Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Gods Themselves

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Jumalad ise»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 41)

Hinne
Hindajaid
10
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (19)

Unustage Asum, unustage Impeerium, unustage robotid. Lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Asimovi kõige huvitavamad teosed on ta sarjadevälised romaanid nagu 'Igaviku lõpp' ja käesolev ning üksikud pikemad novellid (Profession, The Dead Past näituseks). Lugu ise on mateeria lekkest paralleeluniversumite vahel, mille olemasolu võimaldab maalastel saada odavalt energiat, ent samas suunab päikesesüsteemi ka hukatuse rajale. Tuumafüüsika alane terminoloogia on kohati isegi raskustega jälgitav. Tuleb tunnistada, et teadusringkondade ja nendevahelise käärimise kujutamine on vanameistril käpas, veenev ja põnev lugeda. Ligi kolmandik raamatust on pühendatud ühe paralleeluniversumi kodanikele ja kisub rohkem fantasy valda.
Teksti loeti inglise keeles

Olen eelkirjutajaga nõus, et Isaac Asimovi ulme parima osa moodustavad sarjade välised pongestused. "Jumalad ise" on selle parim näide. Siin pole seda robotilugude (teinekord pisut odavat) moraalitsemist. Siin pole Asumi lugude pinnapealset ajalooplagiaati. Ehe lugu. Võrdluseks, et nii nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga", oli ka "Jumalad ise" ühe ulme suurkuju comebackromaan. Mõlemad said müriaadi auhindu, aga olles ise Asimovi loomesse üsna leigelt suhtuv kodanik, tundub mulle siiski, et Hea Doktor sai oma auhinnad teenitult. Loetelu: "Hugo", "Nebula", "Locus", "Ditmar"; võimalik et miskit veel... Romaan koosneb kolmest osast. Esimene on sihuke teadlaste keskkonnas toimuv uue ja vana võitlus, pluss pöörane idee (peaaegu tasuta energia). Teise osa tegevus toimub kõrvalmaailmas, mis mulle meenutas oma olemuselt miskitpidi antiiki (kuigi ta seda polnud). Lihtsalt emotsionaalselt tekitas see minus samasuguseid tundeid nagu antiikmaailm. Kolmas osa sõlmib esimesed kaks kokku, aga lisaks kõigele on seal veel fantastiliselt realistlik (või vastupidi) kirjeldus elust Kuul. See tuletas mulle heas mõttes meelde Robert A. Heinleini suurepäraseid Kuu-lugusid tema "Tulevikuajaloo" sarjas. Kindlasti on seda romaani raskem lugeda kui tavaAsimovit, aga tasub proovida: mulje on võimas! PS: Tundub, et uue laine reformatsioon jättis oma jälje isegi Asimovisse. Raamat ise on üsna julgelt (Asimovi kohta) kirja pandud. Üks päev vaatasin ka bibliograafiat ning siis selgus, et kirjanikuhärra eksperimenteeris ka avaldamisprotsessiga. Romaani kolm osa ilmusid algselt kolme eraldi jutustusena kahes ajakirjas. Esimene osa: "Galaxy" 1972; märts/aprill. Teine osa: "Worlds of If" 1972; märts/aprill. Kolmas osa: "Galaxy" 1972; mai/juuni. Tähendab, et esimene ja teine osa, mille tegevus toimub samal ajal erinevates maailmades, ilmusid samaaegselt erinevates ajakirjades. See sai muidugi võimalik olla ka seetõttu, et "Galaxy" ja "Worlds of If" olid ühe kirjastuse ajakirjad ning neile oli üks toimetaja - Ejler Jakobsson.
Teksti loeti inglise keeles

Asimov on Asimov on Asimov on Asimov. Mis tähendab, et igaüks, kes ennast vähegi Hea Doktori fänniks peab, jooksku kiiresti seda raamatut hankima - pettuda ei tule - kvaliteet on proovitud, testitud ja kindel.
Teksti loeti inglise keeles

Võib-olla petab mind mälu, kuid ei suuda kuidagi vabaneda muljest, et nimetatud jutu põhjal jooksis kunagi raadios järjejutt. Nii või teisiti, lugu on hea. Sisu ümber jutustama ei viitsi hakata, seda enam, et eespool kaks head ülevaadet juba on. Märgin vaid, et mind pani "Jumalad ise" esimest korda tõsisemalt mõtisklema tasuta lõuna probleemide üle.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamatu nimi pärineb tegelikult Schilleri sulest: "Against Stupidity The Gods Themselves Content In Vain" ehk siis "Lolluse vastu on isegi jumalad võimetud". Iseenesest hea stoori aga roppu moodi venitatud. Pealegi ei olnud ta ka nii originaalne, sest tegemist on tüüpilise n.ö. teadlasejutuga, kus leiutatakse mingi riistapulk ning selle tõttu juhtub mingi jama, mida asutakse lappima. Antud juhul oli siis tegemist suurepärase elektronpumbaga, mis Maa asukatele poolvägisi pähe sai määritud ja mis kippus päikest üle kuumendama. Kohati (eriti raamatu keskmises osas, kus räägitakse paralleelunversumi elukatest) tundus, et Asimov on oma leiutamistuhinas veidike liialdama kippunud. Pealegi usun ma, et Plutoonium-186, sattudes meie oludesse (see isotoop sisaldaks liiga palju elektrone neutroni kohta ning seega meie universumis võimatu saavutada) oleks tungsteni asemele laekudes tekitanud meestel toas normaalse litaka ning seega oleks sobivam hoopiski sõjapidamiseks, kui energia tekitamiseks. Samuti oli ta proovinud need paralleelunviersumi elanikud teha, ja minu arust liiga pingutatult, mõistusevastaselt teistsugused. Muidu oli OK raamat, kuid, jah, oleks võinud poole lühem olla.
Teksti loeti inglise keeles

Too Schillerilt laenatud pealkiri ütleb tegelikult kõik juba ära, inimene ei mõtle eriti sellele, kas see, mis esmapilgul kasulik, mingeid kõrvalefekte ei oma. Antud juhul oleks see ikka hirmus valusalt lõppenud. Peamine raskus raamatu juures oli tookord veel üsnagi kesise keeleoskuse juures välja lugeda, mis moodi nood elukad sealt teisest dimensioonist välja nägid - paar lehte tuli ikka kolm korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Peale poolt tosinat suhteliselt mõistlikku arvustust pole raamatu sisu kohta õieti midagi öelda... Arvustustes sain targemaks -- lisaks silikoonile, karboonile ja soodiumile on meil eesti keeles nyyd juures veel 1 eksootiline algaine - tungsten :-[[[

Loo teaduslikust taustast, mis on sügavam, kui arvata võiks. Nimelt on Suure Paugu teooria algusest peale püütud ära arvata, miks on teatud väga põhilised konstandid meie maailmas just sellised ja mitte teistsugused ja mis üldse "põhjustas" Suure Paugu. (Miks on siin jutumärgid, on pikem jutt, mis siia ei mahu). Asimov pakub välja ühe võimaluse, mis antud kirjelduste tasemel on igati loogiline. Raamat koosneb jah kolmest osast, milles igaühes vaadeldakse oma nurga alt pealkirjaski toodud motot -- rumaluse ees on ka jumalad võimetud. Noh, teise osa lõpp annab lootust ja kolmas lõppebki hästi, kuid pessimistina kaldun ma arvama, et inimrumalus on veelgi visam ja läbitungimatum, kui selles raamatus...

Kas mind selle raamatu juures häiris miski? (St kas "4" või "5"...) Tegelikult ainult pisiasjad -- näiteks keskmise osa, nende para-elukate juures... no mida sa neist ikka kirjutad, kui sa võimatusest hoidud? Samas suutis autor huvi üleval hoida... Siis teatud 70-ndate hõng... Panen siia praegu siiski "4", kuid see on selline "5"-lähedane "4". Ehk muudan seda kunagi. Igatahes väga hea raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Frederick Hallam on maailma kuulsaim teadlane, sest just tema oskas ära seletada kastitäie volframi muundumise plutoonium 186-ks, seostada selle intelligentse eluvormiga paralleeluniversumis ja ehitada kahe universumi vahele elektronpump, mis paistab meile igaveseks tagavat tasuta energia.

Noor peategelane, füüsik Lamont tahab teadusesangari elulugu kirja panna, kuid avastab, et Hallam ei ole sugugi nii eeskujulik kangelane. Mis kõige hullem, noores teadlases tekib arusaam, et elektronpump viib kokkuvõttes meie universumi tasakaalust välja ja hävitab selle. See võib juhtuda suvalisel ajahetkel. Samal ajal peab Hallam oma reputatsiooni kõige täjhtsamaks ja asub tegutsema Lamonti karjääri hävitamise nimel.

Keskmine osa romaanist näitab paralleeluniversumi imelikku elu-olu.Kolmas pakub lahenduse.

Nägin hiljuti telekast ENSV filmi "Supernoova" astronoomide argielust. Eks seegi raamat on sarnane teadlasteromaan - konfliktid ande ja andetuse vahel, juhuse roll, vastutus ja ausus jms. Hea, aga natuke igav.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on siin ja mitmetes muudes kohtades kõrgelt hinnatud, teda peetakse lausa Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks Hard-SF-ks üldse ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Aga mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Ma võtan selle raamatu enda jaoks lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.

Mis siin parata, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...

Teksti loeti inglise keeles

Asimovi nõrgemaid tükke on nii palju kritiseeritud, et ajuti võib isegi meelest minna, et ta on suur kirjanik. Siin romaanis näitab ta ennast muidugi parimast küljest.

Kunagi küsis mult Wõrokas, et miks ma pidasin romaani "Nemesis" just teadusulme etaloniks. Jäin tookord vastusega kimpu - tõepoolest, miks? Kuidagi suutsin lõpuks vähemalt enda jaoks midagi sõnastada ning see kehtib täiel määral ka käesoleva teose kohta. Kuigi "Nemesise" ja "Jumalate endi" leiutised on kõike muud kui tõsiteaduslikud (vastavalt siis Hüpe ja energia pumpamine ühest universumist teise), kujutatakse väga hästi seda, kuidas teaduslik-tehniline progress toimib: sammhaaval, vahel eksides, ebaõnnestumiste või poolikute lahenduste kaudu, lühikeses plaanis mõjutatuna igasugustest teadusevälistest teguritest.

Neli, mitte viis punkti saab jutt kahe asja eest. Esiteks, paralleelmaailmast sokutati volframit siia ülisuure, kirurgilise täpsusega (nii näiteks asendati Hallami töölaual mingi tolmuse pudelikese sisu) ja see muudab mõttetuks jutud planeetide positsioneerimisest nende magnetväljade järgi vms. Lisaks eeldab niisugune igaviklaste tegutsemisele lähedane täpsus ka mõjutatavate pikaajalist jälgimist ning suurepärast orienteerumist nende psüühikas, mis muudab küsitavaks kogu soigumise kommunikatsiooniraskuste üle. Teiseks jättis mind külmaks ettearvatava lõpuga armastuslugu. Noh, et kui terve romaani mees ja naine üksteisele järjest sümpaatsemaks muutuvad, aga samal ajal muudkui korrutatakse, et seks ei tule kõne alla, kuhu siis asi lõpuks ikka välja jõuda võib...

Teksti loeti eesti keeles

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Saan täiesti aru miks Ats selle teose avaldas. Esiteks tohutult palju teaduslikku juttu millest ma mitte midagi aru ei saanud. Teiseks veider tulnukate porr ja kolmandaks Kuu ordu, või noh midagi sarnast. Ehk siis maa teadusest ja kultuurist kaugemale arenenud ühiskond, kus armastatakse suurem osa ajast käia ringi alasti. Kes on Atsi enda kirjutatud romaane lugenud suudab ilmselt üsna mitmeid paraleele leida.

Üldiselt jagunebki teos kolmeks ülalkirjeldatud tükiks. Esimeses avastavad teadlased energiaviisi ja vaidlevad - kaklevad selle esmaavastamise au ning nüansside üle. Teises näidatakse meile vaadet kolmesoolise tulnukpere raskele elule kauges tulnukmaailmas (koos laheda lõpupöördega) ja kolmandas avatakse palju fakte elust kuu pinnal.

Hoolimata teksti kohatisest ebaühtlusest ja venivusest (minuarust kulutati ekskursioonidele kuul ebanormaalselt palju sõnu) mulle meeldis. Energia ammutamise viis tundus väga originaalne ja kuigi ma ei saanud kõigest täpselt aru avaldas mulle muljet põhjalik läbimõeldus. Lisaks oli veel lahe seegi, kuidas selle teose kõik üliolulised teadusavastused sündisid tegelikult mitte murest inimkonna pärast vaid puhtast inimlikust kadedusest, väiklusest ja vihast ligimese vastu. Lisas kõigile tegelastele väga palju inimlikkust ja muutis nad läbi oma nõrkuste väga elavateks ja vaimusilmas kergesti ettekujutavateks.
Teksti loeti eesti keeles

Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti huvitav lugemine. Alguses on asi veel eriliselt paljutõotav, aga seejärel vajub kuidagi üsna sihituks ja tavaliseks rahmeldamiseks. Hea loetavus ja mingi pinge ei kao küll kordagi ära. Mulle isiklikult mõjus häirivana see teismelise paravõimetega iseseisva in your face tüüpi tüdruku kuju. Aga ‘88 aastal ei olnud see ilmselt nii ära räsitud stamp kui praeguseks.

Nagu Murakami puhul tavaline, siis ei ole mõtet siukirjeldust eriti teha, sest see justkui ei anna midagi. Nii palju võib siiski öelda, et on palju seoseid Hitsuji o meguru boken (A Wild Sheep Chase) raamatuga. Romaan järgib nimetu peategelase tegemisi, alates peaaegu poole lause pealt. Peategelane on kuidagi kummalise minevikuga ja viimasel ajal näinud veidraid unenägusid, mis justkui annavad märku, et ta peaks minema tagasi Delfiini Hotelli. See oli film noir stiilis, armetu ja veidi õõvastav lobudik Sapporos, kus ta kunagi elas koos naisega (kellel olid väga ilusad kõrvad). Hotell on praeguseks ümber ehitatud, aga mingi veider meeleolu on seal ikka alles. Hotellis tuleb pilti siis ka Lambamees. Teisteks tegelasteks on veel juba nimetatud teismelise kõrval mitu kõrgklassi prostituuti, kuulus filminäitleja, kunstnik, luuletaja, hotelli administraator ja kõrvaltegelasena veel kirjanik (Hiraku Makimura, ilmselt Murakami enda nime anagramm ja irooniline vihje iseendale ja oma hiljuti ootamatult pähe sadanud kuulsusele). Kõik omavahel keerulisemal või lihtsamal moel seotud.

Raamat lõpeb tundega, et midagi nagu sai lahendatud, aga paljud otsad jäid lahti. Tekibki mulje, et kirjanik väsis ära ja sai aru, et ega kõiki neid seoseid ei jaksa kokku tõmmata – nagu oleks lugenud raamatut, millel on algusest 50 ja lõpust 100 lk puudu. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles