Kasutajainfo

Andrus Kivirähk

17.08.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Mees, kes teadis ussisõnu

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007

Hinne
Hindajaid
8
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.471
Arvustused (17)

Kivirähk on seni minus tõelist tõrget tekitanud. Tal on enamasti mingi kummaliselt nõme autorikõne taustal. Nagu need nn humoristid Oja ja Juur. Eriti vastikult iniseva tooniga lugu oli see "Vaene üliõpilane".

Ussisõnadega hakkas mulle Kivirähk kohe meeldima. Tervitan täiega seda alatut naturalismi ja eesti ainelist fantasy`t. Kui seni on Rehepapp kujundanud küllaldasel määral iga eestlase identiteeti (nagu Tammsaare ja muu selline) - jõudnud iga enesest lugupidava eestlase öökapile ja käibefraasidesse -, siis Ussisõnadaga on tal võibolla lootust saada lausa Eesti Bulgakoviks. Kultuskirjanikuks.

Kivirähk on varjamatu iroonik, tema autoritekst on alati väga otsekohene. Ussisõnade sümbolism keele hääbumisest ja globaliseerumisest on üpris ilmne. Meeleheitlik juurtest kinni hoidmine ja kõik need kohanemisraskused on tõenäoliselt esitatud meelega niimoodi marurahvuslikus toonis - skeptiliselt ja ironiseerivalt, veidi üle dramatiseeritult.

Ma lugesin raamatu suht ühe hooga läbi. Lugu iseenesest haaras kohe ja oli väga IN. Juba poole raamatu pealt hoidsin ma täiega pöialt, et Leemet ikka Magdaleenaga ka kepiks... :)

Väga meeldis veel Eesti mütoloogia vaba kasutamine: Põhjakonn, rästikud, tuule-ema(?), hiied... või karuga keppiv ema & õde...

Aga ma ei tahaks maksimumpunkte ikkagi anda, kuna mind tõsiselt häiris see Kivirähk`lik arvete klaarimine. Noh, tõelise vaenlase ja lolluse kuju saab ainuisikuliselt kristlus kui selline. Umbes, et kristlus ongi absoluutselt kõige kurja juur - eestlasliku identiteedi A & O. Täpselt nii nagu on meie rahvuslikult prevalveeriv suhtumine: igasugune täisõginud munk loomulikult PEAB OLEMA paks ja jäle, kelle rasvavoltide vahel oleks hea nuga keerutada; ajupesu läbinud eestlane on see kummardav-ümmardav orjapask, kellele ei pea ega tohikski armu anda; + veel kõik need tüüpilised kommunikatsioonihäired, (nimetagem seda nö onavalt "eestlaslikuks uhkuseks") vms...

Mingist hetkest hakkas kogu see lugu kõlama nagu mingi kirjanduslik arveteklaarimine minevikuga (selle tõelise vaenlasega). Umbes nagu mingi krdi Ervin Õunapuu või Indrek Hargla. Ja kohe pärast seda äratundmist, muutus kogu raamatu autoritekst suhteliselt inisevaks. St, autori vaated paljastusid, Kivirähk omamoodi strippab autorlusega - ja ta hakkab nagu (jälle) ära panema... Kindlasti võiks (+ oleks kohustuslik) asjale veel nii läheneda, et Kivirähk "iniseb" muuhulgas ka eestlaste kallal. Kõik need mudas püherdavad tropid ja tsikid -- kes eelkõige tahavad keppida karude- või välismaalastega, või tahavad kummardada võõraid jumalaid, millest nad tegelikult sittagi aru ei saa, -- see pool on jällegi absoluutselt 5+. Eestlane on ju alati loll ja tropp olnud. :)

Eelkõige mulle meeldis vist peamiselt see, et Kivirähk ei anna eriti kummalegi poolele armu. Samuti ei hakka raamat päris otseselt neid rahvustundeid rõhutama, sest minategelase karakter kõõlub pidevalt arrogantsi ja kahtluse vahel.

Kuuldavasti ei ole praegu veel Ussisõnad lugejate ja kriitikute eriline lemmik. Ja väga hea kui pole. Sest "Rehepapp" on selle raamatu kõrval tegelikult poisike.

4++

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus siis umbes kolmeteistkümnenda sajandi Eestis ja minategelaseks Leemet, metsas sündinud eestlane, viimane ussisõnu (rästikute keel, millega saab loomi allutada ja osadega neist ka muidu suhelda) valdav mees maailmas. Samuti üks viimaseid metsas sündinuid. Kivirähu järgi elasid muistsed eestlased metsades ja elatusid küttimisest, praegu rahvuslikuks peetav agraarkultuur oli tegelikult ülevõetud võõrnähe.

Orcus K. on romaanist tegelikult palju rääkinud ja sellega võib nõustuda... Ehkki mind mungamõnitamine näiteks ei häirinud. Küllalt huvitav oli Jako Bergsoni võrdlus Mika Waltariga listis-just selles mõttes, et mingitpidi meenutab Leemeti elukäik Sinuhe oma-inimene, kes justkui saatusest määratuna toob hukatust kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Käesolevas romaanis vaheldub huumor traagika ja nukrate langusmeeleolude ning üliveriste barbaarsete võitlus- ja tapmisstseenidega a la Poul Andersoni "Murtud mõõk" . Ka justkui fatalistlikult hävingu poole galopeeriv sündmustik seob mõlemat romaani-ent mis parata, Anderson on siiski parem. Sellise sü˛eega teosed on huvitavad, ehkki igavesti neid küll vist ei loeks, vahepeale kulub ka midagi optimistlikumat marjaks ära. Muide, Kivirähku lugedes leiad end vahepeal mõistatamas, millise koleda lõpu kirjanik siis sellele või teisele Leemeti sõbrale või sugulasele varuks on hoidnud...

Samas muidugi tõsiselt head naljad, nagu Eestis metsades elavate ahvinimeste (!) Pirre ja Räägu aretatud hiidtäi või talumatside mõtisklused moodsa maailma hüvedest ("Mina usun, et ükskord tõuseb meie rahva hulgast ka kuulsaid koorilauljaid ja kastraate, kes terves maailmas kuulsust koguvad"). Kivirähku on tihti süüdistatud labasuses ja Pirrele kürbaroninud sipelgad muutusid vahepeal isegi ulmelisti arutlusteemaks. Noh, kindlasti pole need kirjeldused romaanis kõige olulisemad.

Närvidele käis, et autor kostitas nii sümpaatset tegelast nagu Vootele niivõrd lollaka surmaga. Samuti oli tobe Leemeti järgnenud käitumine-molutada keldris koos mädaneva laiba ja purustatud käega, selle asemel, et üritada minna külla abi otsima. Eesti mütoloogiat ma eriti põhjalikult ei tunne ja alles Orcus K. arvustusest sain teada, et see naiste karulembene sodoomiakihk pärineb sealt-võib-olla olen kunagi midagi sel teemal lugenud, ent praeguseks unustanud. Muidu oleksin maininud ka selle kihu psühholoogilist usutamatust, aga mis sa teed-mütoloogia on mütoloogia. Karud Kivirähu romaanis on üldse nagu mingid mängukarud, ei ole päris. Karu pole mingi kohmakas loom, vaid kiire kiskja (või täpsemalt segatoiduline). Okei, ilmselt oli see taotluslik. Ja kas autor tõesti ei tea, et nimi Pärtel tuleneb Bartholomeusest ja on kristlikku päritolu-Peetruseks ümber ristimine on absurd! Kui muidu mitte, siis ajaloolise sündmuse Pärtliöö põhjal võiks mingid järeldused teha. Samuti hakkasid need nukrad langusmeeleolud kohati ära tüütama.

Kõik see võtab hinde "neljale" , ent üldiselt on tegu korraliku eesti fantaasiaromaaniga. Eriti sümpaatne oli see kohatine berserkilik stiil, mille parimaks esindajaks oli Leemeti vanaisa. Ja erinevalt Martin Kivirannast mind tapmised ei häirinud.

Teksti loeti eesti keeles

Eeehh - kurb ja naljakas üheaegselt! Minule hakkas silma eelkõige paralleelide rohkus tänapäevaga. Hämmastas ka autori julmus, et niipea kui mõni rahulik ja õnnelik olukord tekkis, sai see kohutava lõpu. Hindeks ikkagi viis, sest jube hästi oli pihta pandud sellele pidevale uue ja moodsa otsimisele.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt ei koti, et “Mees...” on trenditeos, ja ütlen — ei, nõuan! — rohkem sellist trendi Eesti kirjandusse! Kivirähu värskeim romaan on korraga nõtke kui siug ja räige nagu mädanend pärasool, ülev kui kerkokell ja kole nagu rong, naljakas nagu pangetäis kõdi ja sünge kui süüta lapse laip, sõjahüüuna kaasakiskuv ja tuumapohmelusena masendav. Siin ei ole heitlikku pendeldamist ja lahtisi otsi nagu “Rehepapis”; viimse metseestlase elulugu on lennukas, sisu- ja aluusioonidetihe allegooria, vaimukas maagiline realism, röökiv hoiatuskirjandus ja särtsuv-paroodiline kaasaja-kriitika, mis meisterliku andega ühtseks romaanikujuliseks silmuseks seotud. Sest samal ajal kui “Mees, kes teadis ussisõnu” müügiedetabeli tipus troonib, kärvab kusagil prügikasti taga tõenäoliselt meie viimane rahvuskaaslane, kes oleks võimeline kommunistliku partei ajaloo eksami viiele tegema; homme järgneb talle vast viimane Eesti mees, kes oskab remontida kettaga telefoni ja paigaldada telerile Soome plokki...

Kivirähk ei tee oma teoses tegelikult üht maailmanägemist või mõtteviisi või usku teisest paremaks — on ju viimane hiietark Ülgas sama loll ja tige värdjas nagu enamik Kivirähu loomingus kujutatud kristlikke pappe ning metsarahvas mõttetuisse vanadesse kombeisse klammerdudes sama nüri ja jäärapäine kui külaelanikud oma vankumatus jeesuse-, härra-, töö-, leiva- ja vokikummardamises, — vaid nendib küünilise ratsionalistina asju sellisena, nagu nad on. Ning kui mõne teose puhul võib ilmne ekraani jaoks kirjutatus mõjuda albilt või võltsilt, siis “Mehe...” juures maitseb see pigem taotlusliku lisaväärtusena (või siis on autor — teadlikult või mitte — üritanud stsenaristi elu juba ette kergemaks teha). Meie, statistikat uskudes Euroopa kõige uskmatumad ja õnnetumad inimesed, oleme ju ometi väärt seda, et “Mees, kes teadis ussisõnu” saaks kiiresti filmiks ja mitmes meediumis kulutulena levides süstiks meie musta huumorit ja künismi kõigisse kristluse ja üleüldise heaolu karmi kanna all vaevlevaisse suur- ja ka väikerahvastesse.
Teksti loeti eesti keeles

Leemet on kahtlemata traagiline kangelane ning sellega seoses ei ole kohatu rääkida hybrisest. Eriti veel arvesse võttes, et ka „Mees, kes teadis ussisõnu“ raamatus endas on vähemalt üks kreekapärase nimega tegelane. See suur kala. Ja muidugi Bartholomaios, ehk Pärtel. See selleks.

Hybris on traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon -- nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks variandiks siin on lähedaste traagiline hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Nii esitab lugejale ennast ka Leemet -- sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele vaid nii nagu tema seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga mille igand ja mille viimane? Loos joonistuvad välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teisteks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad, kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Evolutsiooniliselt (ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, kellel on maohambad -- esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees, teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste) vastu. Heaks näiteks siin on need inimesed, kes ei oska ussisõnu -- need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Vrdl natsid ja juudid või valged ja indiaanlased vms..

Joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad (kas võrdlus Eedeni aiaga on siin kohatu?) on õpetanud välja teised loomad -- kelle hulka kuuluvad ka inimesed -- neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Sealjuures on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku.

Muidugi on arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad. Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse… Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi hybrise juurde tagasi, sest just see pettekujutelmades elamine ning autoritatiivsel moel kõigile lähedastele oma kinnisideede selgeks tegemine on üks vaevatud kangelaste iseloomulikke tunnuseid. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega.

Kogu see keskne probleem põhinebki eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata -- klassikalise tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle (Leemeti vimm?) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet -- põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

No see on üks viis seda lugu näha ja ei tasu seda väga tõsiselt võtta. Kindlasti on veel variante, nagu ka ülalolevates arvustustes ja lehtedes jms kirjas. Selles mõttes ju hea lugu, aga vahepeal läks igavaks ja kohati mõjus ka kuidagi naiivselt. Võib-olla pidigi. Hinne on tegelt kolme-nelja vahel.

Teksti loeti eesti keeles

"Eestis aja ikka eestimaist asja, mitte ära kummarda võõrad kuntse ja kuningaid!"Nõnda tahab Kivirähk vist öelda. Ainult, et miks ta seda nii heietades ja pikalt teeb?
Teksti loeti eesti keeles

Ma alustasin seda raamatut natuke peale seda kui ta ilmus ja ma selle hankisin. Jäi pooleli, ei suutnud, liialt vastu hakkas see Kivirähkile omane absurdsuste ja jaburuste kuhjamine. Liiati olen ma alati pidanud Kivirähki jutukirjanikuks, õigemini humoristiks, kellel kukuvad kõige paremini välja need päevakajalised följetonid, kus ta saab kedagi matkida, eriti mingeid venelasi ja Oskar Lutsu.

Asjata jätsin tookord pooleli. Nüüd lugenuna saan ma väga hästi aru, miks see raamat 2008. aastal Stalkeri võitis. Viimase metseestlase kurb lugu, kus võetakse ka halastamatult läbi kaasaegse Eesti elu jaburus ja mokk töllakil Euroopa lolluste pimesi kaasategemine, ei jäta külmaks. Selline depressiivne, masendav, läbilõikav, põhjamaine hingekraapimine, ugri doom kui lubate, mõjub puhastusvahendina, eemaldades sinna igapäevalollustest kogunenud soppa.

Ma ei usu kohustuslikku kirjandust; ühtegi raamatut ei tuleks kohustuslikus korras lugeda. Kui aga miski asi peaks koolis kohustuslik olema, siis seesama raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ega Kivirähk ju oma kirjanikukarjääri jooksul muud teinud polegi kui mänginud müütidega. Seekord on ta võtnud kaks näiliselt vastukäivat eestluse müüti - eestlased kui metsarahvas vs eestlased töökate põlluharijatena. Põhiküsimus on muutused - kust need tulevad ja kuidas toimivad. Aga ega Ussisõnu ei pea niiviisi lugema, see on ka lihtsalt lõbus lugemine, kuigi natuke lohisev. Kokkuvõttes ikka väga kõva tekst, meenutab oma mitmekihilisuselt Umberto Eco ilukirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Kivirähk on kujutanud läbi tegelaste evolutsiooni. Inimahvid, kelle sõnul algas inimese allakäik sellest, kui otsustati puuotsast alla minna, on pika karva ja sabaga pool ahvid, kes esindavad Lascaux koopa ja Flinstone´i vahepealseid inimesi(ka nemad osaksid ussisõnu, veel kõige iidsemaid). Niisiis kui inimene läks puu otsast alla nägi ta kui uus ja mugav keskkond teda ootab. karvade asemel saab kanda loomade nahke, meremeestelt saab röövida juveele ja uhkeid tööriistu, ei enam pea pihukirvega taguma. Ja siis, pärast mitmeid põlvkondi, leiti, et mets ei ole veel piisavalt mugav koht, kus inimene elama peaks ning mindi külla elama. Siinsed uued õhulised riided ja ka masinad nagu vokk, garanteerib et inimesed vuhinal tulevad. seda võiks võrrelda tänapäeval Facebookiga, uus ja atraktiivne. Kui vaadata veel kaugemalegi, siis võib arvata, et järgmine etapp on linnastumine, mis hetkel toimub, ning sealt edasi võib minna asi maalt lahkumiseni. Võib-olla tahab kirjanik edasi öelda, et kui selline kiire elukohtade vahetumine toimub, kus vanad tavad unustatakse võib meie rahvas üldse kaduda maakaardilt?

Nüüd raamatu enda juurde. Meeldis saab nelja. tapmised ja vere lendamine mind ei häirinud, kuid kuidas sai olla et Leemet on nii tark ja külas elavad mehed - need krdi külamehed olid ikka naljatilgad, meeldis see kuidas sitta uurisid. "Kuradi ilus sitt. Oleks meil selliseid hobuseid, kes sihukesi pabulaid mõistavad lasta" külamees Andreas - nii lollid? Tunnen et Kivirähk läks Leemeti intelligentsusega liiga kaugele. Veel oleks taht teada, kus see Põhja-Konn siis ka pärineb?

Võrrelda teost Kiviräha varasema loominguga, siis kindasti parim siiani, Rehepapile jääb minu silmis alla. Veel tasuks mainida, et raamat on väga heas stiilis kirjutatud - ma mõtlen sellises kiires stiilis nagu see 21.saj. on. Lugu on tempokas ja haarav. Head lugemist Kõigile!

(Vabandan oma ruttava kirjutamise pärast)

Teksti loeti eesti keeles

Alguses olid eestlased tugevad ja vägevad, elasid metsas ja ajasid oma asju ning vaenlase rünnaku korral kutsusid isegi Põhjakonna endale appi seda tagasi tõrjuma. Siis levis siia ristiusk, maarahvas tuli võsast välja ning asusid põldu harima. Vanad kobmed hakkasid kaduma. Kivirähk irvitab Eesti ja eestlaste üle. Kohati üsna vaimukalt, kohati jälle mitte nii väga. Lugu ise on üsna hea ning kannab autori iroonia kenasti välja, kuigi kohati kippusid liiga lihtsad lahendused seda natuke labaseks tegema. Mütoloogia kasutamine on hästi õnnestunud, tõstab esile olulise, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kahjuks räägib kaks asja selle raamatu vastu - mulle ei meeldi autori isiklike vaadete manifestid ning eesti huumor. Sellest kõigest hoolimata veab nelja välja
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi kirjutatud raamat, aga mulle meeldis "Rehepapp" rohkem. Üldjoontes jäi sarnane mulje, nagu Meelis Friedenthali arvustuses pikemalt analüüsitud on.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.

Teksti loeti inglise keeles

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...

Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.

Teksti loeti inglise keeles

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Teksti loeti eesti keeles

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).

Teksti loeti inglise keeles

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.

Teksti loeti inglise keeles

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.

Teksti loeti inglise keeles

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.

Teksti loeti inglise keeles

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.

Teksti loeti inglise keeles

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)

Teksti loeti inglise keeles

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...

Teksti loeti eesti keeles

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.

Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...

Teksti loeti eesti keeles