Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Rehepapp, ehk November

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000

Hinne
Hindajaid
24
1
3
1
0
Keskmine hinne
4.655
Arvustused (29)

Mulle isiklikult tundub, et teost v6iks nimetada algupäraseks fantasy`ks eesti moodi. Meeldib meile v6i ei, aga tegelt tunneme selle raamatu tegelstes peris paljud inimesed elust ära. Ei ole parata, ex sellised me olemegi.
Teksti loeti eesti keeles

Need kellele Kivirähu lood üldiselt meeldivad, meeldib ka see raamat.Rehepapp on üksteisega üsna lõdvalt seotud episoodide kogu, mis meenutavad natuke Minu Kroonis ilmuvaid humoreske. Tooni annab huumor, mingit erilist sügavust siin ei leidu või võimalusi teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kasvõi eestlaste loomuse kohta). Kui üldse midagi, siis leiab samapalju ka Ivan Orava lugudes.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

See on üks väga veider ja mitte üldse halb raamat, mille ulme hulka lugemisel esineb mul raskusi. Pigem on tegemist humoristlike taotlustega folklooriainelise pseudoajalooliste sugemetega muinasjutuga. (Kus on ikka mõistemonstrum!) Hakkame lõpust peale - ei tahaks seda hästi fantasy`ks lugeda selle klassikalises tähenduses, sest kuigi ringi kappab arvutu hulk armsalt eestipäraseid peletisi, on teose narratiivi ülesehitus sügavamate taotlusteta ("lihtsalt-niisama"-kirjutatud). Hinnatav on ka äratuntav Eesti muinaslooline hõng, kuid seegi vaid faktideta üldistuse tasemel (nagu teosele tegelikult kohane). Raamat on kohati nauditavalt lõbus, naljakas, ent ka seetõttu laguneb pigem maagilisteks mõistulugudeks, mitte ei moodusta ulmelist tervikut. Lugemisele kulutatud aega ei kahetse, aga teist korda seda eales ei tee, niisiis "3".
Teksti loeti eesti keeles

Humoorikas teos, milles näidatakse läbi folkloorilise kõverpeegli eestlaste ammusest ajast teada loomust - küüned ikka oma poole, maksku see kasvõi sajakordset saatanaga sehkendust (ja sarvilise petmist). Iga nurga tagant väljapiiluvad kratid ja tondid ei jätnud sugugi hirmutavat elamust, vaid mõjusid pigem koduloomadega. Omaette lüüriliseks vahepalaks veel jutuvestjast lumemees. Mõnes mõttes raamat nagu Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsete juttude" edasiarendus. Sobiks lugemiseks ka muidu ulmekaugetele raamatusõpradele.
Teksti loeti eesti keeles

Igati küps kunstiteos, mis teenitult pälvinud kõiksugu kirjandusauhindu ja teenitult mitte pälvinud ulmeauhinda "Stalkerit". Sisu ja tõlgendamisvõimaluste osas juba meedias korduvalt lahatud ja hakitud ning aina kiidetud. Sedagi teenitult. Samas sobib "Rehepapp" näitena, kuidas tavakirjandusse sissetoodud ulmeelement seda elavdab, värvib, võimendab. Kirjaniku fookus on ikkagi tänapäevas ja tänapäeva eestlase olemistes ja tegutsemistes. Tunneme siin ära mitmed uuseestlase arhetüübid. Fantastilis-mütoloogilise elemendi kasutamine muudab romaani sümbolistlikuks... ja võibolla modelleeritakse mõnes kohas pisut üle. Stiililselt on tegu tragikomöödiaga ning nagu tragöödiale kohane, hakkavad lõpu poole tegelased lavalt kaduma. Naer läbi pisarate - lõpuks jäävad selles väga karmis loos pisarad peale. Ja ei olegi ehk väga raske öelda, mis on kirjanikus tinginud sellise pettumuse oma rahvas. Kui asjad ehk kunagi paremaks lähevad, siis vaevalt enam selliseid romaane kirjutatakse. Viis koos kõigi plussidega.
Teksti loeti eesti keeles

Huumor ei tohiks olla 200 lehekülge pikk. Nali peab olema lühike ja mahtuma ühte lausesse, situatsiooni või anekdooti. Raamatus on hulgaliselt ülivaimukaid kilde, ent kogumis on nad ikkagi tüütavad.

Igast teosest võib leida midagi, mida saab pidada sümboliks, aga kas see ikka teeb teost kohe sümbolistlikuks? Sümbol on ikkagi see, mida autor on sümbolina mõelnud. Trükiajakirjandus kiidab üksmeelselt, et Kivirähk on tabanud eestlase sügavaimat olemust, aga... millise eestlase? Kas nad on siis kõik ühesugused, kas nad kõik on varalise kasu peal väljas? Eestlasi on väga erinevaid ja kui neid raamatus on kujutet kõiki ühesugustena, keeldun uskumast, et AK üldistas siin mingit keskmist eestlast. Ja last, but not least - Kivirähki lugedes-kuulates on mulle alati mulje jäänud, et kritiseerides läbi huumori kõiki ja kõike, tal enesel pole mitte ühtegi puudust. Ka "Rehepapi" tegelased on kõik mingisugused "teised", autori arhetüüpi seal ei ole, sest nii täiuslik tegelane oleks ju väga igav.

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, mida on kasulik vahel üle lugeda. Eriti eduline on Eesti folkloori kuuluvate tegelaste kasutamine jutu elavdamiseks. Asjale annab erilise meki, kui lugeda puukidest, külmkingadest, krattidest, mummidest, libahuntidest. Selge Eesti värk ilma mingi kunstlikult sisse toodud võõramaise mütoloogiata.

Võib tõesti öelda, et teos koosneb sellistest lühilugudest, mis omavahel väga tihedalt kokku pole seotud. Siiski olen veendunud, Kivirähk ei teinud nalja ega visanud kildu palja naerutamise tarbeks. See oli miski lisa, terav maitseaine pearoale. Põhiline on ikka armutu kriitika praegugi lokkavale mammoona kummardamisele. Autor tunneb sügavat muret selle üle, millega see pidev varastamine, kavaldamine ja äritsemine lõpuks lõpeb. Peab tunnistama, et Kivirähk kasutab tõesti kurja huumorit, st paneb küll naerma, kuid hiljem loo üle tõsisemalt järele mõeldes polegi enam eriti muhe.

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et hindan tänastest Eesti kirjanikest Kivirähku aina enam. Tema lugusid lugedes ei jää kodukootuse tunnet, sest tema suudab alati millegi värskega üllatada. Hinne on mõistagi kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Tõhus ugrifantaasia talurahva raskest elust pärisorjandusliku korra tingmustes.

Asi mis kõige rohkem rõõmustas oli tõdemus, et kohalik huumor ei olegi surnud. Olid ju kunagi meelejahutaja ja tollane Pikker.. See mis mulle tänapäeva “naljameeste” loomingust ette on saatunud - masendav. Aga näe, kirjutatakse ja kuidas veel!

Igal juhul oli asi sedavõrd hea, et kui ma kunagi veel sama autori asjadele peale satun, siis ostan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Nali naljaks, aga Kivirähu romaanide ja eelkõige siis Rehepapi tugevus on loos. Rehepapp algab naljaga, jätkab samas stiilis ja muutub natuke tüütuks. Aga mingil hetkel pöördub lugu väga tõsiseks. Ja suudab korduvalt üllatada. Umbes selles kohas, kus tüüp lumest krati tegi, kasvab Rehepapp minu jaoks naljaraamatust Eesti kirjanduse suurteoseks ja viimane lehekülg pani lausa õhku ahmima.

Üldiselt on Rehepapp nagu parem osa Vonnegutist, et loed ja kõõksud narda, aga nutumaitse on suus.

Mis zhanrisse puutub, siis minu arust puhas fantasy. Ja kui mul oleks voli inimesi lugema sundida, käseks ma kõigil läbi lugeda ka Rehepapi.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, kuigi ulme alla seda on natuke raske paigutada. Siis peaks ju pea kõik folkloor ulme olema.Paistab, et rahvale meeldib, sest seda on müüdud eesti oludes uskumatult palju.
Teksti loeti eesti keeles

Oma 400. arvustuseks valisin teose, mis, nagu Golikov tabavalt ütles, on teenitult võitnud kõiksugu kirjandusauhindu ja teenitult mitte võitnud "Stalkerit".

Mind vaimustas see, et ma ei suutnud absoluutselt ära arvata, mis saab edasi. Kui ma tükk aega olin lugenud, olin veendunud kahes: raamatut kõlbab vabalt lugeda väikestel lastel ja revolutsionääri ei saa kellestki. Aga eelviimases peatükis tappis rehepapp vanapagana ära. Ja viimases peatükis oli vägistamine.
Ja seda ma arvasin ka, et ega Imbi ja Ärni iialgi kellelegi midagi ei anna. Kuni rahapaja juures andsid. Päris niisama, vist heast südamest.
Ainult selle ma tabasin ära, et sööb Jaani kaku ära kes iganes, ainult mitte Luise. Endamisi pakkusin tõupulli või külmkinga, aga et nii rängalt...

Viis kõigi võimalike plussidega.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat,kus nalja nabani,aga samas jääb aega ka pisarate valamise jaoks.Kõige parem asi selle juures on see,et kodumaine.Lugege kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Magus-magus-magus! Tõsine mesi keelele & meelele. Pidevalt tunne, et ... mis on tõde & mis vale. Siin peab küll perfektselt valdama mõnede rahvapärimuste raamatuid, mida siis sääraselt brilliantsel moel käänata!

Teinekord hakkas täiesti õudne kah, kui mõne rumalavõitu peategelasega end samastatud sai! :D
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole ammu lugenud raamatut mille lugemine jääb kohati pooleli, sest vähkren naerust nii hullusti. Üritasin seda naisele kõvasti ette lugeda aga pärast mõningaid abituid katseid naeru tagasi hoida ja sõnu selgelt hääldada loobusin. Lõpp läks üha tõsisemaks ja see sobis väga hästi. Oleks lõpuni samas stiilis läinud, siis oleks ehk isegi vähe lahjaks kiskunud - aga nüüd väga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lahe lugemine!!! Suurtes kogustes on A.K. veidi tüütav, aga see raamat on igatahes kiitust väärt.
Eriti sümpaatne oli love story liin.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, agraarse Eesti satiir algas "Põrgupõhja uuest Vanapaganast" ja lõppeb siis Kivirähaga. Mõlemad teosed said kardetavasti millelegi omas ajas olulisele pihta. Ja mõlema vorm vastab kirjutamise ajale. Linlane kirjutab 21. sajandi alguses teisele linlasele albimalt ning kerglasemalt, kui Albu valla talupoiss 20. sajandi kolmekümnendatel. Jääb vaid loota, et südant valutasid kirjutamise ajal mõlemad.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut esimest korda kohe peale ilmumist ja meeldis väga. Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, lugesin teist korda, ja meeldis veelgi rohkem. Minu meelest ei irvita Kivirähk mitte eestlase omakäsitluse üle vaid pilab silmakirjalikkust ja lipitsemist, tänapäevaoludesse üle kandes näiteks jõulude paiku kohusetruult kirikus istumist aga samas firma välismaalasest omaniku seljatagant virutades, kuna loll on see, kes ei viruta.

Üldiselt, väga hea romaan, ja just nimelt romaan. Tegu on ühe tervikuga, mitte juttude kogumiku või samade tegelastega följetonide kimbuga.

Tulevikus kunagi hiljem loen ilmselt veel korra-kaks.

Teksti loeti eesti keeles
x
Avati
1974
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oli üsna ladus lugemine, kuigi kaks nädalat hiljem ei mäleta ma raamatu sisust enam peaaegu mitte kui midagi. Sellest järeldan, et ühtegi mõtlemapanevat asja selles raamatus polnud, lihtsalt meeldiv ajaviide.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Michael Moorcockiga ja tegelikult fantaasiazhanriga üldiselt. Olles eelnevalt lugenud R.R.Tolkieni teoseid on mul võrdlusmoment eelkõige sellelt pinnalt.

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku Wilde raamatupoe allahinnatud raamatute riiulilt. Lõin selle hiljem suvalisest kohast lahti - alul tundus, et tegu on mingi kohutava ulme-feministliku romaaniga vms ( - ma pole esimest osa lugenud). Aga süvenedes selgus, et sel on siiski rohekem sisu kui naistekal ja stiilgi on vahva, kui esimesest kohkumusest üle saada.

Stiil on lõpuni väljapeetud, kusagil ei lähe asi tühiseks või räigeks -- aga selliste tunnete-maailma kirjelduste puhul tuleb just seda kõige enam karta. On ilus, kuidas varenite olemus ja erinevus gaalidest ka nende kõnes edasi kandub.

Mulle meeldis just nende uudsete sõnade kasutamine - tea kelle arvele see siis nüüd läheb, tõlkija nime mina küll ei suutnud leida...

Kui see raamat pretendeerib naiste-meeste vaheliste maailmade/tajude erinevuste adekvaatsele kirjeldamisele, siis ei saa ma selles plaanis küll kuidagi nõus olla. Nimelt selle suhtes, et erinevus just niisugune on ja nii suur. Võtan seda puhta fiktsioonina ja sellisena on see hea, usutav ja endaga kooskõlaline.

Teksti loeti eesti keeles

Need kellele Kivirähu lood üldiselt meeldivad, meeldib ka see raamat.Rehepapp on üksteisega üsna lõdvalt seotud episoodide kogu, mis meenutavad natuke Minu Kroonis ilmuvaid humoreske. Tooni annab huumor, mingit erilist sügavust siin ei leidu või võimalusi teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kasvõi eestlaste loomuse kohta). Kui üldse midagi, siis leiab samapalju ka Ivan Orava lugudes.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles

Meenub, et olen ka seda teost lugenud, ainult et sisu ei tule enam meelde... alles teisi kommentaare lugedes hakkas midagi aimuma. Seda tulekski võtta iseloomulikunaseda sorti kirjandusele - loed, naerad ja unustad. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, nautisin lugemist algusest lõpuni. Kirjeldused ja sündmuste arenguloogika üldse jätsid usutava mulje.
Hästi oli edasi antud peategelase ja ta kogukonna maailmast äralõigatust, sellest tulenevat teadmatust ja ebakindlust. Kohalikust plaanist oli korralikult kinni peetud, ei mingeid kindlaid teadmisi muu maailma olukorra kohta (mis oleks usutavust rikkunud), vaid oletused ja mõned üksikud viited. Teadmatus jääb püsima lõpuni, sündmuste edasise arengu võimalused jäävad valla lugejale ja ta kujutlusvõimele.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Järg "Tähekuningatele", nagu ütlesin, meeldib mulle pisut enam. Kui eelmises osas polnud ühtegi karakterit (polnud ju!), siis siin on asi natuke vaheldusrikkam. Parim tegelane on eelmise raamatu peapahalane (kelle nime õigekirja ma ei tea)- ainus mittetõsine kuju kogu raamatus. Lisaks üks sulelisest riigitegelane. Ja Narat Tein - mittehumanoidide iidolist valitseja.
Millegipärast tundub, et sellist tüüpi romaanide lugemiseks on vene keel just see kõige sobivam. Macholikud, pikalt ja räigelt vanduvad tegelased - kus mujal neid nii hästi kujutada saaks!Algus ei läinud eelmise raamatu lõpuga, mis hästi oli lahendatud, päriselt kokku. Ennist leidis Gordon oma printsessi, siin aga on too üks tagasiigatsemise peapõhjusi..."Psühhiaatrinäru" minu poolt loetud raamatus tulevikuinimesi miskipärast ei näinudki...
Teksti loeti vene keeles

Jah, mida selle kohta nüüd üteldagi...
Lühidalt nii:
John Gordon on turske tüüp, kes maailma päästmiseks alati on valmis rusikad käiku laskma (nii otseses kui natuke kaudsemas mõttes - noh et rusikate asemel relvad näiteks). Sedakorda siis tuleb ära päästa terve Universum.
Pikemalt:
Sattusin sellele aastaid tagasi, samuti "Tehnika-Molodjozhis" - ja jutt oli üsna põnev lugeda. Nüüd uuesti üle lugedes: jutt oli sujuv, otseselt midagi ette heita ei saa.Pikapeale hakkab pisut häirima mustvalge maailm, mida silme ette maalitakse. Pahalaste asupaigaks olev tähekogu on üks tume maailm, eks need hooned ole seal ühed inetud kolossid ja peavaenaja iga viimnegi mõte on kurjusest läbiimbunud... Umbes sellises stiilis.Tegelikult häirib lihtsameelne hea-kurja vastandamine raamatutes mind kohutavalt, ent kui nii tehakse teadlikult ja zhanripiire (kosmoseooper) arvestades, siis võib seda ka hindamisel arvesse võtta, nö. paigutades ennast neisse raamidesse. Sama kehtib ka muude asjaolude kohta, mis muul juhul sunniks raamatu käest panema. Et Hamiltoni kujutatud tulevik on ainult ulmeatribuutikaga varustatud minevik. Et John Gordonil ei tule iialgi pähe oma teguviisis kahelda, samuti kellegil teisel mitte. Omas mõttes on see näide determineeritud sündmusahelast, kus Gordonil pole sisuliselt ühtegi valikut, asjad lihtsalt juhtuvad ja lõpuks viivad Universumi päästmiseni tema poolt. Seda on siin kujutatud veel teravamalt kui muidu - nimelt peavad kõik Gordonit impeeriumi printsiks ja sellel on omad kindlad kohustused. Determineerituse teemal saaks juba mõtteid arendada. Aga ilmselt mitte seda tüüpi romaanis. Nelja panen võrreldes raamatu järjega, mis on paremini kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Herry ja Edith Wetter, õde ja vend, on heliloojad. Neid seob eriline vaimne lähedus, mistõttu nad mõistavad teineteist peaaegu ilma sõnadeta. Telepaatia leebem vorm, võiks öelda.Juhtub, et nad lähevad nädalavahetuseks koos seltskonnaga maale ühte vanasse majja, mille keegi seltskonnast enesele päranduseks saanud on. Maja kunagised asukad - ka õde ja vend - lahkusid majast mingitel segastel asjaoludel: vend lõi õe maha, mille eest ta hullumajja pandi. Majasse on jäänud selle loo kohtuprotsessi paberid. Heliloojatel tuleb mõte kirjutada sellele loole muusika ja sõnad, st. luua ooper. Selle loometöö käigus ärkab minevik taas ellu, loojad hakkavad samastuma oma kangelastega. Edasi võiks lugu ootuspäraselt kulgeda lõpuni, mil jääks kaks põhilist valikut - kas kõik läheb nagu minevikus, või mitte. Aga ei. Juhus sekkub asjade kulgu ja ...Jällegi, ulme pärast ei tasu seda raamatut küll kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaliselt hea raamat. See, mis siin hea on, pole mitte süzee, vaid viis kuidas see mõjub. Wagneri muusika ja matemaatika, ruletilaud ja alkeemia, ühtse teaduse idee ... (Meenutab kõik kokku pisut "Klaaspärlimängu").Neist kõigest on siin ainult vihjamisi räägitud, ent see polegi eesmärk omaette.Meeldib see, et alati on saabumas (või just kätte jõudnud) öö, mida valgustab särav külm täiskuu... Tekitab sellist pinget, õõva. Või siis see unenäolisuse tunne ...Kuu peaks alkeemias üsna oluline ese olema. Gerhard Mercator on keskaja matemaatik ja geograaf, kes mõtles välja, kuidas sfäärilist pinda saab tasasele kaardile märkida. Just sellised detailid annavad palju juurde.Neile, kes peamiselt ulmet otsivad, paraku raamatut küll soovitada ei julge, sest seda on siin vaid näpuotsaga. Kuid see polegi oluline. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Neist Clarke`i raamatuist, mida lugenud olen, on "Earthlight" kõige väiksema fantaasialennuga, kõige realistlikum. Umbes niisugune võikski tulevik kunagi (lähiaastasadadel?) välja näha - väikesearvulised kolooniad päikesesüsteemi planeetidel inimasustuse piire edasi nihutamas, põhiasustus siiski veel emakesel Maal. See tulevikurealism on ühest küljest igav, ent teisalt - kõik toimuv on hästi põhjendatud, pole ohtu, et lugeja peaks koos autoriga äkki mingi järsu loogikahüppe sooritama.Raamatu peakangelase, vastuluureagent Sadleriga, on üsna raske samastumises kaasa minna, sest puudub selgus ta tegevuse õigsuse suhtes - kummal siis ikkagi õigus on, Maal või Föderatsioonil? Ka Sadler ise kahtleb. (Siin väike faktiline parandus Raul Sulbi arvutuse suhtes: ei sõdinud mitte Maa ja Kuu, vaid Maa ja Kuu vs. Föderatsioon, mille moodustasid muud päikesesüsteemi planeedid).Hetkest, kui Föderatsiooni laev peale lahingust tagasipöördumist on sunnitud Maa reisilaeva abi paluma, selgub ka raamatut läbiv moraal, mis võiks kõlada umbes: üheskoos on ikka parem pikki progressi teed sammuda. Mis on ka ilmselt õige.
Teksti loeti inglise keeles