Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Vlad

(jutt aastast 2003)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 2: Doominosillad» 2003

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Viimasel ajal on jäänud selline mulje, et Hargla nišš on siiski alternatiivajalugu. Seda oskab ta väga hästi. Ja oma ajarännu juttudega saab ta ilma igasuguse excuse’ta ajalukku põigata.

Loost ütlen vaid niipalju, et seekord minnakse “külla” Dracula ajaloolisele prototüübile. Jutt on hea ja haarav. Tegelased on sümpaatsed ja huvitavad, ajaloolised detailid samuti. Eriti meeldis mulle nais-karakter. Pinge krutitakse kiirelt üles, nii et poole pealt juttu käest ära panna ei raatsi eluilmas. Selles vallas on Hargla kirjanduslikud võimed superhead.

Aga... aga paraku olen paljudes ta eelnevateski juttudes mageda lõpu osaliseks saanud. Nii ka nüüd. Andku Hargla mulle andeks, aga ausalt: loo lõpud on tal tihtipeale äärmiselt maitselagedad. Seekord on tegu puhta kitshiga! Okey, tüüpilist vampiirika lõppu ma ootasingi, sest sellele viidati eelnevalt palju kordi. Idee iseenesest on ju ok, aga tõeliselt häiris väljenduslaad. Ma saan aru, et sellega punniti puänti (puändi viimasele reale asetamist), aga mu arust oleks võinud seda natuke peenemalt teha. Kui terve jutt on väga kõrgetasemeline, siis selline “odav lõpp” rikub hea elamuse ära.

Sel (ja ainult sel) põhjusel olen sunnitud 4 andma. Muidu igati viie vääriline kraam.

Teksti loeti eesti keeles

sellises kogumikus nagu doominosillad polnud just raske millegi positiivsega silma hakata. ajarännu "mehhaanika" oli lahendatud elegantselt, st sellele ülemäärast tähelepanu pööramata. dialoog oli meisterlik ja pingeline. detailivalik oli samuti eeskujulik. ainult üks näide: ajarännu eest maksti *uutes jeenides*. ma võiks kihla vedada, et üheksa (kohalikku - aga mitte ainult) autorit kümnest kirjutaks ühikuks dollari. aga nii on minevikuga tegelevas jutus antud ilmekas vihje ka tuleviku kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Ühegi spordiala maailmameister ei püstita igal võistlusel uut maailmarekordit. Kuigi publik just seda muidugi ootab. Ka Indrek Hargla on oma varasema loomingugalati nii kõrgele ajanud, et ei suuda seda iga kord ületada. "Vlad" on kontseptsiooni poolest üsna tavaline ajarännujutt ega paku mingeid erilisi üllatusi. Aga kuna teguon ikkagi Harglaga, leiame siit vähemalt kaasakiskuvat ja veenvalt esitatud keskaja olustikku ning lisaks köitvaid kirjeldusi verest, soolikatest ja mädanevatestlaipadest. Asi seegi!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tore ja viivääriline ning mudu kah tasemel aga miks see naine rändas minevikku ainult selleks, et mingil vanamehel verd imeda? Kui ta oli vampiir, kes ta ka kindlasti oli, siis miks ta lihtsalt mingit suvalist ei võta? Vampidel pole ju hinge st. ka mitte tundeid nii et neil kama, keda närivad!

Bram Stokeri Draculast olen kahjuks lugenud vaid esimest osa, kuna teist osa pole raamatukogust leidnud. Aga, eks kunagi sellegi läbi loen!

Lõpp tundus mulle poolik, sest mulle ei meeldi eriti "edasi mõtle ise" lõpud. Aga just need meeldivad millegi pärast kirjanikele kohe väga!

Teksti loeti eesti keeles

Professionaalselt kirjutatud lugu, pole midagi öelda. Küsiks autorilt, kas sarnaselt kullast kannuga kaevu serval, on ka 160 tukati vargusega tõllast tegu mingi läbi aegade kestnud legendiga? Kas realugeja on kohustatud seda teadma? Lappasin antud stseenini jõudes eelneva teksti läbi, otsides varasemat vihjet legendile, kuid ei leidnud midagi (võib-olla minu viga). Probleem on selles, et vargusele järgnev asjaosaliste shokk ja ohkimine jääb nii kuidagi vähepõhjendatuks - ilmselt ka ainus ebakoht terves tekstis.

Ja eelnev arvustus sunnib puust ette tegema ja punaseks värvima. Vlad Tepesist sai vampiir allest pärast seda kui ajarändurina tema juurde jõudnud naine tema verd imes. Selles ongi loo puänt ja kogu sense-of-wonder. Sellest aru saamata jääb lugu lihtsalt mõistmatuks ja rohkem kui pool potentsiaalsest naudingust saamata.

Ja noh, mõnda vampiirifilmi on igaüks näinud, isegi kui pool Dracula raamatut sellealast infot ei ole suutnud kinnistada.

Miks viite ei anna? No ei ole tegu jutuga, mis eriliselt meelde jääks. Professionaalse kirjaniku professionaalne tükk temaatiliselt kirevas antoloogias. Täpselt see mis vaja ja ei midagi enamat.

Teksti loeti eesti keeles

Põhilisima on minu eest juba Orcus . ning Andri ära öelnud. Andri - professionaalne jutt. Orcus - etteaimatav ja magedavõitu lõpp. Olekski nagu kõige lühidamalt öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Oli küll etteaimatav, aga siiki väga hästi teostatud ja põnev. Pole juba tükk aega midagi nii head lugenud, sellepärast ka viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Takkajärgi tegelikult päris kobe tekst. Mulle tundus, et Hargla tahtis demonstreerida oma taustatundmist: igasugu ajastutruid vidinaid, miskite Transilvaania rahvuslike vestide-tanude nimetusi ja muud kohalikku koloriiti oli lisatud ikka õite paksude pintslitõmmetega. Puänt oli magedavõitu, nagu mäletasin ka esimesest lugemiskorrast, aga selle korvas loo enda ehedus ja usutavus. Tugev "neli".
Teksti loeti eesti keeles
x
Jan Tepo
18.01.1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Selle jutu läbilugemine valmistas mulle piina juba esimestel lehekülgedel. Heietav ja lohisev jutustus ei tekitanud seda köitvat tempot, mis naelutaks pilgu teksti külge ega laseks raamatut või juttu enne käest ära panna, kui asi läbi. Seega tekkis tunne, et autor on loo suht mehhaniliselt ja tuimalt kirja pannud ja selle kirjutamine oli talle ehk sama suur vaev, kui lugemine minu jaoks. Väike tempomuutus toimus jutu lõpus, kuid see ei päästnud enam suurt midagi.

Vaadates eelarvustajate kiidulaulu ja lõputut ahhetamist, murran siin omaette pead, et mis rahvast õigupoolest selle jutu juures köidab? Kas see, et kristluse teemat vägistatakse? Või (pseudo)ajaloolised detailid ja miljöö? Aga jätame selle...

Kindlasti lähtub mu hinnang isiklikust maitsest. Aga kuna olen aastate jooksul õppinud vaatama ka tehnilist teostust, siis see pool kipubki loo uimaseks tegema. Jah, ma tean, et enamus ajaloolisi raamatuid on just võimalikult lohisevas võtmes kirjutatud, kus üle pingutatakse arhailise või poeetilise sõnavalikuga. Aga kui tulemus on selline, et esimesed 30 lehekülge lugu lihtsalt seisab paigal ja viimasel 20 leheküljel teeb paar väikest sammu, siis meenutab lugemiselamus pigem koolipõlve ja oh-kui-tüütuid kohustuslikke raamatuid (balzak ja co), mille mõte mattus paksu sõnadelaviini alla.

Tahaks küsida edasi retooriliselt, et kas (pseudo)ajalooline jutustus nõuab tingimata passiivset jutustuslaadi? Aga samas on see autori valik, kuidas teostada ja kui söödavaks jutt teha. Mõned naudivad... aga mina ohkan raskelt ja leian, et olen kümneid kordi huvitavamaid jutte Hargla sulest lugenud. Ja paremusjärjestuses oleks see jutt kindlasti viimaste seas. 3 pika sabaga...

Teksti loeti eesti keeles

Väga sorav ja põnev lugemine. Eriti meeldis ajastu hõng, mida autor tekitada suutis. Aga lõpp oli liiga klisheelik. Hargla jutte lugedes mõtlen tihtipeale, et kas lõpp ei tule tal alati välja või on tal lihtsalt halb maitse lõppude osas. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku halvem lugu. Nii segane-sogane, et täiesti võimatu on midagi asjalikku öelda. Autorile soovitaks edaspidi enne korralikult läbi mõelda, millest jutt on. Hakkas tõsiselt huvitama hoopis see, et kas Laur oskab ise jutust arusaadavat lühikokkuvõtet teha, tuues ühtlasi välja ka jutu poindi. Sügavalt kahtlen selles. ;)
Teksti loeti eesti keeles

Barker kirjutab sümpaatselt. Jutt oli samuti hea, kuid arvestades Barkeri võimeid, siis jääb ikkagi sinna keskpärasuse kanti. Tartu miljöö oli mõnus, tegelased huvitavad, aga lõpp polnud paraku suurem asi. Väga "odav" lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista eelarvustajate nurinat, nagu oleks loos mingeid ebausutavusi. Tänu nendele arvustajatele alustasin lugemist väikese eelarvamusega, kuid kõik osutus väga usutavaks ja normaalseks. Tundub, et BAASis toimib see naljakas printsiip, et üks kobiseb midagi ees ja teised kaagutavad järgi, ise eriti süvenemata. ;)

Nii nagu mina jutu kulgemisest aru sain, ei tuuseldanud kleenuke naisterahvas Alfredi vasaku käega, vaid lahmis jõuetult ja hüsteeriliselt niisama. Tüüpiline näägutav pereema, mu arvates. Dee ei klohminud ka võõrasisa “nigu vana mees”, vaid tal oli ainult üks-kaks võidukat momenti. Ülejäänud aja ta peamiselt põgenes. Gina oli täpselt sihuke, nagu kõik tänapäeva tibid. Okei, see selleks.

Minu arvates on selle jutuga Trinity saavutanud midagi täiuse lähedast. Iga detail on mingi idee teenistuses, iga poetatud vihje kütab pinget ja juhatab lugeja kenasti kulminatiivsesse lõppu. Kausaalsusseosed on üpris geniaalsed. Aga põhiline on ikkagi terviklahendus ja hea lugemiselamus. Pean juttu kogumiku parimaks, kuna see jutt on mulle alatihti uuesti ja uuesti meelde tulnud… a’la, teemal “habras maailm”. Et kui liblikas Uus-Meremaal tiibu lehvitab, võib see New Yorgis tormi põhjustada. Või et kuskil Hansapangas võib minu süütu hiireklõps (viirusega kirjal) põhjustada börsikrahhi. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Sepa raamat on "ajatu". Nimelt, kui mõelda, et mis vanuses lugejale teos sobida võiks, siis ei oska öelda.

Fantaasialend liigitub autoril eelpuberteedi ikka. Kümne-kaheteist aastaselt istusin ma pool suve võrkkiiges ja fantaseerisin kõiksugu tulnuk-armulugusid enamvähem samal tasemel. Noorteromaaniks raamatut lugeda ei julge, sest noorteromaan peaks eeldama tegelaste samaealisust, kellega nad ennast samastada võivad.

Täiskasvanuid taoline lapsemeelsus just ei vaimusta, kuna lugedes tuleb tõeline alaarenenu tunne peale. Nõnda ongi raamat eatu ja ajatu.

Mis kirjutuslaadi puutub, siis eelarvustaja on kõik juba ära öelnud. Minu arvates on raamat paha, nõme ja mõttetu, aga kui keegi nii väga tahab, eks lugegu pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane jutt on fantaasialennu poolest vahest kõige uhkem. Vahvad tegelased, veel vahvam muinasjutuline ja pooleldi elus maailm, kus kogu see parajalt jabur seiklus aset leiab. Jutu lõpp on eriti optimistlik ja rabab terviklikkusega. Mõtlesin pärast tükk aega järele ja proovisin ühtses maailmas toimuvad lood enda jaoks paika panna, aga see oli päris lootusetu ettevõtmine. "Tervitusi Alcypast" haakus kõige rohkem "Unenägude jumalaga" - mõlemad romatiseerivad vaimuhaigusi ja jätavad autobiograafilise mulje. Võibolla polegi see ainult mulje? Igati hea jutt, omapärase sõnakasutuse ja stiiliga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda oli huvitav. Kuid selles loos puudub Trinity juttudele iseloomulik müstika. Jutt on ülesehituselt liiga lihtne. See-eest jutu sisu on autorile omase käekirjaga filosoofiline. Keeleliselt väga hea lugu. Tekkis ainult küsimus, et kas kadunud paradiisi idee esitamiseks on tõesti vaja nii ulmelise butafooriaga maailma? Muidu väga tugev lugu, kuid jutu lõpp keeras komödjandiks, mis nullis lugemise käigus tekkinud emotsiooni. Seega tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Poole lugemise pealt avastasin, et see jutt haakub tugevalt "Unenägude jumalaga". Pisike vihje justkui osutab, et need polegi mõeldud eraldi lugemiseks. Igal juhul meisterlikult teostatud painaja. Oleviku vorm muudab teksti eriti sugestiivseks. Võibolla unenäod (kui ta seda oli) toimuvadki olevikus!
Teksti loeti eesti keeles

Väga värskendav lugemine, mis oma sisu keerukuselt jäi tükiks ajaks painama. Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse. Kuid just nimelt see lisabki loole värskust. Müstilised M-tähega naiskujud, hea ja kurja lahustumine, jumalaks ja inimeseks olemine... kõik need sisse poetatud ideed loovad mõnusalt painava keskkonna, rääkimata jutu sügavast ideest. Lugesin ja küsisin endalt, et kas tõesti on tegemist kodumaise autoriga. Kui ei teaks, poleks iial arvanud!
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa nõustuda, et täielik saast puudub. Nii mõnigi mõttetu jutt oli ka tasemel palade vahele poetatud. Aga et kogumik on üle keskmise, sellega tuleb nõustuda. Tõeliselt häid lugusid on pool raamatut täis. Friedenthal ja Trinity olid mu jaoks täiesti uus ja positiivne avastus, Hargla jutud (va paroodiad) olid samuti viimasepeal, ülejäänud kippusid olema mitte enam nii head tekstid. Kokkuvõttes asjalik ettevõtmine.
Teksti loeti eesti keeles

Selline postmodernne muinasjutt, mille peale ei oska suurt midagi öelda. Meeldis natukene, aga enamasti oli tüütu lugeda. See pole hea märk, kui mõtled pidevalt, et küll venib, saaks juba läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga positiivne elamus oli. Jutu temaatika ja teostus mõjus väga värskendavalt. Jäin pikalt mõtlema lõpu üle, aga etteheiteid teha ei söenda, sest klassikaline puänteeridud lõpp polegi mu maitse. AT on minu jaoks täiesti uus nimi ja selle jutuga on tekkis tõsine huvi ta loomingu vastu. Palju kiidetud autor, nii et tuleb tutvust teha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on hea, suisa eeskujulik, ent ulmet jäingi otsima. Võibolla pole ma kõige tähelepanelikum lugeja. Isiklikult ei häiri need piiripealsed asjad, sest kui asi hästi kirjutatud, siis mul ükskõik mis teemal see ka pole. Dzässi armastus ka olemas, nii et kõik on normis.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Poolik ja viimistlemata, kuigi mõningat elamust siiski pakkus. Meeleolukas, muud ei oskagi öelda, sest süzee oli ikkagi lõpuni läbi töötamata. Ent ML-ist saab asja, niipalju võib lubada.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti arusaamatu ettevõtmine. Võibolla mujal maailmas kuulub see hea tooni juurde, kui parodeeritakse, aga need junnid siin head tooni küll ei näita. Paar vaimukust oli, aga enamasti jääb mulje, et kõvemad mehed tahavad konkurentidele ära teha. Kirjandusest on asi igatahes väga kaugel.
Teksti loeti eesti keeles

Kui MF pole ulmes veel endale nime teinud, siis see jutt annab hea müksu küll. Inteligentne, hea fantaasiaga ja põnev. Järelemõtlemisruumi jääb küllaga. Ei jää midagi muud üle, kui Algernon lahti ja otsima, mis MF veel kirjutanud on. Minu jaoks täiesti uus autor.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mõista, miks see stsenaarium Stalkeri võitis? Lugeda kõlbas, aga sügavam sisu puudus. Stiili poolest polnud suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga kõrgetasemeline Hargla jutt. Ja see on esimene kord, kui eesti oludes jutustus minus võõristust ei tekita.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt naljakas jutt. Kuigi vähe tuimalt kirja pandud. Natuke kurb on kogumiku parimale loole 4 panna, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles