Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alari Rajande
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kulunud, kuid üsna õitsev koloonia.

Jack Bohlen on kuldsete kätega hinnatud töömees.
Arnie Kott on kohalik prominent, kes kontollib veevarustust.
Manfred on autistist poiss, kellel on võime...

Ühel päeval, aidates kõrbes veepuuduses pärismaalasi, satub Jack kokku Arniega. Ja sellest hetkest alates kistakse ta skisofreenilise murdumiseni Arnie skeemidesse, et ära kasutada Manfredi võimet.


Seekord polegi maailm nii masendav ja kole paik, vaid maagiline "väikelinna"(väikeplaneedi?)-idüll. Küll raske töö ja paratamatustega, aga täiesti elatav koht. Atmosfäär on perfektselt tabatud, ehkki see pole järjekordne Dicki "narkoraamat", on maailm ise kerget sõltuvust tekitav.

Pea kõigil tegelastel, Arniest Jackini, on küll omad mured, aga sisuliselt kõik olemas, mida mõõduka rahulolu jaoks tarvis. Leppida õigel ajal sellega, mis on olemas, sest alati ei olegi seda nii vähe kui esmapilgul näib.
Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on osa sarjast, aga iseseisva süžeega ja täiesti eraldi loetav.

Ühel ilusal kaasaegsel päeval kaotab tundmatu ülijõud taevast meie armsa Kuu ja asendab selle kogukama Punase Kuuga, mis meenutab pigem Maa-sarnast planeeti, ookeanide, kõrbete, roheluse ja eluga.

Maale aga avatakse lühikeseks ajaks portaal, kust pudenevad välja eelajaloolised inimvormid ja neelab siit mõned juhuslikud inimesed.

Reid Malefant, üsna endassetõmbunud ja enesekeskne vananev astronaut, kes on iseloomu tõttu tunnistatud uutele missioonidele saatmiseks kõlbmatuks, satub juhuslikult sündmuste keskmesse, ja tänu põikpäisele mõtlematusele või kinnisideele, kaotab oma naise tollesse müstilisse portaali, pääsedes ise napilt.

Läbi Maad tabanud kaose raskuste õnnestub korraldada Punasele Kuule 2-liikmeline odavmissioon, mis peab poliitikute poolt näitama rahvale, et midagi tehakse, andma vastuseid ja Reid Malefantile tagasi ta naise.

Punane Kuu on selle asukate jaoks igapäevaselt julm koht, ja Malefanti ja tema ambitsioonika kaaslanna jaoks ei ole missiooni eesmärkide täitmine lihtne... kui see üldse õnnestub.


Raamat meenutas natuke isegi Ahvide Tarzanit, kuid ainult meenutas ja on väga palju mitmetahulisem ja eksistentsiaalsem - kes me oleme, kuhu me läheme või kust me tuleme?

Lugu antakse edasi vahelduvalt nii primaatide, kaasaegsete ja teiste... tegelasvormide pilgu läbi. Vahel kippus kordama, oleks saanud ka lühidamalt, kuid kuni k.a. mõneti nukra lõpuni, oli lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Algab üsna aeglaselt, peaaegu igavaltki, vahepeal oli juba kerge pettumus, kuid umbes poole pealt läheb väga heaks ja see lõpp... kokkuvõttes Dickilikult masendavalt hea raamat.

Raamatu järgi on valminud üsna "visuaalselt huvitav" film, kus mitmed kohad on küll välja jäetud või ilma põhjustesse süvenemata üle libisetud, aga ka mõned raamatus lahtiseks jäetud otsad kokku tõmmatud (näit Hank = Donna). Täiesti vaadatav ja raamatu vääriline.
Teksti loeti inglise keeles

Terrans are known for their stupidity -- Mali Yojez

Joe Fernwright, Ordinary Joe, potiparandaja, elab absoluutselt rutiinses ja jaburas maailmas oma absoluutselt rutiinset, üksildast, õnnetut ja sisutut elu, millest ei sõltu mitte midagi, ja tänavad on täis teisi temataolisi.

Kuni ühel päeval kutsub kummaline olend ta täiesti sürreaalsele missioonile tundmatule planeedile, et tuua pinnale muistne katedraal. Joe läheb, olenemata oma tahtest.

Pärast katsumusi saab Heldscalla kergitatud, ja ülejäänud otsutavad saada osaks Glimmungist, pooljumalikust olendist, kes neid kutsus. Kuid Joe ei taha jääda, ta astub minema... ja raamat lõpeb.

Oot, mis mõttes nagu?

Tänu katedraali kergitamisele saadud "arutule deliiriuminägemusele" hakkab Joe ise valikuid tegema, ka vigu, ja valib oma tee. Lugu enese leidmisest siis.

"... Work against fate. Try."
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

* SPOILER ALERT *

Kahjuks rikkusin elamust natuke ära, kuna enne lugemist märkasin ühes juhuslikus arvustuses sõnu Truman Show. Ja seda see ongi. 1959. aasta variant.

Raamat on tõeliselt hea. Kuni Ragle ja Vic ületavad "Vanalinna" piiri. Otsade kokku tõmbamine aga mitte nii väga. Hoolimata "one happy world" sloganist jääb segaseks, kas sõda käib kolonistide ja ainult USA või terve Maa vahel (kirjeldus on USA keskne) ja kuidas paartuhat kolonisti suudavad nii pikka aega terve riigi/Maa miljoneid/miljardeid "hirmu all" hoida. Seda loogikast. Kui see ei ole lihtsalt ettekääne, totalitaarse režiimi poolt otsitud vastane, siis üldse sõja põhjus on liiga ebausutav, idealistlik.

Lihtsam ja vähem ulmelisem lõpetus oleks parem olnud, näit inimesed üle maailma arvanuks iga päev suurtele auhindadele ära Ragle poolt pakutud lahendusi, nagu elav lototron, lihtsalt lõbu pärast. Oleks olnud masendavamgi ja inimlikum.

Tegelikult kahtlustan, et see täiesti sobimatu ja kandiline ja absurdne lõpp oli mingi omamoodi nali Dicki poolt, kas tegelaste või lugeja kulul :)

Kuna peaaegu lõpuni oli raamat nii hea, siis viis pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavaimad lood kogumikus on ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tiktakmees", "Rünnak tähtedele", "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ja neist parimaiks jutuks"Poiss ja tema koer".

Tegelastena on õnnestunud ka mees-tähelepanu-keskpunktist, kelle elust "toitujaid" kujutatakse otseselt vampiiridena, ja üksik mees, kellele on jäänud 2 nädalat maailma lõpuni. Nende õnnetuseks on nad aga kirjutatud liiga sümbolistlikesse lugudesse ("Proovi nüri noaga", "Hea naise viimane päev"), mis minu jaoks jäävad kuidagi... hambutuks... nagu ülejäänud loodki, mis võivad küll olla head mõnes detailis, näiteks atmosfäär, aga mitte tervikuna.

Positiivne on spetsiaalselt kohalikule lugejale kirjutatud eessõna ning autoritutvustus lõpus. Pealkiri raamatu kaanel ja seljal on aga kaanekujunduse tõttu raskesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevalt kirja pandud ja suurejooneline lugu: Rooma paavst, massid, ajalugu, massikommunikatsioon, ... ja palju muud. Raamatule annab kindlasti plusspunkte, et lisaks tekstis mainimisele on ambigrammid esitatud ka reaalsete illustratsioonidena.

Häris aga peategelase väga hollywoodlik pääsemine stseenis kopteriga ja Roomas oleks oodanud mingisugust sekkumist sündmustesse Itaalia riigi poolt. Ebavajaliku lisana tundus X-33 imelennuk - sellised väga täpsed detailid, mis ei pruugi tegelikkuses siiski realiseeruda, muudavad raamatuid tihti aja möödudes tehniliselt... naiivseteks või lapsikuteks. Aga eks näis.

Raamatus esitatud väidete tõesuse või mittetõesuse kohta on CERN koostanud lausa eraldi lehekülje.
Teksti loeti eesti keeles

Harry viies aasta Sigatüüka haridusasutuses. Algus on unine ja kergelt rutiine, tutvustatakse küll uusi tegelasi, aga on ka pikavõitu ja suhteliselt ebaolulised ja ebahuvitavad kirjeldused maja koristamisest, kollide sahtlist välja ajamisest ja lõpuks istutakse jälle köögis laua taga, õige aktsioon hakkab hargnema alles kusagil poole raamatu pealt.

Suur pluss oli professor Snape mineviku avamine, Severus Snape on kahtlemata huvitavaim tegelane sarjas. Lõpuvõitlus oli küll tulede ja viledega, aga ka ainult, sest võimsa isand Voldemorti kõige lähimatelt käsilastelt (fanaatik Bellatrix & sõbrad), väga kurjadelt, väga julmadelt, väga mustadelt maagidelt, kelle vangis püsimise ja püüdmisega Ministeerium püstihädas on, oleks vähemalt koolilaste vastu lahingus täielikku, kiiret ülekaalu oodanud. Piisavalt mõjuvad ega usutavad ei tundunud ka Dumbledore seletused raamatu lõpus.

Mainitud miinuste tõttu (venimine ja ebaloogilisus) kokku hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Arvutiraamat". Juhul kui autori teadmised ajaloost ja infotehnoloogiast on sarnasel tasemel, siis pole Ingleid ja Deemoneid ja Koodi puudutav kriitika imestada. Õnneks ei langetud päris Swordfish-i (vt IMDB) tasemele ja jää jäi ka saagimata. Mõnes detailis suutis autor positiivseltki üllatada, rääkimata sellest, et lugu ise oli igati loetavalt ja põnevalt kirja pandud. Tegelaste jaburimelised pääsemised on aga siin miinuseks (stseen tornis!).

Autori positsiooni NSA nuhkimise suhtes ei loe väga oluliseks, aga tegelaste positsioon paistis algsest ülioptimistlikust lõpuks küll kahtlevamaks muutuvat...
Quis custodiet ipsos custodes?
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee oma lihtsuses on hiilgav. Ja see on ka kõige tähtsam. Teostus võiks veidi parem olla. Kas tegu on ulmega või mitte, see ei ole mulle oluline.

Kui viriseda, siis olukord, kus eelmine peatükk on pühendatud Hirmule ja järgmine peatükk kukub taevast nagu tellitult langevarjur täpselt õige koha peale, õigesse asendisse... oleks võinud sellised "juhused" kuidagi teistmoodi lahendada. Sellepärast ei pane ka maksimumhinnet, mille saaks sarnasel teemal näiteks Robert Merle "Saar".
Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas omas ajas, aga tagantjärgi ei ole idee väga originaalne ("Lilled Algernonile", "Koera süda" jne) ja vast aitas läbi lüüa ka omapärane stiil ja šokeerimine. Siiski oli ladusalt kirjutatud ja ei olnud halb raamat, 5-/4+.

Nadsati ehk slängi kasutamise üks põhjus on v-o omamoodi "kodeerimine". Lootus, et keskmine ingliskeelse taustaga löömamees ei viitsi läbi närida ja võimalikud ideed jäävad saamata. Kõigi jäljendamishuviliste õnneks on aga olemas filmikunst.
Teksti loeti eesti keeles