pidada, et amatöörlikkus pole ju alati patt. Nende jaoks, kes on kunagi näiteks põrandaaluseid ajakirju kogunud, vahetanud, paljundanud ja/või suisa ise teinud, on kirjastuslikul amatöörlusel kindlasti omaette nostalgiline väärtus. Tänapäeval on kraam, mida omal ajal kirjutati põlve otsas ja jäeti toimetamata, kolinud aga paljundusmasinast välja ja justnagu viisakamate klantskaante vahele, mistõttu pole vast imestada, et “Hardboiled Cthulhu” meenutab välimuselt pigem suvalist POD-teost kui põrandaaluste nišiliteraatide gängsteriteemalist almanahhi.

Kogumiku esimene jutt on koostaja sulest ning üsna sama kiire — ja sama amatöörlik — kui eelpoolmainitud luuletus. Vana kooli noir-krimkade õhustikku pilada üritav “The Pisces Club” määrab kogumiku olustiku ja atmosfääri, seda nii suhtelise tempokuse ja ohtra ihunuhtluse kui paraku ka ebakindluse ja lapsikuse osas. Kehv aga talutav — 2/5.

William Jonesi “A Change of Life” oli sellise sissejuhatuse järel lausa meeldiv üllatus. Jones on lõiminud “A Shadow Out of Time’i” klassikalise, Capone’i-perioodi maffiaromantikaga ja teinud seda vahvalt. Hea minekuga hea jutt, ehkki muidugi sama etteaimatav kui enamik Providence’i Bardi enda heietusi. 4/5

David Witteveeni “Ache” on otse kui tellimuse peale sellesse kogumikku kirjutatud: maffia katusepakkujate käsilane suundub Arkhamisse uurima, miks osamakseid ei laeku, ja satub õõvastava saladuse jälile. Selleks tuleb asju ajada Miscatonici narkomaanidest tudengitega ja jõuda — loomulikult liiga hilja! — salapärase Kollase Raamatu jälile. Žanriomane keskpärasus, ehkki nišifänni võib rõõmustada. Muidu annaks “kahe”, aga lühidus on siin loos omaette vooruseks. 3/5

Erusõjaväelane hakkab spontaanselt eradetektiiviks ning tema esimese juhtumi tellija tapetakse teisel leheküljel. Ülla ja sõnapidaja mehena tõttab E. P. Berglundi krimiõudusnovelli “A Dangerous High” sangar jälitama tapetud naise kadumaläinud tütart. Osa lahendusest peitub salapärases uues uimastis Tind’losi Liao, mida valmistatakse mustast lootosest ja veel millestki... Ei ole halb, aga lõpp on laisk ja ootuspärane. 4/5

John Sunseri “A Little Job in Arkham” on truu sulinovell "Necronomiconi" varastamisest. Ehkki tundus alguses pretensioonikas, on see samas üks väheseid jutte, mille sisu kuu pärast lugemist täpse ja visuaalselt eredana meeles püsib. 4/5

Steven L. Shrewsbury jutt “Day of Iniquity” haakub Mythosega vaid riivamisi — siin-seal pillatakse mõni Tähendusrikas Nimi, ja ongi kõik. Ülejäänu on sõge ja naudinguga kirjeldatud barbarism ja mõrtsukatöö, ehk siis vereurmahõnguline mõõgaga-makku-fantastika. Teisisõnu: ränk pask ruudus. Lõpplahendus on seesama, aga kuubis. 1/5

Tim Currani “Eldritch-Fellas” võiks olla kogumiku alustala. Üsna tõenäoliselt on see parim jutt nende kaante vahel: naljad on isegi naljakad, õudusele pole üritatudki rõhuda ja kogu lugu tundub pigem vaimuka allegooria kui tõsise keel-põses-mytholoogiakirjandusega, millist on pärast Lovecrafti toodetud lausa kriminaalsetes kogustes. Eriti muhe on alapeatükk, kus kodanikud Iidsed lähevad katust pakkuma pahaaimamatule Mythose-pastiššikirjanikule ja avastavad enda meelehärmiks, et kirjatsura teenib sellega vaid sandikopikaid, kui üldse midagi. 5/5

David Conyersi “Outside, Looking In” on üks kogumiku (heas mõttes) jubedamaid jutte, milles röögatutel mastaapidel ja maailma olemuse kohutavusel on oluline roll. “The Whisperer in Darknessi” ja “Fungi from Yuggothi” sisu filmi “The Dark City” klaustrofoobilis-skisofreenilise atmosfääriga segav jutt jätab külma tunde kõhtu. Cool. 4/5

Jeffrey Thomase jutt “Pazuzu’s Children” üritab kanda Mythose vaimu Iraagi sõtta (või oli see hoopis Kuveit või Afganistan?). Igatahes on pahalased turbanites, elavad kõrbepinna alla kaevatud katakombides ja varjavad seal Ürgset Saladust. Ameerika sangar, kes neil õnnestub tabada, on vapramast vapram. Lääge kangelaslikkusekultus rikub jutu, mis muidu oleks võinud isegi meeldida. 3/5

Eric J. Millari jutt räägib salasektist, mis püüab eradetektiive, et sundida neid pealt vaatama Yug-Siturathi ellukutsumise rüvedat riitust. Kiire aga ogaravõitu lugu. Jääb selgusetuks, miks neid va detektiive on vaja piinata ja hulluks ajada. Võib-olla jäi midagi kahe silma vahele. 2/5

Tüüpiline elukogenud politseikomissar, keda abistab peaaegu sama tüüpiline nais-ekstrasenss, satub jälile millelegi ebamaisele, mis tapab. Näiteks noori neidusid. Rituaalsel kombel. Muu hulgas on see ebamaine olend tätoveering peletisest, mille suust paistab terve posu madusid. Õõ-õõ-ei-ole-õudne, lame on. William Meikle “The Mouth” saab 2/5 pika “miinusega”.

C. J. Hendersoni ülekuulamisnovell “The Questioning of the Azathothian Priest” on hoopis teisest puust — hästi kirjutatud ladus lugu, mille puhul etteaimatavamat sorti lõpplahendus tegelikult ei häiri, kuna kogu ülejäänud stoori voolab nii hästi, atmosfäär on täpselt õige ja situatsiooni mõnus vaimusilmas ette kujutada. Selgitavad väljavõtted kannavad järjekorranumbreid 1, 14 ja... 23! Tähendab, mul ei jää üle muud kui panna hindeks 5/5 jutule, mis lõppeb kutsega hakata jooma.

Simon Bucher-Jones on “tuntud” nelja Dr. Who telesarjast välja kasvanud romaanisarja teose kirjanikuna, aga samas on ta kõige viljakam kirjanik Temple of Dagoni lehel, kust leiab ka käesoleva loo. Ütleksin, et “Some Thoughts on the Problem of Orderi” peategelaseks on Nodens ja et minu meelest pole üldse halb muhejutustus, kuigi tunnistan, et ma ei pruukinud parodeeritud elementidest (Little Sisters of the Republic of Shub-Niggurath???) alati aru saada. 4/5

Jonathan Sharpi “The White Mountains” on jälle tõsisem ja pretensioonikam pala, mis totaalsest pastišiseisusest hoolimata suudab isegi veidi loksutada. Musta äri ajajale segastel aegadel ja asjaoludel autojuhiks tulnud suli peab läbi vägagi kõheda metsa sõitma puskarilaadungi järele õudsesse ja normaalsetest inimestest ammu hüljatud kolkasse. Seal näitab ta korraks üles džentelmenlikkust, pälvib tänutäheks ohutise, millesuguseid degenerantide talu ümbrus on paksult täis, ja viimaks pääseb tänu sellele ka eluga. Seda lugu oleks võinud kiita Lovecraft, ma arvan. 3/5

Patrick Thomase “Then Terror Came” kannab täpsustavat allpealkirja “A Tale from the DMA Case Files”, kus DMA tähendab “Department of Mystic Affairs”, mis annab kohe aimu, et tegu on variatsioonidega teemal “salapäraste nähtuste uurimise salapärane agentuur”, millele toetuvaid telesarju on USA-s toodetud varsti rohkem kui ajalooliselt ebakorrektseid ajaloofilme. Thomas seob paravõimetega agentide loo Lovecrafti “The Houndiga” ja üllataval kombel teeb seda täitsa loetavalt — jutt on tempokas ja käre, nagu korralik pulp-kirjandus olema peabki. 4/5

Robert M. Price’i “The Prying Investigations of Edwin M. Lillibridge” on natukene tänapäevastatum versioon Lovecrafti “The Haunter of the Darkist”. Ei saa öelda, et tulemus oleks algupärandist parem või näitaks algset narratiivi eriti uue külje alt. Ehkki mulle meeldis jutu panteistlik aspekt, ei ole ka see Mythoses midagi tõeliselt uut (vihje asjatundjatele: “Through the Gates of the Silver Key”). 3/5

James Chambersi “The Roaches in the Walls” on tüüpiline žanritruu õudusjutt ja võib-olla just seetõttu punnitatud, igav, vanamoodne ja etteaimatav. Autor küsib viimase lausega: kas ma pean teile pildi joonistama või? Oleks palunud küll; jutt putukatest inimnahas üksi ei veena enam ammu. 2/5

Cody Goodfellowi omamütoloogiline autoritutvustus on köitvam kui põgusate Lovecrafti- ja gängsterielementidega laibahaisune tõurastamisralli “To Skin a Dead Man”. Tsiteerin: “Cody Goodfellow jätab eeskujuliku kinnipeetava musternäidise mulje, kuid usaldusväärsed pealekaebajad annavad mõista, et ta on vaikselt konstrueerinud kuritegeliku impeeriumi, mis küündib kaugele vanglabloki C müüride taha ja isegi karistusasutuse administratsioonini välja. Trellide taga on mees kirjutanud kaks romaani, “Radiant Dawn” ja “Ravenous Dusk”, ning hulga lühijutte, mille eest makstavad sandikopikad pakuvad kehva lohutust tema arvukatele ohvritele.” Jutt keerleb laipade elustamise ja elusate tegelaste järjekindla laibastamise ümber ning ajab haigutama. 2/5

Ron Shiflet üritab loos “Unfinished Business” loogiliselt jätkata Lovecrafti “Pickman’s Modelit”. Välja ilmuvad mõned maalikunstnik Pickmani kadunud (ja loomulikult kohutavalt grotesksed) tööd, nende lühiajalist ekspositsiooni värvatakse valvama palgadetektiiv. Keskpärane jutt, midagi halba pole öelda, aga midagi head ka mitte. 3/5

J. F. Gonzaleze jutustus “The Watcher from the Grave” koosneb mitmest põimuvast loost, millest vähemalt kaks on lausa “viit” väärt, ülejäänud aga mitte nii väga. Kohati nörritab autori hooletus: Aleister Crowley eesnimi on kahes kohas ühtmoodi valesti kirjutatud, mis annab mõista, et Gonzaleze teadmised valdkondadest, milles ta meistrit mängib, on tõenäoliselt üsna pealiskaudsed. “Necronomiconi” salaajaloo uued peatükid olid sellest hoolimata paeluvad ja panid huvitavates suundades mõtlema. 3/5

Richard A. Lupoff on tõenäoliselt üks vähestest nimedest, kes BAASi lugejale juba tuttav võiks olla: toda härrat on pärjatud mitmes valdkonnas, fantastikale ja õõvale lisaks ka krimilugude eest. “Dreemz.biz” on kolmas sedasorti jutt nende kaante vahel, mida ei taha hetkekski käest panna ja mille lõpp on etteaimatavusest hoolimata rahuldustpakkuv. Võib-olla on süüdi allakirjutanu teismeea-põlve jäänud huvi unenägemistehnikate vastu, aga “Dreemz.biz” maitses hea, nagu sügav ja kosutav uni! 5/5
Teksti loeti valdavalt enne uinumist, inglise keeles

Selle tundmatu ja väheviljaka autori käesolev jutt olevat ilmunud ajakirja Belgravia Magazine veergudel 1887. aastal ning kui uskuda Mutatewebi (end. Renegade Futurist, end. TechnOccult), peaks see tõenäoliselt olema esimene ulmejutt, kus kasutatakse mutandimotiivi.

Üks on kindel: jutt ei ole hea. Õnneks ka mitte eriti pikk, nii et veidra ajaloolise kurioosumina soovitan retrogurmaanidel siiski mekkida. Mõnes mõttes on lugu ju lausa päevakajaline — Darwini mingist asjast möödus tänavu ümmargune arv aastaid ning evolutsiooniteemaline “debatt” vahutab iga temaatilise teadusuudise kommentaarisabas. Jutt räägib nimelt, kuidas keegi professor oskab elektriga kiirendada evolutsiooniprotsessi. Selleks kõlbavad hästi Läänemere põhjast leitud ürgpisikud.

Loo algus oli isegi päris haarav; hoolimata aurupungi kui nähtuse teadvustamisest ei ole ei algupärasest auru-ulmest (nagu Verne või Wells) ega moodsast retrofutust (nagu Jeter või Blylock) seni ette sattunud lõiku, mis toonast zeitgeisti tabavamalt edasi annaks kui professor Bommsenni reisikohvri sisu: särk, saapad, püksid, mikroskoop, märkmik ja püss. Olid ajad...

Tai, vabandust, Siiami džunglisse tunginud kahemehe-ekspeditsioon jääb laagrisse. Professori assistent söandab uurida, et miks neil provianti pole. Professor hakkab aku abil ühest ürgpisikust hapukapsast ja teisest loomalihavorsti “kasvatama”. Tagajärjed on ootamatud, kuna veise kunstlikku evolutsiooni ei õnnestu õigel hetkel peatada.

Selline ogaravõitu ja segane lugu väga halvasti motiveeritud tegelastega, mille lõpplahendus peaks vist olema õudne. Jääb mulje, nagu oleks autor usklik, kes on soovinud loodusteadlasi pilada, aga pole hästi välja tulnud.
Teksti loeti kõvera muigega

Jutustus, mille pr Bishopi tellimusel "varikirjutas" H. P. Lovecraft.

Ehkki "Küngas" on üks kolmest Lovecrafti jutust, kus kirjeldatakse ülima põhjalikkusega pentsikut võõrkultuuri (teised kaks on "Hullumeelsuse mägedes" (At the Mountains of Madness) ja "Vari aja sügavustest" (The Shadow out of Time)), on see neist kõige vähem tuntud — ja ilmselt põhjusega. Bishopi sünopsis ("Indiaani päritolu künkal kummitab ilma peata tont. Mõnikord on see naine.") on Lovecrafti ebamaisuse-püüdlustest hoolimata jutu külge kleepunud ja nakatanud selle nüri tondiromantikaga.

Jutu parim osa on algus, kus kirjeldatakse kummituskünka veidrat ajalugu. Pikim ja igavaim jagu, Panfilio De Zamacona Y Nuñeze memuaar maa-aluste riigist K`n-yanist, hõlmab isegi primitiivset ühiskonnakriitikat (hinnang tsathide "kommunistlikule, pool-anarhistlikule" süsteemile on üsna ühene), kuid ei suuda end kuidagi maast lahti rebida, ja nii jääbki kogu lugu viimaks lihtsalt üheks kesiseks ja suhteliselt fantaasiavaeseks Lovecrafti jutuks. Pikaleveninuks veel pealegi.
Teksti loeti pleierist txt-failina, inglise keeles

Oivaline, ent kahjuks (seni veel) aegumatu satiir uimastite keelustamise aadressil, ehkki samas on kahtlemata tegu ka ajarännu-anekdoodiga. Jutt on autori kodulehel tasuta tirida, soovitan soojalt. Lausa ihusoojalt, kui lubate nilbet kalambuuri.

Jutukese sisu on võimatu ära rääkida puänti välja lobisemata või vähemalt sajaga vihjamata, seega hoiatan siinkohal, et järgneb väike spoiler.

Minategelane, ettevõtlik narkodiiler meie ajaraja lähitulevikust, otsustab, et on tehnoloogia arengule jalgu jäämas ning maksab äritegevuse elavdamise eesmärgil altkäemaksu nälgivatele teadlastele, kelle käsutuses on postsingulaarse ühiskonna esimene ja viimane ajamasin PERV (tõenäosusliku eigen-oleku ümberkorraldamise vaatur, ingl Probabilistic Eigenstate Reorganisation Viewer). Plaan on kaval: kolida tagasi Reagani-Thatcheri-Brežnevi ajastusse, aga teha endale eelnevalt väikesed geneetilised muudatused. Näiteks selline, et kused teatud näärmete timmimise tulemusena heroiinisuppi — 1980-ndate kontekstis ju täielik portatiivne kullasoon! Diiler otsustab mitte muretseda teadlaste ausa ülestunnistuse üle, et sajaprotsendiliselt kindel ei saa tema temporaalne sihtmärk olla, kuna kummipaelana tasakaalu tagasinaksatavas tõenäosusmaatriksis võivad entroopia ja informatsiooni suhted pisiasjades erineda. Eks arvake ise, mis see pisiasi oli, millega diiler arvestada ei osanud...

Mitmete peidetud vihjete ja parafraasidega ilmestatud lõbus põnevusjutt jõudis minuni üsna juhuslikult praegu toimuva suurema ühiskondliku uimastidebati laineharjal. Nukker on tõdeda, et USA-s on jutu ilmumise ajast möödunud 19 aasta jooksul väga vähe muutunud. Debatt ise on aga elavnenud nii seal kui meil kui ülejäänud maailmas, nii et loodetavasti toimub hädavajalik tasakaalunihe enne sootsiumi täielikku mandumist ära ka meie tegelikkuse-vektoris. Loota ju ikka võib.
Teksti loeti inglise keeles

Kes on peamiselt koomiksikirjanikuna tuntud Grant Morrisoni loominguga vähegi tuttav, peaks teadma, et see pöörase käekirjaga šoti kontrakulturist juba herilasepessa või tundlikesse teemadesse okultistlik-šamanistliku ideekuvaldaga äsades hoogu tagasi ei hoia, mistõttu tema “Lovecraft paradiisis” on täpselt nii hõrk ja tugev kui tunnustatud geeniuselt, kelle pildisarjast vennad Wachowskid silmagi pilgutamata suure osa häid ideid “Matrixi” tarbeks “laenasid”, oodata võib. Selle jaoks aga, kel Morrisoniga seni veel suhe puudub, võib arvustuse all olev kummardus piinatud vanameistrile olla täitsa sobivaks esmatutvuseks, sest tegelikult jooksutab Morrison sellest peaaegu poeemiks lahterduvast proosahümnist läbi enam-vähem kõik oma senises loomingus käsitletud tähtsamad teemad — kaosemaagilise maailmanägemise, informatsioonist (täpsemalt sõnadest) koosneva universumi idee, metaversaalse panteismi, mäsleva ja perverssustega flirtiva libiidokesksuse ja siira südamlikkuse. Lovecrafti kõle elukäik ja vääritu surm on alati andnud põhjust talle kaasa tunda. Morrison tunneb kogu hingest, ning on seetõttu endale eesmärgiks seadnud Mythose looja vähemalt enda ja loodetavasti ka mõnede lugejate jaoks lunastada. Minu meelest õnnestub see tal — pärast jutu läbilugemist valdas mind puhas ja helge ja julge tunne, mida üks õige õudusjutt küll esile kutsuda ei tohiks. Mina aga ei pahanda; vähemalt midagi uut ja ootamatut Lovecrafti-pastiššide ja -tribuutide kahjuks valdavalt saamatus kompotis.

Sisust ka. Lühidalt on tegu Lovecrafti surma- ja surmajärgse kogemuse kirjeldusega. Täpsustamine oleks juba liiast, sest tõtt-öelda juhtub selles loos umbes kaks asja, üks ootuspärane ja teine üllatav, ja kumbagi ei tahaks ette ära rääkida, sest need on ideedena ja ka lahenduse poolest lihtsalt liiga head.

Lugedes meenus mulle, et olen varem kohanud üht teost, mis Lovecrafti surma kirjeldab, seda isegi BAASis arvustanud ja seejuures kiidusõnadega heldelt ümber käinud. Ma ei tagane neist — Lupoffi tribuut on endiselt oivaline. Ning Morrisoni jutus on olemas peaaegu kõik voorused, mis “Discovery of the Ghooric Zone’i” heaks teevad, ent Lovecraftilikku õudust asendab siin suures osas autorile üldiselt omane muhedus ja teravmeelsus (ja, okei, mõningane šokki provotseeriv vulgarism), mistõttu pean ütlema, et hindan Morrisoni lugu rohkem. Kui Lupoff sai “viie”, siis Morrisoni hinnet palun lugeda “viis plussiks”.
Teksti loeti inglise keeles

Need Enn Kasaku loengud Raadio Ööülikoolis, mida olen kuulama sattunud, on olnud väga põnevad ja lustlikud (ehkki sealt kuulis vähe midagi päris uut), mistõttu ei tekkinud küsimust, kas “Vaba pattulangemise seadust” peatselt pärast ilmumist omandama tõtata. Samasuguse innuga, nagu olin neelanud teadusfilosoof Kasaku mõtteid loenguhelindilt, puurisin end ka kauni kujundusega ja pretensioonika kaanetekstiga ilukirjandusteosesse ja pean nüüd, tagantjärele, nentima, et see on ladusamaid omamaiseid ulmekaid, mis viimastel aastatel kätte sattunud. Eelmine eesti autori ulmeraamat, mis samamoodi köitis, oli vist kadunud Juhan Paju “Hiromandi kokteil”.

Kahju on vaid sellest, et eestikeelne ulme on aastal 2009 umbes samasuguses seisus nagu eesti rock 1990-ndatel: soov olla suur ja lööv on olemas, samamoodi on olemas ideed, aga lõpptulemus jääb maailmatasemest ikka väga kõvasti allapoole, mistõttu loomingut peab paraku hindama ainult “eesti kontekstis”, automaatselt külge poogitud “aga”-dega. Kasak on “Eesti Simak” — käsitleb üsna muhedal ja väga inimlikul toonil ulmeraamistikku surutud klassikalisi filosoofilisi küsimusi ning süstib kolkaõhustiku sisse hobuseannuseid sense of wonderit. Ja hoiatab, nagu ulmekirjanikule kohane. Kasaku hoiatus on, et need, kes pole vaimselt valmis paradigma-nihkeks — ehk suureks šokiks, näiteks selliseks, et elekter läheb ära. Mitte niisama, vaid üldse igalt poolt —, ei pruugi ellu jääda. Šokisituatsioon on kantud Eesti külakeskkonda, mis apokalüptilist hoopi kenasti pehmendab, sest on ju veel olemas kooguga kaev ja paar hobust ja muu, millest abi ellujäämisel. Seda pilti rikuvad küll üsna papist välja lõigatud karakterid, kes tammuvad ringi nagu tegelaste varjud surmigavas taluseebiseriaalis, ent õnneks pole klišeelik suhtedraama teose telg. Teljeks on hoopis kalajalaluu! Et sellest aru saada, peab aga raamatu läbi lugema.

Autori kohta, kes rõhutab šoki tähtsust inimese arengus, kardab Kasak kriitikat suisa hüsteeriliselt. Asi algab juba pühendusest: “Vaba pattulangemine” on pühendatud neile, kelle meelest see teos võinuks ilmumata jääda (küllap loodab autor niimoodi potentsiaalseil kriitikuil juba eos relvad käest kiskuda). Ka raamatu-teemalises raadiovestluses (ERR “Luuleruum” 17. juuni 2009) pilkab Kasak kriitikuid, kes end kirjanikust targemaks peavad. Ehkki autor paistab rõõmustavat asjaolu üle, et mõned tema lugejad ei saa öösiti magada, vaid näevad košmaare elektri äraminekust, teeb ta sealsamas murust madamalamaks maha teisi loomeinimesi, kes samamoodi šokki ühiskonnapeeglina kasutavad ja publikut teatud suunas mõtlema pannes paradigma-nihkeks ette valmistavad: kui Kasak ise seda teeb, on see arendav, kui teeb kaasaegne biennaalikunstnik, on see aga õel ja mõtlematu “ärapanemine”. Mis on lubatud Jupiterile...

Selline kahepalgelisus või lühinägelikkus ei tee lugemiselamust siiski halvemaks. Kasak käsitleb tegelikult olulisi, maailmatajumuslikke teemasid, millega filosoofiline ulmekirjandus kui žanr on tegelenud juba aastakümneid, aga õnneks pole Kasakul sellest traditsioonist aimugi. Tundub, et autor on kunagi põgusalt kohtunud paari patoloogiliselt konservatiivse ulmesõbraga, kes alla klassikalise hard SF-i endale midagi silma ei torka, ning otsustanud nood käesoleva romaaniga lõplikult paika panna, rikastades ulmelist konteksti muude, tema enda meelest ootamatute täiendavate elementidega. Õnneks, nagu öeldud, ei tea Kasak, et terve armaada tunnustatud autoreid on sedasama juba ammuilma teinud ja teeb edasi, ning et ulmekirjanduse areng ei peatunud 1960-ndate alguses, muidu poleks ta ehk sulge haaranudki. Tänu tunnustatud füüsiku ja filosoofi võhiklikkusele on meil aga nüüd olemas päris oma Eesti filosoofiline ulme, mida saadab kuuldavasti ka müügiedu, ja kuigi see kannatab muu hulgas näiteks stiili- ja korrektuurivigade ning muude pisikeste konaruste käes, on üldmulje siiski lootustandev. Kui autor ei luiska ja “Vaba pattulangemise seadus” on ka tegelikult teine jagu kümnejaolisest romaanisarjast (“mille esimest osa pole veel kirjutatud ja järgesid pole veel avaldatud”), siis jään huviga ootama, mis edasi saab. Romaani lõpp jätab selleks otsad lahti küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasime semu pool liiklusvahendi laekumist ja igavlesime. Tüübil oli pooleli Bukowski jutukogu Sauteri tõlkes, mille ma talle endalegi üllatuseks olin leidnud härra tolmunud raamaturiiulist. Tänulik sõber kiitis, et jube šefilt kirjutatud, ainult et jooma ajab. No see selleks.

Võtsin siis teose selle koha pealt ette, kus see parasjagu pooleli oli, ning hakkasin jutu algusest valju häälega lugema. Pean tunnistama, et olen Bukowski enda hullumeelse elulooga paremini tuttav kui ta loominguga, ehkki “Lihakuivikud supis” polnud ka päris esmakohtumine. Igatahes tundsin ta hingevaakuva alkohooliku süüdimatu stiili kohe ära ja see polnud sugugi ebameeldiv äratundmine.

Natuke piinlikuks läks värk sellest kohast, kus minategelane, Bukowskile tüüpiline vananev, salapärase loomapidajatari juurde kostile võetud alkašš öösel daami piilumas käib ning avastab, et too armastab oma eramu piiresse rajatud Vabaloomaaia elanikke ägedamalt kui ontlik ühiskond siivsaks peab — olgem ausad, valju häälega zoofiilset erootikat sõbrale ette lugeda võib olla kogemusena mõnevõrra nilbe.

Parm, kah nagu loomastunud, või, noh, normaalsest ühiskonnast tõrjutud ja seetõttu täielikult vaba tegelinski, jääb naise juurde elama, jagades toda tiigrite, boade, põtrade, vombatite ja kõikvõimalike muude lojustega. Naine rasestub, minategelasega käiakse linnas titeasju ostmas, ning naastes selgub, et ontlikud naabrid on nende äraolekul kõik loomsed hoolealused tõurastanud.

Jutt püsib suurema osa ajast objektiivse reaalsuse piirides, kuid veidi enne lõppu pöörab üsna kreisiks apokalüptiliseks mõistulooks, mille üksikasjad jätan järgmistele lugejatele avastada. Hoolimata hea maitse piiride hooletust ja hoogsast ületamisest ning üldiselt ladusast, kuid kohati piinlikult puisest tõlkest (tõstke käsi, kelle meelest on erootilises kontekstis kena kasutada sõna "noku"!) oli jutt igatahes heas mõttes ootamatu ja üllatav, võib-olla kõige rohkem seetõttu, et ma ei oodanud Bukowskilt keset päist päeva täiesti pädevat ulmet. Muidu oleks ehk “neli pluss”, aga positiivse šoki eest tuleb “viis” ära.
Teksti loeti valjul häälel, aeg-ajalt punastades

Daryl Gregoryle meeldivad mash-upid ning ta kasutab iga võimalust seda lembust oma debüütromaanis rõhutada. Esiteks on muidugi kogu romaan ise üks paras kirjanduslik DJ-miks Dickist, Van Vogtist, Jungi psühholoogiast ja koomiksitest, teiseks tuletatakse seda lugejale meelde pidevate vihjetega — läbi libisevad küll muusikalised mash-upid, aga ka kaudsemad vihjed ja motiivid nagu mitmest lauamängust kombineeritud meta-lauamäng või kohe alguses kaadrist läbi vilksav deemon Maalikunstnik (Painter), kes improviseerib kunstiteose kummulikeeratud paismaisivankrist ja klaasikildudest. Eks ole teose peamine teema — seestavad arhetüübid ehk nn deemonid — samuti omamoodi miksitud tsitaadid (ning Philip K. Dicki seestanud deemon ja, nagu hiljem välja tuleb, veel mõni, lausa kestvad kombinatsioonid deemonist ja seestatud isikust). Gregory tahaks nagu öelda, et “hiiglaste õlgadele” ehk eelkäijatele ja nende loomingule toetumata ei tee kultuuris midagi ära, kuid selleks, et seal gigantide turjal ka asjalik olla, peab liidetavate loominguline summa kujunema väärtuslikumaks kui tehte tegurid — mash-up on hea alles siis, kui kombinatsioon on uudne ja lööv.

Kui luubi ja pintsettidega tuulama hakata, võib siit vahvaid tsitaate, põnevaid parafraase ja aupaklikke kaabukergitusi mõjuritele popkultuurist piiblini ja tagasi leida vist väga ohtralt, ent ka need vähesed, mis esimesel lugemisel silma ja ajju jäävad, pakuvad suurt äratundmisrõõmu. Kogu lakkamatu tsiteerimise ja ümbermiksimise juures ei saa aga kuidagi öelda, et Daryl Gregory esmaromaanil eraldist sisemist väärtust ei oleks. “Pandemonium” on nimelt iselaadselt muhe ja inimlik ning erilise, natuke nostalgilise atmosfääriga. Isikust isikusse kalpsavate, vahel surmavalt ohtlike deemonitega maailm on meie omaga võrreldes ometi sallivam ja sõbralikum — võib-olla just nendesamade deemonite-arhetüüpide tegevuse tõttu. Selline meeldiv ja natuke tuttav taustmaailm koos ülima ladususega kirjatöös (unenäolist-psühhedeelset sonimist või keeleakrobaatikat akrobaatika pärast siit ei leia; kõrgeimat lingvistilise vimka taset jääb tähistama mäng palindroomidega — ühe väljakutsuvama ja rangema vormieksperimendiga üldse, mis seetõttu pole eriti sürrealistlik) oleks juba piisav põhjus anda maksimumhinne, eriti kuna raamat mulle väga meeldis ja palju inspiratsiooni andis. Miks siis ikkagi “neli”?

Ainult sellepärast, et ma usun pärast “Pandemoniumi” läbimist, et tegelikult on Gregory võimeline enamaks. Lõpu poole hämarduv, liiga kiireks kippuv ja otsi natuke lohakalt lahti jättev “Pandemonium” ei paku kogu briljantsusest ja lugemisnaudingust hoolimata veel konkurentsi ei Lehthemile ega isegi Swannsonile. Sellest hoolimata on see kõige parem asi 2008. aastast, mida seni olen lugema sattunud. Seepärast tänud Marek Tihhonovile, kes seda oma blogis soovitas, ja eelmisele arvustajale, kes soovitust kuulda võttis ning teost mullegi soovitas ja laenas.
Teksti loeti tänumeelest ohkides

Norwichi noormehe Mark Wernhami debüüt on eriti tugev just sellena — esikromaanina. Ohtralt ja salgamatult eelkäijatelt laenav ning julgelt Briti düstoopiakirjanduse traditsioonisahvris koorekirnu kallal käiv “Martin Martin’s on the Other Side” on esiteks eelkõige ärritav, aga mitte tingimata halvas mõttes. Kerge pingutuse, mida nõuab peategelase Jenseni nõmeda tuleviku-kõnepruugi dešifreerimine ja sellega harjumine (ning mis toob meelde näriva pinge, mida võib tekitada esmakohtumine näiteks Jeff Nooni, Jack Womacki või isegi Will Gibsoniga nende “lugejavaenulikkuse” tipphetkil), hüvitavad kiiresti avaneva pildi eksistentsiaalne teravus ja šokeeriv võikus, aga ka dekadentlik ahvatlus. Sest olgugi intellektuaalselt sisutu, on Jensen Interceptori loomalik pisiametniku-eksistents täidetud ohtrate mõnude ja nüri rahuloluga, mida võib pakkuda ainult teadmine, et ollakse vankumatult süsteemitruu ja ei igatseta midagi paremat. Jah, Wernham on nimelt pööranud pea peale Orwelli “1984” ning sundinud sündsusetusse ühendusse Burgessi “A Clockwork Orange’iga”, töödeldes seda kõike psühhedeelse esoteerika ja räige pila ootamatutes, hingematvates aurudes.

Ei tahaks sisusse väga süüvida, piirdugem nendinguga, et siin leidub nii astraalset ajarändamist, identiteetide lahustumist, revolutsioonilist satiiri ja satiiri revolutsiooni teemadel kui kõverpeeglit Ühendkuningriigi meediast ja vaimsusest 21. sajandi esimesel kümnendil, aga alati, alati, alati saatuse ja ettemääratuse imperatiivi rõhutamist. Kahjuks lisavad üldiselt põnevale ja kahtlemata vaimukale romaanile näpuotsaga klišee-ersatsi “kohustuslikud” motiivid nagu esmalt-riigitruu-ent-sündmuste-edenedes-ideoloogilisi-ilmutusi-kogeva-kodaniku ja naisrevolutsionääri vältimatult õnnetu armastuslugu või kohmakad kirjanduslikud stampmeetodid “maailma loomiseks” nagu memuaaride tsiteerimine ja arhiividokumentides tuhlamine.

Särtsu-särinat ning muhedat irooniat “Martin Martinisse” jagub ning vahvad pisiasjad nagu telesaated Porn Disco ja Monster Trucks, uimasti nimega Boris, Jenseni süüdimatu ropendamine väikelaste seltskonnas või tippametniku põhjendus, miks majandussüsteemi püsimise huvides peabki kallim ja prestiižikam vesiklosett tihemini tuksi minema — nali, mis neile lugejaile, kes Nõukogude stagnatsiooni ja kommunaalosakondade hirmuäratavat ainuvalitsust ei mäleta, ei pruugigi kohale jõuda — lisavad elamusele plussmärgi, aga päris täispunkte siiski välja ei teeni. Arenemisruumi peab ka jääma!

Küll aga tahaksin kasutada võimalust iriseda Rahva Raamatu otsuste üle; nimelt komistasin teose otsa täiesti juhuslikult, kuna mul enamasti pole mahti süveneda ingliskeelsest ulmest ja fantastikast väljapoole jäävatesse riiulitesse. Ma ei teagi, mis jõud see oli, mis tähelepanu uudiskirjanduse väljapanekus just sellele, mitte eriti atraktiivse või sisukohase kujundusega teosele tõmbas ning ostuotsuseni viis. Isegi kui kirjastaja teose ulmelisust kohmakate vahenditega varjata püüab (Jonathan Cape’i / Randon House’i kiituseks peab ütlema, et vähemalt ei kasutata kaanel totrat eufemismi “spekulatiivne ilukirjandus”, aga ma ei teagi nüüd, kas see on ehk tegelikult halvem kui žanrimääratluse täielik puudumine), võiks müüja kaupa piisavalt tunda, et paigutada hea teos korraga mitmesse riiulisse.

Ehkki ebamugavas formaadis köide maksis 250 krooni, ei tunne ma ometi, et oleksin raha maha visanud, nii et tegelikult julgen “Martin Martin’s on the Other Side’i” soovitada kõigile, kes värskemast Briti kirjandusest ja düstoopiast kui ägedast allžanrist lugu peavad, olgu nad siis ulmesõbrad või muidu kirjandushuvilised.
Teksti loeti inglise keeles

Heinleini geniaalsuses on raske kahelda, ehkki senise kogemuse põhjal tundub, et kvaliteet pole tal just kõige ühtlasem. Vaieldamatult skaala plusspoolele paigutuv “Stranger in a Strange Land” on küll seni parim RAH, mis mulle ette sattunud, ehkki kui ma lugemise ajal parasjagu autoriga valjul häälel ei vaielnud, itsitasin ikka ja jälle pinnale vulpsava vanamoelise ujeduse üle või üritasin mõistatada, millised on need 60000 sõna, mis 1961. aastal ilmunud algupärasest täisversioonist välja jäid ning alles 1991. aastal lisati — ja miks.

Heinlein pakub peategelasteks terve galerii veenvaid ja vähem veenvaid tegelasi, kellest kõige ehedamana eristub “bon vivant, gurmaan, sübariit, erakordne menukirjanik, neopessimistlik filosoof, pühendunud agnostik, elukutseline kloun, amatöör-õõnestaja ning priitahtlik parasiit” Jubal Harshaw — tõenäoliselt autori elutruu koopia kombinatsioonis röökivalt lüüme soovmõtlemise, vaimuka enesekriitika, allasurutud biseksuaalsusest tuleneva sugulise frustratsiooni ja vastanduvate maailmavaadete sõnastamise vajadusega. Harshaw’ kõrval jääb isetu ja ebainimlik, emotsionaalselt kohitsetud superman Valentine Michael Smith enam kui pealiskaudseks, kuid raamat oleks tema lapsikute, ent samas raudselt loogiliste mõttekäikudeta kindlasti vaesem (ning Harshaw’ monoloogid tüütumad). Kui nentida täiendavat ning mõnevõrra nukrat tõika, et kõik Heinleini naistegelased on tegelikult naisekehas meestegelased, saab selgeks, et RAH/Harshaw kasutab kõiki teisi tegelasi-hampelmanne lihtsalt endaga vaidlemiseks. Kuna ta teeb seda bravuurikalt, siiralt ja kaasakiskuvalt, ei jäägi üle muud kui neelata “Strangerit” kulinal nagu külma vett soojal suvepäeval.

Muidugi on romaanil ohtralt omadusi, mida mõni lugeja võiks pidada puudusteks — taluvuse piire kompiv nartsissism, mõõdukas naiste- ja homovaen koos pimeda vihaga moodsa kunsti vastu, ideoloogilised ekstreemsused, tahtliku huumori tahtmatu puisus, tahtmatu huumori sage ilmnemine, übermenschi-vaimustus, jne, jne —, ent Heinlein ei oleks Heinlein, kui ta oma lugejat esmalt marru ja seejärel mõtlema ei ajaks. Rumal on see, kes sellise tühise asja pärast nagu isiklike vaadete radikaalne lahknemine autori omadest raamatu nurka viskab.

Vähemalt BAASi kontekstis kõige totram asi, mida nüüd veel teha võiks, oleks kirjeldada teose süžeed — esiteks on eelmised arvustajad juba kõik ära öelnud, teiseks seda va süžeed lihtsalt ei olegi eriti palju. Kümnekonnast messia-loost, mida lugenud olen, on Heinleini suurteos (miks seda küll seni veel maakeelde pole pandud???) kindlasti põhjalikem. Ma ei saa öelda, et oleksin nautinud iga viimast kui tilka või täielikult grokkinud näiteks kas või mänge nimemaagiaga, aga need osad, mida nautisin ja grokkisin, kaaluvad miinused üles. “Stranger in a Strange Land” on külluslik ja nüansirikas söömaaeg! Ehkki kohati ajale jalgu jäänud, kõlbab see süüa ka külmalt, ning kõhu saab täis ka siis, kui keedukaalikas, inimliha või muu konkreetse tarbija jaoks seedimatu või allergiattekitav aines taldrikuservale jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkõige on “Needle in the Groove” minu jaoks olnud raskesti kättesaadav raamat — küttisin läbimüüdud teost eri kanaleid pidi päris pikka aega, sain korra kättegi, ent unustasin siis marsruuttaksosse... Ehkki saatus Nooni rave-romaani minust kõigi vahenditega eemal hoida püüdis, jäid need napiks kõikjaldase elektroonilise basaari võimaluste kõrval, mis ebamugavas formaadis, pentsikus keeles ja ressursse priiskava taandega harulduse mulle viimaks kulleriga koju tõid. Loetletud omadused (ning vahendusteenuste maksumus) on ka ainsad (ja vaieldavad) põhjused nurinaks — sisu teeb ebamugavused küllaga tasa.

Lühidalt süžeest. Kogemuste ja kireva minevikuga pubiroki-basskitarrist, kelles säilinud veel terake katsetamisjulgust, liitub eliitklubi keldristuudios tegutseva avangard-tantsumuusika-kollektiiviga. Kanepimaias, sensuaalne neegritar kähedal vokaalil, siilisoengu, maika ja traksidega misantroopne süstlaorjatar DJ-dekil ning introvertne, ülitäpse käe ja eriliselt hämara taustaga trummar miksivad oma loomingut uudsel nano-digi-tehnoloogial, mille liides kujutab kirju geeliga täidetud kummipalli. Loksutad seda, ja juba on valmis järgmine miks...

Romaani ulmelisim element ongi see geeliline helikandja. Noon poleks Noon, kui audiogeel ei osutuks peagi ka loomingulisust edendavaks uimastiks. Ning loomulikult muutuvad selle omadused seda ootamatumaks, mida karmimal moel seda sisse laksida: neelamine toob elevuse ja süvendatud muusikataju, suitsetamine raske transi ja kehavälise kogemuse, süstimine...

Noon suudab tekstiga žongleerimise, cut-up-sõnavermingu (kaleidofunk, dubgeist, deepcore jne), läbivalt väikese tähekasutuse ja omaloomingulise grammatika juurutamise ning geniaalse pealtnäha-juhuluuletamise kõrvalt jutustada enamasti põneva, tihti naljaka, sügavalt traagilise ja meeletult kaasakiskuva loo Manchesterist, mässavast noorsoost, subkultuuride ajaloost ja uimastite reetlikkusest. Kui korraga pakuvad huvi nii psühhedeelsed popajaloorännud, basskitarrimängu esteetika kui tõsikirjanduslike taotlustega ulme, on “Needle in the Groove” nagu literatuurne rusikas bibliofiili silmaauku.
Teksti loeti inglise keeles

Olen umbes pool aastat üritanud sõnu sättida, kuidas nii võimsat ja suursugust teost arvustada — ja nüüd märkan, et lausa eesti keeleski olemas! See on väga hea uudis, isegi kui iga lugeja iva esimese raksuga läbi ei hammusta.

Ei ole just palju raamatuid, mis samaväärse osavusega suudaksid lugeja mõttele ja võib-olla ka elule värske suuna anda. "Meelepetted" on kahtlemata üks sellistest, mäekõrguselt üle autori menuteosest "Jonathan Livingston Merikajakas" (mis pole küll kuidagi halb; teine on lihtsalt nii palju parem). Ja mul on hea meel, et ma ei pea üritama seda siin kuidagi ümber jutustada või selgitada, sest nüüd on BAASi lugejail võimalus väliselt vihiku mõõtu ent sisimas 99% religioossest kirjandusest kaalukamat pärlit omal käel uurida ja teha järeldused. (Loodan, et tõlge seda ka võimaldab — teinekord võib väärikas tekst ülejala ja kohmakalt maakeelde ümber panduna kaotada suure osa võlust...)

Kavatsen enne tänavust Stalkeri-raundi veel üht-teist lugeda, aga tundub, et vähemalt tõlkeromaani kategoorias on esikoht väärilise pretendendi leidnud. Täiuslikumat teost on raske kirjutada. "Viis" kõikvõimalike plussidega.
Teksti loeti inglise keeles

Harva juhtub, et pean mõne raamatu lugemise katkestama, sest enam lihtsalt ei jaksa. Kui enamasti vannun endale pärast mõnd sellist “pattu”, et kunagi hiljem, kui aega ja jõudu rohkem, viin alustatud töö lõpule, siis Ian McDonaldi “River of Godsiga” seda muret ei ole.

McDonald on varem jäänud silma hea mastaap-lühiromaani-autorina (“The Days of Salomon Gursky”) ja mitte just ülikehva novellistina (“The Little Goddess”, “Sanjeev and the Robotwallah”), mistõttu lähenesin “River of Godsile” eelmõnuvärinatega — nüüd ma alles saan! Vähemalt kuu aega šefis keskkonnas uuenduslikku küberpunki segamini vaheda sotsiaalulmega; milline nauding!

Kui teose teise osa keskel, umbes 160. leheküljel polnud tegevusküllane seiklus endiselt käima läinud ning minu pea oli terve armaada võõrapäraste nimedega igavate inimeste tüütute ent kuratlikult detailiküllaste sahmerdamiste jälgimise tõttu kuumenenud funktsioneerimise piirile, hakkasin aimama, et siit pole loota midagi peale püüdlikult kunstipärase seebi, mis kastetud möödaminnes Gibsoni-Stephensoni-Strossi tagant pätsatud ideedetaignasse ning praetud India olustikuõlis krõmpsuvaks suupisteks. Ent millal on seep olnud mõnusaks söögipooliseks kellelegi peale nälginud hiirte?

Enne omanikule tagastamist pidin siiski teada saama üht: kuidas need sindrima näopildid sinna ürgse artefakti sisse said? Lugesin läbi ka teose viimased 30 lehekülge (mis ei tundunud kuidagi tempokamad, sidusamad või vähem tüütud kui algus) ja pidin veel kord pettuma — üüratult salapäraseks kiidetud lõpplahendus on etteaimatav sulam ühest Simaki ideest (nii lihtsast, et küllap on seda rakendatud ohtralt ka enne Simakit, lihtsalt mina pole kohanud) ja paarist küberulme stambist. Olen kindel, et isegi 600 leheküljele venitatuna pole selline antikliimaks piisav põhjus taluda McDonaldi ääretut arrogantsust, kes nagu Sojuzmultfilmi papagoi kraaksub järelejätmatult: “Saabusin parasjagu Indiast! Teie pole Indias käinud!”. “River of Godsiga” võrreldava, aga küllap omapärasema elamuse saab igaüks, kes viitsib võtta üheaegselt ette mõne pealiskaudse, üleolevas toonis vormistatud India-teemalise reisikirja ning kaks-kolm lausderivatiivset, ent suuremate vigadeta ja ilusas keeles kirjutatud ulmekat.
Teksti loeti inglise keeles, raskustega

Päevapoliitiline paskvill kohtub düstoopilise retrorealismiga. Tulemus võiks olla sama tendentslik ja suure hooga üle võlli kui Kivastiku «Ordnung macht frei!», aga ei ole. Kas õnneks või kahjuks — mine võta kinni. Minu arust kaldus Friedenthal siin teise äärmusesse ja lugejale jääb veidi segaseks, mis talle õigupoolest ei meeldi.

Kirjapandu vorm ütleb, et autor põlgab seni kehtinud komareegleid sama palavalt kui värskemaid uuendustendentse (nagu "eer"-liite väljajuurimine), ent jutu igal sammul ilkuv toon laseb aimata, et pigem mitte, et kirjavead ja kohmakused pole tegelikult taotluslikud ja soov on ära panna millelegi laiemale, näiteks keele seostamisele rahvuskultuuriga.

"Kuldsest ajast" ja "Ühest teistsugusest algusest" tuttav ja ehk oodatudki unenäoline ja samas eksistentsiaalsest ängist ägisev Friedenthal on asendunud keel-sügaval-põses-vestekirjanikuga ning ma ei ole kindel, kas päevapoliitiline pila on just see žanr, millele autor edaspidi keskenduma peaks. Sest ehkki ma hakkasin pärast "Eesti keele" läbilugemist mõtlema, kas see, et ma ostan Loomingut ja Vikerkaart ainult siis, kui mõni tuttav kirjutab, on hea või halb, ei saanud ma jutu lugemisest targemaks. Ma ei saanud ühtegi selget vastust. Ega lugemise ajal kordagi naerda. Ja, pekki, ma ei saanud isegi selles mittestandardses hiina-eesti-arvutikeeles kirjutatud sõgedaid luuletusi lugeda! Miks küll riputatakse püss etenduse alguses seinale, vinnastatakse — ja jäetaksegi sinna, tulistamata ühtegi pauku?!

Jutukese sisuks on pildike kultuuriajakirjatoimetuse elust saja aasta pärast tulevikus, kus mitte midagi pole muutunud. Või, noh, peaaegu mitte midagi. Rahvuskultuuri ja eesti keele jaoks olulisim rahvusvaheline uudis on, et keegi hiinlane on pidanud matslikku eesti keelt heaks loodusluule-platvormiks ning leidnud avaldamist "1.1-kategooria" kirjandusžurnaalis. Probleem on aga selles, et normeerimata ja isetekkelisi edasiarendusi rakendava vabavara-paketi-keelt pruukiva hiinlase luule pole läbi sajandi kangekaelselt säilitatud esindus-eesti-keele kontekstis arusaadav ega keeleametnikele vastuvõetav...
Teksti loeti ülejala toimetatud eesti keeles

Mamatase esikromaani lühikirjeldus mahub nelja sõnasse: "lavkraftiaana ja biitkirjanduse ristand", ning on sellisena küllap peletanud eemale hulga lugejaid. Sest, olgem ausad: kirjandustarbijat, kes tunneks end ühevõrd koduselt Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi, Bill Burroughsi ja Neal Cassady ning Cthulhu, Azathothi, šogotite ja kosmilise õõva seltskonnas, pole just lihtne tuhandepealisest karjast leida. "Move Under Groundi" läbimisest arvestatava naudingu pälvimine eeldab mõlema lähtevaldkonna vähemalt keskpärast tundmist, täislaksu saamiseks peab vistap olema põhjalikult tuttav mitte ainult tuumbiitnike ja HPL-i teoste, vaid ka nende biograafiatega; lisaks tuleks kasuks budismi algtõdede ja nende zen-edasiarenduste üksikasjade hea valdamine.

Nii et mitte just kõige kergekoelisem ajaviitekirjandus, vaid pigem pretensioonikas eksperiment panna mitmes žanris teedrajav pulp-horror-klassik paari Ameerika algupärase põrandaaluse kontrakultuuriga. Mamatas läheneb ülesandele julgelt ning minu arvates edukalt: teos oli huvitav väljakutse ning täpselt parasjagu pikk, s.t napilt üle lühiromaani tagumise piiri. Kosmilised kombitsad, pastišš ja must huumor, nagu on tõestanud nii Gaiman kui Stross, on hea kombinatsioon. Mamatas joondub samu elemente säilitades nende ridadesse, ent lisab mõnevõrra erudeerituma paralleelrealismi. Inglise keeles veebis tasuta leiduv tulemus on hoolimata ootamatult õnnelikust lõpust lausa tõlkimist väärt ning debüüdina veel eriti võimas. Soovitan!

Pikem kokkuvõte oleks umbes järgmine. Pärast "On the Roadi" ilmumist Big Suris närve puhkav Kerouac hakkab saama kummalisi, hallutsinatoorseid kirju Neal Cassadylt San Franciscos — too näeb ette tähtede õigeksminekut, R`lyeh` kerkimist koos Cthulhuga jne. Kerouac, keda põgusalt aitab mesilaseks moonduv punapäine plika, kes tegelikult on bodhisattva Kilaya, asub aga jälle teele. Kalifornia rannikul tunnistab ta R`lyeh kerkimist merest, millele järgneb ülejäänud Ameerika suhteliselt kiire mandumine kosmilise ja iidse õuduse valitsemise alla. Ainult biitnikud ja vagabondid suudavad Iidsete hüpnoosikombitsaile vastu panna ning säilitavad suurema osa tervest mõistusest. Kerouac leiab Cassady üles, aga päris korras too siiski pole. Kui mehed Cthulhu jüngrite, inimestest põrnikalaadseteks libadeks ehk mugwumpideks moondunud kollide kätte lõksu jäävad, tuleb William Burroughs kahe revolvriga nagu deus ex machina ning härrad jätkavad rändamist triona...

Sellises hüplikus stiilis rullub süžee veel mõnda aega lahti: ülim realism vaheldub ürgkosmilisusega, linnafantastika uimaulmadega, vahele visatakse viisaka peoga paroodiapipart ja rakendusbudismi. Kellel huvi, leiab teose täismahus aadressilt www.MoveUnderGround.org
Teksti loeti ingliskeelsest väljaprindist

"Etüüd smaragdrohelises" on tõeliselt oivaline topeltpastišš, võrreldav Strossi "A Colder Wari" ja Mamatase "Move Under Groundi", aga eelkõige Gaimani enda "I Cthulhuga" — ainult et seekord ei kombineerita Lovecrafti mythost mitte Wodehouse`i, vaid Doyle`i pärandiga. Eriti üllatav on, et kogu selle muheduse juures suudab autor veel paar ootamatut vimkat sisse sokutada (mõnd neist ei pruugi Eesti lugeja olvata — Sebastian Morani tegelast Nõuka-aegses Holmesi-juttude kogumikus ei sisaldu). Pälvitud preemiaid — Hugot ja Locust — igati väärt lugu!
Teksti loeti inglise keeles ja mõnust mügisedes

Nendest Strossi juttudest, mida lugenud olen, kahtlemata kõige meeldivam — külma sõja aegne painav atmosfäär koos Lovecrafti-peletistega, kelle haldamine sõjarditel ilmselgelt üle jõu käib, peaks andma kokku üsna jubeda jutu, ent Stross suudab selle juures säilitada iroonilist huumorimeelt ja pipardada mõnusalt üle alternatiivajalooga. Reagani kuulus halb nali ("Pommitamine algab viie minuti pärast!"); 1950-ndatel sõjaväelaboreis valmis mõeldud ja ehitatud, ent meie reaalsuses masstootmisesse õnneks mitte jõudnud tuumareaktiiv-raketid ("XK-PLUTO"); afgaanide heroiini smugeldamine Vostoki jääaluse järve põhja peidetud Iidsete värava kaudu, jne, jne — just sellised vimkad ja elemendid teevad sisuliselt tõesti kohutavalt sünge loo vahvaks ja ajavad itsitama.

Vähestel on õnnestunud Lovecrafti pärandit niimoodi ümber töötada, et säiliks algne vaim, ent ilmselgelt oleks tegu täiesti uue väärtusega, mis ka omil jalul, vanameistri varjule nõjatumata püsida suudaks. Stross on selles mõttes oivaline literaat. Ehkki hilisemates spionaaži-Mythose-popurriides ("The Atrocity Archive", "The Concrete Jungle" jt) pole Strossi haare enam nii vahe ja külm kui "A Colder Waris", ei pane ma talle seda kuidagi pahaks. "A Colder Ware" saab olla ainult üks ja see üks on ka täpselt õige pikkusega — romaaniksvenitamine oleks hea jutustuse tõenäoliselt tapnud.
Teksti loeti nostalgilises meeleolus

Hindes ei ole kahtlustki; Noon on üks mu lemmikkirjanikke ja “Nymphomation” tema paremikku kuuluv teos. Kui “Automated Alice’it” sarja osaks mitte lugeda, nagu BAAS paistab eelistavat, on käesolev anne võrdlemisi lõdvalt seotud triloogia viimane, ent ajaskaalal kõige varajasem jagu. Romaan paigutub ilmumisdaatumi suhtes väga lähitulevikku (oletuslikud arvutused lubavad pakkuda, et aastasse 1999). Veel pole puhkenud inimesi ja asju ja laipu ja loomi valimatult ristavat epideemiat ning Manchesteri elanikkond koosneb üldiselt inimestest. Arvuteis kasutatakse lausa flopikettaid, aga mingisugune poolbioloogiline (oletatavasti) nanotehnoloogia on ka olemas — linna on koos katsefaasis uudse doomino-loosimänguga ilmunud reklaam-putuk-robotid (blurbflies; üsna kiiresti “häkitakse” mõni lahti ja/või programmitakse ümber, ametlikele doominokärbestele lisanduvad põrandaalused kärbsed oma sõnumiga, muidugi hakkavad kärbsed omavahel paarituma ning sõnumid lähevad sassi, et Noon saaks luuletada ja muidu sõnadega žongleerida ning enda teoste tõlkimise eesti keelde igaveseks välistada...). Kõikjalt saab lotopileti hinnaga osta salapäraseid doominokive, mis kuni loosimishetkeni suvalisi numbrikombinatsioone vilgutavad. Naelade ja pennide asemel on käibel lovelyd ja punyd. Politseinikest on saanud burgerivõmmid (burgercops), s.t, neid ei rahasta mitte riik, vaid rämpstoidukett Whoompie’s. Kerjused elavad ja töötavad mingites “kerja-aukudes”, mille volitamiseks ja haldamiseks on linnavalitsuses terve omaette osakond. Nii et ikka suuresti düstoopia. Samas on selles maailmas väga palju argituttavlikku ja positiivsetki.

Tegelastegalerii on lai ja inimlik, keskseteks kujudeks salk üliõpilasi, kes näevad lotofirma kurja salaplaani läbi ning hakkavad tumeda jõu vastu oma vahenditega töötama. Tudengeid juhib professor Max Hackle, kelle minevik väga iselaadses matemaatika eriklassis ja hiljem radikaalse “musta matemaatika” ajakirja Number Gumbo juures aeglaselt avanedes kõik niidid ja liinid lõpuks kokku seob. Samal ajal suudab Noon siin raamatus šleifiga kokku siduda ka kogu ülejäänud sarja, seletades lahti nii mõnedki Vurt-maailma mütoloogilised elemendid (mille salapärasus, tõsi, oli eelmiste romaanide lugemise juures pigem huvitavaks plussiks). Me kohtume Hobartiga, saame teada, kust pärineb Vaz ning esimest korda ilmub mängu ka sulg... Kerjuseplika Celial paistab olevat tugev, ent mitte sisuline, vaid pigem metafoorne ja emotsionaalne seos ka “Automated Alice’iga”.

Kirju, pretensioonika ja kahtlemata avangard-kirjanduse taotlustega teose kütkestavaimaks detailiks oli minu jaoks ritualistlik numbrimaagia — kaoseteooriat, mänguteooriat, liikuvaid labürinte, geneetikat ja seksuaalmaagiat ühendav müstiline süsteem, mille toimimise üksikasjadest muidugi päris täpselt ei räägita. Just selline osavalt punutud salapära ja veidi hirmutav hämarus lisavad oma "gunstiambitsioonide" juures üllatavalt loetavale romaanile mõnusa annuse müstikapipart.

Play to win!
Teksti loeti inglise keeles

Hea idee on püüdlikult literatuurse ent kuiva ja keskpärase teostusega trivialiseeritud. Naisautor sobib tähelaevade personali teenindava prostituudi lohutut argipäeva ja pragmaatilis-poeetilist sisemaailma kajastama muidugi veenvamalt kui enamik meesulmikuid oskakski, aga punkti kisub selle seni vaid veebis avaldatud loo hindest alla juba ainuüksi korrektuuri kesisus.

Targemaks see lühike novell mind ei teinud, aga tükki küljest ka ei võtnud. Loodan siiski, et Gilmani tõenäoliselt feministlik, kindlasti "sotsiaalse alatooniga" lugu ei esinda bookviewcafe.com-i üleüldist kvaliteeti.
Teksti loeti inglise keeles

Kohtumine Briniga on seni olnud suhteliselt põgus ja õlgu kehitama panev — “Startide Risingust” mäletan vaid, et oli üks alguse ja lõputa seiklusromaan nutikate delfiinidega... “Those Eyes” on hoopis teine tase — lühike allegooria lendavate taldrikutega küll, nagu allpealkiri lubab, aga mitte lühidus ja allegoorilisus ei ole selle loo peamised plussid, vaid hea idee ja vaimukus. Tõsi, hea idee ei pruugi tingimata olla uus, ning vaimukus töötab täiega vaid tolle jaoks, kes lisaks tehnoulmele ka fantastika- ja mütoloogiamaailmade reeglistikuga tuttav. Igatahes on jutt heas mõttes meelelahutuslik ning ühe raksuga läbitav, nii et soovitan.
Teksti loeti inglise keeles

Viimastel aastatel on väga vähesed kirjanikud minus sellist suurt ja sooja tänulikkust esile kutsunud nagu Derek Swannson ja tema (väga tõenäoliselt fiktiivne) vanem vend “Crash” Gordon Swannson. Mõlemad Swannsonid kirjutavad Kurt Vonnegutile omase teesklematu inimlikkusega, Crashi puhul aga lisandub sellele Brautiganlik sürreaalne hipimaagia. Ainult kui nii Brautigan kui Vonnegut olid lustilis-pilklikust pealispinnast hoolimata röökivalt traagilised autorid, on Vendade Swannsonite loomingus piisavalt optimismi, küllalt usku inimeste kaasasündinud headusse, et lugejat ka üksikutest räigetest mõrvadest, plahvatavatest pudulojustest ja julmadest karnivoor-kanadest hoolimata mitte masendada.

Ma ei oska näpuga näidata, mis see täpselt on, mis Crashi kirjutatu nii muhedaks ja maagiliseks teeb; soovija leiab raamatu veebikodust mõned näidispeatükid ja võib ise proovida, kas Pine Bluffi taoistlikud võlud ka teda samal määral lummavad kui allakirjutanut. Mind igatahes tegi see raamat väga õnnelikuks ja on hetkel mu isiklikus biblioteraapiliste tippteoste loendis esikohal.

Žanriliselt on “Nitt-Witt Ridge” üsna lahterdamatu, sisaldades nii modernset mütofantastikat, maagilist realismi kui hooletult neosürrealistlikku õhustikku, mida pealispinnal ühendab kirju galerii pööraseid, põrunud tegelasi pentsikute seikluste hoogsas virvarris, samal ajal kui sügavamates hoovustes võib hoomata eksegeetilist religioonifilosoofiat ning sügavalt läbitunnetatud maagilist maailmapilti (viimast hoolimata raamatu tagakaanel toodud hoiatusest, et teos ei pruugi kellegi elu eriti tähendusrikkal moel muuta).

Mõni sõna sisust. Big Suri maalilises väikelinnas elurõõmsa kodu rajanud ebakonventsionaalsete vanemate Harley ja Calliope poeglaps, hamstri-liitiumi ja sebra-torasiini leiutaja Philo on juba seitsmendast eluaastast peale ümbruskonna loomapidajate seas tuntud kui Kõigi Suurte ja Väikeste Elukate Psühhofarmakoloog. Tema isa ja õpetaja, puukirurg ja samuti amatöör-psühhofarmakoloog, on leiutanud Piiritu Jumaliku Olendi Õndsa Elava Armastusekiirguse (mida võiks eesti keeles ehk Kosmose Piirituseks nimetada) keemilise valemi ning pruugib seda igal teisipäeval; aine kõrvalmõjuna hakkab ta aga iga kord pärast seda uskuma, et on muutunud kukeks. Obskuurse Euroopa kirjanduse ja eriti Italo Calvino “Paruni puu otsas” austajana kolib ta viimaks pere juurest ära metsa puu otsa ennast otsima ja luuletama. Sellises vabatahtlikus arboreaalses pagenduses viibib Harley ka Philo mehistumissuvel, perioodil, mis teoses kõige põhjalikumat käsitlemist leiab.

Pooleldi isatu Philo võtab endale suviseks õpipoisiks salapärane veidrik vanamees, praktiseeriv maag Kapten Nitt-Witt, kes on õllepurkidest ja rannakarpidest endale sürrealistliku lossi ehitanud (loss, nn Nitt-Witt Ridge, on, muide, päriselt olemas ja toimib edukalt rahvakunstilise vaatamisväärsusena; samuti oli 1992. aastani päriselt olemas algupärane Kapten Nitt-Witt Art Beal). Järjest tulevad mängu salapärased mõrvad (mida sooritab hiiglaslikuks raudkukeks maskeerunud, (pseudo)kristlikku demagoogiat pritsiv neurootiline pahalane), punapäine lapsepõlve-armastus ja müstilis-enteogeneetiline mõõde, mille raamistikus Philo psühhedeelsed nägemused kakk-poisina lendamisest põimuvad enam-vähem objektiivse tegelikkusega. Sündmused arenevad peadpööritava hooga ning vihastamapanevalt vara saabuv lõpp on siiski üsna õigeaegne ja õnnelik.

Spoilerihoiatus! Teose avab Derek Swannsoni eessõna, mille esimeses lõigus võetakse koos puändiga kokku tema “Crash Gordon and the Mysteries of Kingsburgi” sisu. Kes soovib mainitud meistriteose lõppu mitte ette teada, ärgu seda lugegu. Või lugegu “Mysteriest” enne “Nitt-Witt Ridge’i” — teosed ju kahtlemata täiendavad teineteist, ehkki pole sisuliselt seotud... Või, noh, on, aga ainult omamütoloogilisel (ja) metatasandil (millele viitab ka vaimukas impressumihoiatus).
Teksti loeti inglise keeles

Üks Delany tähtteoseid, kirjutatud nõnda nõudliku teema kohta ikka üsna noorelt, pälvis “täispikaks” venitatud “Lilledega Algernonile” kahasse 1966. aasta parima romaani Nebula ja kandideeris Hugole igati põhjendatult — võib-olla natuke võimsamale, ent mitte sama põhjalikule ja mängulisele ülevaatele Sapir-Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpoteesi potentsiaalsetest järelmitest võib minu loetud teostest pretendeerida ehk vaid Neal Stephensoni “Snow Crash”. Märgisüsteem (või kitsamalt — keel) on nii relv kui personaalse evolutsiooni mootor, ja Delany tõestab seda elegantselt ja kaasa mõtlema kutsuvalt.

Suure idee varju jääb tõik, et Delany visandatud karakterid on mõneti pinnapealsed; isegi Rydra Wong, keda kõige põhjalikumalt rambil eksponeeritakse, paistab isikuomadusi laest võtvat ja pöördelisi minevikusaladusi paljastavat täpselt seal, kus neid vaja läheb, libisedes nende implikatsioonidest üle hämmastava hooletusega. Samas kompenseerivad seda pinnapealsust ka autori uljas ambitsioonikus ning katsetamisjulgus; esitletud katkendid Rydra luulest on piisavalt veenvad, et peaaegu hakata uskuma nende pan-galaktilise populaarsuse võimalikkusse.
Teksti loeti inglise keeles