Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles