Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Isaac Asimov ·

Pebble in the Sky

(romaan aastast 1950)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Kahetisi tundeid tekitas see raamat. Ühelt poolt Asimovi meisterlik ainekäsitlus ja briljantne jutustamisoskus (pluss see, et tegu on täiesti eheda ulmega), teiselt poolt fakt, et jälle kord päästab mingi suvaline tegelane universumit, kusjuures kriteeriumiks on ainult asjaolu, et tal pidevalt veab. Oma ''viie'' sai teos siiski kätte, sest omal alal viiekümnendate Asimovile vastast ei leidu.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Kivike taevas" on raamat, mille pidin kindlasti ostma, sest on see ju üks viimaseid kivikesi Asimovi eestinduste pikas reas.
 
Paraku aga lugemine ei edenenud, sest juba esimestest peatükkidest peale tundus romaan banaalne. Ja see iseloomustav sõnake jäigi lõpuni kummitama: kogu see minevikumehe tulevikku saabumine, sündmustiku areng, dialoogid, maanaise-galaktikamehe armastuslugu, lõpplahendus - banaalne.
 
Samas, see oli ju ette teada, sest ütleb ju tagakaanetutvustuse esimene lõikki ära, et midagi erilist ei maksa oodata: "See on noore Isaac Asimovi esimene romaan..."
 
Kokkuvõtvalt: üks kehvemaid Asimoveid, mida ma siiani lugenud olen. Mittefännina annaks sellele banaalsusele vast veel palli võrra madalamagi hinde, aga las ta jääb. Samas eestindamise eest olen tänulik - nüüd on peaaegu kõik Galaktikaimpeeriumi romaanid emakeeles olemas. Või õigemini ongi, aga viimast pole ma veel lugeda jõudnud. Aitäh kirjastajale!
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

Te vabandage, kuid miks peab säärast 90. aastate grafomaaniat ulme nime all avaldama?
Kui peab, siis palun Asimov, Bradbury, Clarke, Heinlein, Simak, Strugatskid, Verne ja paljud teised sellest rubriigist välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Ühest küljest igavesti igav, kuid teisest küljest -- pooleli jätta ka ei taha. Mistõttu mul tekkis tunne, et see on eepos. Noh, nagu "Kalevipoeg" vmt., ainult proosas. Märkimist väärivad -- plusspoolelt selgitus, et kui poliitikud lasta füüsikaseaduste tekitatud kriisi lahendamise juurde (või kui nad ise sinna ronivad), on tulemuseks suur hunnik $$$$a, ning tähelepanek, et vana tsivilisatsioon koondas tähelepanu "väiksele ja pehmele", uus aga "suurele ja kõvale". Negatiivselt poolelt, nagu eelarvustajad on märkinud, taevamehaanika kahtlased käsitlused (alates Agendist). Kuid väga halvasti ma seda lugu ei hinda. Isegi nii, et "neli" muutub "kolmeks" ainult seetõttu, et ISSiga haagitud asteroidi nimi oli Amalthea. No anna kannatust!
Teksti loeti eesti keeles

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik siiakuuluvad jutud on ära hinnatud, järg kogumiku enda käes.
2019. aasta 30. septembri seisuga on Baasis üksikuid lugusid hinnatud järgmiselt:
Profession -- 4,692
The Last Question -- 4,583
All The Troubles Of The World -- 4,424
The Gentle Vultures -- 4,400
The Ugly Little Boy -- 4,194
The Feeling of Power -- 3,667
Spell My Name With an S -- 3,571
The Dying Night & I'm in Marsport Without Hilda -- 3,000
Mis näitab, et Hiina keisri pikkuse teadasaamise meetod töötab keskmiselt hästi. Tõsi, minu maitse järgi on "Ugly Little Boy" liiga kõrgelt ja "Feeling of Power" liiga madalalt hinnatud, kuid eks tulevik näita ;).
Hästi on jutud igatahes valitud, mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui esimene ja viimane oleksid ära vahetatud. Mulle meeldib parimat pala alati viimaseks jätta, nüüd läks pisut teistpidi.
Asimovi kogumikest konkureerib sellega vaid "The Martian Way" ("I, Robot" on momeelest omaette terviklik teos, mitte kogumik).
Teksti loeti inglise keeles

Maitse asi, ilmselt. Minu jaoks oli kollaboratsionismi hukkamõist pisut liiga pikk ja liiga ilmne. Kuigi samas kogumikus ilmunud Illitševski või Dneprovi lugudest on see siiski parem.
Nii et tegelikult 2,5.
Teksti loeti vene keeles

Jüri Kallase igiammuse arvustuse ässitusel otsisin võrgust selle 1962. aasta venekeelse fantastikakogumiku üles vaatamaks, mis need kaks väljajäänud lugu siis endast kujutavad. Ja leidsin, et Ralf Toming tegi neid välja jättes õigesti. Oleks "Kangelastegu" ka veel välja jäänud :P
Kuid mõne eelarvustaja seisukohta, et kogumik on "üks punane jama", ei jaga ma kuidagimoodi. Tegu on oma aja peegeldusega ja nii tuleb teda ka hinnata. Eks oma osa on hinde kujundamisel ka selles, et mulle optimism hirmsasti maitseb, eriti kui see juhtub tehnilist laadi olema.
Mis ei tähenda, nagu ma lakkaksin nimijutustust selle kogumiku kaugelt kõige paremaks looks pidamast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Engels Engelsiks, kodanik Glebov oli eluaeg säärast tüüpi tööga tegelenud ja klassikute tsitaadid tulid tal küllap automaatselt. Aga antropotsentrismi harrastajatel tasuks see lugu ikka läbi lugeda. Pealegi on seal üsna antisovetico alamteema -- suur õpetlane Khruar... mistandoligi hukatakse oma vaadete pärast ja tema õpetus keelustatakse. Vaat'  sulle Engelsit.
Teksti loeti eesti keeles

See on viimane lugu kultusantoloogiast, mis minult hinde saab. Ja põhjus on selles, et momeelest on õige 4 1/2 ning ma ei osanud pikka aega ümardamist teha. Midagi jääb väga heast puudu... kuid kuivõrd a) ma ei suuda sõnastada, mis just ja b) robotid olid hiigla nunnud, siis ümardan ülespoole.
Teksti loeti eesti keeles

Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles